Võrumaal again

Kolisin Broki tagasi nn koju. Nüüd saan mõlema hobusega trenni teha :) Poni on küll hirmsasti vormist väljas aga äkki õnnestub asja siiski parandada. Trennid on tagasihoidlikud, proovin palju sammu teha ja traavi vähem. Tasapisi. Metsad mind igatahes tõmbavad, loodetavasti on ka hobused selle plaaniga päri.

being honest with yourself

Päris lahe on ratsutada kui jõuad jälle mingile äratundmisele. Täna panime maneeži üles ühe ristidest/lattaedadest süsteemi ning siis ühel sirgel seotud vahega lattaed ja okser. Kuna meil galopp on endiselt väga kehv, siis läksin traavis peale ja ergutasin häälega, et galopis jätkata. Ja nii kenasti hüppas, tulin uuesti ja uuesti ja kordused kõik sujusid. Ja siis ma sain aru, et ma peaksin hakkama ridu hüppama, samamoodi nagu võiguga tegin ja tuli meelde kui hästi need hobusele mõjusid! Ja no muidugi ei väsi ma treener Marist igatsemast, mulle tundub et just tema nõuandeid ja harjutusi ma praegu vajangi. Aga eks näis kunas ja kui palju trenne õnnestub võtta. Ja tegelikult on mu postituse pealkiri ka Marise blogipostitusest ajendatud, sest ma tundsin suht täpselt ennast ära... Kui mul hirm/ebamugavus tekib, siis ma üritan hobuseid kokku klappida ja võtan eest liiga palju. Ma tean, et ma ise olen oma hobuse sellega sitaks sõitnud aga kuna ma muudmoodi ei oska siis proovin jälle uuesti ja uuesti neid lahendusi, mis eelmiste hobuste puhul on toiminud :D Lihtsalt hobusega tulevad vead kergemini välja kui poniga ja ausalt, ma olen NII õnnelik sellise õpetaja üle sest ma pole ammu pidanud pingutama ja kannatlikkust varuma. Väike maneež ainult võimendab neid probleeme, sest koguaeg on vaja keerata ja kurve sõita. Ma ei teagi kumba see suletud ruum rohkem ahistab, mind või hobust :D Ilmselt mind ja läbi minu tegevuse hobust kui enda vastu aus olla. Igatahes loodan õues sõites natuke paremaks ratsutajaks jälle saada, saaks nendest sisse jäänud halbadest harjumustest ehk lahti. Eks näis, kas asi on kinnisideedes või mitte. Õnneks hobune ei allu niisama vaid annab märku, et talle selline asi ei sobi :) Kuidagi peaks ennast ka füüsiliselt arendama, et hobuse seljas paremini hakkama saada aga sellega on endiselt nii nagu on.

Fotod: Kelly Ilp

trennid

Viimased trennid on jälle head olnud. Äärmiselt meeldiv vaheldus vahepealsele tagasilöökide perioodile. Ei tahakski nagu ära sõnuda aga vast ei ole enam midagi sõnuda :D Vahepeal on nii palju ebamääraseid postitusi olnud, et ma isegi ei tea kuhu lugejad (kui neid veel üldse on :)) B arengurajal jäid. Igatahes on selle hobuse areng pigem aeglane, kiirteed tema puhul ei tööta isegi ajutiselt ja ma olen tänulik sellise õpetaja eest oma hobuste reas. Aga vähemalt kui ta midagi ära õpib, siis ei pea temaga enam vestlema teemal, et aga kui... Ei karda ka suurt midagi ega murra pead igasuguste veidrate helide üle, mis maneeži seina tagant pidevalt kostuvad. Teeme endiselt usinalt maneežitrenne, lihvime ratsastust, harjutame galoppi. Areng on märgatav kuigi ponidega ei saa võrrelda, kellega tavaliselt poole aasta möödudes juba vabalt võistelda saab. Selles suhtes lükkuvad esimesed võistlused edasi, kuigi ma need alguses kevadesse planeerisin. Suurem hobune, suuremad lihased, suuremad tasakaaluprobleemid, suuremad painded - läheb lihtsalt kauem aega. Aga seda magusam tundub tulemus ;) Peale trenni käime aeg-ajalt põllul jalutamas koos mõne teise hobusega. On nõus esimesena minema. Maneežis teeme traavilatte ja on ka mõned üksikud hüpped proovitud. Üldiselt on ikka väga hea tunne, kui tead, et saad juba paistvat suvehooaega alustada hobusega, kes on terve talve käinud regulaarselt 4-5x nädalas trennis. See on väga hea püsivus ja treeningpõhi, millele suuremaid unistusi rajada.

 Foto: Angelika Pitman

Julgust on vaja

Kes tahab kuskile jõuda, see peab oma kahtlevatest mõtetest üle olema ja arguse kõrvale heitma. Jube tore oleks ideaalselt kõike teha aga kes vigu ei tee ja piire ei kompa, see ei jõua ka kuskile. Kuhu siis jõudma peab? No kui mina ja hobune oleme üksinda keset aasa, siis on oluline ainult usaldus ja üksteisemõistmine ning keda kotib milline kõrvalt välja näeb. Kui ma olen keset koolisõiduvõistlust, siis on vastupidi. Kui mõlemat korraga taga ajada, siis võib hulluks minna. Tuleb võtta eesmärk ja selle poole pürgida, vahepeal oma ideaali tagaajamine kõrvale jätta ja teha lihtsalt nii nagu on vaja. Kahju muidugi kui hobune sellele vastu ei pea ja järgmine võtta tuleb. Ideaalis ma ei püüaks hobust kiiremini arendada kui ta valmis on aga reaalsuses võib niiviisi sadulas sammu tegema jäädagi :D Mulle tundub, et saavutussport nõuab katsetamist ja vigade tegemist, muidu on areng lihtsalt nii aeglane, et ei jõuagi kuskile. Ennast ei tasu ideaali kandidaadiks pidada, pigem olukorraga kiiremini kohaneda ja mitte oma pead vaevata. Mugavustsoonist tuleb välja ronida ja oma eksimustest üle olla. Ohvrite toomine on eluõpingute osa.

Tänud Helenile, kes minuga eilsel hilisel õhtutunnil kaasa rääkis. Me mõlemad saime paremaks.

that moment kui sa tahad trenni teha aga ei saa!?!?

!?!?!?!? saan ju aga miks siis ei tee !?!?!? täiesti arusaamatu :D mingid alateadlikud vabandusemeistrid on kuskil liiga hoogu läinud ja hirmuretseptorid puhevile ajanud ja laiskuserakud paisuma lasknud ... ja ajuhallikesed mõtlevad üle.

Viimased paar trenni olen jälle valjastega sõitnud ja oma tehtud veast sain ka lõpuks aru. Laias laastus on tegemist koormuse liiga järsu tõusuga ja hea et niigi ruttu jaole sai. Nüüd peab jälle paremaks minema, tõusudel ja mõõnadel on kombeks vahelduda. Eks seetõttu ei saa ka väga uljaid treeningplaane ette võtta. Kevad aga hakkab juba suurel kiirusel lähenema ja see toob teatud pinged kaasa. Ma siiralt loodan, et kui kooliga asi ühele poole saab, siis läheb ka trennitegemine emotsionaalselt lihtsamaks. Korduvalt olen vaadanud eelmiste hooaegade võistluspilte ja kirja pannud treeningplaanide versioone jne. Oleks aeg see kupatus toimima organiseerida :)

Lõpetaks postituse sellega kui lahe on rongiga sõita. Eeldades muidugi, et reisijaid eriti palju pole. Ma vaatasin kaks tundi nii andunult aknast välja, et polnd mahti raamatutki välja võtta.

Võru ja päitsed

Olen nüüd kaks trenni päitsetega sõitnud ja esimesel korral ehmatasin ikka veits ära :D Mille pärast? No muidugi sellest, et ma nii koba olen, mis te siis arvasite :D

Võrumaast nii palju, et käisib jobuseid värkimas, sh oma poni. Kes oli nunnu ja õõ korraga ehk siis siuke maal elanud karvarull oma looduslikus väljanägemises. Käisime käe kõrval metsas jalutamas tiiru. Korises veits aga oli nõus tulema. Kabjad on ka paremaks läinud kui trennis ei käi, loodetavasti saan need võistlushooajaks täitsa korda :)

Siis selline huvitav asi, et kui minna hobusega päitsetega ratsutama, siis tuleb teistele pilkudele ikka piinlikkusega vabandada, et ei ma ei ole hobulausujaks hakanud :D Sest teatud kontingent on kaugeltnäha pehmed treeningvahendid lihtsalt naeruvääristanud. Sest ega päitsetega sõidus endas pole midagi keerulist, et tavaline ratsutaja seda teha ei suudaks.

Viimaste trennidega olen saanud palju järele mõelda, et mida ma seal seljas teen ja mis milleni viia võiks. Päitsed lihtsalt võimendavad probleeme. Või pehmendavad - oleneb probleemist. Kuigi kõrvalt polegi nagu hullu siis seljast ma ise tunnen, et ühtepidi on liiga palju kangem kui teisele poole, et seda normaalseks kõveruseks nimetada. Nii ma siis olengi spetsiaalsetel harjutustel järele katsetanud iga oma kehaosa, et kuidas ma seda kasutan ja mis muutub, kui ma ühekaupa asju muudan. Hästi põnev aga kui heurekat kohe ei tule, siis ka kergelt frustreeriv :D Annab ka julgelt proovides mänguruumi juurde, sest pole ohtu hobusele suust kogemata haiget teha. Soovitada ma oskan ainult seda, et jälgige oma sääri ja ratsmetegevust sirgetel, erinevatel allüüridel, eriti üleminekutel, ja te võite üllatuda, kes kõik oma elu elavad :D Kahjuks ma enda juures mingit suurt ja ühte obvious viga ei leidnud - seda oleks lihtsam süüdlaseks tembeldada. Aga väikseid asju ikka.

Täna just mõtlesin, kuidas tavaliselt saab hobune süüdistused enda kaela: "ta ei keera", "ta ei paindu", "ta lihtsalt ei tee seda ja toda" jne. Aga arusaadav ka, sest me lihtsalt ei suuda enda juures vigu sõnastada nii kiirelt, kirjeldame tagajärgi. Võib küll öelda, et seetõttu ka ei mõtle õigele põhjusele aga tegelikult ei välista see aru saamist, et ratsanik on koba. Sest seda ta ju alati on.

 eelmise korra puuduv pilt

 vaese mehe valjad

ootan võistlushooaega

Peale käredat pakast on tunne, et puha kevad on käes. Kui sügisel oli paari soojakraadiga külm ja vastik, siis nüüd on suht ok :D Libe on aga maneežis trennitamist see ei sega.
Peale Erkki trenni käisin järgmisel päeval hobusega maastikul jalutamas. Üksi. Pool tundi venitasin välja (nagu mul plaanitudki oli) lumesajus ja tuules. Õnneks hobune liiga ärevusse ei läinud, tuleb vaikselt harjutada.
Siis tegin jälle maneežis trenne, olen nüüd galoppi ka iga kord teinud ja läheb iga korraga paremaks. Hobune on igal juhul hea aga ma pean jälgima, et eest liiga palju ei võtaks. Tundub, et olen natuke liiga teinud, peaks vb vahelduseks päitsetega sõitma, et ennast distsiplineerida. Päitsed töötavad selles osas alati :) Seoses Erkki trenniga toimus see treeningu raskusastme tõstmine natuke järsult aga samas on hea kui keegi tagant utsitab ja hobust õpib ka hästi tundma kui piire kompida. Üldse jäin viimase trenni ajal järele mõtlema, kuidas erinevad ratsutajad rahulduvad erinevate tasemetega. Ja kuidas mõned sõidavadki enda hobuseid nii nagu teised ainult müügihobuseid... Kuid hobustele võiks alati piiri peal kompides erinevad käitumisjadad selgeks õpetada, mitte igapäevaseks kasutamiseks aga kasvõi kriisiolukorras võõra ratsanikuga. Et hobune ära ei ehmataks.
Uut võistlushooaega ootan ka väga, neid emotsioone ja rõõme. Olen korduvalt juba ette kujutanud erinevaid situatsioone ja kohti ja toimetamisi. Unistan kenast kevadest ja hästi käituvatest hobustest.

treeneri trenn

Täna käis meil Erkki trenne andmas ja täitsa tore oli jälle ennast juhendada lasta. Hobune toimib sammus-traavis juba täitsa kenasti ja sellist on lausa lust treenerile ette näidata :) Galoppi olen veel vähe proovinud ja sedagi lihtsalt suurel ringil galopis hoidmisena. Tänases trennis sai samuti galoppi tehtud, paar juhtnööri mida kõigepealt jälgida ja tuleb ka edaspidi see treeningu osaks võtta. Traavis hobune sirutab mul kenasti, ülaliin pole krussi sõidetud ja hobune suudab enamuse ajast enam-vähem sääre-ratsme vahel liikuda. Nüüd võiks vähe konkreetsemalt hakata painutama ja kokku-lahti sõitma. Vaja on lihtsalt sõita-sõita-sõita, et hobune järjest areneks. Sain istaku osas ka nõu, et kunas ennast jälgima rohkem pean, et sirgeks ja tasakaalu jääda. Kõige hullem polegi, mingi kõveruse vastu aitab ka lihtsalt sõitmine. Ilm oli suht jahe (ca -19°C), hobune läks päris märjaks ja oli vahvalt härmas. Jäi talli kuivama. Endal ei olnudki külm trennitada. Hobune on ka mul ikka nii nunnukas, et nagu tellimuse peale tehtud. Mugavalt sobiv ja eks selle pärast ma ta ostsingi :)

trennid iga ilmaga

Polegi vahepeal kirjutanud aga trenni oleme küll koguaeg teinud. Praeguse külmaga on isegi palav tallis hakanud :D Ehk siis külm ilm mulle meeldib ja sooje riideid mul jagub. Parem külm kui paar kraadi plussi ja meeletu niiskus-rõskus ja sopp. Hobusele sai ka talvejope selga ja Trummilt laenatud kaelaosa.

Trenni teen vaikselt, samm-traav ainult ja lühikesed trennid. Ei tunne, et oleks valmis suuremaks koormuseks. Hobune veidi pinges ka seoses muudatustega elukorralduses. Tahaks trennide raskusastet tõsta küll muidu ja eks harjutused lähevadki tasapisi raskemaks. Hobune on tegelikult väga hea sõita. Ja lisaks sellele olen taasavastanud tallis toimetamise mõnu, hobune saab sooja lisasööki ja muidu tegelemist. Tallipõrand pühitud :D Ükspäev pesin saba ära tal, endal käed külmetasid aga maru hea sai, nüüd kammitav koguaeg. Rohkem ei oskagi midagi kirjutada..

kahte sorti inimesed

Tegin täna oma imelise hobusega trenni maneežis ja jälgides oma hobust, mõtlesin tõlgendusvõimalustele. On olemas kahte sorti inimesed.

Esimesed räägivad sulle pikalt ja laialt, kuidas nende hobune on tõeline preili, sest iga kord peeglist möödudes jääb ta ennast vaatama. Ja sellele lisandub veel 10 põhjust, miks ta ikka tõeline preili on. Sest ta ju on, kuidas sa ei usu!

Teised mõtlevad, et jah, mul on noor uudishimulik hobune, kelle tähelepanu köidab peegel, sest seal tekivad peegeldused ja n-ö liikuvad objektid. Ja mis köidab tähelepanu, seda tuleb ikka vaadata. Nendivad, et nende hobused teevad nii, sest nad on hobused. Ja ei räägi sellest kellelegi, sest see on liiga elementaarne, et sellest mingit numbrit teha.