Klikime!

Täna istusin üle pika aja jälle autorooli. Saan juba autot juhtida ja seega nüüdsest igapäevaselt jälle tallis käia, nii tore :) Käisin kohe alguses tiiru teises tallis, rääkisin veits juttu ja kiikasin teisele korrusele - päris lahe. Kuna õues oli suht sula ja pinnas ligane, siis läksime poniga maneeži jalutama. Tegin klikkertreeningut ja võin nüüd öelda, et ta saab klikist aru küll. See on hea, et meil välja tuleb, ehk saab siis huvitavate trikkideni ka kunagi :D Seekord jalutasin käe kõrval, tegin natsa peatusi. Uue asjana õpetasin pea alla panemist. Tegime seda sammus ja käekõrval traavis. Täitsa sai aru :) Ainult mingi konkreetsem märguanne tuleks juurde pookida. Kui ta selle rahulikus olekus täitsa selgeks saab, siis on ehk võimalus seda närvilises olukorras rahustava harjutusena kasutada. Lisaks peaks aitama ratsutamisel ette-alla suunda näidata. Peatusi pean järgmine kord kindlasti viimistlema, sest need pole üldse sellised nagu ma tahaks. Küllap selle pärast, et ta liikuda tahab. Klikkeri kasutamisel on hea vaadata, kuidas hobune tahab kaasa töötada, kuidas ta hea meelega pakub harjutusi ja on püüdlik. Te võite ise ette kujutada, millise motivatsiooni tekitab toit eestlasele :D Klikk kindlustab selle, et kiituse saab täpselt ajastada ning hobune ei nori niisama toitu. Ise tuleb muidugi jube tähelepanelik olla, et õiget hetke maha ei magaks. Olin pannud päitsete külge ka ratsmed ning proovisin tutvustada talle ka esimesi samme ette valmistamaks ilma sedelgata ohjamist. Erinevate asjaolude kokkulangemisel (seinaäärt polnud võimalik kasutada, piitsakest polnud kaasas) ei tulnud sellest küll midagi välja, kuid sellest pole midagi. Siis ootasin, kuni Saale Lunastuse maha jalutas ja tulime tulema.

6 comments:

Ingrid said...

On selle klikkeriga siis kõike seda tunduvalt lihtsam õpetada? Ainult toiduandmine preemiana on muidugi segadust tekitav ja hobusel raskem aru saada mida ja millal ta nüüd õigesti tegi, aga häälega kiitmine peaks ju üsna sama hästi toimima. Muidugi, niiii kiire ja täpne kui klikk see kiitev sõna ei ole, aga pool sekundit (ok, vb terve :D) siia-sinna ei tohiks ju väga palju lugeda, arvestades, et meie enda reaktsioon pole ka kunagi ideaalselt täpse ajastusega.

Ma tegelt ei tea klikkertreeningust suurt midagi, seepärast küsin. :D Ma olen alati mõelnud, et lihtsalt üks lisajubin, mida kogu aeg käes peab hoidma ja et kiire ja täpne häälemärguanne peaks samamoodi toimima.

Triin said...

Jep, see on nagu näiteks sõna "Tubli!". Kui hobune sellest aru saab, siis sellest piisab. Aga kui tahta mingeid trikke hobuse omapoolse pakkumisega kindlustada, siis on klikkeril kindlasti oma koht. Kuna sõnadega koguaeg räägitakse ja häälekõla varieerub, siis võib hobusel vahel olla lihtsalt raske tabada seda kiitusesõna. Klikk on lihtsalt suht unikaalne heli ja seda muul ajal ei kuule. Seetõttu õpib hobune kiiremini ära, et see teistsugune heli tähendab, et järgneb midagi head. Ja siis saab tema elu eesmärgiks klikk :D Ta pakub harjutusi ja teeb kõike, et kõlaks maagiline klikk :D Sest ta eriti mõelda ei oska aga ta teab seda, et klikk toob midagi head. Või siis edasijõudnumas treeningus lihtsalt lõdvestatuse ja positiivsed emotsioonid.
Minu näss näiteks ei oma eriti üldse motivatsiooni ennast ilmaasjata liigutada. Või samas kipub norima, kui sööta talle käest pidevalt midagi.
Klikker on hea ka siis, kui ei soovita jõudu kasutada õpetamisel ja tahetakse, et hobune ise pakuks.
Või probleemhobustel,kui on vaja juba nt väikse raskuse ümberpaigutumise peale tugevalt premeerida. Klikk käib päris kiiresti ja hobune tunneb selle ruttu ära.
Suht koom on vaadata, kuidas hobune elu eest tahab õigesti teha :D Nt ma ükskord küsisin poni käest midagi aga ta ei saanud aru, mis harjutust. Ja siis ta pakkus järjest neid harjutusi, mida eelnevalt õpetanud olin. Pani pea alla, ootas, tõstis üles, siis tõstis jala üles jne :D Ise kõrvad kikkis vaatas mind ja proovis mille eest kliki saab :D

Ingrid said...

Ma kunagi õpetasin ka hobule, kellega tegelesin, samasuguseid asju - pea liigutamised kuhugi suunda ja õlgade/taguotsa eest ära liikumised, taandamine, edasiminek, no kõik taolised värgid - ja ta õppis kõik üsna ilusasti ära, aga (siis ma tegelt eriti ei mõelnud sellele) see kõik oli veits teistmoodi - ses suhtes, et ikka oli peamiselt nö negatiivne kinnitamine, või kuidas nad seda professionaalselt nimetavad :D, et avaldasin kuidagi survet ja enne ta sellest lahti ei saand, kui õiget asja tegi. See toimis... aga nüüd tagantjärgi mõtlen, et ma oleks pidanud kõike seda hoopis teistmoodi õpetama - just nii, et ta ise tahaks ja prooviks, mitte lihtsalt olles sunnitud midagi tegema, et enam ebamugav ei oleks.
Aga ta oli veidi teistmoodi hobune ka, ma arvan, et igaühega see positiivse kinnitamise teel õpetamine ei toimi eriti - kui hobusel endal piisavalt huvi pole (ja seda ka tekitada ei õnnestu) vms.

Aga teil tundub see väga hästi toimivat, lahe! :)

Triin said...

Ma olen seisukohal, et positiivset kinnitamist saab iga hobusega kasutada. Positiivne kinnitamine peaks teooria järgi tekitama rohkem motivatsiooni kui negatiivne. Eks alguses võib lihtsalt selle peale aega minna, et nt endasse sulgunud hobune hakkaks ise midagi pakkuma.
Negatiivne kinnitamine toimibki ka, seda ka enamasti kasutatakse. See kuidagi levinum. Ja inimesele paraku lihtsamini mõistetav. Inimestele meeldib tihtipeale nt jõudu kasutada vms :D
Eks ma ise kasutan ka negatiivset kinnitamist, sest nii on koguaeg tehtud... Ja omal ajal saigi palju asju niimoodi selgeks õpetatud. Positiivne kinnitamine nõuab rohkem süvenemist ja aega. Asju, mida ma ühtemoodi olen õpetanud, ei hakka ma hobusele positiivsemal moel ümber õpetama, vähemalt praegu, sest ma olen selleks liiga laisk :P Ja teab, kas seda vajagi oleks..

Ingrid said...

Ja ükskõik kui palju ma selle üle ei mõtleks (praktiliselt pole väga palju katsetanud küll), siis ma ikkagi ei näe võimalust, kuidas KÕIKE ainult positiivse kinnitamise abil õpetada. Siis võib asi lihtsalt mõnel hetkel käest ära minna. Kahjuks. :P Aga võimalikult palju tuleks seda ikkagi üritada, jah.

Triin said...

Noh reaalsus on niikuinii see, et domineerib negatiivne kinnitamine. Kogu aeg on nii olnud ja las siis olla pealegi.
Ma olen siiski niivõrd optimistlik, et usun kõige õpetamisse läbi positiivse kinnitamise. Lihtsalt see võtab rohkem aega ja süvenemist. Ütlen kohe ära, et mina seda ei suuda. Ma usun, et noore siira hobusega, kellel pole halbu kogemusi inimesega, võib saavutada hämmastavaid tulemusi. Eks see vajab õpetajalt muidugi vilumust ka.
Negatiivne kinnitamine on justkui lihtsama tee valimine, see on ajaliselt efektiivsem ja inimeste seas hästi levinud.
Ma arvan, et alternatiivseid ja aeglasemaid variante tasuks kaaluda just probleemsete hobuste puhul. Tänuväärne muidugi, kui teisedki kasutavad :D

Kui toksida youtube'i sisse clicker training, siis leiab väga huvitavaid videoid ;)