Ratsutamine sai otsa

Vahepeal pole väga palju õnnestunud tallis käia ja ratsutamas hoopiski mitte. Hobuselõhna (või haisu) olen siiski kõvasti tundnud, sest parandan hobikorras hobusetekke ja need ei ole just kõige puhtamad alati. Paar korda olen isegi sattunud võõraid hobuseid värkima. See hobusevärk vist ikka meeldib mulle. 

Ükspäev Loto magas pikali koplis. Lasipuu äärde jõudes oli ikka veel uimane ja mul õnnestus ta lausa üksinda ära värkida. Lõpus pidin müsli ette andma alles. 

Ühel teisel päeval oli Trummil suur heinapalliarmastus ja koplist ära teda tuua ei õnnestunud. Ma õnneks aimasin seda ette ja võtsin ettenägelikult kaabitsa kaasa, et teda siis poole karjamaa peal kasukast vabastada. Rääkisin küll, et tule söö kähku müsli ära ja siis saad tagasi heina sööma minna aga ta ei tahtnud. Lotol oli ka pea sassis. Kodust eemale jalutas uudishimulikult aga tagasiteel oli lusti kui palju. Lausa hirmus hakkas. Seda enam, et ta on juba niiiiiii suuuuuur. 

Viisakaid pilte pole õnnestunud teha. 

Kevad paistab

Huuh, lõpuks sai mõne muu pealkirja panna. Käisin oma toredike juures aga külmaga polnud midagi plaanis. Mõtlesin Loto koplist välja võtta kuna ta oli lähemal. Siis aga otsustas Trumm ka karjamaa teisest otsast kohale jalutada ja võtsin mõlemad. Karv oli nii mõnusalt puhvis neil. Paarist kohast tõmbasin karva sirgu ja kabjad puhastasin ka ära. Siis mõtlesin natuke käe kõrval jalutada aga kaugele ei jõudnudki, sest Loto oli äksi täis, vehkis pea ja esijalaga. See viimane on nimelt tema kaubamärk. Juba ta emal käisid esijalad koplis kõrgele ja Loto samasugune. Ka veenõusse ja söödanõusse... Oleme talliomanikuga palju arutanud, et kas ja kui palju tal oli võimalik sellist käitumist emalt õppida ning jõudnud järeldusele, et see on ikka täitsa geenides. Igatahes tõin nad tagasi lasipuu äärde ja nentisin, et kevadenergia juba ilmutab end. Trumm sai oma hellitamise müsli kätte ja õelalt jätsin Loto nööri otsas pealt vaatama, et las harjutab distsipliini. Lõpu siiski lasin neil koos süüa. Veel mõtlesin Trummile korra selga hüpata, et Loto näeks mind kõrgemal ja harjuks, et inimesed teevadki imelikke asju. Pärast kahetsesin, sest ma olin üleni karvane, aga nentisin, et kevad tõepoolest paistab!

Natuke muud juttu ka. Ma olen viimastel aastatel tundnud enda sees kerget segadust seoses erinevate ratsutamis/hobukäsitlusstiilidega. Ma pole suutnud jõuda asja tuumani, et miks mõnda treeningvideot vms vaadates tekib vastumeelsus, kui seal ei näidata konkreetselt midagi ebameeldivat vaid inimene rõõmustab oma edenemise üle. On see lihtsalt kadedus, et mina ei suuda nii teha? (Tegelikult suudaks kui tahaks samamoodi edeneda, kõik on ju võimalik?) Või on seal võimetus mõista, et miks just nii peaks tegema? Mu mõtetes käib pidev võitlus erinevate äärmuste vahel. Kas realiseerida hobuse võimed või võimaldada talle mõnusat äraolemist? Kas lasta hobusel liikuda nii nagu ta omal valikul seda teeks või sundida ta spetsiifilisi lihasgruppe arendama? Kui inimene endale loob situatsioone, kus tuleb tundmatus kohas endale piitsa anda ja pea ees vette hüpata, siis kas hobusega on eetiline samamoodi teha? Kas hobuse kasutamine nn päris ülesanneteks on loomulikum ja põhjendatum kui näitemängude tegemine? Kas kunst või vajaduspõhisus? Kui ebaloomulik muutub harjumuspäraseks, kas siis see on juba tavalisemgi kui loomulik? Selge see, et kuldne kesktee aga kui pisiasjadesse minna, siis üks välistab teise.  Juhtumisi alustasin nüüd raamatu "Ratsanikud" lugemist ning vesi muutub juba selgemaks. Ma pole seni uurinud ratsutamise ajalugu aga erinevate stiilide kujunemislugu ja Kollomi tabav sõnastus aitavad mul mõista, miks osad inimesed nii kiivalt teatud põhimõtteid järgivad ja kuidas on sündinud erinevad koolkonnad. Ma olen veel üsna alguses, niiet täpselt ei tea, milliseks mu arvamus kujuneb...

Metsatrenn oli seekord kahe karvarulli pekitrenn. Teisel eestlasel avastati teki alt vormimuutus ja sai suunamise metsajalutusse :D 1,5h sammu kenas lumises metsas oli seekord huvitavam. Kui metsa minek oli natuke veniv stiilis "aga heinapall jäi ju teisele poole", siis kaitseväelased metsas tõmbasid pulsi üles ja sammu kiireks. Isegi nii, et kui keegi neist oleks suuskadel vastu tulnud, siis minu valikud oleks olnud kas alla hüpata või alla kukkuda. Paugud lasketiirust ei aidanud kaasa ning muutsime lausa ringi lihtsamaks, et väiksema riskiga koju jõuda. Viimase lõpu käisin käe kõrval, sest poni ei suutnud loobuda kiirustamisest. 

Toredad hobused 3

Trumm ajab karva nagu jaanuari lõpule tegelikult kohane. Läksime koos E&N vahelduseks põllule jalutama. Lumi oli paks ja ponile oli paras trenn seal sumpamine, läks märjaks. Lõpus mööda teed tagasi tulema hakkasime, siis hobused proovisid seisma jääda ja teises suunas minna, imelikud. Ponipiinajale kohaselt jätsin oma märja poni karjamaale ja see vaeseke läks kohe lumme püherdama. 

Trumm ja Loto harjutasid taas lasipuu ääres seismist. Trummil värkisin kabjad ära. Kiilud nii suured ja ülekasvanud, et sodi hakkas ääre taha kinni jääma. Ilusad suured kiilud tahaksid rohkem tööd saada. Loto tahaks ka värkimist aga ma ei hakanud ilma abiliseta, ta oli juba veidi tüdinud ka seismisest. Samas oli talle hea kogemus pealt vaadata. Koplites on nad nii nunnukad, kui ma aedade juurde passima jään, siis tulevad tagasi uurima ja on suhtlejate nägudega. Või siis lihtsalt ootavad, et mu taskust midagi head pudeneks :D

Metsapäev on parim päev (taaskord)! Trumm on muutunud nii mõnusaks metsahobuseks, et vaata ja imesta. Järelikult praegune elukorraldus sobib. Tegime poolteist tundi sammu koos saatehobusega. Poni täiesti chill ja ratsme võib pikaks unustadagi. Lumine mets on imeilus. Ei tea mis teema selle metsaga on, aga see mõjub nii endassehaaravalt ja rahustavalt. Kõik oli paigas. Lõpus kohtasime inimesi ja koera, siis hobused kütsid end veidi üles, kuid ei midagi ohtlikku. 

Täna tõin hobused lasipuu äärde, natuke tõmbasin harjaga üle (liiga palju jääd seljas) ja siis vaatasin niisama oma nunnukaid päikesepaistes. Sisustasin aega lobisemisega ja midagi asjalikku ei viitsinudki teha. Eks selliseid päevi ole ka vaja. 

Toredad hobused 2

Proovisin korrata eelmist ilusat jalutuskäiku aga läks peaaegu halvasti. Algas päev suurepäraselt, sest suur kari oli kodu juurde jooma tulnud ja sain Trummi kohe tukast kaasa haarata. Suurel karjamaal pole enam sugugi kindel, kas ta on nõus üksi tagant otsast ära tulema. Otsisin talle päitsed ja jätsin ta lasipuu äärde. Loto tuleb enamasti vastu ja tal pole midagi aiast välja tulemise vastu. Tema sõbrad seevastu jäävad suures ahastuses galopeerima ja viimased kaks korda olen ühte neist igaks juhuks väravast eemale pommitanud lumepallidega, sest see kõõlumine üle värava tundub kahtlase plaanina. Lasipuu ääres seisid nad kenasti aga käe kõrval väga kaugele ei jõudnud, sest tuul oli kõva ja hobused umbusklikud. Ja siis juba tagasi jõudes läks Loto tee kõrval aias jooksvast täkupoisist nii pöördesse, et pidin mõtlema, kuidas mitte alla jääda ja nende kahega õigetesse koplitesse jõuda. Loto kippus esimeste jalgadega vehkima ja tormama ning seda järsku sööstuna. Õnneks Trumm oli nõus rahulikult ootama kuni ma Loto aeda sain. Tore oli vaadata, kuidas poisid kohe mängule asusid. Siis Trumm aeda ja kui ta oli pärast veidikest ootamist veendunud, et nendest taskutest rohkem midagi ei pudene, siis pani jõulise kiirenduse ja elegantse galopiga läbi lume otse karja juurde. Hobused elavad 24/7 vabapidamisel ja energiat on nii palju, et tagasi koplisse saades trallitavad nagu oleks tallis kinni istunud. 

Metsapäev on parim päev! Õnnestus saada normaalne ilm ja jalutuskaaslane korraga. Hobuste automaatne istmesoojendus on ka imeline. Tegime tunnise sammuringi, sisse ka sutsakas traavi. Trumm oli chill ja julge, täitsa nagu päris hobune. Hea meelega tegi selle metsaringi. Loto tõin vaid korra puhastamiseks lasipuu äärde, käitus peaaegu viisakalt. 

Täna nautisin imelist päikesepaistelist ja karget ilma. Trumm oli seekord teistest eemal üksi tee ääres seismas. "Ootas mind" :D Kutsusin ta enda juurde, lasin koplist välja ja jalutasime lasipuu juurde. Ahne poniga pole küll ilma varustuseta koos jalutamine mingi imetegu. Otsisin talle päitsed ja jätsin ta ootama. Tõin Loto, kes samuti heal meelel alati vastu jalutab. Puhastasin mõlemad lasipuu ääres ära, kammisin ka lakad-sabad, mis minu üllatuseks olid kas siis sobivast õhuniiskusest ja/või temperatuurist tingituna täiesti kammitavad ka ilma palsamita (pole seda ammu pannud ega läbi kamminud). Polegi varem avastanud, et pakasel selline efekt võib olla. Sii läksime kolmekesi jalutama. Seekord suundusime metsa poole ja jõudsime lausa võsa varju. Siis hakkas Lotol ebamugav ja läksime tagasi, isegi tubli oli, esimest korda nii kaugel kodust. Tagasi jõudes hakkasid teised hobused koplis jooksma, silmad punnis peas, et kes sealt metsa poolt küll tulevad... Loto läks ärevaks, kuid suutis minu õnneks siiski end vaos hoida. Lasin nunnukad aedadesse ja nautisin Trummi galopitamist. 

Autoaknast "ootav" poni

Toredad hobused

Juhtus nüüd nii, et ega 2020. aastal ei juhtunudki suurt midagi. Käisin vahelduva eduga hobuseid kammimas-värkimas ja oligi kõik. 

Nüüd olen mõned korrad isegi ratsutanud. Maitse sain suhu nii, et sain talli hobusega metsa matkama minna. Traav ja galopp ja kõik tuli meelde ja oli nii lihtne, nagu olema peabki. 

Siis tuli plaan jälle Trummiga trenni tegema hakata. Ma ei julge lubada, et õnnestub regulaarsust hoida. Aga algust sai tehtud.

Esimene trenn oli ratsa sadulata ca pool tundi sammu. Teise hobuse sabas, sest üksi ta ju kodust eemal ei käi. Saatsin teise ratsaniku väikse ringiga metsani ja tulin igaks juhuks käe kõrval jalutades tagasi. 

Järgmisel korral võtsime juba suuna otse metsa, seal väike tiir ja tagasi. Kokku ca tund aega sammu. Seekord panin sadula ka, et endal kindlam oleks. Poni oli heas tujus ja käitus väga meeldivalt. 

Siis plaanisin üksi kodu juures põllul sõita aga poni tegi üsna ruttu selgeks, et mingi mõttetu tiirutamisega me ei tegele. Ma siis pärast veerandtunnist "trenni" lõpetasin poni kiusamise. 

Ja rohkem polegi võimalust olnud ja ei tea kunas jälle saab. Poni oskab trikitada ka nii nagu vanastigi. Näiteks ühel päeval ma ei saanudki teda koplist ära toodud, sest ta lihtsalt ei tulnud. Kätte annab ta alati aga ca 20 meetri pärast jäi seisma ja kõik, tema edasi ei tule ega talli juurde minna ei taha. Meelitasin porgandiga aga äsja toodud heinarullid karjamaa teises otsas ja kari sõpru olid paremad. Teades tema sihikindlust ja oskust ennast kehtestada, andsin ma alla ja lasin tal tagasi galopeerida. Karja juurde tagasi minemine galopis on üsna tema moodi, samuti karjamaal mänguhoos õhuhüpete tegemine ja galopikiirendused. Kui tahab, on väga krapsakas ja energiat täis, kui ei taha, siis venib ja seisab. Kaval hobune!

Loto on täitsa toredaks kasvanud. Ja suureks. Meenutab Brukit paljudes asjades. Täna tõin ta Trummi kõrvale lasipuu äärde. Kuigi nad ühes koplis ei ela, siis kõrvuti seisid nagu koguaeg teeks seda. Mõlemad hobused õnneks loomu poolest leplikud ja mõistlikud, ei taha tüli norida. Kasutasin nende head läbisaamist ära ja läksin nendega koos mööda teed jalutama. Oluline samm Loto koolitamisel! Nad täiustavad üksteist hästi, üks on julge ja teine rahulik. Söötsin neile porganditükke ja nautisin talveilma ja ajaveetmist koos oma hobustega. 

2019 kokkuvõte

Teen selle traditsioonilise postituse, kuigi midagi kokku võtta õieti polegi. Ratsutamisega ju ei tegelenudki. Hobukoosseis paljunes vahepeal kolmeliikmeliseks ja seejärel sai seda kahandatud jälle kahele ühikule. Hobused on ju omanike mängukannid: käsuta ja kaunista, osta ja müü, nagu tuju tuleb. Aasta möödus hobuseid kammides, paitades, söötes ja nendega jalutades. Kohati üsna harva talli külastades aga vaevalt see hobuseid endid muretsema pani :)

Bye Brooklyn

See juhtus tegelikult juba novembri alguses, et Brooklyn kolis uue omaniku juurde Raplamaale väiksesse kodutalli. Kuigi ta sai 4+ aastat tagasi mulle endale ostetud, siis ikka tuleb ette elumuutusi ja otsustasin temast nüüd loobuda. Kolm hobust on liiast ja jätsin varsa kasvama, mis ma tast muidu tegin eks. Trumm on nüüdseks minuga olnud juba 13 aastat, lõbus vanamees :) Temast ilmselgelt ei loobu. Loto võõrutamine käiski nii, et saatsin ükspäev mära minema lihtsalt. Polnud probleem kummalegi, varss oli juba enne üsna iseseisev ja jäi koplisse oma karja juurde. Mära pole elus nii kiirelt treilerisse jalutanud, ma ei jõudnud pangest müslitki anda :'D Ju siis pidi nii minema. Endal oli ka pärast tunne nagu koguaeg oleks nii olnud.

Praegu käin tallis oma kahe halli poisiga tegelemas ja niisama aega veetmas. Lotoga harjutan käe kõrval käimist jms. Trummi enamasti kammin niisama.

WINALOTO

Kes teab seda Tommy Cashi ägeda videoga laulu? Mu meelest see pealkiri sobib kenasti hobuse nimeks ja see oli tegelikult otsustatud juba enne paaritust. Varsamärad elavad kenasti koos tittedega karjamaal, Trumm nende kõrval väiksemas dieetkoplis. Kuigi aed on vahel, siis ikka hoiavad kokku ja eemale viies jutustavad. Poniga ikka püüan tegeleda, kas jalutame külaringi koos või sunnin teda platsil jooksma. Ega ta väga ei taha midagi teha aga kuna pakun ka rohusöömispause, siis sobib.

Kevadrõõm

Sellised ilmad lausa toovad naeratuse näole. Pole just eriti tihemini tallis käima hakanud aga talliskäimise rõõm on küll suurenenud. Suurem karvaajamine on möödas, kuid mitte päris, auto koristamine tuleb veel edasi lükata. Ponil oli enne seda soojalainet kevad peas, polnud nõus isegi koplist välja minuga tulema, vaja küünaldada ja jaurata, hea et kabjaga pähe ei saanud. Loomulikult andsin alla ja poni galopeeris semude juurde tagasi. Kui ükskord korde võtsin, et ohutust kaugusest seda hüplemist ja kiunumist jälgida, siis oli poni nii üles soojenenud, et ühtegi pretensiooni enam ei esitanud ja tuli vabatahtlikult kaasa. Sellised tujud siis vanamehel. Kuna ta on korralikult rasva läinud, siis alustasin tasapisi tema treeningusse tagasi toomisega. Jalutus või lühike korde esialgu. B on järjest paisunud ja nüüd kasvatab ka udarat, kuu aja pärast tähtaeg. Üllatusmuna on teel. Tema toon iga kord talli juurde puhastamiseks ja annan lisasöödana proteiinikontsentraati ja mineraali. Pilte kohe ei tahagi panna nendest vormist väljas hobustest...

Kas jõhkardlus on mainstream?

Ma mõtlesin, et ma olen oma hobustega metsas ja ei tea sellest maailmast enam midagi. Tegelikult on see illusioon. Ma lihtsalt ei taha enam teada aga see on nagu pea liiva alla peitmine.

Mina õppisin ratsutama koos jõhkardlusega hobuste vastu. Meile treener õpetas, kuidas stekiga lüüa nii, et hobusel valusam oleks ja ta isegi siis liiguks, kui ta ei taha. Sai isegi steki otsa jupp kumminööri teibitud, et ots kubemesse laksaks. Eks need tuimad tunnikad polnud just lihtne ülesanne algajatel liikuma saada. Raha vajas ratsakoolidel teenimist ja treenerid olid omal ajal samasugust õpetust saanud nagu nad meile edasi andsid. Samas õnnestus meil sõbrannaga käia paljudes eri tallides, see avardas silmaringi ja üsna pea hakkasime kahtlema, et kas meie "kodutallis" ikka käivad asjad nii nagu nad peavad. Kahjuks me sellist kaikaga tööle sundimist väga ei seadnud kahtluse alla, pigem olid pinnuks silmas kolmeaastased tunnikad ja kehv varustus. Hobuseid sunniti tööle mujalgi, oli ratsakoole, kus ka kannused ja libisev kuulusid tavalise lastetunni treeningvarustuse hulka. Ma ei räägi siin kannustest kui kohustuslikust elemendist koolisõiduvõistlustel, vaid igapäevaseks edasiajamiseks hobusel, kellel olid külgedel muhud üleval kannusekohas. Hõõruv varustus ja kõikvõimalikud pehmendused olid igapäevased. Liikusid jutud raudlati hüppamisest ja selle jalgadesse löömisest aga see oli "proffide" pärusmaa ja lastetundidesse ei jõudnud. Kõverate jalgadega (eetsirandmelised) ja kange lühikese sammuga hobuseid on ka mälestustes. Kuna tunnikatega läks enamus auru nende liikuma saamiseks, siis avastasime üsna pea, et väikeste kodutallide erahobused on ratsutamiseks palju huvitavamad. Mäletan meie suurt imestust, et need hobused käisid trennis vaid ühe korra päevas. Samas ei saanud nendega eriti hüpata (ilmselt omanikud nägid kui algajad tegelikult oleme), kuid seda sai üksiktundidena teha suurtes ratsakoolides, kui vaid isu tuli. Hüppamine oli üks ilgelt põnev tegevus ja palju huvitavam kui niisama ringitada. Sai ka salaja hüpatud kui vähegi võimalus tekkis (maastikul igasugu roikad). Positiivse poole pealt oli meeletu tahtmine tallis toimetada ja hobustega tegeleda. Ükskõik mida, peaasi et kättpidi hobuse küljes. Eks siis sai ka lollusi katsetatud.

Nüüd sattusin lugema ühte artiklit, mis vaatles jõhkardluse teemat teise nurga alt - kes kaitseb nt tippspordis osalevaid hobuseid? Kõik oleks nagu väga professionaalne ja kõik mugavused tagatud. Aga kas hobustest viimase võtmine pole ka mitte teatud sorti jõhkardlus? Tegelikult ei pea üldse tippu minemagi, on nähtud asjatundlikke treenereid ja nende edukaid õpilasi treenimas nii, et hüpatakse libisevaga ja hobusele on ostetud terve kataloogi jagu imevidinaid - alustades kõikvõimalikest suuremat survet (valu) avaldavatest suulistest kuni erinevate lubatud ja keelatud preparaatideni (nt valuvaigisti enne võistlust). Lõdvestunud hobune, kes vastu ei hakka, on tegelikult haruldus. Miks on nii, et kui algaja või tädiratsutaja hobust suust rebib, pikemad kannused ja karmimad suulised ostab ning peksa annab, siis vaadatakse viltu, et ei oska ratsutada, aga kui sama teeb meistrikate medalivõitja, siis ta järsku "õpetab ja näitab hobusele kuidas asjad käivad"? Seda ollakse varmad maha laitma, kui ratsakooli hobune saduldamisel hammustab, aga kui mõne meie esiratsutaja võistlushobune nii teeb, siis naeratatakse ja vabandatakse? Hobust ei huvita, kas tema boks on kullast või mis ratsanik auhinnaks sai, kui tal on valus, siis tal on valus.