Trummi ratsastamise algusest


See on jutt stiilis "don't try this at home", sest asi on liiga ekstreemne ja naljakas, ise ka enam ei usu :D Vigu sai tehtud, kuna kogemusi polnud, aga asja sai ikka!


See pilt siis Trummist treikus, mis oli tema esimene ja pikim reis. Olevat käitunud tublisti. 15.sept 06 seisin mina hipodroomil ja ootasin kuni poni õuele tuuakse. Elevus oli hästi suur :) Lõpuks olid koha, tegid treiku luugi lahti ja ütlesid "noh, mine võta oma hobune maha!". Toojad ka ei tundnud seda hobust, mina ka mitte ja siis ma põdesin et issake kuidas ma võtan võõra noore järsku treikult maha, et ma pole kunagi kedagi võtnud :D Aga läks kenasti ja juba sammusimegi boksi poole.





Boksis ei julgenud ta alguses midagi teha, hiljem krõmpsutas heina. Mul oli varutud tervituseks ja sõpruse loomiseks pakk suhkrut, kuid ta ei söönud seda! Siis jooksin käbe poodi, ostsin porgandeid. Neid ka ei söö! Siis sain kelleltki leiba, seda sõi.



Sellel pildil ma väsimusest juba kükitan ja ootan, kunas poni julgeb sammukese edasi astuda :D Meil oli lihtsalt alguses nii, et kõigepealt ei julgenud ta talli minna, siis ei julgenud boksi siseneda. Siis ei julgenud boksist välja tulla, siis tallist :D Siis uuesti sisse minna jne :D Kuna talli sissekäik oli kitsas, oli sellega mitme päeva jagu probleeme.





Selline ta siis esimesel päeval oligi. Ma pidin ta hiljem jälle välja tassima, uudishimulik nagu ma olin :P Tegelikult oleks pidanud rahus kohaneda laskma boksis.


Tegelikult olin ma veits pettunud, kui ta treikult maha võtsin, et nii väike ja niru näss ongi vä!?!?!? :D Siin pildil näha, kuidas lihaseid pole ja turi madalam laudjast.





Teisel päeval käisime jalutasime ringi natuke. Sellel pildil ta minu meelest nii märalikus poosis :D Käitus ta nööri otsas ilusti. Oli juba veidi julgem ka.


Tegelikult jalutasime juba liiga palju. Käisime terve hipodroomi läbi ja Stroomi metsas ka väikse ringi :D



























See on siis kolmas päev. Kuna ta suutis jalutuskäigul juba küünalt teha ja otsa joosta, siis panin energiaülejääkide kahtlusega kordele. Ei miskit, pidin seal piitsaga ajama. Esimene kordeproov oli seega tehtud. Enam-vähem jooksis.


Järgmisel päeval sain teada, et Saaremaal jõuti temaga vaid 2 korda sõita, sest teisel korral kukkus tüdruk käe kipsi :D Ja poni seisis edasi. Sain teada ka seda, et täkuna elas ta üldse tallis kinni, alles ruunana sai õue (ehk kuskil poolteist kuud enne seda, kui ta hippu tuli) Pikk lapsepõlv täkuna, oli umbes 5,5 kui ruunati ja mulle müüdi, enne polnud temaga mitte midagi tehtud.



See on tehtud kaheksandal päeval. Neljas kordetreening. Üldiselt ta kordel eriti joosta ei viitsinud. Galopiga olid proleemid, niiet selle jätsin pigem üldse tegemata. Paremale eriti ei tahtnud joosta, jäi seisma ja tõmbas välja vahepeal. Kuna ta aktiivne polnud, ei näinud ka kordetamisel erilist mõtet.


Antud pildil kordetasin vahelduseks suurel platsil, seal oli tookord energiline. Lasin kordel ka mõne hüppe teha, kuid suht ebaõnnestus. Vahepeal läks nii äksi täis, et hirnus ja jooksis saba püsti.
















Pärast panin ohjade vahele prooviks ja harjutamiseks, aga ta üldiselt ei saanud aru, mida ta tegema peab :P






Sama (kaheksanda) päeva õhtul söötsin teda murul. Siis hüppasin kõhuli peale. Siis ronisin üldse selga. Natuke käisin sammu ka. Niisiis oli esimene selgaronimine hipodroomil tehtud :D Päris palju turvavarustust peaks mainima :P









Mingi varasem suvaline kordepilt. Aeg-ajalt läks parematpidi kõik käest ära, Trumm ei saanud midagi aru. Seetõttu läkski selle kordetamisega nii nagu läks, et ei tulnud sellest midagi välja. Pigem jalutasin käe kõrval, söötsin rohul. Kuna kordetada ma enam ei viitsinud(ei tulnud välja niikuinii), siis üheteistkümnendal päeval otsustasin ratsutama hakata. Kordel oli ta sellest ajaks tubli 5 korda käinud lausa :D Kuna mul sadulat ei olnud, siis panin valjad pähe ja viisin käe kõrval metsa. Seal hüppasin kivi pealt selga. Ta ehmatas alguses väheke ära, hakkas taandama ja küünlaid tegema :P Siis nägin üht teist tšikki ja traavisime koos mere äärde. Siis ma üritasin rannas paigal seista, kuni ta oma hobusega mööda mereäärt galoppi tegi :D Trumm muidugi sama ei arvanud, niiet sain hunniku küünlaid. Siis sõitsime metsas tiiru koos, tegime ka galoppi. Ja siis viisin käe kõrval jälle hipodroomile. Koplite juures istusin jälle selga, siis komberdasin kuidagi raja keskele platsile. Seal ta keeldus jooksmast ja trallitas. Siis läksin traavirajale ja traavisin mööda seda talli juurde. Tuletan meelde, et mul polnud sadulat ja see oli meie esimene ratsatreening. Ühesõnaga, nii ei tehta tegelikult :)




Sellel pildil on meie kolmetistkümnes päev. Eelmisel ja sel päeval laenasin sõbrannalt sadula, niiet oli vähe mugavam. See siis meie kolmas treening ratsa :) Seekord mõtlesin, et olen tark ja panen martingali ka :D Eelmise päeva treeningu kohta on päevikus selline kommentaar: "Üritas must lahti saada aga ei õnnestunud" ...That's my boy! :P




Vaadake mu ilusat kunstipärast roigast :) Värskeim stekk tervel hipodroomil!



Ega kõik nii lilleline ka ei olnud, et istu selga ja muudkui ratsuta noore ja toorega. Ei tahtnud ta sugugi tallist eemale traavida mööda rada. Peale väikest jamamist sain ta siiski jooksma ja traavisime. Kuna totalisaatori juures olid mingid kollid, siis sealt otsustas ta täisgalopis edasi joosta. Noh jah, tore ju kui poni tahab joosta :D







Siis läksin platsile. Sõbranna üritas meid kordetada aga sellest ei tulnud midagi välja :D Siis kooberdasin lahtiselt. Ega ta joosta seal ei tahtnud. Ta ei saanud ka aru, miks see ring just sellise suurusega peaks olema ja nurkades jooksis välja nagu näha juuresolevalt pildilt. Üht-teist seal aretasime.





















See on mu sõbranna Trummi seljas. Sama päev, kus ma ise ratsutasin alles kolmandat korda temaga :) Vapper poni nagu ta on, suutis ta juba teha ponijalutust mu suht algajale sõbrannale. Temal siis uhkus olla esimene võõras, kes Trummi seljas käis, ta on ka Triin muide :) Õnneks läks kõik hästi ja rahulikult.




Ka edaspidid läksid asjad natuke naljakalt. Järgmine päev ratsutasin ilma sadulata ja harjutasin pöördeid ja galoppi. 3.okt(viies trenn) kommentaar: "Läksin ratsutasin veidi ilma sadulata. Väga palju hakkas vastu, tegi palju küünlaid." 18.okt(üheteistkümnes trenn): "Eksperimenteerisin, kuidas oleks ilma suulisteta ja ilma sadulata sõita. Olin veidi platsil liikunud, kui mõtlesin, et kordetaks, sest keegi oli korde sinna unustanud. Läks väga hoogu. Siis läks mingi asi katki ja Trumm tõmbas kogu kupatusega minema, jooksis talli." 14. ja 15. trennis hüppasin metsas suure hurraaga oksi juba ja tegin palju galoppi. 20. trennis kimasime metsas ponidega võidu.



Üldiselt sõitsin ma suht palju rajal, sest seal sai otse sõita ja polnud vaja pööramisega jännata. Galoppi e kiiremaid ringe tegin ma mingi perioodi ainult rajal, sest platsil ta ei tahtnud galopeerida või jooksis platsilt välja :P





KOGU SEE LUGU ON NÄIDE KUIDAS HOBUST EI RATSASTATA! Ma leian, et ma olin ääretult hulljulge ja ohutundeta :P Suht ajuvaba "treeningplaan", endal ka häbi tunnistada kuidas poni lõhutud sai :P Aga kogemusi polnud, treenerit polnud, tarkpeasid ümberringi polnud ja nii see läks. Lõppude lõpuks ikkagi olen endale toreda ratsaponi siiski saanud! Ja tohutult kogemusi! Ma kavatsen niiiiiiiiiiiiiiii palju asju järgmise noorega teisiti ja paremini teha. Aega tagasi keerata ma samas ei tahaks, sest kuskilt pidi ju alustama ja kust need kogemused muidu ikka pidid tulema kui praktiseerides ja katsetades.

Ega tegelikult kõik nii hull ja nutune polnudki :P Trummi kohta on treeningpäevikus väga palju ka kiitvaid kommentaare ja toimus ju areng positiivses suunas. Ma sain tema peale tavaliselt päris kindel olla, igasugustes olukordades. Ratsastuse edenedes sain sõita normaalselt rajal, platsil, mururingil, metsas - ühesõnaga igal pool.


Tegelikult oli Trumm lihtsalt ekstreemselt uimane ratsastamata hobuse kohta kui ta tuli ja sellep saigi kõike seda nalja teha. Jalgu anda ei osanud, kordel jooksis nigelalt, ratsastatud polnud aga see-eest oskas rahulikult seista ja lubas kõike-kõiki endale külge-selga riputada. Lihaseid polnud ja lisasööta polnud saanud, sellep ta selline oli. Aja edenedes kosus ja tulid lihased. Kuna ta oli palju sees elanud ainult, siis ei osanud ta oma keha ka hästi kasutada. Seda oli tunda eelkõige hüppamises, ta lihtsalt ei osanud ennast kuidagi seada ja sellep võis ta lihtsalt takistusse sisse kukkuda vms. Ma ei hakanud talle üldiselt raskemaid asju peale ka suruma. Kui välja ei tulnud, siis ei tulnud, siis lasin tal tema rütmis vaikselt areneda. Näiteks hüppamisega läks pea 2 aastat, enne kui välja tulema hakkas(olin juba lootuse kaotanud). Alguses oli ka minu entusiasm kõike proovida liiga suur, kuna tegu oli ikkagi esimese päris enda hobusega. Paistab, et Trumm on selle mulle juba andestanud :) Praegu läheb meil väga hästi!!!




Olen õnnelik, et mul oli võimalik ise oma hobust ratsastada, ise kõik need mõõnad ja tõusud läbi elada, ise tehtud vigu parandada, ise analüüsida ja hobust kuulata. Kõige parem õpetaja on hobune! Ma olen tänu Trummile nii-nii palju targem :)

3 comments:

Mia Lahtvee said...
This comment has been removed by the author.
Carmen said...

haha, mõnus, ma sain ka naerda :´D

raxel said...

Päris kreisi mutt:) Vaata,et sa kunagi, enam nii ei tee :DD