Selle ma kirjutasin juba tükk aega tagasi detsembris aga nüüd siis avaldan juppide kaupa, sest ilmselgelt ei suuda ma pikka juttu niipea lõpuni kirjutada. Seda enam, et mõtteid tuleb aina juurde :)
Täna jutustan ma teile ponidest. Üsna pikalt ja laialt. Nad on nii toredad, minu silmarõõmud, minu päeva positiivsusega täitjad! Need on Rikart, Vigri ja Trumm :) Vahel juhtub nii, et veedan tunde tallis ja saan tegeleda kõiki kolme ponilisega. Need on Triinude eestlased. Vahelduseks teen väikest tutvustust. Rikart on võik ruun, nüüd uue aasta järgi 9-aastane eestlane, kellel 1/8 araabia verd, isaks Rolf, ema Priima. Vigri on viiene ahkmust eesti tõugu mära, isa Vihur, ema Täpi. Trumm on Oma Hobus korduvalt pildil ilutsenud hall ruun, 10-aastane ja 1/8 arab, isa Tukker, ema samuti Priima nagu Rikartil. Nad elavad kõik järjestikku boksides, Trummi on keskmine. Trummil on ka au elada sportponi viisil, st pügatult ja paksu tekiga. Mitte et teistel ei oleks paksu karva aga teised ei ole mitu talve stabiilselt treeningus ja tekkidega elanud. Võib-olla oleks Trummil natuke paksem mammutikarv ka kui teistel aga võib-olla mitte, seda me nüüd ei saagi teada. Aga eelised temaga ratsutamisel on olemas: ta on alati kuiv ja puhas ja sile ning tema puhastamiseks ei lähegi peaaegu et aega. Peale trenni on ka hobune kuiv ja ei ole vaja mitut tundi oodata, et kuivaks tallis vaid saab üsna ruttu paksud tekid selga visata ja tagasi koplisse saata. Lisaks passib Trumm tihti niisama üksinda kuskil aia veeres samal ajal kui teised söövad. Eks ta on madalal positsioonil ka aga tegelikult on paks tekk see, mis päästab teda heinakõhust natukenegi. Süsteem töötab nii, et kui on külm ja teised hekseldavad heina sooja saamiseks, siis Trummil on ikka soe ja tal pole isu süüa nii palju. Järelikult hoiab paks tekk söödakulu kokku, väldib heinakõhu liiga suureks venimist ning koos klippimisega tõstab ka sõidu- ja tegelemismõnu. Muidugi on siinkohal suureks plussiks hobune, kes ise oma tekke hoiab ja neid ei lõhu. Ainult ülemeelikud kaaslased kipuvad lõhkuma ja kaelaosa söödi täitsa ära...
Nüüd treeningu juurde. Ponidest kõige vähem on olnud sadulas Rikart. Seetõttu on ta kõige toorem, kuid kindlasti mitte pahatahtlik või ohtlik või midagi muud säärast. Ta on tore energiline poni, kelle edasiajamisega küll vaeva nägema ei pea. Reageerib päris hästi istakule, pehmele käele vastab pehme ratsmega ning iseäranis mugav on tema galopp. Kui sammu kvaliteedi üle saab niriseda ja traav on tavaline, siis galopp on midagi imelist. Pika ja jõulise sammuga liigub edasi, andes sellega ka teatud eelise hüppamiseks. Hea galopp on heade hüpete eeldus, selles ei maksa kahelda. Hüpatud on temaga vähe, kuid takistusi ta ei karda. Maastikul on ta samuti käinud ning probleeme ei olnud. Edasise suunana sooviks tema oskusi rahuliku ratsastusega edendada, seejärel järjest enam hüppeid sooritada ning parim oleks, kui maastikule ka jõuaks.
Vigri on sadulas olnud rohkem, kuid ilmselgelt ei ole mina temaga ratsutanud eriti. Meie kokkupuude algas kevadel Rügemendis, kui Vigrist sai Trummi sõber. Siis tegin ka mina oma esimesed sõidud Vigriga ning startisime ka koolisõiduvõistlustel. Nüüd olen jälle jõudnud tagasi tema sadulasse. Ta pakub mulle huvi, sest ma tahan, et ta oleks veelgi parem poni. Tema kalduvus on kiirustada, muidu on ta oma tasakaalu juba üsnagi leidnud. Eriti just galopis on tema salajane soov vist lennata. Edasi sooviks temaga tema palju rahulikku tööd, et tema omanik saaks oma väikse märapunni üle veelgi rõõmsam olla. Harjuks talle see rahulik rütm sisse, oleks super.
No comments:
Post a Comment