Eile siis ratsutasin niisama platsil. Plätudega :D Tegelt asi selles, et mul kanna peal mingi muhk ja siis ei tohi nagu ärritada. Paningi plätude peale säärised ja sõitsin nagu tavaliselt :D Suht koom, minu uued moodsad ratsasaapad. Iseenesest hea mugav neid järel lohistada ja jalgadel ei hakka palav :D Kunagi Laitses sai ka nii sõidetud, kui villid olid. Eile siis proovisin oma istakut jälgida, et ikka jalusele toetaks ja sirgelt istuks ja tasakaalus ja nii. Mul raskused sellega... Trumm lõdvestus suht hästi. Ainult paremale galopis ei painuta piisavalt ümber sääre ja ajas suud ka lahti. Tegin päris pika trenni ja lõpus proovisin uuesti kontragaloppi ja jalavahetusi. No ei ole tema kunagi neile jalavahetustele õhus väga pihta saanud ja ega ei taha veel saada ka :P Vahepeal nagu tuleb aga... Nojah, mis seal ikka. Pärast jalutasin tiiru metsas, et poni kuivaks. Patsikumm kadus ka sõidu ajal ära, selline beezh ja karvane. Mõtlesin, et ever ei paista liiva seest välja aga üles leidsin :D
Täna hüppasin, sest takistused olid üleval. Plätudega :D Trumm oli hea, vastas väääga mõnusalt. Hüpates alguses oli nagu ikka kuid siis muutus heaks. Ma proovisin jälle õigemini istuda ja ponil tuli hüppehoog ka. Lõpuks tulime isegi 70-80cm takistused järjest, ma nii uhke kohe :) Lõpus aint ei lõpetanud õige hetk ära, poni oli väsinud ja tulid mõned vead sisse. Aga see väike asi, hüppamine läks sajaga asja ette. Sain jälle kindlust juurde, selliseid positiivseid kogemusi on vaja. Ratsastus on ka praegu nii hea, et kui mul kedagi üldse kiruda on, siis muidugi ainult ennast. Pärast tassisime Helega takistused kokku ja tegin hunniku ettevalmistusi homseks.
Oh poni, poni, poni, minu kallis Trumm, saan sinuga ainult ja ainult rahul olla :) Meil ainult hästi lähebki :)
No comments:
Post a Comment