Teisipäeval peale Pärnust tulekut sobis mulle väga hästi Niidust läbi minna. Mõtlesin et kuna ilm on tappev, siis teen kordet. Muidu endal pärast pea valutab ja kuumutab üle. Kohale jõudes meenus, et on hoopis Mare päev. Paistis, et ta oli juba hommikul ära sõitnud. Igatahes puhastasin Crite ära, kammisin saba korralikult läbi ja siis läksime õue jalutama. Vaatasime krossitakistusi, tegime käekõrval peatusi ja lasin natsa rohtu ka süüa. Rõvedad parmud tulid ainult hobust sööma. Avastasin ka selle, et Critel oli jalal haav, tagumise siseküljel. Ei kujuta ette, kust ta selle saanud on, sest koplis käib üksi ja lagedas murukoplis pealekauba. Mare või keegi oli vähemalt lillat spreid peale lasknud, veits paistes oli ka. Ma ei usu et ta lonkab aga peaks sõitmise osas Marega konsulteerima.
Kolmapäeval käisin ratsutasin õues. Ilm tundus kuidagi leebem ja päris suremise tunnet peale trenni ei olnud. Crite oli hea, tõesti mõnus sõita. Ei tea kas sellest, et eile Mare sõitis. Haavaga jalg oli veits paistes ka aga see läks liikumisega alla. Ei lonka ega hoia vms ja haav pole ka kole. Tegin igatpidi sammu-traavi-galoppi ja galopis tulin mingit maalatti. Proovisin teda sirgeks ka sõita ja ise ilusti istuda. Peale trenni jalutasin muruväljakul ümber võistlusala koju, ei kartnudki pmst krossitakistusi. Siis pesu, jalutus ja kogu lugu. Häirib mind Crite juures veits see, et ta norib. Muudkui pistab pea sülle ja ette ja teeb pluusi mustaks ja segab niisama :D Samas see ei ole nagu pahatahtlik, ei hammusta vms. Kuna Trumm õppis ära, et niisama ei siblita ega keerutata ning norida ei tohi, siis see nagu häirib veits :D Aga samas täiesti arusaadav, et kui hobune elab koguaeg boksis kinni, siis ta tahab suhelda. Ainult hea, et inimene on tema jaoks huvitav ja uudishimu ei kao selle boksis passimisega ära. Peaks mingi isiklik jalutaja ja suhtleja olema tal :P
Neljapäeval sõitsin platsil. Olen vist unustanud mainida, et mingist hetkest sõidangi ilma libisevata, kuna kannused asendavad justkui seda, kui tekib mingi halb olukord. St et kannustega saan ta läbi suruda samamoodi kui eest tagasi tõmmata. Nt kui ehmatab vms. Igatahes oli selline jube äikeseline päev. Kui Pääskülast rongi peale läksin, siis seal hullult sadas ja lõi välku. Niidus õnneks polnud midagi, sain kenasti trenni ära teha. Trenn enam nii hästi ei läinud, ei teagi miks, kuidagi rahutu oli. Küttis ennast mingi mõttetu asja peale üles ja siis kartis. Pärast pesema ei hakanud kuna kell oli palju ja rongi peale vaja minna. Ja siis tuli räige padukas peale ka. Täitsa ulme. Vihmavari mul oli, aga püksid said läbimärjaks rongijaama minekul. Nii ma seal siis ootasin rongi, torm ümberringi.
Reedel oli Mare päev. Mina tõusin hommikul kl 5 läbi ja sõitsin Nõvale :)
Laupäeval oleks läinud aga suvitasin.
Pühapäeva õhtul käisin Nõvalt otse Niidus ka. Õues sadas ja sõitsin sees. Alguses kordetasin ette veits. Sõitmine läks üllatavalt hästi, Crite oli mõnus ja kõik sujus, enda istakut ja kätetööd sain ka paremaks. Alguses proovisin sammus veidi sääre eest astumist ja niisama mudisin teda, see vist andis palju. Traavis hõljusin niisama mõnusalt. Galopitõsted ei tulnud hästi välja ja galopp oli veits konarlik aga ülejäänud hea korvas selle. Kähku boksi, asjad ära ja Risto juba ootaski.
Nõva kohta veel nii palju, et iga kord ma igatsen, et Trumm ka seal oleks... Need metsarajad on lihtsalt megad ja see meri! Pikad mitmekilomeetrised liivarannad, kus vaevu on inimesi... Seal oleks lihtsalt super kapata. Ja need kõik metsarajad, mis on pehmed kuid samas kõvad, mida on palju, viies läbi männimetsa järvede vahelt mere äärde... Ma olen neid pidi kapanud, Eiffeliga peamiselt, natuke ka Draakoniga. Ja see on super :)
PS. Pühapäeval ärasõites käisime kiikasime Vaisi karjamaale ja Eiffel oligi seal!!! Nii tore, kallisin teda ja niisama nunnutasin ja tapsin parme ja veel kallistasin. Minu väike Eif :) Sõbraks oli tal mingi raudjas poniline.
No comments:
Post a Comment