powerpony

Eile oli tore. Alguses ei viitsind talli minna (nagu ikka) aga tegelikult oli päris lahe (nagu ikka :D). B-ga jalutasin pool tunnikest parmude käes. T-ga oli esialgu plaan sama aga ta oli üllatuslikult entusiastlik. Mõtlesin siis vaadata, et kaugele ta minna viitsib. Õnneks oli kodu ja metsa vahel põld tühjaks niidetud ja läksin sinna. Poni oli isegi nõus kodust eemale traavima. Põllul tegin traavi, mõtlesin galopile tõsta ja põllule ringi peale teha. Võtsin selle riski ja ei kahetsenud. Poni kiunatas ja pani kodu poole ajama :D Võtsin julguse kokku ja lasin tal joosta. Ja niimoodi tegime mitu korda edasi-tagasi. Ta õnneks täiesti pidurdamatuks ei muutu, põllu lõpus tuleb kenasti tagasi. Ja nii me tegime siis galopikiirendusi poni palvel :) Polnud ammu niimoodi lustinud. Ponil käib nagu periooditi see viitsimine trenni teha. Vahepeal siis ei tunne ennast hästi millegipärast?

Eesti hobuste kiituseks võib välja tuua nende sitkuse ja positiivsuse ja lahenduste nägemise oskuse igas olukorras. Alati mitte ratsanikule meeldivas suunas muidugi :D Aga nende järjepidevus on imekspandav. Näiteks Rossa kohta on räägitud, et ta on ka peale 80 km hakkamist täis, kuigi võiks olla surnud siresäärtega võidu kihutamisest. Ta on muidugi ise ka tõeline siresäär mittevormis eestlaste kõrval. Trummiga rännakut võisteldes lähevad tal iga kord silmad särama. Kõrvaltoimeks on juhitamatus aga see sisemine tahe on vaimustav. Kuidas nii ebameeldivas olukorras leida enda seest see säde. Ise on surmväsinud aga ikka kappab ja taastub ja teeb oma töö ära. Nii leplikud ja iseteadlikud samal ajal. Ja eestlased üldiselt ei lähe verest välja. Isegi kui ehmatavad, siis kas suht ruttu rahunevad või võtavad olukorrast maksimumi ja lülituvad ümber lustimisele. Milline saaks veel positiivsem ellusuhtumine olla?