Transport sujus kenasti. Ponid veetsid esimese öö kahekesi tallis ja järgmisel päeval viisin korra maneezhi ja siis lasin nad suurde karja. Karjamaa on umbes 15ha suur ja nemad panid kahekesi metsa. Siiski ei olnud see viimane kord neid näha, mõne tunni pärast andsid näole kuid hall oli oma päitsed juba ära suutnud kaotada... Pühapäeval olid tallis talgud, värvisime latte ja poste, seetõttu oli mul ka päeva jooksul võimalik jälgida, millega ponid tegelevad. Elavad oma elu karjast eraldi, jooksevad nagu metsikud mustangid kuskil kaugel.
Pühapäeval leidsin nad suht kiirelt karjamaalt üles, puhastasin ja üritasin maneežis kordetada. Nad ei oska üldse üksteisest eraldi olla, röögivad nii kõvasti et kõrvad tahavad peast ära kukkuda. Võik on väga õrnake, käitub nagu araablane. Ilmselt kui ta kunagi maha suudab rahuneda ja usaldama hakkab, siis tuleb temast äärmiselt meeldiv hobune. Halliga on ses suhtes lihtsam, et ta on rahulikum ja selline eestlase moodi olekuga, kuid samas üritab järjekindlalt sõbra poole tüürida kui võimalust antakse. Riksist tundub robustsema olekuga, mõned käitumismaneerid meenutavad Trummi. Ta on muidugi palju toorem ka kui võiguke.
3 comments:
J.Roodal on kohati päris huvitavaid eesti hobuseid, kes hea tööga teeks Eesti ponispordiski ilma.
Kindel see! Paraku minu oma stardib poniklassi väliselt ja ülejäänud vahvad saadan peale väljaõpet Soome.
Sageli polegi oluline see, kus klassis sa võistled vaid see, et eesti hobust nähakse võistlustel. Rokit on hea näide sellest, et hea tööga saab eesti hobusega võistelda ka M ja R klassi koolisõidus (ma pean tõdema, et teisi sarnaseid näiteid ei tule hetkel meelde). Kindlasti on abiks ka EHS EHKÜ promo ning parimate võistlevate eesti hobuste tunnustamine :) Loodetavasti see jätkub.
Post a Comment