Kõigepealt Trummist. Tema on viimased kaks nädalat ainult 3x nädalas trenni saanud, sest mina ju tõmban nädalalõppudeks Tallinnasse. Nüüd hakkab tal see esimene motivatsioon vist läbi saama ja viimane kord trennis oli juba jäigem ja passis rohkem. Mida rohkem lased puhata, seda parema õhinaga töötab ja mida rohkem treenid, seda rohkem hakkab ringi passima :D Müstiline poni. Võib-olla ma treeningu edenedes nõuan rohkem ja tugevamini-kiiremini ka kui alguses. Aga no treeningkoormus on tal ka "üüratu" :P See nädal oli õigupoolest vaid 2 maneežitrenni, sest nendevahelisel päeval käisime koos Marguse ja Litriga/Litteriga põllu peal suurel sammuringil. Iseenesest vaid samm kuid siiski paksus lumes. Algus oli ilus: ilus suur valge põld ja kena päikseloojang. Edasi läks nagu õudusfilmis :D Hakkasid kostuma mingid imelikud sahinad, mille peale hobused ehmatasid. Alguses mõtlesime, et kitsed panevad võsast plagama vms. Aga keset põldu ka, muudkui viuh ja viuh sellise häälega nagu vaimud õudukates ringi panevad. Midagi näha ei olnud, Trumm pidi aint nahast välja hüppama. Siis tuvastasime, et mingid vennad jooksevad lume all mega kiirusega, siiani ei tea kes need on. Lisaks kõndisime veel külma udu sisse, no ehtsalt creepy värk :D Vaimud meid siiski ära ei viinud ja jõudsime õnnelikult koju.
Plymouth on 2006.a sündinud eesti sporthobune, kellel ma nüüd veebruari algusest seljas käin, et ta ratsahobuse eluga harjuks. Heatahtlik hiiglane, kellel on omad hirmud. Isa on tal Paco Rabanne (pilt http://sukuposti.net/galleria.php?rotu=5&image=6046), emaisa Mozart II (pilt http://sukuposti.net/galleria.php?rotu=&image=184961), kasvataja Kristi-Liis Koppel (pilt tema kodulehelt), omanik perekond Villako. Hetkel oleme nii kaugel, et selga laseb vabalt ja kordel teen seljas vasakutpidi sammu ja traavi. Supertulemus selle hullukese kohta.
Eelmise nädala esmaspäeval oli üks omamoodi seik. Nimelt olin seni teinud temaga kordel sammu ja peatusi. Siis aga otsustas omanik, et prooviks kordel traavi. Hobune ehmatas nii ära liikuvast ratsanikust, et hakkas sikutama ja paanitsema, omanik proovis siis teda kordega seisma tõmmata enda juurde aga see rong oli juba läinud. Suuliserõngas venis lahti (eriline ebaõnn), korde tuli küljest ära ja siis oli paanikas hobune maneežis lahti, mina seljas :D Ma ei mäleta kunas ma viimati sellist surmahirmu tundsin, tõenäoliselt oli surmahirmus ka hobune. Tuiskas mööda maneeži ringi, mina lakka klammerdunud, hobune põgenemas ratsaniku eest. Omanik karjub, et tõmba vastu seina. Tõmban. Ots ringi ja edasi. Uus katse, ukseauku. Nii kui seisma jäi, mina sealt alla hüppasin, aitab mulle sellest surmasõidust, saaks vaid maha!!! Ja selleks ajaks rippusid juba suulised ka niisama, tulid suust välja ja rõngas oli pikaks veninud. No palju õnne, küll oli positiivne esimese traavi kogemus :D Kui omanik poleks kiirelt tegutsenud ja kohe talli uute valjaste järgi läinud ja need kohe hobusele pähe monteerinud ja mind selga käsutanud, siis kes teab kas mina ja vb ka hobune sellega enam kunagi nõus oleks olnud :D
Edasistel trennidel algas traav käe kõrval, siis ei saanud hobune ära põgeneda. Edasi juba kordele ja vaikselt hakkame hirmust üle saama. Raske on temaga siiski, sest iga harjumatu vastuminek ja tasakaalumuutus põhjustavad hobuses peaaegu ärajooksmispaanika. Ma ei tea, miks ma sinna selga ikka uuesti ja uuesti ronin, eks ma olen optimist selle koha pealt :D Ta lihtsalt nii kardab ratsanikku! Kahjuks tema jaoks jääb aega ka vaid 3-4 korda nädalas aga edusammud on siiski märgatavad. Kui kellelgi on nõuandeid ratsanikku kartva hobuse taltsutamisel, siis laske tulla!
No comments:
Post a Comment