Hoiatus: tegu on hilisõhtuse vaimuelavushetkega, seega on siin monoloogid, mõttearendused, filosoofiapahvakud, vaimuvälgatused, analüüsid - te ei pea ennast sellega koormama :P
Okei, täna, märtsi eelviimasel päeval, käisin jälle ratsutamas. Kordet ette teha ei viitsinud. Vale valik. Ponil oli suht pea laiali otsas. Trenn läks sitasti. Panin 2 paari ratsmeid: suuliste külge ja kapsli külge - et ma teda asjatult suust ei tiriks vaid et surve hajuks ka ninale. Korra tegi ka mingeid kohapeal galopisamme, mõtlesin et nüüd hakkab alla viskama või midagi. Aga sõitsin edasi ja poni jooksiski edasi. Hea, et sellest olukorrast välja tulime, halb, et selline olukord üldse tekkis! Galopis vahepeal läks ähmi täis ka, õnneks minema ei tõmmanud vms vaid eeskujulikult kuulas ka minu aitamisvõtteid(seda sõna tasuks juurutada).
Asjad ei tulnud üldse nii välja nagu ma oleks tahtnud. Kuigi paremale sõitmine tuli selles suhtes paremini välja, et ma jälgisin spetsiaalselt oma õlgade suunda ja mõtlesin ekstra Müseleri kaarsõidufaasidele. Lisaks aitab, kui mõelda, et tahaks õlad ees sõita. Lisaks suutsin tähele panna, mida ma ise valesti tegin. Selleks ei pea olema mingi selgeltnägija. Hobune ütleb oma osa läbi selle, et harjutus ei tule välja nagu loodetud. Siis mõtleb ratsanik, mida ta just tegi, analüüsib ja proovib paremini. Ja eksperimenteerib ja tunnetab hobust ja sadu kordi analüüsib ja jõuab mingitele järeldustele. Antud juhul siis leidsin, et kasutan pigem paremat ratset ja säärt veidi valesti(muidugi ka hobune on ühele poole kõver ja "raskem") ja seega läheb ka tasakaal veidi paigast ära. Vahepeal jääb parem käsi lukku, mis on ekstra halb. Näiteks üleminekul galopist traavile. Ja sellega läheb omakorda hobune pingesse ja kõverasse. Ühesõnaga ennast tuleks rohkem lõdvestada ja jälgida. Rohkem sääri, vähem käsi.
Teine suur asi on, et ma nõudsin liiga ruttu liiga palju. Liiga raskeid asju liiga kiiresti. Endal hobune 2 kuud seisnud... Tuleb töötada põhialustega! Sõita nagu noore hobusega. Ma tean, mida mu hobune oskab ja ma tahan seda kohe saada. Kiirustamine on alati ja alati olnud üks suurimaid vigu, mida üldse teha saab, ja mitte ainult ratsutades. Mul on raske "käsitseda" teda õrnalt ja ettevaatlikult kui ma tean, et ta mind ega aitamisvõtteid ei karda. Seega keerasin ma siis meie ilusa uue alguse veidi perse.
Peale trenni lõppu olin ma nii masenduses. Et kuidas ma sain oma nii toreda poniga niimoodi käituda. Keegi võiks karjatada keset trenni, et "Tunneta hobust" "Ära suru hobust raamidesse" "Sõida ettevaatlikumalt" "Taaskehtesta põhialused" "Võta hobune aitamisvõtetesse" jne jne jne. Kuna kõrvalt niikuinii poole vähem näha on, tuleb see töö siiski ise ära teha("Sul läks sitasti? Kõrvalt oli küll jumala OK.."). Ühesõnaga mõte tööle. Samas hoiatatakse mind ülemõtlemise eest, mida ma kindlasti teinud olen(äkki ka nüüd üle võimendanud situatsioone?). Kuid ma ei taha niisama sõita, ma tahan ideaali! Katsetan, kuidas selleni jõuda. Läks metsa, järelikult oli tee vale. Kõige hullem oleks samamoodi edasi teha ja siis hobust kiruda, et loll lehm. Hull on ka ennast kiruma jääda, sest sõiduvõtted ise ei muutu, neid tuleb muuta! Kui asi ei toimi, tuleb midagi teisiti teha.
Õhtul sai mõeldud veel külgratsmetega kordetamise kasulikkusele või kahjulikkusele. Nende suhtes soovitaks alati skeptiline olla. Need pole midagi head, liiga jäigad, ei sobi galopitööks, liiga piiravad, suruvad raamidesse, mõjuvad läbi valu jne jne jne. Kokkuvõttes sai jõutud sinnani, et neil on ainult üks väike hea asi kogu selle "kõrvalmõjude" krempli kõrval - võtavad vastu tagant tulevat energiat. Külgratsmed ei ole asjad, mida kasutada noorel hobusel. Liiga palju neid ratsme taga olevaid hobuseid niigi. Noor hobune ei oska ennast kanda, kordering on niigi raske joosta talle, külgratsmed mõjuvad halvasti(kõige hullem on rulli tõmbamine välise "ilu" nimel). Pikkus peaks niigi olema selline, et kui hobuse pea on vertikaalis, on külgratsmed lõdvad. Vahel öeldakse, et siis pole neil mõtet - just siis ongi! Just siis nad võtavadki veidi vastu tagant tulevat energiat ja aitavad veidi tagaosa tööd juurde lisada. Samas suudab nii kaasa töötada vaid hobune, kes ratsa sama asja juba oskab. Ja kes ratsa juba oskab, sellega ratsutatakse(kui just ratsanike luid ei murta). Ja seega polegi neid vaja! (Samal põhimõttel öeldakse: libisevaga oskavad sõita vaid profid aga neil pole seda vaja.) Et vaielge vastu või ärge vaielge - parem ärge vaielge, sest vahet ei ole niikuinii. Selle üle võibki vaidlema jääda, igal asjal on sada tahku. Ma võiks õigustada erinevaid vaatenurki, kuid omast arust valisin kõige arukama...
Nüüd ma tunnen ise ka, et olen ülemõelnud ja lisasin algusesse hoiatuse :-)
Mis edasi sai? Leppisin Anne-Liisiga kokku, et lähen ka reedel Elleni trenni. Et saada selliseid kommentaare, et kuidas kohtunikud kõrvalt näeksid. Ettevalmistus võistlusteks. Väike Ronnu tuli ka maneezi, nii nunnu :) Kojusõidul suutis Saale õnneks mu tuju jälle normi tõsta, et ma polnudki trennimasekas kui koju jõudsin :P Reedel tuleb igatahes kardinaalselt teisiti sõita. Vahepeal ma parem ei ratsutagi. Igale mõõnale järgneb tõus ja elu on nii ilus, kui ilusaks see mõelda :) Head ööd!
ps. Poni energilisuse põhjuses saan ka kindel olla nüüd - silo. Küllap nüüd treeninguga jääb uimasemaks.
No comments:
Post a Comment