Trummi on kõige ägedam

Paaril viimasel vähe ebatavalisemal päeval jõudis Trumm ennast kuhjaga tõestada. No lisaks sellele, et ta ajakirjastaar jälle on. Kahjuks ma pole veel ise ajakirja näinud. Eile andsin ta karja algajate/hobuvõõraste kätte toimetamiseks, ise sõitsin Riksiga. Trumm tegi ponijalutust, peaaegu sama palju vist seisis ka. Imetabase viilimisoskusega vajus ta sujuvalt inimestele külje alla, mis tähendas ju iseenesestmõistetavalt paitust ja puhkust. Aga kui oli vaja käia ja igasuguseid sadulasse saamise turnimisi ja erinevaid näppimisi ja harjumuspäratuid liigutusi taluda, siis tegi ta seda täieliku vilumusega. Täna proovisime skijöringut ehk tegin paarile vennale lumelauaga sõitu Trummi järel. Alguses ise põdesin, et kuidas ta tallist üldse eemale on üksi nõus minema ja sada muu häda-vastuhakkamist aga reaalsus oli midagi hämmastavat. Pisut raske paistis tal ka olevat aga saime galopitiirud põllul siiski tehtud ja rahvale meelelahutuse pakutud. Kui ta üks hetk ratsahobuse režiimilt veohobuse omale ennast ümber programmeeris, oli see õnnis tunne. Milline liikumine, milline jõud. Reaalselt tahaks teda ree ette panna ja ma vaikselt julgen talle ennustada tulevikus treeningu ühe osana ees käimist. See oleks ju tore. Kõiki asju, mis oleksid võinud hobusele kui sellisele potentsiaalselt ebameeldivad olla, ta lihtsalt ignoreeris. Ta oli tõesti tubli!