Kes saab aretustoetust?

Hakkasin ajaviiteks ja selguse saamiseks lugema vastavat määrust ning otsustasin endasuguste lihtinimeste harimiseks väikese kokkuvõtte teha. Ütlen kohe ära, et ma ei kasuta tingimata korrektseid väljendeid dokumentidest, vaid kirjutan kõnekeeles, niiet kel soov näpuga järge ajada, siis lugege ise määrust. Iga tõlgendus võib olla kallutatud. 

Aretustoetust saab küsida PRIAst ja seda makstakse tegevusloaga aretusühingutele, kellel on heakskiidetud aretusprogramm. Meil on nendeks siis

• ·         Eesti Ahhal-Tekiini Assotsiatsioon (ahhal-tekiini hobune),
• ·         Eesti Hobusekasvatajate Selts (araabia täisvereline, trakeeni, tori, eesti raskeveo ja eesti hobune),
• ·         Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts (eesti sporthobune, eesti ratsaponid ja väikeponid),
• ·         Eesti Traaviliit (eesti soojavereline traavihobune),
• ·         Vana-Tori Hobuse Ühing (tori hobuste vana-tori suund),
• ·         Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Selts (eesti hobune),
• ·         Tori Hobuse Selts (tori hobuste universaalne (TA) suund).

Kui aretusühing hakkab raha küsima, siis on ta taotleja. Ja tema kaudu riigiabi saaja on loomaomanik. Taotleja saab raha küsida üksnes nende riigiabi saajate kulude hüvitamiseks, kes on täitnud abitaotluse – see on see seltsi poolt saadetud paber, millele aasta lõpus allkirja tahetakse või siis varsa registreerimisel.

Aretusühing saab toetust küsida tõuraamatu pidamiseks, jõudluskontrolliks, geneetilise väärtuse hindamiseks. Määruses on terve nimekiri abikõlblikke kulusid, nt tööjõukulu, inventar, transport, geneetilised uuringud, trükised (sh aastaraamat), hindamine jm.

Tõuraamatu pidamise toetust (kuni 100% kuludest) antakse eelmisel aastal tõuraamatu põhiossa kantud varssade arvu järgi, tavaline hobune 185,40 eurot ja ohustatud tõugu hobune 199,90 eurot.

Jõudluskontrolli läbiviimise või geneetilise väärtuse hindamise toetus (kuni 70% kuludest) on tavalise hobuse kohta 194,75 eurot ja ohustatud tõugu hobuse kohta 223,80 eurot. Siia alla läheb siis see 2-6 aastaste noorhobuste hindamine.

Mõned numbrid ka siia kõrvale 2025. aasta aruannetest ja hobuslaste registrist:

	Varssade arv	Jõudluskontrollis osales hobuseid	Annetused ja toetused	Tööjõukulud	Liikmete arv
EST-ATA	6	?	4 847	3 300	6
EHS	41 + 128 (ohust)	166 + 451 (ohust)	140 116	90 849	316
ESHKS	333	561	157 042	59 845	377
ET	3	?	4 575	-	9
VTHÜ	1 (ohust)	?	20	-	17
EHKAS	164 (ohust)	?	118 079	55 293	70
THS	24 (ohust)	?	10 235	7 917	54

  

Varjualused vol 2

 Hobused on nüüd saanud juurde veel ühe telgi ja veel ühe lohistatava puidust varjualuse. Kuigi unistus "paleest" on alles, siis olen praegu läinud teisaldatavate varjualuste teed. Ilma põrandata varjualused tunduvad head, sest sinna ei jää vedelikud pidama. Kui näiteks oleks betoonpõhi, siis oleks see kõva, koos allapanuga vajaks aga pidevat puhastamist, sest muidu jääks lirtsuma. Teisaldatavad tunduvad head, sest neid saab teise kohta liigutada. Kui alumine pinnas on saanud liiga, siis vahetab asukohta. Kui on vaja kevadel must põhk ära koristada, siis lohistab varjualuse pealt ära ja saab traktoriga kokku lükata. Mida vähem käsitööd, seda parem, eks? Hobustele tundub sobivat selline variant, et talvel põhuga ja suvel ilma. 

Eelmisel talvel juhtus nii, et üks kari peaaegu et ei kasutanudki oma varjualust. Ise arvan, et esiteks oli see liiga kaugel heinast. Kuigi heinale oli lähemal kui jootjale ja asus neil nn tee peal, siis oli asukoht ikkagi vale. Teiseks tõrjusin ma muda heinarullide ümbert põhuga, seega oli neil kohe heina juures pidevalt kuiv põhk, millel külitada. Ja kui rohkem miinust oli, siis andsin ka heina lahtiselt lisaks ette, mis tähendas veel heinapesa ka. Seega tuulevarjust võis neil ehk puudus olla aga kuivast küljealusest mitte. Sel talvel kolib hein varjualusele lähemale ja eks me siis näe, mis saama hakkab.

Uus telk sai suurem, kõrgem, õhurikkam. Seekord ehitasin sisse puidust seinad ja alguses tundus see nii geniaalne. Kahjuks sattus sinna karja keegi suur sügaja ja nüüd on need seinad lääpas... Ei teagi, mida nendega ette võtta. 

See on ka üsna selge, et kui varjualused täiesti kõrvuti pole, siis hobused pigem ei oska kaheks grupiks jaguneda, et lahedamalt ära olla. Pressivad end ühte varjualusesse kui veel mahuvad. Seni on mahtunud, võib-olla selle pärast pole ka laiutama sättinud. 

Puidust varjualust ja telki kasutavad ses mõttes võrdselt, et ei karda viimast rohkem vms. Asukoht on määravam kui materjal. 

Miniponi elab meil reeglina üksi ja ilma varjualuseta, kuid sel suvel sai ta võimaluse õue kaudu ühte boksi minna. See on ikka eriti mõnus ja mugav variant, kahju et meil hoovi planeering seda ei toeta. Kui muidu talle ei meeldi üksi tallis olla, sest see kaugel teistest hobustest, siis nüüd tabas ära, et ise saab valida, ja mõnules nii kuis jaksas!

Kindlasti tuleb ka kolmas osa...

Kuidas hobusele elamisväärne elu teha?

 Tegelikult on see väga lihtne - lase tal olla hobune. Paku parimaid tingimusi, mis võimalik, kuid jäta valikuvõimalus hobusele. Lase lahti oma kontrollivajadusest. Jälgi hobuseid nende keskkonnas, et teada saada, mida nad tegelikult omaette olles teevad. Usalda oma hobust tema valikutes. Kogu infot sarnases olukorras olevatelt inimestelt, et oma hirme rahustada. 

Niimoodi alustasin seda postitust aasta tagasi. 

Täna olen veelgi enam kindel, et tihti tallispidamine ise tekitabki mitmeid probleeme. Ja usaldamatust. Mäletan neid aegu. Pidasin hobuseid 15 aastat erinevates üüritallides, seejuures rändasin palju erinevaid talle mööda, sest kuskil polnud ideaalne. Muidugi ei osanud õigeid asju tähele panna. Aga pidin omast arust pidevalt käima mingeid asju kontrollimas. 

Praegu on kodused hobused mind väga palju õpetanud. Olen kulutanud väga palju aega nende jälgimisele (olen kodus ja näen neid akendest). Muret ei ole enam peaaegu üldse. Nende elu on stabiilne ja tervis hea. Iga aastaga olen järjest vähem neid talli kinni pannud, sest vajadust pole enam näinud. Ma ei ütle, et ma seda mingi jutumulli pärast väldiks, vaid lihtsalt see pole olnud parim valik. Aga hästi turvalise tunde annab, et mul see võimalus tegelikult olemas on (tall boksidega). 

Palju on olnud juurde õppimist. Nii pidamise poole pealt kui hobustega suhtlemises. Kui pidamistingimused on niivõrd head, et hobune ei tunne enam, et ta inimest vajaks, siis ta ei ole omast arust enam sõltuvuses inimesest. Ma pean rohkem pingutama, et olla väärt kaaslane. Alguses on harjumatu aga see on õpitav nagu kõik muu. Kui hobune elab piiratud ressurside keskel, siis on hästi lihtne temast nagu rong üle sõita. Ta alistub, sest tal ongi vähe valikuid elus. Nüüd on meil rohkem nagu dialoog. 

Siiski on minus alles veel paras ports lapsepõlve nostalgiat. Mitte need hobusepiinamise võtted aga sellised lihtsad asjad nagu saepuru lõhn või võistlemise õhin. Tekib tahtmine neid taaskogeda. Niiet ilmselt oleme üsna seda nägu nagu oli meie kokkupuude hobustega lastena. Minu lapsed kasvavad juba sellise mälestusega, et hobused elavad õues mitte tallis. 

Kui tahame ise käia ringi ja kogeda, suhelda ja valida, siis miks hobune ei võiks sama vajada? See ei välista üldse koos tegemist ja võistlemist. Küll aga kinnitavad lisaks praktikale ka teadusuuringud, et milline elustiil hoiab nii vaimu kui füüsise tervena. Hobuse kodu võiks olla loodud hobuse mitte minu mugavuse järgi. 

Varjualused vol 1

Hobuseid päevast päeva jälgides tekib ikka palju mõtteid. Panen siis osa neist kirja.

Talvine ja suvine varjualune täidavad erinevat eesmärki. Öeldakse, et varjualune annab loomale võimaluse varjuda. Aga mille eest? Ekslikult arvatakse, et põhiliselt vihma eest. Üldiselt hobuseid sademed ei sega. Eks erandeid ole muidugi. Aga eelkõige proovivad nad talvel varjuda tugeva tuule eest, eriti kui on korraga sadu+tuul. Ja siis eelistavad nad looduslikku varjumisvõimalust, otsides tuulevaikset kohta näiteks metsa ääres. Tuul enamasti muudab hobused erksaks ja kui varjualune veidigi koliseb, võib see neid sealt eemale peletada. Samas kui hoone on väga kindel ja avar ja nad on sellega harjunud või on sinna heina pandud, siis see meelitab neid sinna ka halva ilmaga. See on üks põhjuseid, miks osad kurdavad, et hobused tormiga keset karjamaad seisavad mitte varju all. Samas teised jällegi ütlevad, et nende hobused kenasti varju all. Oleneb väga hobusest ja hoonest. Kui hobustel on suurem ala kasutada antud, siis nad on väga nutikad looduslikke häid paiku ära kasutama. Seega tasub hobuste ala planeerides jälgida, kas neil on võimalik peamiste talviste tuulte eest varjuda, vajadusel võiks kaaluda söötmiskoha juurde tuuletõkkeseina ehitamist. Teine aspekt on pikali heitmise võimalus. Kui hobused saavad valida, siis teevad nad seda eelistatult õues lageda peal, näiteks kui heinarullist osa on maha tallutud, siis rulli ümber meeldib pikutada. Selle ainuke häda on, et see pesa toimib ainult nii kaua kuni saab märjaks. Ehk siis minu silmis on talvist varjualust vaja peamiselt selleks, et allapanu kuiv püsiks, et saaks katuse alla teha koheva kuiva pesa. Selline varjualune peab kindlasti olema avar ja ilma nurka surumise võimaluseta, sest muidu aramad hobused ei julge sisse minna, veel vähem pikali visata. Oluline on ka varjualuse suurus ja asukoht. Mida suurem, seda parem, sisuliselt vajab hobune pikali heitmiseks ju boksi suurust ala, suurele karjale kindlasti 3x6m uberikust ei piisa. Asukoha poolest paigutaks mina talvise varjualuse põhisöötmisala juurde, siis nad saavad rahulikult puhata ja süüa vaheldumisi. Eriti oluline on see varssade jaoks, kes palju pikutavad ja hea meelega teevad seda siis kui emad söövad. Kui varjualune on teises karjamaa otsas, siis üksinda hobune karjast ära puhkama kindlasti ei lähe. Kui lähevad kambakesi, siis kõik ei mahu ja teised lihtsalt passivad varjualuse ees. Kui bossidel isu täis, siis minnakse kambakesi jälle sööma ja aramad üksinda maha ei jää. Seega mina ei julgeks soovitada lahendust, et hobuse liikumisulatuse suurendamiseks varjualune kuhugi kaugele rajakopli teise otsa planeerida. Paari hobuse puhul võib see veel toimida aga suure karjaga vaevalt. 

Suvel kasutavad hobused varjualust eelkõige putukate eest põgenemiseks. Seega peab suvine varjualune olema võimalikult pime, st avatud uksepinda minimaalselt, näiteks kardinad ette riputatud. Kuna kuumus ja putukad väsitavad hobuseid palju, siis on nad üksteise suhtes leplikumad ja neid mahub rohkem kitsastesse oludesse. Allapanu pole suvises varjualuses vajalik, pigem saavad hobused kasu maapinna jahedusest. Põhk võib olla kutsuv hädade tegemiseks ja lisaks kasvukoht kärbestele. Seega võib toimida variant, kus talvine varjualune suveks puhtaks roogitakse ja kardinad ette riputatakse. Mina unistan eraldi varjualustest, suvisel võiks olla nt liivapõhi. 

Ma ei suuda veel ära otsustada, millist varjualust ja kuhu esimese hooga ehitama hakata. Talvel oli ajutine autotelk, mis toimis väga hästi. Isegi üle ootuste hästi, hobustele meeldib, pidevalt olid kahe-kolmekesi sees pikali. Isegi hea meel, et eelmisel aastal polnud aega varjualust ehitada, sest ilmselt oleks selle valesse kohta teinud. Tahaks veel katsetada, et kus hobustele olla meeldib, et siis nende eelistuste järgi asukoht valida. Seega sai nüüd juurde võetud lohistatav puidust varjualune, katsetame siis sellise ka ära. Küll need hütid kasutust leiavad isegi kui tuleb üks hetk suur statsionaarne palee neile :D

Kodune hobusepidamine

...on olnud tõeline rõõm! Pole huvitavamat vaadet aknast kui hobusekari oma tegemistega. Ootan juba, et kari suureneks, kuigi sitta tuleb rohkem, siis söötmine-jootmine lihtsustavad. Saaks teha kaks eri karja. Üldse on plaane palju ja ootusärevus õhus. 

Alguses olid hobused öösiti tallis, et nad kohaneks ja et tall nende jaoks kodune tunduks. Siis on lahti saades lootus, et jooksevad talli juurde ning talli tuues ei teki sellist ärevust. Lahti nad pole seni saanud. Siis jäid vaikselt ööseks ka õue ja kui uus hobune tuli, olid kaks tükki tallis ja kaks õues. Selle tingis juba see, et mul on praegu vaid kolm boksi, kuid selline eraldamine on hea hobuste distsipliinile ja maailmatunnetusele - kõik ei keerle vaid ühe karja ümber. Uue poni tulekuga sai igaks juhuks kolmas liin linti ka pandud kuna ta võib olla vähem austavam karjuse suhtes. Seni pole õnneks näidanud märke, et tahaks kuskilt läbi minna. 

Praegu elavad kõik õues ja vahel toon kehva ilmaga talli kuivama. Optimaalne on kuskil 3-4 tundi tallis olla, selle ajaga kuivavad-puhkavad ära ja kauem ühe koha peal puuris kinni seista tundub liialdamisena. Mõnele erksamale hingele tundub seegi vahel liig, kuid natuke on vaja tallis seismist ka õppida. Mõnikord, kui mulle tundub ilm kehv aga neile mitte, siis vaadatakse küll sellise näoga, et miks? Vabandan ja luban järgmine kord vähem sekkuda. Pigem on vanemad hobused need, kes võtavad tallis passimisest maksimumi, kuid ka neil on oma arvamus. 

Õues on neil automaatjootja ja mingi veevedamisega ei pea ma tegelema. Trass on soojendusega ja toimib iga ilmaga. Tallis samuti soojendusega jootjad, sest tegu on külmtalliga ja seda sihilikult. Soe tall ja hea õhk lihtsalt ei käi kokku. Meil laed kõrged ja seinad lasevad ka õhku läbi. 

Uut siledat tallipõrandat soovitan ka kõigile, hea roklaga sõita. Ja põrandat pühkida. Betoon tundub väga praktiline ja kui allapanuga ei koonerda, siis pole ka hobustel kõva. 

Õues on heinarull ees ja hobused saavad koguaeg süüa. Kui alguses oli rull üleni võrgus, siis nüüd olen ühe külje lahti jätnud. Praktika näitab, et see on liiga "dieetsilmaga" võrk minu spordikate jaoks :D Vahepeal sai olude sunnil üks rull lahtiselt ka pandud aga mu hobused osutusid väga viisakateks sööjateks, kes kõike niisama maha ei tallu vaid ikka järjest ära söövad. Hein on ka suures enamuses ilus olnud.

Koplis mul varjualust veel pole aga on selline mõnus tuulevaikne sopp nõlvade-puude varjus. Ja neile meeldib seal haralise männi all seista. Kaks hobust on koguaeg tekkidega ja teistele olen vahel kehvema ilmaga pannud. 

Kuna praegu aega ja võimalust on, siis olen individuaalset lisasöötmist teinud. Eelkõige mineraali söötmiseks aga kasutanud ka võimalust märasid paaritushooajaks ette valmistada ja niisama poputada (loe: raha tuulde loopida :)). Aga karja suurenedes see ilmselt nii lihtne pole ja tegelikult mulle ei meeldi karja keskel plännidega joosta, sest see tekitab hobustes agressiivsust üksteise vastu ja käitumishäireid. Tallis käivaid hobuseid saab boksis ühekaupa sööta aga teiste puhul katsetaks varianti, kus neil kõigil on ühesugune "lisasööt" kokku segatud ja see siis niimoodi laiali jaotada, et igaüks oma mõned suutäied kätte saab ja pole muret kui ringmängu teevad. 

Pikakarvalise hobuse karvahooldus vol 2

Vahepeal on toimunud kaks olulist sündmust. Esiteks sai uuritud poni vereproov ja kinnitust algav PPID. Tulemus oli üle normi, kuid mitte midagi ekstreemset. Seega ma veel vaagin võimalusi ja kohe ravi ei alusta. Täpsemalt sellest haigusest eraldi postituses. 

Teiseks sai suure soojaga ära pügatud ka ülejäänud poni (kõhualune, jalad, põsed). Uskumatu, milline kena sale poiss sealt välja tuli. Lummav vaadata kohe seda siresäärt. Ja ma ei tea, kas asi ainult kevades, aga poni on palju krapsakam. Kuni selleni välja, et enam ta ei ole igas situatsioonis karja peksukott nagu tavaliselt, vaid tema sööki teised ei näpi ja oskab ise ka teistele hambad tagumikku lüüa. Väga üllatav vaatepilt. Eks aeg annab arutust, kuid tema enesetunne on küll paljulubavalt parem ilma vammuseta! Sellisel juhul tuleb juba sügisel uuesti pügamisega alustada, enne kui karv käest ära läheb. 

Seekord paluti mul enne pügamist poni pesta ja tundsin üle pika aja puudust korralikust pesuboksist sooja veega. Kuna karv oli 5-10 cm pikk, siis oli paras väljakutse see nahani märjaks ja šampooniseks saada. Pesemise ja pesujärgse kammimisega tuli juba pea pool karvast maha. Seetõttu kindlasti soovitaksin seda. Lisaks oli näha karva- ja nahahoolduse efekt. Pesta kindlasti kloorheksidiini sisaldava šampooniga. Järgmisel hommikul tegin klippijale kääridega eeltööd. Lõikasin pikematest kohtades umbes pool karvast kääridega maha, et oleks lihtsam masinaga nahani pääseda. Väga pikk oli see karv ikka, peale vaadates ei saanud arugi. 

Hobusetekkide parandamisest

Tegelen hobikorras hobusetekkide parandamisega. Mulle meeldib käsitöö aga ma ei viitsi toota riiulitele mingeid mõttetuid iluasju. Niisiis sobib mulle selline praktiline parandamine. Viimastel aastatel on mu käest läbi käinud kümneid tekke ja ikka veel pole kõrini :D Enamasti parandan sõbranna suure hobusekarja omi, nüüd on juba ka mõned tuttavad kliendid tekkinud. Lisaks olen kogunud ribadeks tõmmatud tekke, mis muidu prügikasti rändaks. See ei ole mu jaoks mingi äri, sest edasi ma neid ei müü ja taaskasutusse võtmine on pigem maailma päästmise projekt. Parandamisele kulunud aega ma parem ei hakka töötundidesse ümber arvutama.

Mõned tekid on juba toodetud disainivigadega ja neid tuleb kohe kasutamise alguses ümber teha. Või lihtsalt kaelaauk väiksemaks teha. Mõned tekid saavad kõva vatti ja enamasti on mõistlik need parandada. Mida varem jaole saada, seda lihtsam. Kui augud liiga suureks lasta, siis võib vatiin kahjustada saada ja siis juba ajakulukam parandamine. 

Oluline on kõik kihid eraldi kokku õmmelda. Tekkide veekindlust ei mõjuta eriti see, et on tehtud õmblused ja on nõelaaugud. Õmbluste teipimine on ka täiesti teisejärguline. Oluline on, et kihid hoiaksid üksteisest eemale. Sama põhimõte nagu telgi puhul - kui magad vihmaga vastu seina, saab magamiskott märjaks. Samuti on heaks näiteks rõngastega kaelaosa kinnitused, mis on õmmeldud teki peale - hakkavad läbi laskma ja tasub lahti harutada. Väikeste aukude korral olen kasutanud ka paiga liimimist. Aga väikesed täkked ei lase isegi parandamata jätmisel eriti vett läbi niiet alati pole mõistlik neile aega raisata. Pealiskihi aukude puhul jälgin, et vesi ei langeks pikkade õmbluste vahele ehk kui panen servad üksteise peale, siis ülesse poole jääv osa läheb pealepoole.  

Voodri kokkuõmblemise kvaliteet ja töövõtted sõltuvad suuresti töö tellija taluvuslävest. Saab taastada siidise voodri peitu jäävate õmblustega aga saab ka lihtsalt servad kokku lasta nii, et mitte kõige kenam õmblus jääb hobuse poole. Esimesel juhul on töömaht ja ajakulu mitu korda suuremad. Kui tekk on niikuinii pesemata ja mitte enam uus, siis käib see teine variant ka väga hästi. Vooder on nii pehmest materjalist, et kui õmblus strateegilisse kohta ei jää, siis hobust hõõruma ei hakka. 

Kuidas õmmelda kõik kihid eraldi? Mida suurem auk, seda lihtsam masinaga ligi pääseda :) Mina õmblen nii palju kui saab masinaga ja lõpu käsitsi. Väiksed augud ja väga paksud õmblused ainult käsitsi. All servas võib muidugi kihid kokku ka lasta, seal pole enam vahet. Kõige olulisem on funktsionaalsus, seega ilupisteid teen järjest vähem. Keegi ei oska neid mudakihi all näha ega väärtustada. Õmblen seda, mis segab kasutamist. Uuemad tekid teen korralikumalt. 

Mis teha, kui tekk on otse koplist tulnud? Leida mõni selline hull nagu mina xD Loomulikult eelistan pestud tekke aga õmblen tavaliselt haisvaid käkke. Olen õmmelnud ka sõna otseses mõttes läbi sita. Eks siin oleneb inimesest, et kellele tasub vastu tulla. Vahel mõtlen, et ega mu teenus kallis pole aga mulle tuletati meelde, et ega keegi teine ei võta kastide kaupa pesemata tekke, ei tule talli kohapeale neid õmblema, iga kiht hoolikalt eraldi... Seni kuni pealmine kiht on veekindel, on odavam parandada kui uus osta. 

Pikakarvalise hobuse karvahooldus

 See on midagi, millega ma sel talvel silmitsi seisin aga mille kohta keegi eriti midagi rääkida ei osanud. Teatakse ekstreemselt pika ja halvas olukorras karva kohta nagu cushinguga hobustel aga lihtsalt pikk karv pole mingit tähelepanu saanud. 

Sellised hobused elavad tavaliselt õues ja nende harjamisega ei tegeleta. Oma ponil aga nägin vajadust sekkumiseks, sest kuigi ta sai hakkama, siis ei tundunud tal mugav olevat. Pika karva häda oli selles, et see ei kuivanud pärast vihma mõistliku aja jooksul ära ja kuigi märg oli vaid välimine kiht, siis karvastik oli ikkagi niiske ja sellest tulenevalt krussis mitte kohev. Teiseks tekkisid pusad sügavamale karva sisse ja need ei tulnud tavalise harjamisega välja või polnud neid üldse nähagi. Kolmandaks leidsid selle vammuse all elukoha täid (pole aimugi, kust tulid, sest teistel hobustel polnud), nende tõrje on küll lihtne ja efektiivne, kuid esinemine viitab siiski nõrgenenud immuunsusele ja naha vastupanuvõime vähenemisele. 

Pika karva kuivatamiseks ei piisanud hobuse ööseks talli toomiseks, vaid tuli ka hingav tekikombo selga panna. Kahtlustasin, et ainult fliisiga ei juhtu midagi, sest nii paksu karvaga (isolatsioonikiht) ei teki piisavalt soojust, mis niiskuse väljapoole sunniks, seega panin fliisi peale veel õhukese talliteki. Nii kuivas kenasti hommikuks ära ja karv polnud enam krussis. 

Pika karva harjamiseks tavalised hobuseharjad ei sobi, sest nad kammivad vaid pealmist kihti. Parim on inimeste juukseharja meenutav sabalakahari, millel pikad tugevad piid. Sellega saab ka sügavamal asuvad pusad lahti. Töömaht pika karva läbi kammimiseks on korralik ja võtab karvavahetuse perioodil ekstra kaua aega. 

Mina otsustasin ponil kere ja kaela ära pügada, nii et jalad ja kõhualune jäid karvaseks (paljaks vaid reaalselt tekialune osa). Kuna poni on varasemalt korduvalt pügatud olnud ja harjunud tekiga olema, siis tuli see otsus üsna lihtsalt. Kuigi talle endale tegelikult ei meeldi tekiga olla, sest siis ei saa sügada/püherdada nii nagu mõnus oleks. Kuna kontrast pügatu ja pika karva vahel on suur, siis näeb natuke koomiline välja :D aga see meid ei sega kuna trennis ei käi. 

Kahtlustan ka algavat PPID, kuid plaan on vereproov võtta ja vaadata, mis see näitab. Seni saan teda proovida aidata muude võtetega, igapäevane ravi peaks ikkagi viimaseks variandiks jääma. Pikk karv on tal alati olnud, ainult selle järgi ei saa midagi diagnoosida. 

2021 kokkuvõte

 Aasta algas toredate lumiste metsajalutustega koos Trummiga. Kevadel sai isegi hobuse seljast vibu laskmine ära proovitud. Sellega aga ponu liigutamine lõppes ja ta rasvus koplis edasi. Aga hea et niigi läks, olid ilusad hetked. 

Lotoga ikka midagi natuke üritasin teha ja õnnestus temaga ka piirkondlikul ülevaatusel käia. Näitas, et kui vaja, siis oskab viks ja viisakas olla küll. Kohati isegi üllatuslik stabiilsus ja loodan, et see kahekordne maneežitallis käimise kogemus oli kasuks. Muidu on ta tavaline vabapidamisel kasvanud tuulepeast noorhobune. 

Värkimistega läksin vahepeal kuidagi hoogu ja isegi 9 hobust järjest oli tehtav. Tore hobi aga suuremas mahus teha vist ei tahaks. 

Ostsin ühe suure sporthobuse mära juurde, kuid olen teda pärast seda ainult kolm korda näinud umbes. Eks tutvun edaspidi kodus ja oma hallid pean ka uuesti meelde tuletama, sest neidki pole viimaste kuude jooksul tihemini näinud. 

Hobuseid pärast augustit eriti ei külastanud, sest tekkis võimalus oma elu unistus teoks teha ja maale kolida. Ehitustööd võtsid arvatust palju kauem aega, sest vana ümber tehes tuleb ikka üllatusi omajagu. Aga kõik on tehtav ja positiivseid üllatusi on ka olnud ning õnne. Asjad on edenenud nii tohutu kiirusega, et lausa raske on uskuda, mis kõik mul juba olemas on! Ja plaanid edasi on samuti suured: väiksest lemmikhobuste pidamisest võiks mõne aastaga saada hobusekasvandus ja üüritall. Aga seda vaatame uuesti järgmistes kokkuvõtetes. 

Kuu viimasel päeval sai uskumatu teoks - HOBUSED ON KODUS! Kolm nunnukat mõnulevad rahulikult boksides, näksivad ja tukuvad. Loodan, et on rahul oma pehmete pesadega ja puhkavad natuke õueelust, et pärast paarinädalast tall-koppel režiimi taas loomuomasemasse keskkonda kolida. 

Veel tähelepanekuid maaelust

 * Kui tundub, et väike töö aga liiga tüütu käsitsi teha või võiks seda misiganes põhjusel edasi lükata, siis selle ajaga, mis kulub menetlemiseks, on juba pool tööd tehtud. Käed kohe külge panna ja asi varsti tehtud.

* Muusikaga on iga töö lõbusam. Investeeri korraliku akuga heasse raadiosse. Meil nt Metabo tööriistad ja samad akud lähevad igast asjadele, sh raadio ja prožektor.

* Väiksed detailid on olulised ja loovad tervikpildi. Nt pesin jalgvärava rohelise seebiga puhtaks, sest see oli veits samblane. Nüüd iga kord väravast läbi minnes vaatan küll on ilus :D

* Märka looduse ilu enda ümber. Vaata ringi. Naudi. Tee plaane. Unista suurelt. 

Piltide postitamise jätan Instagrami jaoks, kes tahab, vaatab sealt meie kandi ilu :)