kollase treeningud

Pühapäeva hommikul oli ka päris mõnus vaikne. Alguses tegin lihtsalt sammu-traavi, üritasin ise paremini istuda jne. Ja siis kui enne galoppi veel veidi traavitada proovisin, tundsin, et ega ta tegelikult ei ole midagi minu alluvuses nii nagu ma tahaks. Siis ma kaklesin temaga natukene kuni ta mind teravamalt kuulama hakkas. Ühest küljest võiks ma ennast nii palju timmida, et pelgalt tunnetuse peale sõidaks poni jne. Teisest küljest, mis siis saab kui ta Soomes ratsakooli satub ja lapsed temaga hakkama ei saa? Seda ma ei saa lubada, seega ma sõidan teda veits robustsemalt vahelduseks, et ta igasuguseid tobedaid tunnikate asju tundma õpiks. No näiteks sisemise ratsme peale pööramine jne, loperdaks seal seljas veits ja õpetaks talle äraarvamist :D Minu üks kindel nõue mu hobustele on, et nad peavad olema lihtsalt sõidetavad kõigi jaoks. Et selline prosta samm-traav-galopp voltidega peaks olema sõidetav igasuguse loodusvaatleja jaoks ilma eriliste pingutusteta. Ja sealt saab väga kenasti edasi teha kontsentreeritumat tööd, kuna lihtsus ei tähenda lohakust.

Teisipäeval läksin natuke halval ajal Luunjasse. Tihedal kellaajal ja no takistused olid ka üleval ja hüppetrennid sees. Nii oligi vahepeal 7 ratsut korraga maneežis, neist 2 hüppasid ja ma mõtlesin, et ma teen avarii poniga. Alguses pikalt sammu-seismist, sest just tuldi parkuuri, edasi proovisin teda väga enda mõju alla timmida, et saaks ikka korralikult seal tohuvapohus keerata. Isegi galoppi tegin natuke mõlemast jalast, kahjuks väga kena ei olnud. Aga no üldiselt polnd see trenn ka midagi hullu. Kollane õpetab mulle meeletult istakut ja ausalt öelda on ta parajama suurusega ka mu jaoks ning kohe lihtsam on õigesti istuda. Ta on üldse omamoodi ja peale igat trenni on selline supertunne nagu oleks nii palju juurde õppinud :D Eks ma õpingi, treeneriks on kollane poni, palju ausam kui tavaline inimtreener :) Hüppetrenne pealt vaadata oli ka päris õpetlik, ühel tüdrukul oli sama viga mis mul, Raagi arvates naiste viga :D Pmst kui takistuse ees raske olukord tekib, siis tekib ratsanikul paanika ja ta ei tea mida ära teha ja kuidas olla ja keerab ise olukorra pekki. See oli siis lühidalt. Peale kogu seda Luunja infotulva tekkis ratsutamistuhin ja edasi käisin Trummiga ka sõitmas. Panin endale ühe takistuse. Soojendus ja siis tulin risti traavis. Seal tegi poni Trummiina balleriinat ja ilmselgelt ei pingutanud end üldse. Siis lattaed igast pöördest ja otse ja viltu ja no igatepidi. Siis lasin Helenil tõsta, ta laksas kohe 90cm peale, ma pidin oma julguse kokku riisuma aga no Trummile ei olnud see küll mingi probleem. Igast küljest lenda üle ilm probleemideta, ainult hoia kinni :) Hüppetuju oli tal super, lausa hiilgavalt oli asjaga nõus ja ise ka õhinas. Natuke pidi tagasi hoidma, et liiga lappama ei läheks aga töö tegi ta küll kõik ise. Selliselt toredalt see päev tallides lõppeski :)

Kolmapäeval läksin alles õhtul Luunjasse. Sain vabalt sõita ja laiutada. Kaks üksikut latti oli maas ja tulin neid traavis. Galopis proovisin volte sõita ja üleüldse proovisin teda jällegi lihtsamalt keerama panna ja kõike tegema.

Neljapäeval käisin jälle päeval, õnneks kollane oli terve hommikupooliku koplis olla saanud ja võtsingi ta otse õuest :) Maneežis olid jälle takistused ja hüppamised, õnneks seekord tiba vähem rahvast. Sain oma sammu-traavi ja natuke galoppi kiiresti ära teha ja poni tõesti läheb paremaks iga korraga. Õigemini meie koostöö läheb paremaks :)

Reedel käisin kohe hommikul, rahvast jälle peaaegu polnd, poni polnd isegi hommikust veel söönud kui ta trenni vedasin :D Läks suht normaalselt, tiba paremini jälle. Paistab, et saime kuidagi rea peale ja nüüd areneme. Galopp on kõige nõrgem veel aga nu mis parata.