motivatsioon saabus

Käisin nädalavahetusel hobuste treeningfüsioloogia seminaril ja väga asjalik oli. Häid asju oli lausa nii palju, et ma seekord ei tee siia ülevaatlikku postitust, sest muidu ma peaks terve päeva ümber jutustama. Mulle meeldib, kui lisaks isiklikule kogemusele on taga ka teadus, ehk et MIKS organismis ühed või teised protsessid just nii toimivad ja kuidas täpsemalt. Käsitleti siis hingamissüsteemi, südame, vereringe ja lihaskoe ehitust ja talitlust. Lisaks mõistliku treeningu põhimõtted, võimalikud ohukohad vigastuste mõttes, hobuse kui sportlase eelised, puudused ja võimekust mõjutavate omaduste pärilikkus. Kuna tegu oli töötava FEI veterinaariga, siis olid ka lood elust enesest väga huvitavad.

Üllatav oli see, et sellest pikast loengupäevast sain ma tohutult motivatsiooni jälle ratsutada. Ilmselt on ka pikemal valguspäeval oma osa, sest nii tore on pealelõunal talli minna kui tagasi koju jõudes on ikka veel valge. Loengupäev andis kinnitust, et olen õigel teel. Ja mõtteid, et kuidas laveerida ala- ja ületreenimise vahel võimalikult optimaalselt.

Praegu on mul käsil metsavaba märts :D Tuli selline kerge koolisõidutuhin peale. Igatsus KS järele on olnud tegelikult pikalt (appi juba 5a viimasest võistlusest!) ja nüüd selle motivatsiooniga lihtsalt võimalus seda osa realiseerida. Ehk õnnestub ka kuskile maneeži jõuda. Ja tegelikult pole see KS midagi muud kui elementaarne ratsastus, eks. Ma olen siiski A taseme sõitja :) Eile panin isegi ponile sadula selga ja tegin mõned ringid platsil. Ta palju ei jaksa aga natuke on parem kui mitte midagi ma loodan. Väga kodune tunne oli ja mul pole elus teist nii kuulekat hobust olnud! Vist alles nüüd hakkan sellest aru saama.