Tubli poni +kordetamisest

Laupäeval otsustasin õhtul, et jõuan küll veel tallis ära käia. Kuskil 7 ajal hakkasin minema. Kätlin ja Dollik olid just trennist tulnud. Päeva saavutus oli see, et ma sain oma sadula kätte ülevalt puu pealt :D Ehk ma sain oma alles paraneva luuga juba oma 10 kilost sadulat tõsta(talli raskeim? :P). Panin ponile ka oma uued tagumised lühikesed kaitsmed, õnneks sobivad. Läksime siis läbi õue teise talli ja maneeži. Seal oli ka üks inimene aga ta läks kohe ära ja siis jäimegi täitsa üksi. Maneežis õnneks esimesed tuled põlesid, et pidanud ise põlema panema. Kordetasin poni sadula ja külgratsmetega. Õigemini kõigepealt niisama ilma. Niiii mõnus rahulik oli, kui kedagi polnud. Vaid mina ja poni. Ta sai nii hästi minule keskenduda. Kuulas häälemärguandeid super hästi. Võisin täiesti tuimalt keskel seista ja mis sõna ütlesin, seda poni kohe tegi :) Isegi sammust galoppi läks ühe tuima sõna peale, tubli poni! Tema lemmiküleminek on muidugi traavist sammu :D Kui ta ärev pole, siis ei kulu tal sekundi murdosa ka mitte, nii kiiresti on juba sammus :D Ma ei jõua käsklustki välja öelda, kahe esimese tähe peale juba reageerib :P Siis tegin veitsa külgratsmetega ka. Korde on mul muide päitsete küljes, et ma niisama teda suust ei peaks mõjutama. Tegelikult olen ma isegi pahane enda peale, et ma juba kolmandat korda külgratsmetega kordetamist proovisin. No mille kuradi pärast seda vaja on? Ma olen koguaeg suht abivahendite vastane olnud, sest hobused toimivad ka ilma. Kordetamine on üldse üks kahtlase väärtusega asi. Minu ideaalmaailmas on see õigustatud vaid siis, kui hobune ei saa oma energiaülejääke muud moodi välja elada(mis on inimese süü, kõik on) ja kui mängu tuleb ratsaniku ohutus(hobused on meil ju reeglina ratsutamiseks ja siis tuleb vahel ohvreid tuua). Kuna kedagi polnud, sain maksimumringil kordetada. Seegi hea, vaja neid jalgu siis väiksel ringil koormata. Külgratsmetega kordetamine on mu meelest suht mõttetu hobuse raamidesse surumine. Ta ei saa ette-alla sirutada vaid pea on suht sundasendisse pandud. Oleneb muidugi kui tugevalt kinni panna ;) Rulli tõmbamine on lihtsalt vastik, seetõttu teen pigem pikemate külgratsmetega. Teine asi on see, et neid ei saa järgi anda ega midagi, need lihtsalt on nagu on. Ja hobuse pea teatavasti sammus ja galopis liigub nii, et ratsanik peab koguaeg kätega kaasa liikuma, traav on stabiilsem. Ma ei tea, miks ma külgratsmetega kordetanud olen, kas sellep, et teised ka nii teevad. Vist selle pärast, et ma loodan, et äkki see aitab kuidagi hobust eelseisvaks tööks ette valmistada vms. Nimelt mul plaan 17.aprill koolisõiduvõistlustest osa võtta. Seetõttu ma järsku ratsahobusetreeningule üle läksingi. Kõik oleneb tegelikult sellest, mis poni ratsutamisest arvab. Enne õnnetust polnud ta just kõige taltsam :D:D:D Tegi natsa pro skill küünlaid ja muid imelikke asju. Ehk puhkus ja uus algus tagavad ka vigade paranduse treeningus(kuigi mulle on ikka segane, miks ta nii veidralt käitus, aga see selleks). Igatahes liikus ta kordel mõnusalt pika sammuga(nii pikaga kui tema ponilik õmblusmasinasamm ja pikk keha võimaldavad..) ja ma jäin temaga täiesti rahule. Tekkis isegi kiusatus selga ronida aga õnneks ma seda ei teinud :P Lõpus jalutasin temaga ka sinna kahtlasesse tagumisse äärde, seal oli pime ka nüüd. Aga poni usaldas ja tegi probleemideta ringi ära. Passis niikuinii ka, aga polnud närvis :) Siis jätsin ta lahtiselt maneeži ja talli vahelisse ruumi ja käisin kustutasin maneežituled ära. Ootas kenasti ühe koha peal :)

ps. Kas teil läheb ka tagumiste kaitsmete vahele liiv? Critsil läks ka, mind nii häirib see...

2 comments:

antsugrete said...

Ta on nii tubli siis ju! =)

Ja mul läheb ka tagumiste kaitsmete vahele liiva, aga üpriski vähe.

Mexican said...

Minul läheb kaa, aga kaa vähe.