barefoot

Viimasel ajal olen lugenud värkimise kohta (kuna ise värgin oma ponisid) ja sealt jõudnud raudadeta treenimiseni. Siiski olen väga vähe jõudnud läbi töötada kogu sellest materjalist, mis saada on (kuid kirjutan ikka). Ja arvestades mu looduslähedust, siis mulle meeldib see barefoot lähenemine :D

Kes väidavad, et hobused vajavad raudu või et kruusa peal ei saa muidu sõita, siis maailmas sõidetakse ka CEI*** 160km võistlussõite ilma rauata :) (http://www.endurancehorse.co.za/barefoot-endurance/)

Siinkohal aga tuleb kindlasti öelda, et asi ei ole ainult rautamises või selle mittetegemises. Barefoot lähenemise taga on laiem suhtumine hobusesse ja tema pidamistingimustesse. Räägitakse kolmest tingimusest, mida peab täitma, et asi toimiks: 
-korrektne ja tihe värkimine, 
-naturaalsed elutingimused ehk elu karjas vabapidamisel, 
-igapäevane kapjade kokkupuude veega (nagu looduses jõest joomaskäimine vms). 

See tähendab siis seda, et ei piisa, kui lihtsalt värkida hobuse kabjad selliseks nagu metsikutel hobustel (nt otsingusse mustang roll trim). Et need areneks sama tugevaks, peab hobune liikuma võimalikult palju looduslikul pinnasel ja elama nagu päris hobune. Lisaks tagab see tervema hobuse, heaolu on parem. Pluss hobuse treenitus on juba eos parem (Vidmantas Stancevicius tõi ka koolitusel välja, et boksis kasvanud hobune vajab 1-2 aastat lisaaega, enne kui on valmis). Internetist leiab palju lugusid, kus õige värkimisega on probleemidest jagu saadud. Lisaks võimalikud kahjulikud efektid, mida rautamine võib põhjustada (http://www.horseridingfun.com/harmfulshoeing.html).

See muidugi ei tähenda, et mul midagi raudade või rautajate või raudus hobuste või nende omanike vastu oleks :D Lihtsalt minu arvates väga huvitav ja loogiline lähenemine. Ja kui küsiks hobuselt siis... ma olen veendunud, et kui hobune päris hobuse elu maitsta saab, siis on vastus ette teada (jah, tallis elama harjunud hobused tulevadki talli ukse taha ootama, neil on rutiin jne, see kõik on käitumuslikult põhjendatav). 

Niisiis tahaks katsetada, kuidas see sobiks mulle ja mu hobusele. Raudadeta ta juba on ja plaan ka rännakuvõistlusele nii minna - kas see ka ennast õigustab, näitab aeg. Keeruliseks osutub hoopis see, et kuidas hobusele ka vastavaid elamistingimusi pakkuda? Kui paljud üüritallid pakuvad suuri ja mitmekesise maastikuga kopleid? Kui linnas elada, siis siin ümber küll metsikult valikuvariante pole... Ja kui üks asi on lihtsalt ruumika vabapidamise (hobune 24/7 mudakoplis seismas pole lahendus) leidmine, siis keeruline on leida selline, mis sobiks ka hobuse treenimiseks. St et kui hobune tuleb märjana trennist, siis tuleb ta ikkagi panna talli kuivama. See eeldab, et kohapeal on inimene, kes pühendumusega jälgib hobuseid, teki seljast võtab ja õigel ajal õue laseb. Kui pidevalt puhastatud ja treenitud hobune õues istub, võib ta vajada ilmastiku kaitseks tekke (puudub metsikutele hobustele omane karvastik) ja neid tuleb vahetada, kuivatada. Kui panustada varjualusele, peab see olema tõesti hubane ja hobusele meelepärane - logisev, pime, kitsas, kolme seinaga uberik ei pruugi eesmärki täita... Kui hobusel on mõni terviseprobleem, peab esmalt keegi seda märkama (eriti oluline peale rasket võistlust) ja siis olema koht, kuhu see hobune eraldada. Kui tahta ka halva ilmaga hobust kasida, ei teeks seda õues tuule käes vaid piisava valgustusega hubases puhtas tallis. Ja kui tahta talv läbi hobust stabiilses treeningus hoida, oleks maneežist palju abi. Lisaks vabapidamise lisasöötmise probleem, see nõuab eraldi tööd ja olenevalt karjakaaslastest ka eraldamist. Ja kõik need asjad ei kaalu üles tallispidamist, sest vaadata sellist liikuvat looma nagu hobune järjest 12-18 tundi boksis seismas... Ühesõnaga hobust võimalikult naturaalselt pidada ja samal ajal efektiivselt treenida polegi nii kerge! Tallispidamine on mugav inimesele ja seetõttu olen ka ise selles lõksus kinni. 

4 comments:

Ingrid said...

Ei tasu märkimata jätta ühte väga olulist osa - seda, et ka hobuste aretuses suurt tähelepanu headele kapjadele pöörata.

Mul oli ka kunagi suur barefoot-vaimustus, aga aeg on näidanud, et minu mitte kummalegi hobusele see 100% ei sobi (ühele ei sobi madal päkk ja teisel on lihtsalt äärmiselt tundlik kabjatald), ja seda suure tõenäosusega mitte pidamisvigade, vaid lihtsalt nende hobuste teatud kaasasündinud nõrkuste tõttu.

Seega minu vaimustus on muidugi põhjendatult natuke vaibunud :D, aga üldiselt usun küll ka selle barefoot süsteemi väga heasse toimimisse korralike kapjadega hobustel. Mõnikord näevad kaua raudus olnud hobuste kabjad alt ikka väga õnnetud välja oma kokukuivanud ja kärbunud kiiludega ja juba sellest pildist võib eeldada, et see kabi ei saa normaalselt funktsioneerida.

Ingrid said...

kokkukuivanud*

Triin said...

Jep, see on tõesti vähetähtsustatud. Harva kuuleb, et keegi täku valikul kapjadest räägiks...

Veel olen mõelnud kliimale, et kui hästi ikka saab selliseid asju meile üle kanda.

Ja kui tõsisemalt seda toimima tahaks saada, siis vaataks veelkord ratsiooni üle ja söödaks kapjadele mõeldud lisandeid juurde.

Jäälill said...

Kuid samas ei tohi ära unustada, et on olemas sellised toredad asjad nagu kabjasussid, mida algusaastatel võib vabalt kasutada, kui on hellitavad hobused. Maksavad küll palju, aga tulevad ikkagi odavamad kui pidev rautus.