Siis olen vahepeal käinud mõningaid võõraid hobuseid värkimas. Otsustasin, et võtan taaskord selle jaoks aja ja muidugi ma ei pidanud pettuma - põnev on ju. Seal on ka huvitavamaid juhtumeid ja eks ole näha, kuidas neid hobuseid aidata õnnestub.
Võtsin end kätte ja käisin ühe toore poniga ratsutamas. Täiesti asjatu põdemine oli, sest tegu oli väga nunnu ponuga, kes pigem ei jaksanud palju tööd teha kui et oleks mõelnud minu alla viskamisele. Tuli meelde, miks mulle neid eestikaid saduldada meeldis.
Ühed kabjasussid õnnestus maha müüa, ühed võiks pmst veel maha müüa, kahed on postiga tulemas... Mul on tegelikult uus papupostitus juba tehtud aga tahaks sussid enne kätte saada, äkki on miskit lisada. Õnnestus ka ühtesid nahast Cavallosid käia näppimas. Need olid otse pakist ja natuke jäigad aga nende eelis peaks olema, et saab õlitada ja seejärel sisse kanda täpselt jala järgi. Need konkreetsed soetati koplikasutuseks ühele vanemale ruunale, kelle jaoks on ebameeldiv külmunud konarlikul pinnasel käia (hetkel lumega küll kadus see mure). Kui tallipersonal nende jalgatõmbamisega hommikuti hakkama saab, siis sellest ruunast saab küll üks moodne vanahärra uute papudega. Loodan veel kuulda, kuidas see projekt õnnestub. Muidu mõõdu järgi osteti ja talla suurus klappis küll kenasti. Kuigi tundusid kobakad, siis hobune käis nendega täiesti normaalselt.
Trennitegemisega ei saa väga just kelkida. Küll pole ilma, küll pole tuju. Kordetanud olen mitu korda, sest on tundunud, et tuleb energiat välja lasta. Päevad lähevad pikemaks, karv hakkab lahti tulema ja kevad hinge pugema. Tegelikult tahaks, et see libeduseoht mööda saaks. Paar kuud tuleb ilmselt veel kannatada enne kui kõik üles sulab. Korra üritasin Trummiga kelgutada aga ta oli nii äksi täis, et loobusin kiirelt ja läksin korde järele :D Lustakas vanamees, ei teadnudki et ta nii kaua tagant üles pekstes galopeerida jaksab. Korduvalt olen käinud hobustega käe kõrval jalutamas. Kerged 6-8 km jalutuskäigud mõjuvad ka mulle hästi. Ja on meeldivalt ohutud. Ratsutama olen vaid mõne korra jõudnud ja enamasti sammu teinud. Ükspäev oli maratonjalutamine koos S-ga: kokku ca 20 km, kaks metsatiiru ehk siis mõlemal kaks hobust jalutada, S läbis selle kõik jala, mina umbes pool ratsa ja pool jala. Kogu see asjatamine ja jalutamine röövis muidugi terve tööpäeva aga oli seda väärt. Seltsis on selliseid retki päris tore teha.
Täna oli selline vähe erksam metsaskäik. Ma tahtsin vahelduseks traavitada küll aga mitte sellise innuga nagu Brok pakkus. Ma ei tea kus tal kiire oli aga pidin koguaeg keelama, et me ei hakka võidusõidutraavi tegema. Nüüd võiks öelda, et hakkasin kuu aega tagasi teist müslit andma ja näete kui energiliseks see mu hobuse teinud on. Sorry aga tegelikult jätsin kuu aega tagasi igasuguse lisasööda üldse ära :D Mu meelest tuleb ja läheb see erutuvus küll täiesti omasoodu, sõltudes pigem meeleolust ja ilmast. Lisasööda ärajätmine oli pigem selline ajutine eksperiment, tänasest hakkasin taas andma.
Loomulikult on mul jälle palju pilte.
No comments:
Post a Comment