Ma mõtlesin, et ma olen oma hobustega metsas ja ei tea sellest maailmast enam midagi. Tegelikult on see illusioon. Ma lihtsalt ei taha enam teada aga see on nagu pea liiva alla peitmine.
Mina õppisin ratsutama koos jõhkardlusega hobuste vastu. Meile treener õpetas, kuidas stekiga lüüa nii, et hobusel valusam oleks ja ta isegi siis liiguks, kui ta ei taha. Sai isegi steki otsa jupp kumminööri teibitud, et ots kubemesse laksaks. Eks need tuimad tunnikad polnud just lihtne ülesanne algajatel liikuma saada. Raha vajas ratsakoolidel teenimist ja treenerid olid omal ajal samasugust õpetust saanud nagu nad meile edasi andsid. Samas õnnestus meil sõbrannaga käia paljudes eri tallides, see avardas silmaringi ja üsna pea hakkasime kahtlema, et kas meie "kodutallis" ikka käivad asjad nii nagu nad peavad. Kahjuks me sellist kaikaga tööle sundimist väga ei seadnud kahtluse alla, pigem olid pinnuks silmas kolmeaastased tunnikad ja kehv varustus. Hobuseid sunniti tööle mujalgi, oli ratsakoole, kus ka kannused ja libisev kuulusid tavalise lastetunni treeningvarustuse hulka. Ma ei räägi siin kannustest kui kohustuslikust elemendist koolisõiduvõistlustel, vaid igapäevaseks edasiajamiseks hobusel, kellel olid külgedel muhud üleval kannusekohas. Hõõruv varustus ja kõikvõimalikud pehmendused olid igapäevased. Liikusid jutud raudlati hüppamisest ja selle jalgadesse löömisest aga see oli "proffide" pärusmaa ja lastetundidesse ei jõudnud. Kõverate jalgadega (eetsirandmelised) ja kange lühikese sammuga hobuseid on ka mälestustes. Kuna tunnikatega läks enamus auru nende liikuma saamiseks, siis avastasime üsna pea, et väikeste kodutallide erahobused on ratsutamiseks palju huvitavamad. Mäletan meie suurt imestust, et need hobused käisid trennis vaid ühe korra päevas. Samas ei saanud nendega eriti hüpata (ilmselt omanikud nägid kui algajad tegelikult oleme), kuid seda sai üksiktundidena teha suurtes ratsakoolides, kui vaid isu tuli. Hüppamine oli üks ilgelt põnev tegevus ja palju huvitavam kui niisama ringitada. Sai ka salaja hüpatud kui vähegi võimalus tekkis (maastikul igasugu roikad). Positiivse poole pealt oli meeletu tahtmine tallis toimetada ja hobustega tegeleda. Ükskõik mida, peaasi et kättpidi hobuse küljes. Eks siis sai ka lollusi katsetatud.
Nüüd sattusin lugema ühte artiklit, mis vaatles jõhkardluse teemat teise nurga alt - kes kaitseb nt tippspordis osalevaid hobuseid? Kõik oleks nagu väga professionaalne ja kõik mugavused tagatud. Aga kas hobustest viimase võtmine pole ka mitte teatud sorti jõhkardlus? Tegelikult ei pea üldse tippu minemagi, on nähtud asjatundlikke treenereid ja nende edukaid õpilasi treenimas nii, et hüpatakse libisevaga ja hobusele on ostetud terve kataloogi jagu imevidinaid - alustades kõikvõimalikest suuremat survet (valu) avaldavatest suulistest kuni erinevate lubatud ja keelatud preparaatideni (nt valuvaigisti enne võistlust). Lõdvestunud hobune, kes vastu ei hakka, on tegelikult haruldus. Miks on nii, et kui algaja või tädiratsutaja hobust suust rebib, pikemad kannused ja karmimad suulised ostab ning peksa annab, siis vaadatakse viltu, et ei oska ratsutada, aga kui sama teeb meistrikate medalivõitja, siis ta järsku "õpetab ja näitab hobusele kuidas asjad käivad"? Seda ollakse varmad maha laitma, kui ratsakooli hobune saduldamisel hammustab, aga kui mõne meie esiratsutaja võistlushobune nii teeb, siis naeratatakse ja vabandatakse? Hobust ei huvita, kas tema boks on kullast või mis ratsanik auhinnaks sai, kui tal on valus, siis tal on valus.
No comments:
Post a Comment