Me ei ole kuskile kadunud

Me lihtsalt puhkasime :D Ma käisin vahepeal Tallinnas jälle ja jäin seal puhta haigeks mistõttu Trummar sai nädalakese puhata jälle :D Neljapäeval käis Anett sõitmas, eile mina. Kuna mul kool sisuliselt läbi ja ma varsti ära Tallinna kolin, siis peab Anett ise käima hakkama :P Praeguste "salajaste" plaanide kohaselt võiks nädala pärast Pärna tallu võistlema minna. Kui ma seal feilin, siis saangi ära Põhjaosariikidesse häbenema minna :D Sest ma ei kujuta ette kuidas Trumm õues võõras kohas hüppab. Ihaste ajal oli poni küll supervormis kuid kui eilse trenni põhjal võtta, siis... sellise hobusega küll võistlema ei tahaks minna :D Ei tea kas suurest puhkamisest või oli lihtsalt paha päev või on suvi hinges, igatahes ei olnud ta üldse n-ö usaldusväärne. Sellega mõtlen, et ma ei saanud tema peale kindel olla, ta ei käitunud nagu ta tavaliselt teeb vaid oli selline veider ja ebamäärane. Tavaliselt ta võib ka oma mulli langeda aga see on selline vana hea tuttav Trummi-mull, seekord oli ta teises dimensioonis ja käitus ebaharilikumalt. Muidugi saime me tehtud kõik mis tahtsime aga ikkagi. Alguses tulin traavis erinevaid üksikuid latte/kavalette. Kuna ta nagu ei viitsinud väga või õigem oleks öelda, ei teinud minuga koostööd vaid me lihtsalt mõlemad tegime samal ajal mingit tööd, siis ma ei jäänud üldse rahule. Mõtlesin, et kas tõesti plats avaldab nii halba mõju, läksin tegin maneeži kõrval murul mõned traaviringid. Seal oli impulss parem küll kuid kas nüüd just koostöö... Läksime platsile tagasi, galopitasime veidi ja kuna siiski oli eesmärk ka mõni hüpe teha, tuli trenni jätkata. Tulime kolme risti mis olid 6m vahedega, üksikut lattaeda ja üksikut okserit. Läks nagu ta läks, st et poni tegi kõik puhtad hüpped kuid seda õiget minekut ja stiili ma ei saanud kätte. Ta lihtsalt tegi oma tööd ja jällegi hindasin seda, et kui samm tuleb alla, siis ta hüppab puhtalt välja. Võistlemise suhtes oluline, sest iga latt loeb. Niisiis ei pakkunud see kõik erilisi emotsiooni, või õigem oleks öelda et positiivseid emotsioone. Vaimu vabastamiseks otsustasin mäe peal natuke jalutada, poni oli märg ka veits. Ponifetishiga suur täkk hirmutas ka meid mööda aeda kaasa joostes aga saime hakkama. Mäe otsas hakkas Trumm millegipärast vastu, tulin kibekiirelt alla, lahendasin olukorra maast ja hiljem jätkasime jälle ratsa. Vaatasime hobuseid, kes mäe otsa suvitama olid tulnud ja jalutasime veits edasigi. Üllatavalt reipalt kippus edasi aga ta oligi läbinisti veider too päev. Alguses kui ta üldse sisse tuli, näitasin talle varssa ja kuigi mina polnud varem näinud, siis tema käib iga päev vähemalt 2x varsa boksist mööda. Aga tema reaktsioon oli veits priceless ehk siis kui ta selle väikse olevuse avastas, tahtis ta nii tema juurde minna ja nuusutada, ta lausa tiris sinnapoole ebatavalise ebaviisakusega. Kuna see häiris mära, siis läksime eemale ja siis Trumm mitu korda hirnatas varsa poole ja hullult üritas piiluda :D Mis oli suht naljakas, sest ta läks nii äksi täis. Siis ma lolli peaga lubasin, et tema saab ka kunagi oma varsa. Valem on veel välja mõtlemisel, et kuidas täpselt.