Budjonnõidest

Keda ma imetlen, need on budjonnõi tõugu hobused. Nad on vallutanud koha minu südames eesti hobuste kõrval, lootusetult. Tegelikult meeldivad mulle paljud vene hobused, just need, kes mu budjosa-ideaaliga kokku sobivad. Või on muul moel meele järgi. Näiteks ilusad vene trakeenid, ilusad vene arabid, ilusad vene donid, ilusad vene täisverelised, ilusad vene tekiinid jne :-) Võib-olla naljakas, aga minu silmis annab vene põlvnemine justkui hobusele midagi juurde, justkui tõstab teda esile. (Muide, mulle meeldivad väga ka vene nimed hobustel!) Mis budjosade(ka doni, tekiini, xx) väärtust tõstab, on see kena kuldne läige. Lihtsalt lummav.

Eestis on suurim budjosade kari tõenäoliselt Aldo Kanepil. Pagan, ma olen aastaid imetlenud tema salapäraseid loomi seal hipuka taga asuvas salapärases Dünamo tallis. Olgem ausad, kogu hipodroom on minu jaoks veidi salapärane ja omaette koht olnud koguaeg. Eriti pimedatel sügisõhtutel, selline pime ja kurb ja põnev...

Tagasi budjonnõide juurde. Nimelt olen võtnud pähe, et üks hetk on ka minul selline unelmate budjonnõi, Venemaa sügavustest toodud. Ja mis kõige tähtsam - ta peab olema raudjas! Minu jaoks pole mitteraudjad budjosad mitte mingid õiged budjosad, minu jaoks eksisteerivad nad vaid raudjatena.(Tegelikult on neist enamus küll tõepoolest raudjad, kuid esineb ka kõrbi ning harva muid värvusi.) Olen isegi öelnud, et olgu ta kui suurte kiiksudega tahes, kui ta ilu pimestab, siis on see ükskõik. Tavaliselt aräägitakse, et budjosad on alati mingi kiiksuga. Raske iseloomuga jms(aretatud stepihobustest). Kuna ma pole tegelikult pikemalt tegelenud ei budjonnõidega ega lääne sporthobustega, pole mul võimalik omast kogemusest hinnangut anda/võrrelda. Mis on aga selge - budjonnõidel on xx ja ox veri lubatud. Määra ma ei mäleta, aga vähemalt 50% võõrveresust. See tähendab siis seda, et neil on nii palju xx verd sisse segatud, et seda kiiksulist iseloomu ei tohiks nagu eriti enam olla. Selle kasuks räägib ka fakt, et aretus on võtnud suuna spordile. (Tänapäeval püütakse ju pea kõigest aretada kiiremini-kaugemale-kõrgemale hobuseid. Budjonnõid, bud/xx ristandid sobivad väga hästi sporti, nt kolmevõistlusesse.) Samas olen isiklikult kokku puutunud nii tavalise ratsahobuse iseloomuga budjosadega kui ka kiiksuga loomadega. Ja seda kiiksu leiab veel tänapäevalgi... (Tegelikult tippsporti normaalsed tasakaalukad hobused ei jõuagi, kõige kiiremini ja kõrgemale hüppavad ikka tiba hullukesed :-)) Tegelikult on ka tunnihobuste seas budjonnõisid. Mõned näited: vanemad budj hobused on tunnikatena nt Niitväljal ja Ihastes, nooremaid käib tunnis ka Dünamos. (On ka näiteid, kus budjosa ei sobinud kohe mitte tunnikaks, nt Ruilas oli selline juhtum.)

Niisiis olen ma palju aega kulutanud internetis ilusate budjosade piltide otsimisele, eriti just vene saitidelt. Õnneks on selliseid entusiaste, kes on internetti lisanud palju pilte kasvanduste hobustest jms.

Tõu ajaloost:
Budjonnõi tõug loodi Venemaal selleks, et asendada suurt hulka esimese maailmasõja ajal kaotatud hobustest. Sooviti aretada selline hobune, mille üle võiks Nõukogude ohvitser uhkust tunda. Hobusel pidid olema samad omadused, kui varem ratsaväes kasutatud don'il, olles samas kõrgem, ilusama liikumisega ja väga vastupidav. (Internetist)

Kuigi anglo-doni hobuseid tunti ja hinnati juba 19. sajandil, hakati doni tõust (ja vähestest säilinud musta mere hobustest) omaette poolverelist tõugu looma väga hilja, alles 1924.a. Seda tõugu loodi väga teadlikult ja teaduslikult. Anglo-doni hobuste asemel uue konsolideerunud tõu saamiseks hakati n-ö hunteritüübiliste tarberistamiste asemel täisvereliste täkkudega kasutama uudikristamist, ja seda väga kindla suunitlusega ideaaltüübi suunas. Doni tõu arvukus lubas teostada erakordselt ranget selektsiooni, mõnel aastal sündinud hobustest kasutati edasiseks aretuseks ainult 5% ja seetõttu leiti soovitud tüüpi ristandid kiiresti.
Suhe täisverelise ratsahobusega on võrdlemisi sarnane trakeeni tõu vastava suhtega. Optimaalseks loetakse 9/16 kuni 5/8.
Selle tõu iseloomulikud tunnused on vastuolulisemad kui ühelgi teisel tõul. Füüsilistelt võimetelt on budjonnõi tõugu hobused maailma parimate tasemel. Kiiruselt on nad täisverelistele hobustele lähemal kui trakeenid, vastupidavuselt ülipikal distantsil ei jää maha ahhal-tekiinidest jt raske elu jaoks aretatud hobustest. Täisverelise hobuse kiirus ja doni hobuse sitkuse ja tervise süntees võiks anda maailma parimaid hobuseid. On ju budjonnõi hobused veel ka parimate jalgadega ja eksterjöörilt sageli tõesti täiuslikud nii ilu kui kasvu poolest. Kuid tõu psüühilised omadused on sellised, mis võivad hobuse füüsilised võimed täiesti kasutuskõlbmatuks muuta. Muidugi teab igaüks, et karjahobusele omase psüühika on budjonnõi hobune pärinud doni tõust. Kuna ta on viimasest igati võimsam ja temperamentsem, on ta vastupanugi ratsanikule ägedam. (Lühendatult Raigo Kollom "Maailma hobused")

Tõug sai ametliku tunnustuse 1949/1951 (erinevad allikad).

Suurimad kasvandused asuvad Rostovi piirkonnas. Tähtsamad on näiteks конзавод им. Первой Конной армии (Esimese Ratsaarmee nimeline hobusekasvandus) ja конзавод им. Буденного (Budjonnõi nimeline hobusekasvandus).

Venemaal testitakse endiselt noori budjosasi galopiradadel (nagu ka täisverelisi ja araablasi, isegi trakeene).

Tegelikult ei saa budjonnõidest rääkides üle ega ümber ka doni hobustest. Üks on aretatud teisest, põhiline aretuspiirkond on sama ning näevad nad tänapäeval väljagi suht sarnased. Donid on reeglina lihtsalt vähe jämedama kondiga ja tõusiseselt ühtlasema välimikuga (budjonnõide seas on nii neid, kes meenutavad doni, kui neid, kes meenutavad xx-i). Donide kohta pole ma niivõrd aktiivselt uurinud kuid nende pilte satub koos budjosa omadega pidevalt ette. Kuuluvad nad ju mõlemad vene kuldsete hobuste hulka. Donide suurim kasvandus on конзавод им. Донской. Samas on kasvandusi, kus kasvatatakse nii budj kui doni hobuseid.

Pisut nendegi ajaloost:
Doni hobune on päritolult niisama segavereline nagu tema loojad kasakadki. Nende hobuste vanim algmaterjal olid tatarlaste nn nogai hobused, parandajateks eri aegadel turkmeeni, karabaiiri, araabia, pärsia, karabahhi, kabardiini, streletski, orlov-rostoptšini ja täisverelised ratsahobused. 16. sajandiks kujunes välja nn vana-doni tõug. Uuenemine meile tuntud doni hobuseks toimus põhiliselt 18. sajandil. Üheks tähtsaks doni hobuseid mõjutavaks teguriks olid sõjad Türgiga, kust trofeedena saadi turkmeeni, karabahhi, araabia ja pärsia hobuseid. Hobusekasvatus õitses Donil kogu 19. saj jooksul. Nt 1855. a oli Donil hobuseid juba peaaegu 1 miljon! Paranes ka hobuste kvaliteet.
Kodusõjas hävis Doni hobusekasvatus peaaegu täielikult. Kõigist hobustest hukkus 80%, musta mere tõug aga praktiliselt kadus. Taassünd toimus siiski küllalt kiiresti.
Spordis on see tõug esindatud väga vähe, kuid doni hobune polegi saavutushobuse tüüpi. Kuigi kasvult (161-163 cm) tunduvalt suurem kõigist aborigeensetest tõugudest ja eksterjöörilt kuivade jalgade, ilusa kaela ning igati ratsahobuse proportsioonidega hobune, on ta peamised voorused siiski aborigeense hobuse omad. (Lühendatult Raigo Kollom "Maailma hobused")

Nagu näha, oleks pidanud budj asemel hoopist donist alustama (ajaloo seisukohalt).

Muide, et kasakavägi oli sõjakäikudes edukas ja toimus nende autoriteedi kiire suurenemine, proovisid ka sakslased Trakehnenis doni täkke. (1816.a alates paaritasid seal Aibar ja Bakuu.)

Näiteid sugutäkkudest, kellel on Eestis järglasi:
REIS (Rejs 26-67) -budjonnõi
s. 1967 i: Rubilnik xx e: Epopeja
Parimad budjonnõi tõugu hobused on siiski täisverelise Rubilniku (Raufboldi poeg) järglased. Täiesti fantastiline oli tema poegadest Reis (s.1967), küll 3/4 täisvereline, aga iseloomult budjonnõi tõugu hobune, kes 1974-1980 a võis mõnel suurel võistlused võita kõik sõidud (nt 1974 a NSVL MV 4 sõitu), teisel aga keelduda üldse hüppamast. Kui ta hüppas, siis ainult puhtalt, kõrgelt ja hirmsa hooga. (Raigo Kollom "Maailma hobused")
Reisi suurimateks saavutusteks olid 1980. a Moskva olümpiamängude meeskondlik võit ning Prantsusmaal hüppevõimsuses (190 cm) teine koht ja neljas koht kõrgema klassi takistussõidus (170 cm).
Eestis on temast vähemalt 1 järglane (küllalt vana mära siiski, aga siin mitmeid järglasi andnud, nt lootustandva ja võimsa Braitoni(RIP)).

RADIUS -budjonnõi
s. 1985 i: Reis e: Anketa
Fantastilise Reisi poeg.











IZJUM (Izjum 46-81) -budjonnõi
s. 1981 i: Integral e: Zolotaja
1986-1991 võttis osa erineva tasemega võistlustest. NSVL meister nii nooremate kui vanemate hobuste takistussõidus. Budjonnõi Hobusekasvanduse juhtiv sugutäkk hüppehobuste aretuses.








Pilte: