Trumm ja reisimine

Nii mõnelgi tekkis võib-olla albumeid sirvides küsimus, et miks Trumm nii paljudes eri tallides on olnud. See on see sama teema (idealisti teema), siinkandis puuduvad täielikult normaalsed tallid, õigemini sellised, kus kõik tingimused täidetud oleks (alustades hobuse heaolust ja lõpetades minu mugavustega). Nii ma siis olengi proovinud ühtemoodi ja teistmoodi ja hakkab selgeks saama, milliseid tingimusi mu hobune talub (ja milliseid mina) ja millist treeningut me kõige rohkem teeme.

Lahkan siis veidi erinevaid talle:

1) Kõigepealt olime Hipodroomil Nancy tallis. Minu jaoks hea asukoht - täitsa linnas, samas seltskond oli tollal nõme. Ratsutamiskohtade poolest mitmekesine - plats, traavirada, mets, meri(kuigi mitte koguaeg pole kõik nauditavalt kasutatavad!). Koplite olukord oli ülinigel, oleks võinud olla norm pinnas ja mingi graafik vms. Ebaregulaarselt hobusel mudas seista lasta ei andnud soovitud tulemust. Sööta ja allapanu oli alati palju. Traavirajal oli ka mõnus sõita, eriti hea oli noore hobusega - kindel ring, ei mingeid raskeid pöördeid. Lõpuks tegid kaer ja pidamistingimused oma töö ning juhtus õnnetus. Ja kolisime taastumiseks järgmisesse kohta...

2) Padise tall. Hobune õppis, mis on hea karjaelu. Ehk sai iga päev hommikust õhtuni õues olla, suvel rohkemgi. Päris õue elama ma teda suvel ei saatnud, sest vaja oli ka kaera sööta ning äkki oleks täitsa ära metsistunud :-) Niisiis tuli ta tormiga ööseks siiski sisse, ilusatel suveõhtutel jäi õue ja hoopis kuumad putukalised keskpäevatunnid veetis jahedas tallis. Usun, et see oli tal üks hea periood. Metsarajad olid ka seal parimad, mis mul erinevates tallides olnud on. Paraku oli minul seal väga kauge käia, transport oli ülinigel, ratsaniku mugavustele polnud tallis ka eriti rõhku pandud. Seega kolis ta jälle linna.

3) Dünamo tall Hipodroomi kõrval. Suve lõpp on hipodroomil parim aeg: on veel soe ja mõnus, merevesi on sulistamiseks soe, veepiir on taandunud - tekkinud on parima võimaliku pinnasega sõidukoht(alati niiske tasane mereliivaplats), pole veel pori ei platsil ega metsas. Tundub ratsanikule päris mõnus. Tegelikult oli metsas alati liiga palju koeri, liputajaid vms, rannas liiga palju inimesi(kes kippusid hobuste alale, ka nt lahtiste koertega või hoopis lohedega sõitma). Hobust oli muidugi kahju vaadata päevad läbi tallis istumas, kui rohi veel õues rohetas. Aga ohvreid tuli tuua... Trumm siiski oli nii tore, et teda sai lahtiselt talli ja Stroomi metsa vahele rohtu sööma lasta - ei läinud kuskile. Aga ilusad ajad said otsa, tulid vihm ja pori. Ning Trumm näitas natuke välja, mis ta tallis elamisest arvas ja mis põhiline - üks hetk polnud enam kuskil eriti sõita. Lisaks veel mõned tolleaegsed elektriprobleemid ja nii me läksime.

4) Kasemäe tall. Pean ütlema, et alguses arvasin, et olengi nüüd heasse kohta jõudnud. Hobune sai päeval õues olla karjas, boks oli tehtud, maneež varjas tuule ja vihma. Suur pluss on seal rahulik õhkkond(vähe hobuseid, vähe rahvast) ja sellest tulenevalt juhtus ka nii, et tööpäeva õhtul olin üksi tallis, sõitsin üksi maneežis(Tondile, Veskale, Niidule mõeldes ülim luksus tipptunnil). Samas koorusid ajapikku välja ikka väga suured miinused ja nendest tulenevalt sai tehtud otsus - järmine talv sinna tagasi ei lähe.

5) Tuli suvi ja mõtlesin pakkuda nii hobusele kui rahakotile vaheldust - saatsin Trummi Haapsalu lähistele Uuemõisa talli suvitama. Seal ta elas pea kaks kuud 24/7 karjamaal oma karjaga. Kappasid ringi, elasid hobuseelu. Ühe korra käisin kogu selle aja vältel tal külas ja ratsutasin natuke. Muidu ainult pidu ja pillerkaar. Arvan, et see on olnud tema elu parim aeg. Paraku kõik hea saab ükskord otsa ja tuli hakata jälle trenni tegema.

6) Rahula tall, ehk kus me praegu oleme. Parim tall, kus me siiani oleme olnud. Suured plussid nii hobusele kui mulle. Loodan, et talvel olukord ei halvene eriti (olen alati igaks juhuks skeptiline:-)). Meeldib ja asjad nagu klapiks. Elame ja näeme :-)


Tõenäoliselt kolib ta varsti jälle ja siis jälle... Ehk minul saab gümnaasium läbi ja Tallinnasse ma tõenäoliselt ei jää. Hobuse võtan igatahes kaasa, kuhu ma siis ka ei läheks. Tegelikult olen märganud, et tallivahetus mõjub hästi treeningule. Ehk meie suurimad edasiminekud on alati toimunud peale tallivahetust. Mitte et iga probleemi eest peaks põgenema uude talli, hobusele on reisimine ikkagi väga suur stress, aga kui ma leian, et tallis on asjad ikkagi mõnes mõttes väga valesti, siis ma ei jää ootama, et äkki ehk nad ükskord kunagi parandavad ennast vms, vaid rändan "parematele jahimaadele". Siiani on see ennast õigustanud. Lisaks hunnik uusi kogemusi, uusi tutvusi, uusi teadmisi. Võib-olla olen liiga pretensioonikas, aga mine sa tea... See-eest on mul see julgus minna ja poovida, olen kursis väga paljude eri tallidega jne (mõni on eluaeg ainult ühes tallis käinud/olnud ja ei oskagi kuhugi minna, midagi paremat loota, enda talli seinadest kaugemale vaadata).



Olen mõelnud, et hobuse heaolu huvides oleks ma nõus isegi maneežita tallis olema, kui seal vaid väga hea liivaplats oleks. Väga hea liivaplats tähendab seda, et meie aasta-läbi-kevad/sügis kliimas ei ole see kunagi mülgas, suurte vihmadega küll kerge veekihi all kuid mitte vajuv, ühesõnaga super pinnasega. Praegu mul on suht selline olemas muide! Lisaks korralike takistustega, piisava suurusega, valgustusega. Hobuse heaolu all pean silmas võimalust olla normaalse hulga normaalsete koplikaaslastega palju õues aasta läbi, rohuaja rohukarjamaal/talvel normaalse pinnasega koplites, suurte bokside ja hea ventilatsiooniga talli, kvaliteetset sööta, head kohtlemist. Ja kui kirja panna, mis ühes minu ideaaltalli moodi tallis veel olla võiks, siis head võimalused varustuse hoidmiseks/puhastamiseks/kuivatamiseks, korralikud ja soojad riietusruum+wc, hobuste pesuboks ja tegelikult on veel palju muid detaile! Ning kindlasti maastikul käimise võimalused, head rännakurajad.