Uued ponid!

Hästi palju tegemist on viimasel ajal olnud, seega pole üldse olnud aega kirjutada. Täna on terve hommiku vihma sadanud ja ma pole veel viitsinud talli minna. Niisiis räägin uudiseid :)

28.mail sõitsime Saaremaale ja ostsime omale 2 poni juurde. Lihtsalt läksime ja tõime. Mõte sai alguse sellest, et ma tahtsin rohkem ratsutada. Ühe poniga kõngutamine jäi nagu väheks. Samas oleks kedagi endale sõita kaubelnud, oleks vb saanud mingi segase vms. Ja selle asemel, et nt kellegi teise müügihobust sõita, siis miks mitte sõita enda müügihobust? Nii need kaks müügiks toodud saigi.

Üks on hall, 7 aastane. Kõrguselt poni piiril. Ratsa näen temas potentsiaali, kuid ise pole veel sadulas käinud. Ta on toorem ja metsikum kui teine uus poni.

Mõlemad on Rosetist ja mõlemal on 1/8 araabia verd(Posol ox). Seega sellised ratsaeestlased, saledad ja ilusad, temperamenti on.

Hall käib praegu lihtsalt päitsetega kordel, puhastan ja jalutan niisama.

Kumbki õues veel ei käi, sest ei tunne elektrikarjust. Vaikselt tutvustan.

Teine on kollane, 8 aastane. Temaga juba ratsutan ja olen proovinud mõne madala hüppe. Takistussõiduks kindlasti palju andekam kui näiteks Trumm :D Madalam kui hall. Sõidus pole mingi uimane maasu vaid on tundlik. Jookseb hea meelega hea tempoga. Algajale ei sobi. Praegu veel natuke toores aga läheb iga korraga paremaks. Loomult vagur ja ettevaatlik, samas uudishimulik. Pole kordagi midagi pahatahtlikku üritanud, halvad kombed puuduvad. Kordel oskab joosta, varustust laseb ilusti panna. Lubab ennast voolikuga pesta, vett ei karda. Välja näeb nagu barbie-poni. Ostke ära :)


Trumm redutab niisama karjamaal. Ruunakarjamaa sai valmis ja õgivad seal värsket rohtu. Trenni teeb ka vahel. Üleeile kolasime ligi 2h maastikul, suht shokiteraapia oli :D Sada koledat asja + pole enam eriti radu, kus käia. Ei tahagi enam niipea maastikule minna :P Tagasitulles läksin jälle mingit tundmatut rada pidi mis lõpuks kadus ära keset metsa. Kuna ma teadsin, et seal kuskil metsa taga peavad olema põllud, mida mööda ma saan koju, siis hakkasin oma rada läbi metsa tegema. Muutus soiseks ja oli palju risu. Trumm on nagu eriti vapper, et mind kõigest läbi viib. Müttasime seal kuni põld paistiski. Oleks vaja olnud veel vaid üle kraavi hüpata kuid teisel pool oli okastraat -.- Täielik mõnitamine. Trumm oli suht närvis ka juba. Polnudki muud teha kui sama teed tagasi. Siis jäi jalgupidi maha kukkunud puusse kinni ja hüppas täie raginaga läbi. Mõtlesin, et kui eelnevast risust veel jalad katki pole siis nüüd küll on. Aga ei midagi. Hämmastavad eestlase jalad. Mine läbi ükskõik mis pinnasest, kihuta mööda kruusa või mütta läbi soo, murra läbi oksahunnikutest või sõida ebatasasel põllul - pole veel kunagi longanud ega koormusest jalgu paistetanud, rääkimata katkistest kohtadest, pole kriimugi. Nii ka seekord, hämmastav. Meelega ma muidugi sellistesse kohtadesse ei roni aga lihtsalt satun... Trummi kihutamist on ka raske ära hoida, kui ta paaniliselt samblast pullikuju kardab :D
Eilne hüppamine Trummiga läks jumala metsa. Ta oli megaväsinud karjamaal ööbimistest. Ja muidu polnud ka hüppetuju, ei saanud nagu üldse pihta, mis toimub. Aga noh, nädal tagasi oli super, äkki siis järgmisel nädalal on jälle hea :)