Ühel päeval mina maal mõtlesin, et noh, mis see siis ära ei ole, lähen proovin ratsutada ühe natuke teistmoodi hobusega. Ei olnud hea mõte, oli tige kui kurat, et ma nii usin olin. Olin juba pisikeselt jalutusringilt põllul tagasi tulemas, et noh lähme tagasi teiste hobuste juurde, ei kiusa sind rohkem, kui tema oma arvamust otsustas näidata ja püsti hüppas. Selleks hetkeks olime just tee peale jõudnud ja tagumised jalad libisesid alt ära ja lendasime üle selja. Ei ole tore vaatepilt, kui pool tonni paanikas lolli liha ülevalt alla sinu suunas lendab, ei taha vaenlasele ka. Nii ma seal lamasin, liigutada ei julgenud, valu tappis, ootasin kiirabi. Vähemalt teadvusekaotust polnud ja seda kindlasti tänu kiivrile. Ma tõesti palun teid, ärge minge ise ega lubage kunagi kedagi ilma turvakiivrita hobuse selga. Ka kõige paremad hobused on võimelised lollilt libisema, rääkimata sellest, et mul on ka näiteks maneežis korrektse liivapinnase peal õnnestunud koos hobusega niimoodi käna käia, et kiirabilaks jälle. Mul on vist mingi eriline anne koos hobusega kukkuda pidevalt aga see ei anna kellelegi vabandust kiiver "maha unustada" vms. Tihtipeale kannan ka kordetades kiivrit, lihtsalt superhea teistele eeskuju näitamise võimalus. Kes lapsest saati kiivrit harjunud kandma on, teeb seda hea meelega ja on uhke ka veel selle üle. Nüüd tuleb uus kiiver hankida, sest uuendamist vajab selline turvavarustus samuti regulaarselt.
Järgmisel päeval oli Silveri vedu Ihastesse, ilmselgelt jäin sellest kõigest kõrvale. Kohanemine ja asjade paikapanemine ja kõik toimus ilma minuta, see nii oluline osa. Nädal hiljem olin piisavalt kõndimisvõimeline, et võtsin talliskäigu siiski ette. Ega nädal aega kodus istuda pole lihtne, niisamuti ei ole ka veel emotsioonid raugenud sellest värskest õhust ja vapustavalt toredatest loomadest. Uskumatuna tuli, millise rahulolu annab talliskäik. Alguses mõtlesin, et lähen korra vaatan hobuseid ja söödan leiba ja kogu lugu. Ilmselgelt alahindasin ennast, kokku tuli tubli 2h talliskäik vähemalt. Puhastasin Silverit, kordetasin ja jalutasin teda maneežis valjastega. Uudistasin ja avastasin, mis kõik varustus tal olemas on :D Siis võtsin Trummilt teki seljast ja jalutasin temaga õues korra edasi ja tagasi, et tsipa koibi sirutaks. Siis nõelusin tema talvetekil paar auku kinni. Sadularuumis vedeles pingi peal mingi kolm tekki... kõik meie omad :D Millest üks nii totaalselt ribadeks, et ma hakkasin naerma selle peale :D Eriti naljakas on selle pärast, et see tekk oli teise teki all hobuse seljas, mis valemiga see sealt ribadena välja tuli, ma ei oska kommenteerida. Ja niimoodi see aeg lendas igavikku ja minu emotsioonid taevasse :)
No comments:
Post a Comment