Võistlused ja B kiitmine

Nonii, aeg lendab ja Brukist kirjutasin viimati augustis. Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Brokiga tegin aktiivselt metsatrenne terve septembri. Valmistusime võistlusteks. Sekka ka paar platsitrenni.

Platsitrennides on B käitunud kenasti kuid minul kaob peale poolt tundi huvi ära. Proovin kõik lihtsamad asjad kohe ära ja kui hobune toimib, siis ei oskagi midagi edasi teha. Pole enam platsisõidu harjumust ja treenerit tahaks ka kõrvale. Ühele poole on ta siiski veidi kehvem ja ma ei tea miks. Vahepeal oli mõte ka koolisõiduvõistlustele minna aga ei hakanud üksi minema. Kuigi palju on metsas rallitud, siis platsiharjutusteks annab B ilusti kokku võtta. Ja tundub, et tema füüsis on ka tänu metsamägedele valmis selleks.

Uue sadula ostsin ka vahepeal, Jorge Canaves Celebration Dressur. Selle seeria sadulad paistavad sobivat Brokile. Raam oli kitsas ja lasin laiemaks painutada. Aga mul endal oli väga hea tunne sadulas. Üldse ei kaotanud tasakaalu. See oli selline eksprompt ost, sest tundus hea sadul hea hinnaga. Eks siis tuleb vanemad kõik maha müüa. Üleüldse tuleb üks suur puhastus oma varustusekogus teha.

Metsas oleme enamasti üksi käinud ja no endiselt on tegu suurepärase metsahobusega. Anna suund kätte ja läheb. Ja väga õige oli alguses sammutrennidest alustada - isegi kui ta on ähmi või energiat täis, siis ta jalutab perfektselt pika ratsmega maadhaaravat sammu ja mitte kunagi ei paku ise traavi. Tema jaoks lihtsalt ei ole olemas metsas traavi- või galopikohti, sest algselt olid need kõik sammukohad. Aga kui ma siis küsin traavi, kui ta energiast pulbitseb, oi siis ta lippab nagu traavel :D See on muljetavaldav kui pikka traavi ta on võimeline tegema. Ja talle väga meeldib joosta! Aga kui katkestan ja sammule võtan, siis jalutab nagu polekski muud varianti olemas. Ma olen ikka megarahul tema suhtumisega töö tegemisse!

Loomulikult oleme trennides ikka traavi ja galoppi ka teinud ja punnis silmadega kaitseväelasi vaadanud. Mingi periood oli mets seenelisi täis, igas teeotsas mõni auto. Juhtus isegi nii, et metsas ilmus kurvi tagant nii ootamatult seenekorviga tädike, et Brok jäi seisma ja ma pudenesin alla :D Kuna see juhtus mäe peal, siis oli maandumisteekond väga lühike. Kohe olin hopsti seljas tagasi ja läksime edasi aga see seeneline... No see oli selline tädi, et ta tegi näo, et ei näinud, ja vudis ruttu mööda teerada minema. Sai vist aru, et tema "süü" oli :D Muidu avastasin uusi radu ja ligunesin vihmas ja noh selline tavaline metsahulkumine. Ja kui me üksi metsas oleme ja hobuseid vastu tuleb, siis Broki jaoks on täiesti ineenesestmõistetav, et igaüks läheb oma teed.

Oktoobri keskel olid meil tallis kestvusratsutamise võistlused (Kurista Karikas). Kuna ma oma kabjasusside saagat ei saanud lahendatud selleks ajaks (sellest tuleb eraldi postitus), siis ei hakanud esmast kvalifikatsiooni (30 km) minema. Selle asemel sõitsin tutvumisklassi (22 km) koos ponidega :) Sain oma hobuse pulsivöö ka ära katsetatud (ostsin Polari M400 kella ja see on päris lahe asi). Võistlustel oli siis kaks metsaringi ja kolm vetkontrolli ja kõik sai kenasti läbitud. Kõige mõnusam oli, et polnud mingit vara ärkamist ega transastressi ja peale võistlust sai hobuse lihtsalt otse koplisse visata - milline luksus!

Bruki käitumist võistluse ajal saan ka ainult kiita. Hooldusplatsil oli ainult veidi rahutu ja noh ringid olid nii lühikesed, et ta ei väsinud ära ka. Aga metsas oli täiesti omas elemendis. Ponid panid alguses kohe hooga minema aga ma läksin tasa ja targu vastavalt pinnasele. Siis tõstsin tempot, jõudsin oma pikakoivalisega ponidele järele, vahepeal läksin neist ette, siis jäin jälle maha, siis jõudsin jälle järele jne. Ja Broki jaoks ei olnud mitte mingi probleem jääda üksi keset metsa grupist maha!!! Või mööduda grupist ja sõita kõige ees. Või sõita teiste sabas. Või lasta mööda tagant galopis tulija, ise rahulikult sammudes. Ja ma polnud seda maha jäämist ega möödumist vms varem proovinud ega harjutanud, see tuli tal iseenesest. Täiesti uskumatu mu jaoks, sest mu senised kogemused on ponidega, kes lähevad täiesti põlema stardis ja ei ole nõus enne maha jääma, kui nad on end hingetuks kihutanud. Lihtsalt väga väga lahe! See ainult kinnitab tema sobivust sellele alale.

Lisan taas palju pilte.

overfed but undernourished

Septembris õnnestus osaleda söötmiskoolitusel. Muutis mu arvamust jälle mõndadest asjadest. (Peaks vist varsti tagantjärgi lugema/muutma/kustutama hakkama vanu poste, kuna pidevalt saan midagi uut teada, mitte ainult söötmisest :D) Don't be afraid to change your point of view. It's what we know already that often prevents us from learning!

Ma tegelikult alustasin seda postitust kohe peale koolitust aga enam ei mäleta, mis täpselt mu arvamusi muutis. Põhitõed olid kõik samad nagu ikka ja nende kordamine kuidagi liiga ei tee. Õnneks mul on olemas märkmed. Ma ei hakka kena artikliteksti tegema aga panen punktidena kirja asjad, mis mu tähelepanu köitsid või mis on lihtsalt hästi öeldud :)

• Olenemata hobuse aktiivsusest või treeningu tasemest on söötmise põhiprintsiibid samad.
• Paljud hobused on ilmselt ülesöödetud aga vaevlevad spetsiifiliste toitainete puuduses (overfed but undernourished) - seda ta toonitas korduvalt ja see on üks suurimaid põhjuseid, miks teha arvutuslik ratsioon.
• Hobusel on suur risk muutuda paksuks, kui ta on tallis, kus on palju pakse hobuseid :D - inimesed harjuvad kõigega, ka ebanormaalse vaatepildiga. 
• Paksud hobused ei vaja julma dieeti vaid toitainete tasakaalustamist.
• Kehakonditsiooni hindamine on rasvavarude hindamine - mitte segi ajada sellega, kas hobusel on hästi arenenud või tagasihoidlik lihastik! (petab visuaalselt)
• Kui hobusel on tuntav rasvakiht naha all, siis ilmselt on veel samapalju varjatult siseelundite vahel.
• Sisemine rasv on metaboolselt aktiivne ja teeb palju kurja. Mõned märksõnad, milleni see viia võib: krooniline põletik, insuliiniresistentsus, probleemid verevarustusega, nahaprobleemid, märadel rasvuvad varsad, laminiit, allergiad, EMS, hingamisprobleemid, ebanormaalne rasvaladestus jne jne. 
• See kõik kehtib ka sporthobustel mitte ainult ponidel. Mõlema puhul kehtib ka see, et treening ja palju liikumist ei lase tervisehädadel avalduda.
• Kaalu alandamiseks tuleb vähendada kaloreid aga tagada piisavalt proteiini, mineraale ja vitamiine. See eeldab ka elustiili muutust.
• Värskes rohus pole piisavalt mineraale, rääkimata heinast. 
• Noor hobune peabki välja nägema nagu noor! Looduses pole ette nähtud, et nad oleksid ümarad ja täiskasvanulikud, paksuks söötmine on vaid karuteene. 
• Kahjuks peetakse ilusamaks mõõdukalt rasvunud hobuseid, kuid meie saame seda muuta, muutes oma eelistusi. 
• Dr Teresa Hollandsi kogemuse järgi on ülesöödetud koolisõiduhobustel krooniline laminiit. Nad ei lonka kuni selle hetkeni, kui nad puhkusele saadetakse, sest trenn vähendab insuliiniresistentsust. 

Metsa võlud

Ma olen metsas hulkumist jälle nautima hakanud! Ükspäev mõtlesin väikse tiiru jalutada, lõpuks sai sellest ikka üle kahe tunnine sammumatk. Maastik on lihtsalt nii vaheldusrikas, muudkui tõusud ja langused mööda ilusaid metsaradu. Ja no hobune on endiselt super, vahepeal enamus korrad üksi käinud ja probleeme pole olnud.

Grupisõidukogemuse sai ka, kui seitsmekesi metsa suundusime. Brok käitus väga eeskujulikult. Kuna ta ebaviisakaid lustimisi ei oska ja on muidu "roheline", siis ta lihtsalt vaatas teisi hobuseid ja oli niisama. Mulle lausa tundus, et mul on rahulik hobune. Ja just seda ma taga igatsenud olengi.

uued tuuled

Mitte, et ma sellest tuulest tahaks rääkida, mis õues ulub... Õnneks täna ilma vihmata :) Aga Brokil lihtsalt on kohe selline omanik, kes ei oota, et õnn õuele tuleks vaid viib hobuse ise kohale :D Ehk siis meil õnnestus jälle uude talli kolida. Niimoodi võib isegi juhtuda, et hobune varsti enam ei stressa uues kohas. Kuigi suur karjamaa oli kena, siis selle ümbrus ei soosinud kohe üldse trenni tegemist. See viga sai nüüd parandatud ja oleme pea terve kuu kenasti trennitanud! Mitte intensiivselt aga palju. Ka teised on seal tallis aktiivsed niiet hobune on harjunud, et koguaeg miskit toimub. Ja mis seal salata, teistega koos on ikka palju lihtsam ennast trennilainele saada.

Olulisim on see, et oleme teinud palju sammutrenne. Aktiivses tempos mägisel maastikul, vähemalt 2 tundi järjest. Parim treening hobuse uuesti vormi viimiseks! Kes rännakuhobuste treeningkavast aimu tahab saada, siis üks suurepärane näide on SIIN. See ei ole juhus, et me Brokiga nüüd rännakutallis oleme. Seda hobust olen ma alati soovinud kestvuses katsetada, sest tal on selleks eeldusi. Selle lühikese ajaga olen ma juba palju õppinud ja see on olnud parim võimalik algus sel rajal.

Broki käitumine on mind meeletult positiivselt üllatanud. Kuigi ta alguses ei julgenud üldse talli juurde tulla, siis väga ruttu sain ta rahulikult seisma, sadula selga ja ratsutama. Platsitrenni olen ainult korra teinud, kõik ülejäänud korrad oleme jalutanud teedel-metsas. Ja seejuures on B megarahulik metsahobune! Can you believe that! Noh ma olen tegelikult koguaeg püüdnud jätta muljet, et ta on normaalne hobune, aga ise olen salaja kahelnud. Aga metsas jalutamine talle sobib, ta ei karda suurt midagi, on julge mineja ja on üles näidanud eeskujulikku käitumist (erinevalt meie trennikaaslasest, kes on natuke krutskeid täis :)).  Korra käisime ka üksi metsas sammutraavimas ja see ei olnud mingi probleem. Eks ole näha, kuidas edaspidi läheb.

Üks väike muudatus ja asjad on jälle joone peal. Don't be afraid of making changes!

Karjamaa mõnud

Kui Brok karjamaale kolis, siis alguses ma ikka käisin trenni ka tegemas. Kordetasin ja ratsutasin ja käisin isegi maastikul mõned korrad. Eks ta erk oli ja üksi tallis olla talle ei meeldinud. Aga suhteliselt kenasti tuli kõik välja. Siis kasvas malts pikemaks ja mina jäin laisemaks, rekkadega maantee ka asja ei lihtsustanud ja andsingi lõpuks alla. Positiivne oli see, et sain uue sadula, mis üllatavalt hästi istub ja on endale ka mugav. Iste vb on mulle natuke suur aga hind oli hea ja sadul kvaliteetne. Nimetuse poolest siis Jorge Canaves Celebration Trekking ehk matkasadula moodi üldsadul (paneelid on laiemad, iste pehmem).

Trumm elab ka niisama karjamaa elu. Ühe korra käisin temaga metsas jalutamas, muidu olen niisama värkinud ja natuke käe kõrval jalutanud.

Karjamaapilte on paaaaalju, alates maikuu lumest kuni praeguse suveni.

Brooklyn update

Jalg sai vist terveks :D Armitriip on veel järel, see vist jääbki, lisaks natuke paksem koht. Aga kõik läks algusest peale tegelikult väga hästi, sest ta ei longanud ju kordagi. Noh alguses, kui see jalg sodi oli, siis ikka hoidis korralikult aga käis nelja jala peal. Edasi oli valuvaigisti ja antibiootikumi mõju all. Jalutas mul käe kõrval sammus ilma käiguvaheta. Traavi tahtsin tasapisi küsima hakata aga kuna ta oli peast täiesti soe peale 2,5 nädalat puuris istumist (2x päevas käe kõrval jalutamine doesn't help much), siis ei tulnud kordetamisest suurt midagi välja. Ühel õhtul siis andsin alla ja lasin ta maneeži lahti. Võite ette kujutada, kuidas see segane mitu minutit pukitades ringi kihutas :'D

Seejuures ta lonkama ei hakanud. Peale mõnepäevast maneežis harjutamist lasin ta üksi koplisse, olin ise talli juures terve aja. Ca tunni pärast tuli ta tagasi kahe uue katkise koha ja vereniredega :)))))) Sest ta on lihtsalt meister. Või pigem, et ta ei ole raudpuuride hobune. Võrreldes trellijalaga olid need muidugi köömes (vanasti läksin selliste peale ähmi ja andsin previcoxi aga noh enam mitte). Lõikasin lahtise nahajupi kääridega ära ja rõõmustasin endiselt, kui hästi ta laseb oma jalgu tohterdada. Edasi hakkas elu tavalisse rütmi tagasi loksuma. Brok käis koplis, teiste hobustega lahtiselt platsil lustimas ja hakkasin teda tasapisi töösse tagasi võtma. Jõudsin isegi sadulasse uuesti.

Ja külas käisid hobust pildistamas Kristina ja Kelly.

Siis saabus maikuu ja olenemata lumest kolis Brok karjamaale! Jee! Väga lahe oli vaadata hobust 12+ha karjamaal nagu vaba loom. Sinna ta oma unistustes kuulub. Ja sinna ta on praeguseks metsistunud :D Edasisest koos paljude piltidega järgmises postituses, mis tuleb kindlasti veel sel kuul.

Hobune ja stress

On selge, et stressi taluva hobusega on lihtsam töötada. Selle jaoks peab hobune olema kogenud mitmeid stressiolukordi. Samas me ei taha, et meie hobune stressi all kannataks, kuna see mõjub halvasti vaimsele ja füüsilisele tervisele. Järelikult tuleb valida kuldne kesktee. Stressiolukord ei tohiks olla pikk ja kestev vaid ajutine ja lahendust pakkuv.
Hobuse jaoks on loomulik olla karjas suurel maa-alal, kus ta saab oma soovi järgi liikuda, süüa ja suhelda. Tallis puuris hoidmine on ebaloomulik ja see ei tohiks kellelegi uudisena tulla. Õpetage hobused üksi boksis olema aga ärge pange neid sinna elama.
Kui peame noort hobust niiviisi, et tal ei ole mingeid stressoreid, siis võib see talle endale kurjasti kätte maksta. Kui hakkame üks hetk temalt midagi nõudma, võib ta olla suures segaduses. Et saada lihtsamini käsitletav hobune, tuleks teda õpetada stressiga toime tulema läbi erinevate olukordade.
Ka looduses karjas on hobustel stressorid ja see on normaalne elu osa. Näiteks on talvel söögiga kitsas, loomad kaotavad kaalu ja võivad olla isegi kergelt näljas. Aastarütm on lihtsalt selline. Ja see põhjustab stressi. Sellega muidugi ei saa põhjendada kodustatud hobuste näljas hoidmist, sest tihti me ei suuda pakkuda asendustegevusi ja lahendusi. Ja see on palju suurem stress. Looduses hakkab hobune vaeva nägema toidu saamiseks, ta rändab ringi, kaevab lume alt kulu välja, sööb oksi ja kuivanud lehti. Boksis või talvekoplis see hobune lihtsalt seisab ja ei saa oma stressi kuhugi maandada (või siiski - stereotüüpsesse käitumisse, paljud niisama manduvad või avalduvad käitumishäired mujal). Teine näide on see, et looduslikus karjas aetakse noored hobused karjast minema. See on neile stress. Samas on olemas ka lahendus - noored täkud moodustavad poissmeestekarjad ja edasi on neil võimalik moodustada oma kari noorte märadega. Loodus toimib niiviisi. Aga kui nüüd meie kenas koplis kedagi tõrjutakse, siis tal ei ole kuskile minna, sest aed on ees. Täkk ei saa endale karja. Ja sellised hobused võivad olla suures stressis, sest neil puudub igasugune väljavaade lahendusele. See stress on pidev, see ei ole õpetlik.

/Kui sõidad rongiga ja tuleb mingi idee ning üritad selle telefonis kirja panna/

Hobuste haavaravi

Bruki näitel. Ehk siis ärge järele tehke ja kuulake oma loomaarsti. Aga no nii võrdluseks :)

Tagumise jala sisemisel küljel korralik haav kõõluste peal, nahk pealt ära hõõrutud. Sõrgatsist allpool nahk maas. Alguses oli kõik verine ja koevedelikku ja saepuru täis, selle pesin voolava veega maha. Enne loomaarsti tulekut ei tohi midagi peale määrida, juhuks kui on vaja õmmelda. Brukil ei olnud. Voolav vesi on alati hea lahendus. Loomaarstilt sain antibiootikumi, valuvaigisti, haavageeli, soovitused ja edu ravimiseks. Alguses üritasin ravimeid anda jõusöödaga aga ilmselgelt Bruki ei soovinud :D Pulbri kogus oli üsna suur ka. Edasi läks pulbrile otsa paar lusikatäit vett ja see pasta omakorda süstlasse ja sunniviisiliselt hobusele suhu.

Mida selle koletu haavaga edasi teha? Eks soovitusi ole palju aga räägin oma loo. Esimesel päeval pesin jala voolava veega puhtaks, panin paksu kihi haavageeli peale ja jätsin ta nii. Teisel päeal nägin, et nii on see järgmiseks hoolduseks (iga 12h järel) rõvedaks käkiks kuivanud, hunnik saepuru haavas. Jätsin päevaks veel lahti aga õhtul sidusin kinni. Pesin voolava veega puhtaks, panin ohtralt haavageeli, peale haavalapid ja siis elastse sidemega kinni. Hommikuks oli selle ilusa valge sidemega kakahunnikus maganud niiet edaspidi läks kõige peale tallipinde. Niimoodi sidusin oma paar nädalat 2x päevas. Jalutamise ajal oli haav lahti. Loputasin füsioloogilise lahusega. Alguses sidusin tervet jalga (kannast piirdeni) aga mingi hetk hakkasin katsetama, et sõrgatsist allpool olev osa lahti jätta (loputasin ja niisutasin endiselt).

Kaasaegses haavaravis peetakse väga oluliseks haava niisutamist. Eeskuju tasub võtta inimeste haavaravist. Kui haav on must, tuleb seda julgelt pesta, näppupidi sisse ja kõik mustus/koevedelik maha kuni ilus roosa on. Niiskena hoidmiseks sobivadki haavageelid, need ei lase biokilel tekkida ja on igatepidi heade omadustega. Kõva koorik võib isegi aeglustada haava paranemist ja koorikuga jääb suurema tõenäosusega arm. Väikeste haavadega pole vahet kas ja mida sinna peale määrida, ära paranevad nad niikuinii. Aga tõsisemate haavadega kasutage palun spetsiaalseid vahendeid ja loputage, loputage, loputage. Musta haava peale mingi sprei laskmine ei ole hea lahendus.

Haav püsis selles suhtes koguaeg väga ilus, et mingit mädanemist vms ei toimunud. Aga kuna ilma nahata piirkond oli üpris suur, siis uue naha kasvamine võtab ikka päris kaua aega (see hakkab kasvama servadest keskele kokku, keskele tuleb alguses lihtsalt roosakas täitekude, uus nahk on näha servades roosa triibuna). Aga kuna hobuse jalgades on verevarustus nõrk (seal lihtsalt pole eriti muid kudesid peale luu, kõõluste ja naha), siis on alati oht liigliha tekkeks. Nii läkski. Selle avastades muutsin esialgu haavageeli intensiivsema vastu (mõneks päevaks) ja seejärel sain spetsiaalse liigliha vastase vedeliku. Viimasega töötlemise järel tuli haav lahtiseks jätta. Võib-olla oleksin ma liigliha ära hoidmiseks pidanud veelgi intensiivsemalt pesema (mingi pehme koorik sinna moodustus ja selle all liigliha vohas) ja varem haavageeli vahetama, ei tea.

Liiglihaga võitlesin ca nädala jagu, sain suht lihtsalt lahti sellest vohamisest (ilmselt avastasin õigel ajal ja reageerisin kohe). Kuna haav oli lahtine, siis läks jälle saepuru täis. Kord päevas pesin selle puhtaks. Kuna mingi saepurune koorik peale tekkis, siis leotasin/nühkisin selle julmalt maha voolava vee all. Tegin isegi nii, et haava keskele liiglihale panin seda spets vedelikku ja servadele natuke haavageeli (et uuel nahal oleks mõnusam kasvada). Sõrgatsist allpool pehmendasin nahka haavageeli või Helosani kreemiga.

Edasi jätkasin igapäevast pesemist, peale määrisin haavageeli, haava jätsin lahtiseks. Sõrgatsist allpool hakkas juba uus karv kasvama, see osa paranes lihtsalt. Kõõluste peal aga oli haav endiselt alles kinni kasvamas. Mingist hetkest läksin üle sellisele režiimile, et iga päev enam ei torkind. Umbes ülepäeviti või üle kahe päeva hakkas ikkagi selle kooriku alla mingi vedelik kogunema (tugevalt peale vajutades immitses välja), siis pesin kooriku maha, et seal all mingi elu arenema ei hakkaks. Peale mahapesemist panin haavageeli peale, see halba ei tee.

Praegu on möödas kaks kuud ja jätkan endiselt nii, lihtsalt torgin harvem. Haav on juba silmnähtavalt kahanenud, loodetavasti lõpp paistab :)

Mida haavahoolduseks varuda?
Prontosan haavageel suures tuubis - väga hea ja universaalne kraam, seda saab inimeste apteegist, hind varieerus 50-67 euri olenevalt apteegist (mul kulus 3 suurt tuubi aga see oli seda väärt)
Askina geel - kui tundub et Prontosani oma ei ole enam tõhus, seda müüakse ainult imepisikeses tuubis, jällegi inimeste apteegist (Tartus on kõige odavam Raja apteek)
Elastne haavaside - taaskasutatav aga alguses peab tihemini vahetama, sest haav ajab palju koevedelikku välja, Konsumis oli poole odavam kui apteegis (0,15 vs 0,32 senti)
Haavalapikesed - neil on tegelt mingi muu nimi aga neid ikka kulub, iga kord uued
Füsioloogiline lahus - suurt haava on mõttekam voolava vee all pesta aga väiksema ja puhtama haava korral võiks füs lahust eelistada, seda saab ise kodus teha keedetud veest ja soolast (valada pudelisse ja teha korki auk, siis hea survega lasta)

Kapjadest

Selles värkimise maailmas on piisavalt eri stiile, et mitte osata nende vahel valida. Kellel on põhjalikum ja selgem koduleht, seda ka jagatakse rohkem. Kes just seda tüüpi kabjale on lahenduse leidnud, mida ise otsimas ollakse, seda esmajärjekorras usutakse. Vähe sellest, et minu arvamused ja teadmised muutuvad ajaga, seda teevad ka nende eri stiilide esindajate omad :D Aga arutades ja jagades saamegi targemaks.

Ma olen nüüd kiilu järjest julgemalt maha lõiganud. Kunagi alustades õpetati, et kui ei tea ega oska midagi kiiluga ette võtta, siis parem ära lõigu seda. Nüüd olen jõudnud mingi loogikani, et kui palju ja kunas seda siiski teha. Kiilu kontrolli all hoidmisest räägitakse ka siin: https://www.facebook.com/thehappyhoof/posts/1301805076553866

Tallanukist ma pole veel sotti saanud, et kui pikaks seda jätta. Mõõtmisvahendit pole ka muretsenud, et sümmeetriliseks saada mõlemad pooled. Selle üle ka kakeldakse, et kui palju tallanukki maha lõigata ja kui palju nukatugesid (bars). Praegu mulle tundub, et ma olen need liiga maha lõiganud ja proovin neid vahelduseks pikemaks jätta. Ma ei tea veel, kuidas panna neid rohkem otse alla kasvama mitte diagonaalis ette.

Aga suurepärane uudis on see, et ma nägin Trummil tervet valgejoont! Tagumised kabjad olid korras, esimestel veel oli paar peenikest tumedat triipu. Brokil on klassikalised mitteilusad tumedad valgejooned nagu paljudel ratsahobustel. Kas Trummi ilusad kabjad on tänu hein-sool-vesi dieedile või juhuslikult tänu mitte nii ideaalsele kombinatsioonile (unarusse jätmine ja kapjade pikaks kasvamine, hea kabja algmaterjal, mitteratsutamine), seda ma ei oska veel öelda. Aga tore on näha käegakatsutavat ideaalset valgejoont.

Lahe on see, et ma olen näinud mitmeid pildiseeriaid sellest, kuidas vajunud kabjaluuga elukad on uuesti korda saadud. See tähendab, et laminiit ei ole täiesti ravimatu seisund! Noh kindlasti on siin ka muid variante aga puhtalt see, et hea prognoos ka olemas on, võib nii mõnelegi üllatusena tulla.

Olukord praegu:
Bruki kabjad on suure asfaldil jalutamisega nii ära kulunud :O Jalutan hommikuti 30 min ja õhtuti kuni 40 min käe kõrval, sest istub muidu jalavigastusega boksis. Peamiselt olen jalutanud mööda asfalti, sest meil kenad asfalteeritud rajad ümber väljakute ja seal on puhas jalutada. Nüüd aga avastasin, et see on tema niigi lühikesi kapju nii palju trimminud, et edaspidi tuleb jalutada liival või pinnase kuivenedes murul. Ilmselt hakkavad need uuesti piisavalt kasvama alles siis, kui karjamaale elama saab. Kabjasusse surfasin ka jälle, peaks kabjad üle mõõtma uuesti.
Trummil tundus, et tekkisid ikka uued tumedad triibud kapjadele, millel siin peale värkimist oli nii ilus valgejoon. Aga pole kindel enne kui uuesti raspliga ligi saan, siis teen pilte ja saab midagi järeldada. Tal ka peaks tallanukke jälle kasvatama, võtsin vist liiga palju maha. Aga ta õnneks kõva pinna peal liikuma ei pea ja trenni ka ei tee.

Jalaneedus

Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Trummil sai kuu aega Ihastes täis ja kolis jälle maale. Loodetavasti sain kiilumädanikele piiri peale selle raviga ja ei tule uuesti tagasi. Brukile leidsin ühe enam-vähem istuva sadula ja sain jälle trenni teha. Õues sai juba sõita, pinnas oli super ja hobune oli ka super. Tegin natuke mõtestatumaid trenne, tuletasin treenerite nõuanded meelde, tundus et siit võib kuhugi jõuda. Plaanisin teise talli trenni minna aga plaaniks see jäigi. Ta lõhkus jälle jala ära. Seekord ikka korralikult, eelmised korrad on kriimud selle kõrval. Nüüd siis käin 2x päevas tallis ravimas ja ratsutamisest võin ainult unistada. No kohe pole ette nähtud, et ma trenni teeks. Pildid on päikeseninadest.