Ponid on nüüd Kavildas :)

Pühapäeval tõime siis hobused ka Tartumaale. Treileri peale läksid mõlemad otse nagu boksi, ei jäänud vaatamagi midagi :D Suht hämmastav nägi välja, enamus hobuseid ikka jaurab natsa. Trummil on küll jah arvestatavalt kogemusi aga samas temaga on jauramist ka ikka tavaliselt natuke olnud, nüüd siis on välja kasvanud. Kollasel oli elu teine treikusõit ja ju siis pole lihtsalt halbu seoseid teinudki. Seda parem mulle, eeskujulikud ponid :)

Ponid kolisin Kavilda talli (http://www.kavildatallid.com/) ja praegu olen ma selle kohaga täitsa rahul. Rahulik väike tall, pole pingeid ega trügimist. Samas on olemas treeningväljak, uued takistused ja maneež. Natuke kaugeks vb jääb aga autoga käies pole väga vahet. Kuni bensiini on :D Krossitakistused on ka aga neid ma niikuinii hüpata ei julge :P See-eest tiigis on hea sulistada. Ja poole peal avastada, et see on ikkagi poole sügavam kui ma arvasin ja siis avastada, et sadul on poolenisti vees ja säärised on ka märjad hoolimata sellest, et üritad jalgu üleval hoida :D Poni muidugi võimendas asja aga jah, päris reaalne tiik seal.

Talli juures meeldib mulle veel see, et omanik ise tegeleb ka ratsaspordiga, on huvitatud edasiarenemisest, ei ole tusane ja vanas kinni. Käib Raagi ja teiste kõvemate meeste juures trennides oma hobusega regulaarselt, tuleb tagasi uute tarkuste ja ideedega. Ühesõnaga asi areneb :)

Ponid istuvad kahekesi päevad läbi talli kõrval mullakoplis esialgu. Eks näis, kas saadan nad veel rohule ka või mitte. Boksid on ponidele head ruumikad, allapanuks turvas. Automaatjootjad on ka olemas. Pinnaseid ei anna Rahula omadega muidugi võrreldagi, polegi näinud nii hästi hooldatud liivaplatsi ja maneeži mujal kui Rahulas. Kavilda platsi pinnas on veits kruusane kuid üllatavalt hästi sõidetav. Maneež tundub Rahula oma kõrval muidugi pisike kuid tuleb talvega ümber harjuda :) Maastikuvõimalused peaksid ka arvestatavad olema, kuid pole veel ise avastusretkedele jõudnud.

Ratsutanud olen nendega seal juba kolm päeva. Trennid on läinud reeglina ikka hästi. Kuna seal takistused üleval koguaeg siis on hüppeid proovitud juba omajagu. Trummiga läks üllatavalt hästi, ma proovin teda nüüd jälle natuke hüppama panna :D Lootus sureb viimasena... Kollasel läks jällegi üllatuslikult metsa hüppamisega. Aga me polnud oma kuu aega normaalset hüppetrenni teinud jne, ühesõnaga juhtus nii.

Trumm sirutab ette-alla nii nunnult alati kui vaja ja igas allüüris. Küsid ja tema näitab kena lõdvestumist :) Kollasega peame sellega töötama hakkama, et ta nii pinges poleks ja rohkem lõdvestuks ja sirutaks. Mõlemaga olen siiski rahul, minu nunnukad siiski :) Juba sain ühelt tüdrukult kommentaari ka, et nii sõnakuulelikud hobused :P Praeguseks siis kõik.