Eelmisel nädalal käisin kollasega sõitmas. Kirjeldamatu adrekalaks, millest ma vaikselt toibuda püüdsin :D Tegime sammu-traavi, poni oli tubli, minu tasakaal natuke paigast ära ja eks pinge oli ka sees. Maarja sai mu istakut kiruda :D Ja üldse tuletasin endale meelde kui vähe ma ratsutamisest tean. Nojah, mis seals ikka.
Trummiga olen vahepeal sõitnud, uue sadula talle sebinud (kasutatud stübben), tema oma kollasele viinud. Kileplagina tõttu mõttetu trenni teind aga no ikka juhtub nende tuultega... Selle nipi avastasin ka, et mittekartmiseks on lihtsalt teist hobust maneeži vaja, siis on kohe palju turvalisem tema meelest kui üksinda, lõpetab enda üles ketramise ära. Kolmapäeval see vähemalt toimis superhästi. Poni oli ka nii tubli, töötas kenasti kaasa, kasutas enda lihaseid ja oli mõnus sõita. Mul lihtsalt pole muud öelda, ta tõesti oli enda kohta hea. Ok vahepeal on vähe ebastabiilne, ma mõtlen et mitte ideaalselt sääre-ratsme vahel vaid vähe wobbly... Aga no ratsanikku kuulas ikka väga hästi, viimistlemise vead tulevad minu halvast istakust :) Rahul olen seetõttu, et poni on ikkagi imeline!
No comments:
Post a Comment