Vaikselt veereb see eluke...

...et ei oskagi kohe suurt midagi kirjutada :P
Trummil on natsa jalgadega jama ja siis ta passib niisama. Ei lonka ega midagi aga ikkagi. Lasen Tuvil üle vaadata. Muidu on ta hästi nunnu ja nende noorte kõrval hakkan teda hindama. Ta on ikkagi hobune, keda ma tunnen läbi ja lõhki. Kes on rahulik ja kes saab aru mida ma tema käest küsin. Kes ei korralda mul mingit pahandust, kes võtab asju külma närviga, kes on alati tore ja mind ootamas. Ja keda ma müüa enam lihtsalt ei raatsi :) Pole küll potentsiaalne võistlushobune, kellega mingi tulevik ees ootaks aga mis teha. See-eest on ta minu esimene poni, tema peale saan kindel olla. Lisaks on teda lihtne transportida, lihtne pidada, lihtne ühest tallist teise tassida, lihtne eksperimenteerida, võimalik trikke õpetada, võimalik algajaid õpetada, võimalik võistelda jne jne jne. Universaalne poni :P Lisaks on mul tekkinud sportlik huvi, et kui kaugele oleks võimalik ühte uimarotist ilma eriliste eeldusteta eestlast treenida koolisõidus. Vb tuleks proovida :P

Kollane on nüüd viimased korrad sedelga ja libisevaga kordel käinud, õppinud ette-alla sirutama ja muidu tubli olnud. Lisaks koos Trummiga koplis käinud ja elektrikarjust kartma hakanud. Maneežiga tutvust teinud. Laseb kõiki jalgu kabjakonksuga puhastada rahulikult. Ühesõnaga teeb juba kõike probleemideta :)

Hall saab niisama maatööd ja arendame usaldust. Elektrikarjust pole veel tutvustada jõudnud. Lidia tegeleb ka temaga vahetevahel.

Vot. Niimoodi see eluke veereb. Iga päev talliori :P