Kes saab aretustoetust?

Hakkasin ajaviiteks ja selguse saamiseks lugema vastavat määrust ning otsustasin endasuguste lihtinimeste harimiseks väikese kokkuvõtte teha. Ütlen kohe ära, et ma ei kasuta tingimata korrektseid väljendeid dokumentidest, vaid kirjutan kõnekeeles, niiet kel soov näpuga järge ajada, siis lugege ise määrust. Iga tõlgendus võib olla kallutatud. 

Aretustoetust saab küsida PRIAst ja seda makstakse tegevusloaga aretusühingutele, kellel on heakskiidetud aretusprogramm. Meil on nendeks siis

• ·         Eesti Ahhal-Tekiini Assotsiatsioon (ahhal-tekiini hobune),
• ·         Eesti Hobusekasvatajate Selts (araabia täisvereline, trakeeni, tori, eesti raskeveo ja eesti hobune),
• ·         Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts (eesti sporthobune, eesti ratsaponid ja väikeponid),
• ·         Eesti Traaviliit (eesti soojavereline traavihobune),
• ·         Vana-Tori Hobuse Ühing (tori hobuste vana-tori suund),
• ·         Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Selts (eesti hobune),
• ·         Tori Hobuse Selts (tori hobuste universaalne (TA) suund).

Kui aretusühing hakkab raha küsima, siis on ta taotleja. Ja tema kaudu riigiabi saaja on loomaomanik. Taotleja saab raha küsida üksnes nende riigiabi saajate kulude hüvitamiseks, kes on täitnud abitaotluse – see on see seltsi poolt saadetud paber, millele aasta lõpus allkirja tahetakse või siis varsa registreerimisel.

Aretusühing saab toetust küsida tõuraamatu pidamiseks, jõudluskontrolliks, geneetilise väärtuse hindamiseks. Määruses on terve nimekiri abikõlblikke kulusid, nt tööjõukulu, inventar, transport, geneetilised uuringud, trükised (sh aastaraamat), hindamine jm.

Tõuraamatu pidamise toetust (kuni 100% kuludest) antakse eelmisel aastal tõuraamatu põhiossa või aretusregistrisse kantud varssade arvu järgi, tavaline hobune 185,40 eurot ja ohustatud tõugu hobune 199,90 eurot.

Jõudluskontrolli läbiviimise või geneetilise väärtuse hindamise toetus (kuni 70% kuludest) on tavalise hobuse kohta 194,75 eurot ja ohustatud tõugu hobuse kohta 223,80 eurot. Siia alla läheb siis see 2-6 aastaste noorhobuste hindamine. Toetust makstakse tõuraamatu põhiosasse kantud loomade eest.

Mõned numbrid ka siia kõrvale 2025. aasta aruannetest ja hobuslaste registrist:

	Varssade arv	Jõudluskontrollis osales hobuseid	Annetused ja toetused	Tööjõukulud	Liikmete arv
EST-ATA	6	?	4 847	3 300	6
EHS	41 + 128 (ohust)	166 + 451 (ohust)	140 116	90 849	316
ESHKS	333	561	157 042	59 845	377
ET	3	?	4 575	-	9
VTHÜ	1 (ohust)	?	20	-	17
EHKAS	164 (ohust)	?	118 079	55 293	70
THS	24 (ohust)	?	10 235	7 917	54

  2-6a noorhobuste arv:
EHS eesti hobune 445, tori TA 83, tori TB 118, araabia 26, ER 64 (sh lisaosa A 12), trakeen 69.
EHKAS eesti h 819.
THS tori TA 84.
EST-ATA ahhal-tekiin 15.
ESHKS ESH 1052, ERP 406, väikeponid 268.

Varjualused vol 2

 Hobused on nüüd saanud juurde veel ühe telgi ja veel ühe lohistatava puidust varjualuse. Kuigi unistus "paleest" on alles, siis olen praegu läinud teisaldatavate varjualuste teed. Ilma põrandata varjualused tunduvad head, sest sinna ei jää vedelikud pidama. Kui näiteks oleks betoonpõhi, siis oleks see kõva, koos allapanuga vajaks aga pidevat puhastamist, sest muidu jääks lirtsuma. Teisaldatavad tunduvad head, sest neid saab teise kohta liigutada. Kui alumine pinnas on saanud liiga, siis vahetab asukohta. Kui on vaja kevadel must põhk ära koristada, siis lohistab varjualuse pealt ära ja saab traktoriga kokku lükata. Mida vähem käsitööd, seda parem, eks? Hobustele tundub sobivat selline variant, et talvel põhuga ja suvel ilma. 

Eelmisel talvel juhtus nii, et üks kari peaaegu et ei kasutanudki oma varjualust. Ise arvan, et esiteks oli see liiga kaugel heinast. Kuigi heinale oli lähemal kui jootjale ja asus neil nn tee peal, siis oli asukoht ikkagi vale. Teiseks tõrjusin ma muda heinarullide ümbert põhuga, seega oli neil kohe heina juures pidevalt kuiv põhk, millel külitada. Ja kui rohkem miinust oli, siis andsin ka heina lahtiselt lisaks ette, mis tähendas veel heinapesa ka. Seega tuulevarjust võis neil ehk puudus olla aga kuivast küljealusest mitte. Sel talvel kolib hein varjualusele lähemale ja eks me siis näe, mis saama hakkab.

Uus telk sai suurem, kõrgem, õhurikkam. Seekord ehitasin sisse puidust seinad ja alguses tundus see nii geniaalne. Kahjuks sattus sinna karja keegi suur sügaja ja nüüd on need seinad lääpas... Ei teagi, mida nendega ette võtta. 

See on ka üsna selge, et kui varjualused täiesti kõrvuti pole, siis hobused pigem ei oska kaheks grupiks jaguneda, et lahedamalt ära olla. Pressivad end ühte varjualusesse kui veel mahuvad. Seni on mahtunud, võib-olla selle pärast pole ka laiutama sättinud. 

Puidust varjualust ja telki kasutavad ses mõttes võrdselt, et ei karda viimast rohkem vms. Asukoht on määravam kui materjal. 

Miniponi elab meil reeglina üksi ja ilma varjualuseta, kuid sel suvel sai ta võimaluse õue kaudu ühte boksi minna. See on ikka eriti mõnus ja mugav variant, kahju et meil hoovi planeering seda ei toeta. Kui muidu talle ei meeldi üksi tallis olla, sest see kaugel teistest hobustest, siis nüüd tabas ära, et ise saab valida, ja mõnules nii kuis jaksas!

Kindlasti tuleb ka kolmas osa...