Märtsi teine treeningnädal...

...oli samuti suht rahulik. Seekord 3 trenni.
Esmaspäeval tegin niisama ratsastust. Kuna ilm oli tuuline, siis tegin kordet ette ja mõjus väga hästi. Kordel on see asi, et ta saab harjuda nende liikuvate kilede ja vihinate ja asjadega ilma, et ta tunneks, et keegi teda liialt sunnib. Kordel ta saab kiirendada ja vaadata kui ta soovib, keegi ei kõõlu ja ei riku tasakaalu. Samuti ei ole ratsanikku, kes tekitaks talle liigse ratsme- ja säärekasutusega sundimise tunnet. Teda ei suruta olukorda, kust ta põgenema peab. Ta saab ise teha kordel väiksema ringi kui ta soovib jne. Seega kui pärast kordet selga läksin, sujusid nurgad palju paremini. Ta oli saanud harjuda kõikide häältega ja ei ehmatanud suurest ebaturvalisusest enam ära.
Teisipäeval hüppasime :) Läks väga hästi! Tulime penerolli, riste, okserit ja lattaedade süsteemi. Okser oli kohe algusest peale tagant 90cm ja ma suutsin end kokku võtta ja seda hüppama minna. Poni oli tubli, hüppas kõike ja sujus :) Kõige olulisem ja samas kõige raskem, mida ma püüdma pean, on mitte midagi sadulas teha :D Kõige tähtsam (minu puhul) on leida kaugel üks punkt ja enne takistuseni jõudmist ja hüppe ajal seda silmitseda. Nt takistus on keset maneeži ja ma võtan endale punkti maneeži otsaseina keskel. Muidu ma lihtsalt tahan enne hüpet sammu sättida ja segan liialt hobust, kardan ise takistust ja rikun asja ära. Ja kui ma Trummi ei sega, siis ta hüppab päris kenasti :D Eks ta on arenenud ka kõvasti. Minul ta ei tõrgu ka(reeglina) ja tõenäoliselt kardab takistusi kõvasti vähem kui mina :D Nii me siis vaikselt vahelduseks pusime :)
Kolmapäeval õppisin veterinaargeneetikat ja tallis ei käinud :D
Neljapäeval tegin niisama ratsastust. Alguses oli küll selline tunne, et no kas ma ikka tahan sõita, hobune ei ole üldse see, mis ta vahepeal olnud on. Halb oli, ei töötanud korrektselt kaasa, ei lõdvestunud õigesti jne. Proovisin rahulikult aga asja ei saanud ja ajas vähe närvi. Kuna aga ma ei viitsi samamoodi edasi teha, kui midagi ei muutu, siis pidin midagi uut välja mõtlema. Väheke mõtlematult tegin mõned jõuga allakutsumised ja tiba jaurasin temaga. Siis hakkasin rohkem talt töötamist nõudma, aktiveerisin stekikoputustega tagumist otsa, sundisin teda astuma. Ja siis mingi hetk ta hakkas tööle! Lihtsalt hakkas tööle ja tegi kaasa. Mina sain kohe kõiksugused jõumõtted ära unustada, jälgisin ennast ja olin temaga pehme ja hea. Ja meil sujus ülejäänud trenn väga mõnusalt. Ekstra tähelepanu pöörasin sellele, et ma ratset liialt ei kasutaks ja rohkem sääri appi võtaks. Ja asi toimis ülihästi. Väga kerge ja mitte kinniblokeeruva ratsmega saime lausa imeliselt harjutusi sooritada. Okei, päris elu parim trenn ei olnud aga kiita tasub ikka :D Algusega võrreldes toimus täielik pööre, jäin väga rahule. Ise mõtlesin veel lisaks, et äkki sadulast ka miskit. Et vahepeal sõitsin ja hüppasin hüppesadulaga aga nüüd panin jälle koolika. Kui aus olla, siis koolikas istub talle paremini kui hüppekas. Niiet tuleb ikka selle juurde jääda...
Reede, laupäev ja pühapäev ponike puhkab, sest mina olen traditsiooniliselt Tallinnas :D