Pindedest ja kaitsmetest

Ma mäletasin, et ma kunagi sellest kirjutasin, ja leidsin üles ka: https://triinjatrumm.blogspot.com/2015/02/huppamisest-pindedest.html

Aeg on edasi läinud ja jällegi komistasin selleteemalise artikli otsa: https://thehorse.com/1101094/do-boots-and-wraps-overheat-horses-legs/

Midagi pole muutunud. Hobuse jalgade kuumutamine on endiselt halb mõte. Juba 20 minutiga tõuseb temperatuur kaitsmete/pindede all liiga kõrgeks ja püsib sellisena tunde! Hobuse jalad lihtsalt on looduse poolt selliselt disainitud, et peavad end jahutama õhuvooluga. Loomulikult tõuseb palja jala temp ka aga peenelt on välja toodud piir, kust maalt algavad kõõluste mikrokahjustused. Kõige hullemad olid fliispinded. Korrektse liikumisega hobuste väärtus just tõusis mu silmis. 

Vastik kuumalaine

Parmud... Sääsed... Kärbsed... Kõik sumisesid täna korraga ümber minu ja hobuse. Platsil ei saanudki midagi teha. Kindad verest punased. No hea et inimesed heina teha said aga talli küll rohkem minna ei taha. Hobustest ka nii kahju. Jube palavus. Ainuke lootus, et pidev liigutamine parandab hobuste vormi.. Muud head ma näha ei oska..

Vaikne kulgemine

 Vahepeal sai vibutamine jäädvustatud. Siia panna ei viitsi, kes tahab näha otsib instast. Ratsutamine ise pole enam eesmärk olnud, küll aga on Trumm lasteponi olnud. See sobib talle vist paremini kui minu tassimine. Lotot pole ka kiusanud kuigi tegelikult võiks. Ma ei tea kas näidata teda see aasta, tegelt võiks ja siis peaks hakkama ette ka valmistama. Üldse ei raatsi seda pikka lakka maha lõigata aga sellise lõngusega ei tahaks ka minna. Suulisi ka ei raatsi suhu panna, ta ju koguaeg varss olnud mu jaoks :D Aga ma ostsin lõpuks esimesed nahkpäitsed ära. Paar aastat tagasi tegin otsuse, et kuna nailon on keskkonnavaenulik materjal, siis edaspidi ostan nahkpäitseid või parandan vanu nailonpäitseid. Varudes on vanast ajast veel mitu paari täitsa korralikke ka. Ja nöörpäitsed seisavad ka kasutult, ootavad oma aega. Järgmisena tahaks nahast punutud nööri, peab vist Alarilt tellima. Kuigi puuvillased on ka ok. Ja siis juba ilusamaid nahkpäitseid. Hobulausujate suvepäevad tulevad tiheda programmiga, loodan kõvasti inspiratsiooni saada enda arendamiseks. Võõraid hobuseid olen ka värkimas käinud, täitsa tore vaheldus. Aga mis see päris ratsutamine on, seda jälle ei mäleta...

fun fun fun

 Täna hakkasin Trummi seljast vibu laskma ja see oli nii lõbus! Järgmine kord proovin jäädvustada ka. Kõik algas sellest, et mul ei õnnestunud suvel näha Merili väikest demo RKHH suveüritusel aga mõte tundus hea. Meelde tuli vibutegu lapsepõlves. Kuna ma hobusega enam trenni ei tee, siis on vaja alternatiivseid tegevusi. Aega läks ja hoogu sai võetud ca pool aastat kuni õnnestus Tartu linnas sobivas võsas ragistada ja esimene materjal hankida. Vibu sai esimese katsega asine, noolte tegemine võttis veel veidi ja saigi harjutama hakatud. Esimesel korral harjutasin Trummi vibuga maa pealt ja täna siis juba ratsa. Poni on mul tore ja tsirkuseks loodud. Parim sihtmärk on heinapall ning eriti suureks venis naeratus siis, kui traavis laskmiseni jõudsin. Nüüd oleks vaja veel nöörid äärtesse panna ja teise otsa ponile preemiaks müslipang (täna viitsis joosta kuna vahepeal sai värsket rohtu süüa). Uued sirgemad nooled tuleks teha ja siis galopis proovida. Pikemat rada tahaks ka, ideaalis ringikujulist. Aga selline õnnestub ilmselt luua alles tulevikus. 

Hilisõhtused huvid

7. Mulle meeldib vaadata vene hobuste ja vene tallide pilte. Tõugudest eriti just budjonnõi ja doni hobused. Tallidest on eriti huvitav jälgida selliseid rääbakamaid ja neid, mis meenutavad Tallinna hipodroomi ja kuure. Stiil eelmine sajand. Turistijalutamine ja džigitovka. Ratsakoolid ja hobusekasvandused. Mida erinevam klanitud koolisõiduhobustest, seda parem. Mida šokeerivam, seda mõnusam. Mul on isegi eraldi playlist vene kuldsete hobuste vaatamiseks. 

Imelik või mitte?

Muud juttu

Mul pole hetkel jaksu ühtegi teemat süvitsi ette võtta aga natuke tahaks ikkagi rääkida, et mis mulle praegu huvi pakub. Hobuste teemal aga mitte mu enda hobustest. 

1. Eesti tõugu hobuste põlvnemised. Kui osade jaoks tähendab hea põlvnemine, et isaks on mõni spordis hästi esinenud isend, siis mu meelest on haruldane põlvnemine palju huvitavam. Väga paljude hobuste sugupuudes korduvad samad nn sõlmeellased aga kui leida mõni, kellel need puuduvad, siis säilitatava ohustatud tõu puhul on see väärtus. Geneetiline mitmekesisus on kogu selle asja mõte. Selliseid hobuseid aitab leida EVA programm ja juhtumisi tegelen selle programmi jooksutamisega mina. Annan ette kõikide eesti hobuste põlvnemised ja vastu saan koefitsiendid, mis näitavad kui suures suguluses on iga isend võrreldes ülejäänutega. Kuidas seda teadmist kombineerida aretusplaanidega, jääb juba iga hobusekasvataja enda otsustada. Tabelid on saadaval www.esthorse.ee ehk Eesti Hobuse Kaitse Ühingu kodulehel. 

2. EHKÜ kuulub niisiis ka mu hobide hulka ehk olen vabatahtlikuna seal juhatuses ja proovin mingigi panuse anda. Alati ootame abiväge ja mõttekaaslasi. 

3. Rauavaba kabjahooldus. Hobikorras värgin ka võõraid hobuseid, enda omadel olen juba palju aastaid ise kapju korras hoidnud. Sai ka kabjasusse katsetatud ja need mu meelest geniaalsed asjad aga hetkel lihtsalt ei tee trenni ja pole ühtegi hobust, kes neid vajaks. Kabjahooldusega haakuvad ka hobuste söötmise teema ja laiemalt pidamine. Söötmist sai mingi periood palju uuritud aga praegu tagaplaanil. 

4. Erinevad hobuste pidamissüsteemid. Eriti just vabapidamine: looduslähedane pidamine, liikumisradadega koplid. Pole ilusamat vaatepilti kui hobused ilmatu suurel rannakarjamaal elu nautimas ja päris hobuste asju tegemas. Ka väiksel pinnal annab hobuste heaolu silmas pidades palju ära teha, inspiratsiooniks jälgin gruppi, kus kõik keerleb ümber liikumisradadega koplite (track system), mida muudetakse huvitavamaks erinevate elementidega. Ühel hetkel õnnestub ehk ka parimad ideed oma tallis ellu viia.

5. Hobusetekkide parandamine. Minu käest käis sel talvehooajal läbi ca 45 tekki ja see oli selline maailmapäästmise projekt, et vanale asjale uus elu (kohati küll uuele asjale kiire elujätk). Valdav enamus neist kuulus mu sõbrannale ja ma sain harjutada erinevaid töövõtteid. Enam korteri vannitoas sellist hulka ette ei võtaks aga tulevasse sadularuumi tuleb igatahes õmblusnurk. Alguse sai see käsitööhuvist aga kuna ma iluasju riiulile toota ei viitsi, siis tekkide parandamine on ülipraktiline lahendus.

6. Hobuste parasitoloogia on ka ses osas tagaplaanil, et aktiivselt sellega ei tegele (nagu Vetpointi aegadel) aga mikroskoobikomplekt on mul olemas ja metoodika selge. Enda hobused vajavad uurimist ja võib-olla ka sõprade omad. Kuna ussirohtude teema fb-s üles tuli, siis oli väga huvitav uuesti materjalid lahti lüüa. Miks mitte ka teisi aidata edaspidi.

Nüüd said vist põhilised teemad letti laotud. Kindlasti ei pea ma end ühelgi alal parimaks ja tahan edasi areneda. Seega igasugune arutlemise võimalus on abiks ning otsin mõttekaaslasi/kirjasõpru :D

Tsirkust kah

 Võtsin kätte ja hakkasin tegema mõttetuid mõttekaid lollusi/ägedusi. Natuke nagu vanasti, et teed mis pähe tuleb, peaasi et lõbus on. Alustuseks olin asjalik ja värkisin Loto ära, A hoidis kinni kopli kõrval. Natuke üritas jalgu ära tõmmata aga sain kõik vabalt tehtud. Siis käisin Lotoga korra platsil, mõtlesin et suunan kordele aga see oli arusaamatu ta jaoks ja pidin hoopis harjutama käe kõrval käimist nii, et olen näoga tema poole ja liigun selg ees. Loogiline asjade järjestus enne kordetamist kuna maatööd on temaga minimaalselt tehtud. Lasipuu ääres seisis juba nagu vana hobune, eks soe päike aitas kaasa. Lasin ohtralt palsamit ja sain jälle kommenteeritud selle pärast :D 

Trummile ronisin selga ja kooserdasin niisama koplite juures. Kui seljas püsti tõusin, siis ta ei tahtnud nii üldse liikuda. Aga tore oli seal turnida. Kui A koos söödanõuga mööda läks, siis näljane poni asus teda jälitama ja päris keeruline oli seal seljas püsti seistes tasakaalu hoida. Pärast tegime pilte ka. Teinekord peaks filmima. 

Taas nautimas

 Kevad toob ikka kaasa helgemaid hetki. Nüüdseks on kõik jälle välja sulanud ja ära kuivanud jne. Hobused on lasipuu ääres kenasti lasknud ennast igatepidi kammida ja kasida. Ratsutada olen ka jälle saanud. Platsitrenn oli täielik feil - poni tegi traavi asemel küünlaid xD Alguses sammus juba venis ja kui traavi küsisin, siis ütles et ta ei ole huvitatud. Kehitasin õlgu, pulli viluks küsisin veel ja siis läksime minema. Pole vormist väljas vanuriga küll mõtet kakelda. Eks ma pean leppima, et nüüd on ta ainult teise hobuse järel kulgev maastikuponi :) Ühel nädalavahetusel tegin testsõiduks külaringi Namiri sabas ja järgmisel tegime metsamatka Anettega, tutvustasin meie imelisi metsaradu. Trumm oli isegi nõus vahepeal esimene olema ja üldse see maastik on ikka huvitavam kui mingi ringitamine. Ühel teisel korral lasin Trummi ja Loto koos platsile jooksma ja nad õnneks eriti ei jooksnudki, olid täitsa viisakad. Tänase suure tuulega värkisin/nokitsesin kapju üldsegi koplis. Pole nagu midagi huvitavat kirjutada kui hobused on eeskujulikult peetud ja liigselt neid ei provotseeri. Mõttevälgatusi on küll, et mida nendega ette võtta, kuid tallis läheb kõik kuidagi harjumuspäraselt. Proovin ennast parandada. 

Ratsutamine sai otsa

Vahepeal pole väga palju õnnestunud tallis käia ja ratsutamas hoopiski mitte. Hobuselõhna (või haisu) olen siiski kõvasti tundnud, sest parandan hobikorras hobusetekke ja need ei ole just kõige puhtamad alati. Paar korda olen isegi sattunud võõraid hobuseid värkima. See hobusevärk vist ikka meeldib mulle. 

Ükspäev Loto magas pikali koplis. Lasipuu äärde jõudes oli ikka veel uimane ja mul õnnestus ta lausa üksinda ära värkida. Lõpus pidin müsli ette andma alles. 

Ühel teisel päeval oli Trummil suur heinapalliarmastus ja koplist ära teda tuua ei õnnestunud. Ma õnneks aimasin seda ette ja võtsin ettenägelikult kaabitsa kaasa, et teda siis poole karjamaa peal kasukast vabastada. Rääkisin küll, et tule söö kähku müsli ära ja siis saad tagasi heina sööma minna aga ta ei tahtnud. Lotol oli ka pea sassis. Kodust eemale jalutas uudishimulikult aga tagasiteel oli lusti kui palju. Lausa hirmus hakkas. Seda enam, et ta on juba niiiiiii suuuuuur. 

Viisakaid pilte pole õnnestunud teha. 

Kevad paistab

Huuh, lõpuks sai mõne muu pealkirja panna. Käisin oma toredike juures aga külmaga polnud midagi plaanis. Mõtlesin Loto koplist välja võtta kuna ta oli lähemal. Siis aga otsustas Trumm ka karjamaa teisest otsast kohale jalutada ja võtsin mõlemad. Karv oli nii mõnusalt puhvis neil. Paarist kohast tõmbasin karva sirgu ja kabjad puhastasin ka ära. Siis mõtlesin natuke käe kõrval jalutada aga kaugele ei jõudnudki, sest Loto oli äksi täis, vehkis pea ja esijalaga. See viimane on nimelt tema kaubamärk. Juba ta emal käisid esijalad koplis kõrgele ja Loto samasugune. Ka veenõusse ja söödanõusse... Oleme talliomanikuga palju arutanud, et kas ja kui palju tal oli võimalik sellist käitumist emalt õppida ning jõudnud järeldusele, et see on ikka täitsa geenides. Igatahes tõin nad tagasi lasipuu äärde ja nentisin, et kevadenergia juba ilmutab end. Trumm sai oma hellitamise müsli kätte ja õelalt jätsin Loto nööri otsas pealt vaatama, et las harjutab distsipliini. Lõpu siiski lasin neil koos süüa. Veel mõtlesin Trummile korra selga hüpata, et Loto näeks mind kõrgemal ja harjuks, et inimesed teevadki imelikke asju. Pärast kahetsesin, sest ma olin üleni karvane, aga nentisin, et kevad tõepoolest paistab!

Natuke muud juttu ka. Ma olen viimastel aastatel tundnud enda sees kerget segadust seoses erinevate ratsutamis/hobukäsitlusstiilidega. Ma pole suutnud jõuda asja tuumani, et miks mõnda treeningvideot vms vaadates tekib vastumeelsus, kui seal ei näidata konkreetselt midagi ebameeldivat vaid inimene rõõmustab oma edenemise üle. On see lihtsalt kadedus, et mina ei suuda nii teha? (Tegelikult suudaks kui tahaks samamoodi edeneda, kõik on ju võimalik?) Või on seal võimetus mõista, et miks just nii peaks tegema? Mu mõtetes käib pidev võitlus erinevate äärmuste vahel. Kas realiseerida hobuse võimed või võimaldada talle mõnusat äraolemist? Kas lasta hobusel liikuda nii nagu ta omal valikul seda teeks või sundida ta spetsiifilisi lihasgruppe arendama? Kui inimene endale loob situatsioone, kus tuleb tundmatus kohas endale piitsa anda ja pea ees vette hüpata, siis kas hobusega on eetiline samamoodi teha? Kas hobuse kasutamine nn päris ülesanneteks on loomulikum ja põhjendatum kui näitemängude tegemine? Kas kunst või vajaduspõhisus? Kui ebaloomulik muutub harjumuspäraseks, kas siis see on juba tavalisemgi kui loomulik? Selge see, et kuldne kesktee aga kui pisiasjadesse minna, siis üks välistab teise.  Juhtumisi alustasin nüüd raamatu "Ratsanikud" lugemist ning vesi muutub juba selgemaks. Ma pole seni uurinud ratsutamise ajalugu aga erinevate stiilide kujunemislugu ja Kollomi tabav sõnastus aitavad mul mõista, miks osad inimesed nii kiivalt teatud põhimõtteid järgivad ja kuidas on sündinud erinevad koolkonnad. Ma olen veel üsna alguses, niiet täpselt ei tea, milliseks mu arvamus kujuneb...

Metsatrenn oli seekord kahe karvarulli pekitrenn. Teisel eestlasel avastati teki alt vormimuutus ja sai suunamise metsajalutusse :D 1,5h sammu kenas lumises metsas oli seekord huvitavam. Kui metsa minek oli natuke veniv stiilis "aga heinapall jäi ju teisele poole", siis kaitseväelased metsas tõmbasid pulsi üles ja sammu kiireks. Isegi nii, et kui keegi neist oleks suuskadel vastu tulnud, siis minu valikud oleks olnud kas alla hüpata või alla kukkuda. Paugud lasketiirust ei aidanud kaasa ning muutsime lausa ringi lihtsamaks, et väiksema riskiga koju jõuda. Viimase lõpu käisin käe kõrval, sest poni ei suutnud loobuda kiirustamisest.