Broki kabjaarengud

Teen väikse kokkuvõtte muutustest koos mõne loodetavasti õpetliku fotoga. Pean mainima, et B kabjad on geneetiliselt juba kehvemate killast. See ei tähenda, et neid oleks võimatu parandada aga see on lihtsalt suurem väljakutse. Korduvalt on kõlanud, et täisverelistel ongi sellised latakad kabjad. Või et neil on need varase rautamise pärast sellised. Brok pole rautatud olnud ja suure osa oma eelnevast elust veetnud vabapidamisel karjas. Seega pigem nagu hobusõbralikes tingimustes aga kabjad ikka kehvad.

Minu esimene kogemus tema värkimisest on juba sellest ajast, kui Kelly ta enda juurde tõi. Mäletan, et olin veidi nõutu, et kuidas selliseid kapju värkida. Pikad nad olid aga võtta polnud justkui midagi sest tald vastu maad.

Minu omanduses on ta nüüd olnud pea 2,5 aastat. Olen proovinud intensiivsemalt värkida ja rahule jätta, mineraale tasakaalustada ja jõusööta välja jätta. Talle vahetades on pidamistingimused muutunud ja ka treeningkoormus. Kiireid tulemusi pole olnud ning alles nüüd, peale paariaastast pusimist, julgen alles näidata mingeid tulemusi. Hetkel olen ma veendunud, et selle hobuse puhul on võlusõnaks treening/liikumine.

Miks ma üldse nii pühendunult B kabjatervist jälgin? Seetõttu, et ta hellitab kivisel pinnasel. Mingil määral ta peabki kehvemal pinnasel ettevaatlik olema aga B puhul see häirib trenni tegemist. Kui Trumm võib suhteliselt vabalt kruusa peal liikuda, olenemata söötmisest ja värkimisest, siis B on ikka hunnik õnnetust ta kõrval. Kuna seppadelt ma abi ei saanud (vaikides värgitakse, kehitatakse õlgu ja soovitatakse raudu), siis tuli ise endale lahendusi leidma hakata. Siit tuli ka vajadus kabjasusside järele. Miks ma raudu ei taha? Kes vähegi viitsib süveneda kabja toimimisse ja raudade mõjusse, siis selle kohta on palju materjale. Raudadega saab peita nii mõndagi probleemi aga kuna peale raudade eemaldamist hellitab hobune samamoodi või hulleminigi, siis on ilmselge, et need ei ravi midagi. Mina soovin põhjuseid kõrvaldada mitte neid eirata. Kui kabja sees on midagi valesti, siis tuleb see korda teha.

Kahjuks pole ma koguaeg teinud hea kvaliteediga pilte niiet näitan pigem üksikuid.
Siin on vasak esimene kabi 2016 septembris. Näha on koledad tumedad triibud külgedel - need on nii valgejoones kui ka sisemise ja välimise kabjaseina vahel. Ilmselt on need tekkinud erinevate asjade koosmõjul ja kuna värkimine pole väga tihe olnud, siis on pinged sisse jäänud ja tulemus selline, et ühe värkimisega korda ei saa. Hobune on tulnud suviselt aga looduslikult kiduramalt karjamaalt, lisasööta on saanud paar korda nädalas või üldse mitte. Ei midagi erilist seega söötmise osas, ei mingeid äärmusi. All sama kabi kõrvalt. Näha on, et kabi läheb alt laiali.

Siis on mul üks seeria ühest suuremast august teisel kabjal. Oli auk, kaevates sain lõhe. Ja kui see välja kasvama hakkas, siis oli siuke paksem koht kabjaseinas.

Siis on siin ilusad puhtad kabjad, mille pealt on hea vaadata klassikalist tumenenud ja laienenud valgejoont. See on üsna paljudel hobustel selline. Võib-olla seetõttu sepad kunagi ei kommenteeri seda. Ega ka mitte muid seisundeid... No minu jaoks igatahes on see murekoht. Kiil on ka üsna kitsaks muutunud. Taustaks nii palju, et hobune ei liikunud tollal just palju ja istus enamuse ajast boksis. On näha, kuidas nurgatugi kasvab mühinal ja ka tallast on eraldumas materjali. Kabjad pole saanud tööd ja on nagu nad on. Kiilumädanikku saab ka siin iga pildi juures pakkuda, seda sai mingi periood ka ravitud kui tekkis vakku reaalne auk, kuhu kabjakonksu sisse sai lükata. Aga see keskvagu on tal koguaeg nähtav olnud ja reeglina ikka tugeva nähtava põhjaga ja ilma koldeta.

See on selline hea näide kabja loomulikust kulumisest suurel treeningkoormusel ja kivisel pinnasel. Ei hakka verd tulema, lihtsalt kõik, mis vähegi üleliigne, kulub ära. Hobusel muidugi selle võrra raskem kividel käia. Sihilikult kivide peal ei käinudki aga eks maastikule minnes tuli mingil määral igasuguse pinnasega kokku puutuda, isegi kui üritasid pehmetes teeservades sõita. Siit on näha, kuidas tald on värske ja nurgatoed trimmitud, värkida polnud midagi. Kõige huvitavam on see muster, et kuidas kiil on kulunud päkaosast. Sellist pilti pole enne ega pärast näinud ja kiilumädanikku seal ka polnud. Lihtsalt puhas mehhaaniline kulumine.

Siia juurde on paslik kirjeldada minu üllatust, kuidas ka asfaldil sammumine on suur kabjakulutaja. Nimelt kui Brok jalavigastusega boksis istus, siis käisin teda 2x päevas käe kõrval jalutamas. Ja kabjad kulusid alt väga siledaks asfaldi peal käimisest (just siledaks mitte nagu eelmisel pildil). Tegelikult need olid juba igapäevasest koplisse-talli käimisest kulunud ja seda just päkaosast. Kui ma siis tahtsin proovida tallanukki kasvatada, pidin ootama kuni B suvekarjamaale saab, ennem polnud lihtsalt võimalik.

Siin on lihtsalt näha tore ring keset kapja. See tekkis karjamaale laskmisest. Pilt on tehtud septembri lõpus niiet ca 5 kuu kasv. Kusjuures ülemine osa on palju intensiivsema värusega kui alumine pool, ka tagumistel kapjadel (need on pigmendita ja alt helekollased, ülevalt tumekollased). Muutus oli üsna drastiline: tallispidamiselt (6h kopliaega) suurele karjamaale (12ha) vaba hobuse elu elama.

Viimane kollaaž on siis praegune seis. No rahul ei saa olla, underrun heels on endiselt probleem (ma ei oska seda kuidagi mõistena tõlkida eesti keelde). Kabjad on lamekabjad (mõiste 1942.a Põllumehe loomatervishoiu käsiraamatust :)). Aga tumedad triibud pole kunagi varem nii vähemärgatavad sellel hobusel olnud. Vasakul kabjal on näha pisikesed kabjaseina lõhed, parempoolsel neid pole. Valgejoon on pigem meeldivalt kollakas. Selliselt olukorralt on tunduvalt meeldivam edasi minna. Kes taaskord kiilumädanikku pakkuda tahab, siis puhtaks pestes on kiiluvao põhi hele ja tugev. Siiski olen teinud profülaktilist ravi. Tahaks muidugi, et see vagu täis kasvaks, aga kas praeguse vesise ilmaga seda juhtub, kahtlen.

Pusletükid kabjatervises on siis järgmised: värkimine, söötmine, pidamine, liikumine ja üldine tervis. Milliste tükkidega hakkab pilti nägema, see on kindlasti iga hobuse puhul erinev. Hetkel tundub, et B puhul tõi suurima muutuse intensiivse liikumise lisandumine. Kabi puhastus altpoolt ära ja nüüd on käes selline baas, millelt edasi liikuda. Sellise suure hobuse jaoks ei olnud 4x nädalas maneežis tädiratsutamist mingi treening. Tegu on ka loomu poolest liikuma loodud elukaga, hingelt jooksja. Kahetunnised sammutrennid küngastel ja 10-15 km distantsid alles panid tema organismi tööle. Lisaks muidugi ööpäevaringne vabapidamine, kahjuks küll pehmel pinnasel ainult. Aga mul pole aimugi, kuidas nüüd ülejäänud pusletükid mängima hakkavad peale sellist muutust - elame, näeme :)

Värkimist pole mõtet nendel piltidel tagantjärgi arutada. Osad on pildistatud keset tööd, stiil on muutund jne.