Sillu õpetas mulle täna lõpuni selle õppetunni, mida Kullo eelmine kord seletada üritas. Ehk siis ma sain aimu, kuidas see korrektne galopi sõitmine tegelt käia võiks. Ma olen seda tunnet varem ka tundnud aga mu nägemus teekonnast selleni oli veidi vale. Ehk siis ma kasutan liiga palju kätt, liiga palju üritan enda suutmatust korrektselt istuda ära tasakaalustada sellega, et püüan hobused eest võimalikult kergeks sõita. Ja siis ma lähen nendega vahel natuke kaklema ka, eks ma teadsin, et ju midagi on natuke mäda aga ma ei saanud aru et mis täpselt. Ja nüüd ma siis tajusin, kui rängalt rängalt palju neid sääri kasutama peab, et hobune korrektselt läbi sõita. Ja mitte nagu edasi sõitma ega rämedalt sääri koguaeg kasutama selle tavalises edasiajavas mõttes vaid pigem nagu rohkem toetuseks. Nagu kunagi keegi ütles, et peab hobuse säärtega võtma nagu tangide vahele, ma ei mäleta enam kes see oli kahjuks... Alguses tundub küll füüsiliselt nii raske, eks ongi raske õigemini istuda ja olla peale 10 aastat valesti istumist. Aga see tunne, niimoodi tundub kõik nii lihtne. Ma olen varem korduvalt seda tundud aga ma arvasin et see käib teistmoodi :D Uskumatu..
Lisaks veel seda, et eks suur tähtsus oli Sillul endal, kuna tegemist on vahelduseks suure hobuse liikumisega hobusega (võrreldes nende eestlastest päntajalgadega, kes mul muidu on) ja tänu sellele on see paremini tuntav, kuna kontrast on lihtsalt suurem. Elu lõpuni nässakatega sõites äkki võibki valesti arvama jääda äkki, ei tea..
No comments:
Post a Comment