Uued papud

Sain vahepeal kätte mitu nädalat kadunud olnud Cavallod ja viimasena ostetud Glove'id. Uskumatu, kuid vahel liigub kõige odavam tavapost kiiremini kui kullerfirmad. Need mõlemad tulid taaskord UK-st, sest millegipärast müüvad sealsed inimesed oma kasutatud varustust parema hinnaga. Seni on kõik müüjad olnud hea meelega nõus tundmatusse Eestisse saatma.

Cavallolt võtsin prooviks Trek mudeli, sest see meeldis kõige rohkem ja tundus sobivat just minu vajadusele. Üllatusin positiivselt sellise ümber kabja tõmmatava disaini osas - hobust taaskord ei seganud miski ja polnud ka liialt kobakad. Kõik on tore aga need said jällegi tiba suured. Ilmselt kasutatavad aga võivad hakata keerlema.

Easyboot Glove on mul juba korra olnud, seekord sai number väiksem võetud (eelmised loksusid ja olid igalt poolt suured). Need lähevad veel napilt jalga aga tegelikult on kabjad värkimata ka. Nüüd oleks neid vaja rännakutrennides katsetama hakata. Samuti tahaks tagumistele kapjadele proovida huvi pärast.

Mõlemaid olen vaid korra jalga proovinud ja käe kõrval veidi jooksnud kuna lumi on. Pinnas maastikul niigi hea ja ei ole papusid tarvis praegu. Alguses mõtlesin, et ühtedele panen kindlasti naastud alla ja teen "talverehvide" katsed ka ära aga jääb vist järgmisesse talve. Ei taha neid vahetult enne kevadet augustama hakata. Varsti kindlasti sulab lumi ära ja metsateed on mõnda aega jääs, aga ma pigem lükkan suurema trennitamise edasi sooja kevade peale.

Muidu ma soovitaks ikka mõõdutabeli järgi osta. Lihtsalt minu hobusel on keskmisest erinev kabja kuju ja jala suurus. Teiste kogemus tundub olevat pigem selline, et mõõdud klapivad kenasti. Minu hobune vajab soovitatust suurus väiksemat. Probleeme võib olla siis, kui mõõt jääb täpselt kahe suuruse vahepeale.

Kabjasusside valimisest

Uurisin taaskord erinevaid mudeleid ja leidsin ühe liigituse, mis annab ehk hästi edasi eri tüüpi kabjasusside erinevusi. Nimelt saab neid tinglikult liigitada nn kõrgeteks ja madalateks vastavalt kabja ümber olevale osale.

Kõrged kabjasussid on tihedalt ümber kabja, ülemine serv piirdest kõrgemal ja katavad kogu kabja. Isegi kui need ei istu ideaalselt, siis tõmmatakse krõpsudega ümber kabja kinni ja ajavad asja enamasti kenasti ära. Need sobivad tavakasutusse, sest pikkadel distantsidel ja pideval suurel kiirusel on hõõrumise risk. Samas kui just sellist tüüpi sussiga on ideaalne istuvus, siis ei pruugi probleeme olla. Sellist tüüpi kabjasussid on väga levinud, need sobivad nii ratsutamiseks, koplisse kui ravi otstarbel. Kui on probleeme hõõrumisega, soovitatakse tavalised meeste sokid alla tõmmata :) Selleks müüakse ka spets kaitsmeid (pastern wraps). Siia gruppi kuuluvad Cavallo toodang, Equine Fusion sussid ja paljud Easyboot mudelid. 

Madalatel kabjasussidel lõpeb ümber kabja olev osa piirdest allpool. Kui servad on kabja sarvseinal, siis seal ei toimu ka hõõrumist (mis ei välista muidugi, et see mujal võib tekkida). Sellised sussid aga eeldavad palju täpsemat sobivust. Siia kuuluvad liimitavad kabjasussid ja mitteliimitavatest need, millele on lisatud ümber päka fikseeriv osa ja lõdvalt kinnitatav krõps ümber jala. Lisaks Scoot Boots, millel on avatud päkaosa. Selliste kasutamisel on oluline, et kabja kuju ja nurk oleksid samad, mis sussil. Muidu need lihtsalt ei istu ja neid ei anna ka ümber kabja kokku tõmmata. Tipptasemel rännakus (pikad distantsid kuni 160 km päevas) on ennast tõestanud Renegade sussid ja Easybootilt Glove mudel. Kusjuures kõige väiksem hõõrumisrisk ongi ilmselt Renegade'idega, sest nende tagumine osa liigub koos päkaga.

Millest alustada?
Esimese asjana soovitan ma hobuse kabjad ära mõõta. Seejuures tehke koos mõõdulindiga pilti, sest kabja pikkuse mõõtmine võib firmati tiba erineda. Järgmisena võtke paber ja pliiats, vaadake läbi kõikide firmade mõõdutabelid ning kirjutage välja, mis mudel ja suurus sobiks. See võib valikut kahandada päris palju. Siis alles saab otsustada, millise firma ja hinnaklassi papusid osta. Vahet pole millistest alustada, proovida tuleb nii kaua kuni leitakse sobivad. See on umbes nagu endale väga hästi istuvate jalanõude leidmine - tuleb jalga proovida ja joppamise asi, kas head saapad on esimeses või kümnendas poes :) Soovitan endiselt osta pigem kasutatult ja hea hinnaga (UK, Saksamaa, Soome vastavatest fb gruppidest). Ma ei näe ka ühtegi põhjust, miks selle proovimise pärast peaks kabjasusside variandist loobuma - sadulaid ja muid asju me proovime meeleheitlikult, siin tuleb lihtsalt ise see järelturg luua. 

uue aasta tegemistest

Vahepeal on õnnestunud oma varustusekogus korda lüüa ja hunnik asju maha müüa. Paljudest asjadest ma muidugi ei suuda loobuda aga sellised, millel erilist emotsionaalset väärtust pole, on müüdud. Vähem asju tähendab vähem kohustusi ja rohkem hingevabadust, eks.

Siis olen vahepeal käinud mõningaid võõraid hobuseid värkimas. Otsustasin, et võtan taaskord selle jaoks aja ja muidugi ma ei pidanud pettuma - põnev on ju. Seal on ka huvitavamaid juhtumeid ja eks ole näha, kuidas neid hobuseid aidata õnnestub.

Võtsin end kätte ja käisin ühe toore poniga ratsutamas. Täiesti asjatu põdemine oli, sest tegu oli väga nunnu ponuga, kes pigem ei jaksanud palju tööd teha kui et oleks mõelnud minu alla viskamisele. Tuli meelde, miks mulle neid eestikaid saduldada meeldis.

Ühed kabjasussid õnnestus maha müüa, ühed võiks pmst veel maha müüa, kahed on postiga tulemas... Mul on tegelikult uus papupostitus juba tehtud aga tahaks sussid enne kätte saada, äkki on miskit lisada. Õnnestus ka ühtesid nahast Cavallosid käia näppimas. Need olid otse pakist ja natuke jäigad aga nende eelis peaks olema, et saab õlitada ja seejärel sisse kanda täpselt jala järgi. Need konkreetsed soetati koplikasutuseks ühele vanemale ruunale, kelle jaoks on ebameeldiv külmunud konarlikul pinnasel käia (hetkel lumega küll kadus see mure). Kui tallipersonal nende jalgatõmbamisega hommikuti hakkama saab, siis sellest ruunast saab küll üks moodne vanahärra uute papudega. Loodan veel kuulda, kuidas see projekt õnnestub. Muidu mõõdu järgi osteti ja talla suurus klappis küll kenasti. Kuigi tundusid kobakad, siis hobune käis nendega täiesti normaalselt.

Trennitegemisega ei saa väga just kelkida. Küll pole ilma, küll pole tuju. Kordetanud olen mitu korda, sest on tundunud, et tuleb energiat välja lasta. Päevad lähevad pikemaks, karv hakkab lahti tulema ja kevad hinge pugema. Tegelikult tahaks, et see libeduseoht mööda saaks. Paar kuud tuleb ilmselt veel kannatada enne kui kõik üles sulab. Korra üritasin Trummiga kelgutada aga ta oli nii äksi täis, et loobusin kiirelt ja läksin korde järele :D Lustakas vanamees, ei teadnudki et ta nii kaua tagant üles pekstes galopeerida jaksab. Korduvalt olen käinud hobustega käe kõrval jalutamas. Kerged 6-8 km jalutuskäigud mõjuvad ka mulle hästi. Ja on meeldivalt ohutud. Ratsutama olen vaid mõne korra jõudnud ja enamasti sammu teinud. Ükspäev oli maratonjalutamine koos S-ga: kokku ca 20 km, kaks metsatiiru ehk siis mõlemal kaks hobust jalutada, S läbis selle kõik jala, mina umbes pool ratsa ja pool jala. Kogu see asjatamine ja jalutamine röövis muidugi terve tööpäeva aga oli seda väärt. Seltsis on selliseid retki päris tore teha.

Täna oli selline vähe erksam metsaskäik. Ma tahtsin vahelduseks traavitada küll aga mitte sellise innuga nagu Brok pakkus. Ma ei tea kus tal kiire oli aga pidin koguaeg keelama, et me ei hakka võidusõidutraavi tegema. Nüüd võiks öelda, et hakkasin kuu aega tagasi teist müslit andma ja näete kui energiliseks see mu hobuse teinud on. Sorry aga tegelikult jätsin kuu aega tagasi igasuguse lisasööda üldse ära :D Mu meelest tuleb ja läheb see erutuvus küll täiesti omasoodu, sõltudes pigem meeleolust ja ilmast. Lisasööda ärajätmine oli pigem selline ajutine eksperiment, tänasest hakkasin taas andma.

Loomulikult on mul jälle palju pilte.

oh god

Hobusepidamine ei ole kohustuslik.
Loomade kombinaati viimine on Eestis igapäevane.
Laminiitikud võivad süüa sobivat silo.
Proteiin ei põhjusta laminiiti.
Hobused ei pea saama müslisid. Mitte mingisuguseid!
Ärge kunagi uskuge pimesi söödamüüjaid, nad üritavad alati oma kaupa maha parseldada ja kahjuks teavad vähe söötmise teaduslikust poolest.
Vereproovi alusel ei saa teha söödaratsiooni ega tuvastada kõiki puuduolevaid aineid.
Müslides ei ole kõik vajalikud elemendid sees õiges koguses, isegi kui pakend nii lubab.
Söötasid tuleks võrrelda mitte kenade kiitvate tootetutvustuste alusel vaid vaadates koostist (nii tooraineid kui analüütilist).
Selja ära tõmbamine pole diagnoos vaid tühi oletus.
Kehval pinnasel peabki hobune ettevaatlikult astuma.
jne

Hakka või Eesti hobuinimeste grupist lahkuma...

Kestvusratsutamise koolitus

Nädalavahetusel sai käidud kestvusratsutamise seminaril, kus esinesid Austraalia tegijad Brook ja Leigh Ann Sample. Nad võistlevad, treenivad ja kasvatavad selle tarbeks hobuseid. Kuna nende hoole all on stabiilselt üle paarisaja hobuse, siis nad rääkisid lihtsalt oma kogemuse baasil. Brook on töötanud kestvushobustega ka araabiamaades ja võitnud Austraalia raskeima kestvussõidu Tom Quilty rekordarv kordi. Kahe päeva juttu ilmselgelt ei hakka ümber toksima aga mõned nopped siiski. Kui kellelgi on konkreetseid küsimusi, siis andke tuld.

Tähtsaim osa treeningust on endiselt samm. Seda pole vist kunagi liiga palju :) Vigastuste vältimiseks on väga oluline piisav soojendus. See tähendab reeglina 30-40 minutit sammu (vanematel hobustel isegi kauem). Selle ajaga peaks ka natuke kangem hobune end mõnusalt lahti käima ja samm pikenema. Ma olen jälginud, et võtabki vähemalt 20-30 minutit (külmaga kauem, ratsa ka kauem), et hobune hakkaks puristama, sirutama, reipamalt sammuma. Ja sama aja võtab ka iseenda käima saamine kui käe kõrval jalutada :D Ma arvan, et pikkadest sammumistest võiks olla palju abi ka maneežiratsutajatele. Ausalt öelda tundub järjest absurdsem, et võetakse boksis seisev hobune, poole tunni pärast juba galopeeritakse, kakeldakse jäiga hobusega, kuumutatakse kõõlused pindedega üle, söödetakse kilode kaupa jõusööta ja otsitakse imesuulisi.

Nemad eelistavad karjamaal pidamist. Neil on kogemusi ka tallis peetavate hobustega, ka nii on võimalik sporti teha aga see nõuab natuke rohkem vaeva (pikem soojendus jne). Kui hobusel ei ole võimalik koos karjaga ringi liikuda, siis viia käe kõrval jalutama (kord päevas, kaks korda päevas, mida rohkem seda uhkem) või panna karusselli.

Ka söötmises ei kasuta nad midagi erilist. Põhiline on karjamaarohi. Jõusöödast põhiosa moodustab neil heksel/chaff, alati on ratsioonis mineraali-vitamiini lisand, energia tagamiseks annavad õli. Teravilja/valmissööta annavad olenevalt hobusest aga reeglina vähe (alla poole kilo) või ei anna üldse. Ka 160 km võistlevat hobust võib sööta nii, et ta teravilja üldse ei saa. Parematel hobustel kasutavad ka söödalisandeid. Kui hobune teeb vähem trenni, siis saab kindlasti ka vähem lisasööta. Mitmepäevasel transpordil (võistlustele sõites) annab heinale lisaks ainult hekslit/chaffi ja pool min-vit kogusest. Melassi väldib.

Treenimisest oli ka palju juttu. Pikad aeglased sõidud ja palju mäetööd. Kehval pinnasel ei tohi kiirelt sõita. Nad ei ürita kõiki võistlusi võita vaid valivad välja 1-2 olulist ja teised on lihtsalt treeningsõidud. Esimesed kolm aastat ei tohiks ühelgi võistlusel kiiresti sõita. Peale võistlust kindlasti puhkus. Mustkusesuse vältimisest ja haldamisest räägiti ka palju, see on nimelt kestvushobuste levinuim tervisemure ja nende arvates 80% tagaosa longete põhjuseks (sh kerge mööduva vormina).

Soovitasid kodus enne ja pärast iga trenni teha käe kõrval traavi ja saada selles väga heaks. Harjutada hobust jooma suulistega, seisma paigal suvalises kohas, taluma näppimist ja veega kastmist jne. Paljas käsi on parim tööriist hobuse igapäevaseks kontrollimiseks (paistetus, haavad jne).

Huvitav oli ka kuulata Austraalia kestvusmaailma eripäradest. Neil on see pikk traditsioon. Aasta põhisõit Tom Quilty tuleb läbida 24h jooksul. Start antakse keskööl. Üldse sõidavad nad tihti osa võistlusest pimedas pealampidega, kas siis on start varahommikul või pealelõunal. Lisaks on neil mitmepäevased distantsid, näiteks läbitakse 400 km viie päevaga või 120 km kolme päevaga.

Varustuse poole pealt oli huvitav, et väga levinud on sabarihma kasutamine. See tuleneb sellest, et neil on päris mäed ja radadel on tihti väga järske lõike. Seetõttu on rinnarihm ja sabarihm elementaarsed, et hoida sadulat õige koha peal. Samuti ei pea siis vööd liiga tugevasti kinni tõmbama, mis lihtsustab hobusel hingamist. Meil kasutatakse sabarihma ponidel ja sedagi minimaalselt. Ma olen arvanud, et see on hobusele ebameeldiv ja lisab pingeid. Aga nende kogemust jälgides ei tee see midagi halba. Muidugi kui sadul sileda maa peal sobib ja ei liigu, siis rakendubki see ainult langustel.

2017 kokkuvõte

On tegelikult läinud üsna üles-alla rütmis ja juhtunud nii mõndagi. Väga hea on nüüd võtta ette Google Calendar, kus mul on eraldi värviga igale hobusele oma kalender.

Jaanuar
Alustasin aastat päris tiheda trennitamisega. Jaanuaris oli ainult neli päeva, kus ma tallis ei käinud. Ratsutasin ja hüppasin ka. Proovisin igasuguseid sadulaid aga ei leidnud midagi head. Tõmbas jala veidike katki ja hakkas juba korralikult talvekarva maha ajama.

Veebruar
Trumm tuli Ihastesse külla kiilumädanikku ravima. Tore oli taas mõlema hobusega tegeleda. Lasin neid korduvalt koos maneeži jooksma, püherdama, lustima. Brokiga trennides midagi erilist ei teinud aga eks pinnas oli ka alla igasugust arvestust. Trummiga kelgutasin ja paar korda ratsutasin, oli nagu Trumm ikka.

Märts
Saatsin Trummi tagasi maale (seekord Põlvamaale) ja ratsutasin mõned korrad Brokiga. Isegi õues sai juba sõita. Kuu keskel lõhkus Brok oma jala nii ära, et hea et niigi läks. Käisin siis edaspidi kaks korda päevas tallis ravimas ja jalutamas. Nii saigi suht iga päev tallis käidud (kolm vaba päeva märtsis).

Aprill
Käisin kas tohterdamas, jalutamas, kordetamas või jooksutamas. Talliskäimise jaks hakkas ära kaduma ja eriti midagi ei teinud. Kuu lõpus jalutasin ratsa paar korda. Seoses talliomanike vahetusega olid segased ajad.

Mai
Tegin Ihastes viimased sammutraavitrennid ja kolisin Broki ära karjamaale. Väga tore oli teda suurel karjamaal vaadata! Aga üksi tallis käia talle ei meeldinud. Mõned korrad siiski kordetasin ja ratsutasin. Parim uudis oli, et leidsin lõpuks sobiva sadula.

Juuni
Käisin isegi mõned korrad maastikul läbi häda, kuid üldiselt loobusin. Brok elas oma hobuse elu.

Juuli
Brok puhkas. Käisin aeg-ajalt söötmas ja niisama kontrollimas.

August
Kolisin B Kuristale, et taas tegusaks hakata. Sain juba esimesel nädalal Broki sadulasse ja jalutama. Peamiselt käisin metsas jalutamas ja kõik sujus imeliselt.

September
Nautisin endiselt metsas käimist. Tegin ka kiiremaid trenne ja valmistusin võistlusteks.

Oktoober
Trenni sai see kuu vähem tehtud kuid B sai esimese rännakuvõistluse kogemuse. Läks väga hästi ja kiitsin oma hobust lõputult.

November
Sügis tuli peale ja käisin kuu jooksul vaid 8 korda tallis. Tegin kergemaid trenne.

Detsember
Kolisin Trummi ka Kuristale ja sain kohe motivatsiooni juurde tallis käimiseks. Peamiselt lihtsalt jalutasin hobuseid, kas käe kõrval või ratsa. Trummiga kelgutasin kaks korda.

Aastalõpupauk

Olen vahepeal paar korda tallist E endale appi palunud, et kahe hobusega korraga ratsa metsas jalutamas käia. Täna läksime kolmekesi metsa. Olime juba tagasi tulemas kui Trumm ehmatas? ja tegi hüppe kõrvale, E kukkus alla, selle peale B sööstis pukkidega edasi ja ma kukkusin ka alla. Üsna ebameeldiv kõrge kukkumine oli, lennuga seliti maha. Vot sellise aastalõpupaugu panid mu hobused! Meeleolukat aasta lõppu teilegi!

enjoying every minute

Täna katsetasin, kuidas oleks kahe poniga korraga metsas käia. Tore oli :)

Kabjasussidest põhjalikumalt

Peale mitmeaastast kabjasusside nillimist, info kogumist ja internetis tuhlamist otsustasin sel sügisel esimesed ära tellida. Kasutatud kabjasusse liigub palju ja nende hinnad on ca poole odavamad kui uutel. Otsustasin nende kasuks, et maksta väiksemat nn kooliraha kui need ei sobi. Samuti oli mul kindel soov tutvuda erinevate mudelite ja firmadega, et teha endale selgeks nende plussid ja miinused. Tellisin FB kabjasusside müügigruppidest, UK-st ja Saksamaalt, maksin Paypaliga ja pakid tulid kulleritega (ühel korral sattus DHL express, kolmap ennelõunal tegin ülekande ja neljap pealelõunal olid juba mul ukse taga :D UK-st lennukiga tulid).

Esimesena tellisin Renegade Viper papud. Renegade'id ehk "rennie"d on uuena ühed kallimad turul olevad kabjasussid. Neid on paljudes värvides ja toodetakse USAs. Viper on nende uuem mudel. Neid soovitatakse kestvusratsutamisse just oma vastupidavuse ja hea jalaspüsimise tõttu. Disainilt on nad erilised, sest nende kabjaosa ja päkaosa on eraldi ning ühilduvad kaablisüsteemi abil. See võib tunduda keeruline ja kergesti purunev, kuid ei ole seda. Nende parim omadus tulenebki sellest, et kabjasuss on "kahes tükis" - olenemata sellest, kui kõrge või madal, suur või väike on päkapadjandite osa (heel bulbs), saab kabjasussi tagumise osa paigutada just täpselt õige koha peale. Sest üks asi on mõõdutabeli järgi valida välja kabja alla sobiv osa aga kui see ülejäänud jalakujuga ei sobi, tekib ikkagi probleem. Mõõdutabeli järgi oleksid need pidanud sobima aga tegelikkuses olid veidi väiksed. Nimelt kabja kõige laiem koht asub Brokil veidi tagapool ja seega jäi sussi põhi päka poolt veidi kitsaks. Samas ühe pikema testsõidu ma tegin nendega metsas ka ja nende kiituseks võin öelda, et isegi kui kaablid olid lõdvalt (mul oli ühel sussil kaabel valesti kinnitatud ja vajus lahti trenni ajal), siis see suss küll sellist nägu polnud, et kuskile kaduma hakkaks. Ma ei tea palju ma sellega nii ringi kappasin aga kindlasti mitte aeglaselt ja tasasel pinnasel...

Järgmisena tellisin siis suuremad sussid. Kõigepealt tegin proovi Easyboot Glove sussidega, mis minu hobusele tuli võtta Wide mõõdus (tema kabjad on ümarad või isegi laiust rohkem kui pikkust). Need aga olid silmnähtavalt suured, kuigi mõõdutabeli järgi oleksid pidanud sobima (tegelikult ma oleksin võtnud numbri väiksema, et saada snug fit aga kuna eelmised jäid väikseks, siis võtsin need suuremad). Ja isegi kui õiges mõõdus, siis ma ei tea kas päkaosa oleks sobinud (mu hobusel pole just väga standardsed kabjad). Seda mudelit muidu soovitatakse ka rännakukasutusse ja üldse on see laialt levinud (palju suurusi ja norm hind). Siis tegin proovi Renegade Classic (no meeldivad selle firma omad rohkem) sussidega number suuremas mõõdus kui eelmised. Kuigi mudel on vanem siis nad on üsna sarnased. Päkaosa peaks vanemal mudelil olema veidi laiem kui uuemal. Kui veel vanemat ja uuemat mudelit võrrelda, siis vahepeal on ikka tootearendust ka tehtud (materjalisegu on teine, disainis väiksed muutused, parem heel captivator'i pehmendus kuna liimitud mitte eemaldatav). Kuna nende kahe numbri vahe on üsna suur, siis need jäid veidi suureks :D Võite aimata mu pettumust. Õnneks nüüd tuli turule ka vahepealne number aga seda kasutatult saada pole veel lootust. Panin neile tallad sisse (saab tellida spets taldu aga ma tegin ise EVA foam'ist), jalas püsivad aga pole päris selline istuvus nagu ma sooviks.

Põhimõtteliselt peaksid need esimesena tellitud sussid sobima tagumistele kapjadele. Siin tuli proovides veel selline huvitav asi välja, et nende susside heel captivator'id on erineva laiusega. Ja kuna minu hobuse tagumiste kapjade heel bulbs osa on laiem, siis ma peaks oma sussidel vahetama omavahel ära need tagumised osad. Aga ma pole seda teinud ega proovinud, sest seoses talve tulekuga kadus ära igasugune kabjasusside vajadus :D

Siis käisin vaatamas ja katsumas ka Scoot Boot susse. Need on üsna toredad tundunud, sest nad on väga kerged ja lihtsad. Vähem väljaulatuvaid osi ja huvitav vee väljavoolu ava eesosas. Aga enda hobusele ikkagi ostma ei hakkaks kuna nendega pole päkk kaitstud (kui kruusa peal võidu ei sõida siis see muidugi pole üldse probleem, eriti kui hobusel pole madalat päkka) ja ma ei tea kas selle päkaosa kõrgus sobiks (ei ole muudetav). Muide neid toodetakse Austraalias.

Nii palju kui ma sobitamise kohta lugenud olen siis:
Renegade sussid peavad olema pigem lõdvemalt kui tihkelt.
Easyboot peaks olema pigem tihkelt ümber.
Cavallod peaks võtma pigem suurus väiksem kui mõõdutabel soovitab.
Väga hea ülevaade erinevatest mudelitest ja valimise juhend on Hoof Boutique e-poe kodulehel, vaadake kindlasti.

Kui mõõdutabelite järgi alguses vaatama hakkasin, siis nt Renegade puhul vaatasin, et mul läheb vaja cutback versiooni. Reaalsuses aga nii ei olnud. Vahe tuli sellest, et mu hobusel on underrun heels ja seega kabja toetuspind nn eespool kui peaks. Mõõt aga ei võta arvesse päkaosa suurust, mis minu hobusel on selle võrra pikem. Õnneks otsustasin ikkagi standardsete susside kasuks ja olin valmis neid vajadusel mudima (neid konkreetseid võib ka ise kodus lühemaks lõigata, ka teiste toimingute jaoks on netis õpetused olemas).

Niisiis on kabjasusside sobivus ikkagi proovimise teema ja kui ei alusta kuskilt, siis ei saagi teada, et millised sobiksid ja millised mitte. Umbes nagu jalanõude ostmine. Kui on vaja robustsemaid koplisse või jalutamiseks või taastumisperioodiks, siis tasubki võtta selleks mõeldud sussid ja need andestavad mõõtevead ja saab sisse panna taldu (umbes nagu villaste sokkidega võid korra üle õue käia ka suvalistes kalossides). Kui on eesmärk leida sellised, millega saaks sõita 80 km võistlustel, siis peab see olema perfect fit ja seal tulebki valida ja sobitada väga hoolsalt (umbes nagu võistlustossud maratoniks). Ühtede kabjasussidega saab teoreetiliselt teha kõike aga no see võib ka olla sama keeruline kui toasusside-peokingade-laudakummikute ühildamine.

Kes tahab nõu valimisel ja abi mõõtmisel, siis aitan hea meelega ja jagan oma kogemusi (kõike ei jõua kirja panna). Mu esimene reaktsioon, kui ma esimesed sussid kätte sain ja proovisin - need on GENIAALSED asjad, miks Eestis neid peaaegu üldse ei kasutata??

Ponud koos

Kolisin Trummi Bruki juurde ja nüüd käin kahe suure koeraga küla vahel jalutamas. Tore on! Hetkel elavad ka ühes koplis niiet väga mugav on toimetada, sööta jne.

Trummiga olen korra kelgutanud. Suhtus sellesse väga hästi, ei karda nööre jalgades ja jooksis üsna hea meelega traavi.

Brokiga pole libedaga eriti ratsutanud aga kohustuslikud lumemetsa pildid on olemas.