2018 kokkuvõte

Jätkan siis traditsiooni, kuid pean hoiatama, et tegu oli eriti vaikse aastaga ratsutamise osas. Ühest küljest kahju, et see hobi on kadunud (rõhutan, et ratsutamine ja hobuste omamine on kaks täiesti erinevat hobi!). Samas peale kõiki neid aastaid pole ka patt aeg maha võtta. Esimest korda olid terve aasta jooksul kõik mu hobused samas tallis.

Jaanuar - Proovisin ikka mitu korda nädalas hobustega midagi asjalikku teha. Kordetasin, jooksutasin, jalutasin, mõne korra Brokiga ratsutasin. Käisin mõlemaga käe kõrval isegi 1-2 tunnistel jalutuskäikudel metsas.

Veebruar - Loen treeningpäevikust, et käisin Brokiga metsas ratsutamas aga ta oli väga äksi täis iga kord. Trummiga kelgutasin ja rallisime ka galopis, oli tore. Lisaks näpuotsaga kordet/jalutust/jooksutust, kuid eriti palju tallis ei käinud.

Märts - Tuli koolisõidutuhin peale ja B oli minu ohver. Tegime platsitrenne, kuid pinnast ei jätkunud kauaks. Võtsin pähe osaleda koolisõiduvõistlustel, maksku mis maksab. Hobused olid kevadpäikesest väga energiat täis. Nädal enne võistlusi käisin korra maneežis sõitmas, B vahtis ja kartis ja oli üsna ebastabiilne. Võistlustel oli umbes samasugune aga minu suureks rõõmuks saime skeemi isegi lõpuni sõidetud. Mulle pakub siiani nalja kommentaar hinnetelehel - pukitab. Oli ikka viitsimist minna sellise hobusega, lausa vanad ajad tulevad meelde, mil oli palju rohkem pealehakkamist.

Aprill - Tegin oma kevadhullu hobusega kuu alguses vaid sammu, sest see ei erutanud teda nii palju, et ohtlik oleks. Plats sulas välja, sai jooksutada neid seal. Tegin ka mõned sammutraavi metsaringid ja paar platsitrenni. Trummil algasid ka ratsatrennid.

Mai - B sai mõned metsatrennid, T peamiselt vaid jalutatud. Ilmad juba soojad ja sääsed ka väljas.

Juuni - Brokiga hakkasin ilma suulisteta metsas käima ning polnud mingit vahet, kas suulistega või ilma. Vahe oli selles, et ei pidanud suulisi pesema :) Mugavus loeb ja rännakuhobusel on lubatud metsas ka süüa ampsata. Trummile ostsin ühe vanema sadula, et saaks päris ratsutamist teha. Brokil oli üks kiire väljasõit peigmehe juurde. Ratsutasin B-ga mõne korra metsas aga rohkem ei viitsinudki. Trumm sai intensiivse nädala-paarise sissejuhatuse platsitrennidesse (temaga ju pole võimalik üksi metsas käia enamasti).

Juuli -  Ei teinud enam eriti midagi hobustega, mõned üksikud korrad ratsutasin. Ma absoluutselt ei salli ei kuumust ega parme, ratsutamise mõttes olid kohutavad ilmad. T oli kuidagi entusiastlik ja nõus üksi külaringi jalutama, ei tea kas lootis parmuvabale maale jõuda.

August - Brokiga enam pole huvi ratsutada. See-eest Trummiga aga küll ning meil oli suur põllurallikuu. Kuna see talle meeldis, siis galopeerisime koristatud viljapõldudel ja poni näitas üles üllatuslikku entusiasmi. Üle pika aja võib öelda, et poni oli arvestatavas treeningus.

September - Põllud künti üles ja trenni enam nii palju ei teinud. See-eest sai poniga käidud pikematel metsaringidel koos teiste ratsanikega.

Oktoober - Plaanisin poniga osaleda ratsaorineteerumisel ja kohalikel kestvusratsutamise võistlustel, kuid kummalegi ei saanud, sest ponil oli jalg katki ja isegi lonkas veidi. Niisiis eriti midagi ei teinud hobustega, kuu lõpus sai poniga jälle mõned korrad ratsutada.

November - Poniga tegin mõned platsitrennid, kuid muud eriti midagi.

Detsember - Käisin ainult hobused söötmas mõned korrad.

Kokkuvõttes oli tore see, et poni sai tagasi mingisugusegi vormi, see väljendub muide ka tema talvises väljanägemises (aasta tagasi nägi selg rohkem ära vajunud välja, see talv on parem). Hobused elavad rõõmsalt PÄRIS HOBUSE ELU. Ma pean küll inimestele seletama, et mu hobused elavad 24/7 õues iga ilmaga ja see talv ka ilma tekkideta, kuid nad on väga elujõulised ja paistavad endaga rahul olevat. Nad on kenasti kohanenud ja oma praeguse koduga harjunud. Loomulikult hoitakse neil teraselt silma peal. Ma ei pea üldse ennast kuidagi süüdi tundma, et ma enam eriti tallis ei käi, hobused teevad oma suures koplis hobuseasju ja mind nad ei vaja.

poni teeb taas trenni

Vahepeal poni küll ei viitsinud enam aga hoidsin asja huvitavamana mõne tõkkega ning kauplesin endale metsakaaslasi. Poni on selline huvitav tegelane, et ta ikka ja jälle üllatab mind. Ma ei teagi, kas positiivselt või negatiivselt. Platsil on ta suhteliselt uimane aga teeb kohusetundlikult ära kõik, mis nõutakse. Siis kaks trenni olid koos teise hobusega metsas 2-2,5h. Esimene oli sammutrenn ja see oli väga mõnus (kuigi kõhulihased jäid valusaks :D). Jalutasime mööda künklikke metsaradu ja nägime lisaks paljudele seenelistele ka kaitseväelasi. Teine matk viis mind ka ühele uuele rajale ning peale tunnikest sammumist läks poni lappesse. Teine hobune hakkas järsku sellist kiirsammu käima, et poni ei jõudnud ka parima tahtmise juures järele ja siis küttis end sellest üles ja ei olnud enam nõus sammu tegema. Tegime siis traavi ja galoppi, ma rippusin meeleheitlikult ratsmete otsas kuna poni lihtsalt kihutas. Siis oli veel üks lühem vihmane metsatrenn. Seekord kaaslaseks teine eestlane, ponid liikusid mõnusalt samas tempos ja T jäi väga rahulikuks. Küll aga polnud ammu padukaga ratsutanud ja olime täiesti läbimärjad.

See oli septembris alustatud postitus, vahepeal tuli üks tagasilöök ja siis jäi asi soiku. Mul oli nimelt plaanis minna Trummiga ratsaorienteeruma ja osaleda ka Kurista karikal aga ponul oli jalg katki (pindmine nahavigastus) ja isegi lonkas mingi aja. Niisiis käisin tohterdamas ja ratsutada ei saanud. Nüüd olen kuu aega jälle vaikselt platsisõitu harrastanud. Ei ole viitsinud endale metsakaaslasi kaubelda, mulle üldiselt meeldib üksi tallis toimetada aga ponil on jälle see periood, kus ta üksi kodust kaugemale minna ei taha, ma siis ei sunni ka. Platsil oli igav aga siis käisin ratsutamiskunsti ja istakuõppe seminaril, kus sain erinevaid mõtteid, mida proovida. Just istaku osas on huvitav ennast jälgida. Mõned traavilatid ka ajaviiteks ja saabki taaskord linnuke kirja :D Nii need trennid meil lähevad. Kusjuures selle seminari osas olid mul eelarvamused aga tegelt oli hea. Küll aga paistab, et hooaeg hakkab vaikselt läbi saama, pori juba näitas oma ebameeldivust ja nüüd lubab öökülma ka. Eks peab mingeid käekõrval tegevusi planeerima.

Poni on muidugi meeletult karvaseks vahepeal muutunud. Hakkas juba augustis karva kasvatama, oktoobris oli juba mammut, pilet Siberisse näpu otsas aga reis jäi ära, siis otsustas hakata hoopiski karva ajama, nagu kevad oli :D Nüüd on suurem osa kinni jäänud, natuke veel tuleb. Aru küll pole saada, et osa maha kukkunud oleks. Ju tuleb alt uus ja veel talvisem asemele...

poni teeb trenni

Kevadel välja kuulutatud projekt "Trumm suvega vormi" oli vahepeal läbi kukkumas, kuid nüüd olen kolm nädalat suutnud täiesti arvestatavalt trenni teha. Võin öelda, et sadulavööd saab küll juba kõrgematesse aukudesse tõmmata.

Tänu teraviljakoristusele oleme saanud erinevaid põlde mööda sõita ja kõvasti galoppi teha. Poni julges iga korraga jälle kaugemale minna ja galoppe nautisime mõlemad. Hetkel on ainult üks väike põllujupp sõitmiseks jäänud, kuid asi seegi. Poni tahe hakkab regulaarsest trennitamisest raugema, kuid ta on täiesti probleemivabalt nõus külaringi jalutama, mis on suur asi.

Ükspäev tegi poni vea ja oli isegi nõus võõrast rada pidi kodust eemale minema. Kuna jõudsime kruusateele välja, siis kasutasin kohe juhust ja kappasin ringiga läbi metsa koju. Minu võit.

Muidu ta üksi ratsa metsa minema pole nõus. Seega viisin korra ta käe kõrval metsa ja siis kappasin seal :D Kui ta juba metsas on, siis on nõus edasi minema. Aga rahul ta polnud ja küttis ennast järjest enam üles ning see oli nagu plahvatusvalmis pommi otsas istumine. Tal tekiks nagu rämedad parakad metsas. Ilmselgelt sai liiga aeglane ja väike ring tehtud (11 km) ning poni oli metsast välja tulles palju püssim kui metsa minnes.

powerpony

Eile oli tore. Alguses ei viitsind talli minna (nagu ikka) aga tegelikult oli päris lahe (nagu ikka :D). B-ga jalutasin pool tunnikest parmude käes. T-ga oli esialgu plaan sama aga ta oli üllatuslikult entusiastlik. Mõtlesin siis vaadata, et kaugele ta minna viitsib. Õnneks oli kodu ja metsa vahel põld tühjaks niidetud ja läksin sinna. Poni oli isegi nõus kodust eemale traavima. Põllul tegin traavi, mõtlesin galopile tõsta ja põllule ringi peale teha. Võtsin selle riski ja ei kahetsenud. Poni kiunatas ja pani kodu poole ajama :D Võtsin julguse kokku ja lasin tal joosta. Ja niimoodi tegime mitu korda edasi-tagasi. Ta õnneks täiesti pidurdamatuks ei muutu, põllu lõpus tuleb kenasti tagasi. Ja nii me tegime siis galopikiirendusi poni palvel :) Polnud ammu niimoodi lustinud. Ponil käib nagu periooditi see viitsimine trenni teha. Vahepeal siis ei tunne ennast hästi millegipärast?

Eesti hobuste kiituseks võib välja tuua nende sitkuse ja positiivsuse ja lahenduste nägemise oskuse igas olukorras. Alati mitte ratsanikule meeldivas suunas muidugi :D Aga nende järjepidevus on imekspandav. Näiteks Rossa kohta on räägitud, et ta on ka peale 80 km hakkamist täis, kuigi võiks olla surnud siresäärtega võidu kihutamisest. Ta on muidugi ise ka tõeline siresäär mittevormis eestlaste kõrval. Trummiga rännakut võisteldes lähevad tal iga kord silmad särama. Kõrvaltoimeks on juhitamatus aga see sisemine tahe on vaimustav. Kuidas nii ebameeldivas olukorras leida enda seest see säde. Ise on surmväsinud aga ikka kappab ja taastub ja teeb oma töö ära. Nii leplikud ja iseteadlikud samal ajal. Ja eestlased üldiselt ei lähe verest välja. Isegi kui ehmatavad, siis kas suht ruttu rahunevad või võtavad olukorrast maksimumi ja lülituvad ümber lustimisele. Milline saaks veel positiivsem ellusuhtumine olla?

Kes on see, kes näeb mind ennast läbi?

"Identiteet, mis tundub olevat kindel ja püsiv, on tegelikult lihtsalt mingi kogum mingeid eelistusi ja arvamusi iseenda kohta. Niipea kui mingi suurem asi seda minapilti kõigutab, siis suur tükk identiteeti kaob ära. Elus tuleb järjest ette sündmusi, mis ohustavad seda. Inimene proovib sellises olukorras meeleheitlikult kinni lappida selle minastruktuuri ja selle sama lonkava minaga kuidagi loo lõpuni mängida."

"Mõttejuurika kaudu oleme kõik ühenduses. Juur on meil üks ja sama aga see pinnapealne virvendus on erinev. Aga me oleme niivõrd sisse võetud sellest pinnapealsest erinevusest - meie erakordsed mõtted jne. Minnes tagasi juure juurde, tuleb välja, et inimene on lihtsalt üks mõte elu enese keskel. Elu mõtleb mind mingisugusel kujul. Meile tundub, et kui meilt see erakordsus ära võetakse, siis meist ei jäägi justkui midagi järele. Siis me oleme justkui tühi koht. Aga miks ei võiks olla tühi koht? Millega on seotud see hirm, et ma pean olema erakordne?"

"Kes ma olen? Näiliselt naiivne küsimus... Selline, mida kõik julgevad lapsepõlves küsida endalt. Ja siis mingil hetkel me mätsime selle kinni, sest et me võtame selle ühiskondliku mina omaks ja hakkame elama enda pilti."

"Olla oma tegemistes koguaeg kohal on tegelikult tohutult raske."

"Sa oled see, kes sa oled, midagi sellest väljaspool ei ole olemas. Need on kõik mingisugused illusioonid ja konstruktsioonid, mida me enda jaoks ehitame."

"Kes palju ihkab, raiskab palju. Kes palju kogub, kaotab palju."

"Pole suuremat häda kui see, kui ei tea millal on küll. Pole suuremat kurja kui see, kui saad, mida soovid."

https://vikerraadio.err.ee/802902/ooulikool-alari-allik-elada-elu-ennast
https://vikerraadio.err.ee/811702/ooulikool-japanoloog-alari-allik-mugav-elu-ja-ebamugavad-otsused

Lootusetu

Paistab, et ma ei tegele enam eriti ratsutamisega :D See ei ole mitte plaan, vaid järeldus mu tegemistest (mitteratsutamisest). Aga mis sest ikka. Ponid on niisama ka toredad. Kammin siis sabasid. Ostsin kankuga palsamit :) Ja värgin enda ja teiste jobuseid. Elu läheb edasi. Vihma sajab ja kabjad kasvavad mühinaga. Trummile hankisin sadula aga nüüd see seisab. Pean end kellelegi sappa haakima, siis on lihtsam. Brok ei tahtnud mind nähagi täna ja pärast pani ilge kapakuga minema. Tsau siis. Hollandis oli palju hobuseid väikestel lagedatel karjamaadel. Ja muidu tore. Peaks mingi uue hobi otsima?

Tasapisi edasi

Aeg lendab, kõik on kenasti roheliseks läinud aga see kuumus ja sääsed küll meele järgi pole. Seega olen küll püüdnud regulaarselt tallis käia aga toimetanud tasapisi. Nüüd ootan vihma, et saaks taas platsil sõita ilma tolmupilve uppumata. Brokiga olen käinud maastikul ja teinud ka pikemalt järjest traavi. Trummiga tegin vahepeal sadulata trenne aga nüüd on ta natuke unarusse jäänud (kuna temaga üksi kodust kaugemale minna ei saa), kuid eelmisel nädalal võtsin ta kahel korral kaasa maastikule jalutama (ise olin Broki seljas). Esimesel korral olime lausa poolteist tundi ja mõlemad käitusid kenasti. Teisel korral olid natuke ärevil ja käisime vaid karjäärilombis sulistamas. Õnneks mõlemad on parajad kalad ja hea meelega tegid kõhud märjaks.

Üldiselt plaanin võtta suht vabalt. Ratsutan nii palju ja niiviisi nagu viitsin. Roheliste valede teemas tundub võistlemas käimine ka paraja ressursside raiskamisena, või mis? :D Mida hooaeg edasi, seda tagasihoidlikumaks muutuvad plaanid aga ega selles midagi halba ka pole. Kabjasusside katsetused jätkusid järjekordse uue paariga - seekord Scoot Boot ja need on päris lahedad. Allpool leiate ka pildi nendest. Ja veel sinililledest ja õitsvast jänesekapsast ja kõigest muust ilusast.

Taas tavapäraselt trennitamas

Lõpuks sai see talv läbi, plats ja metsarajad sulasid välja ning liigvesi on ka peaaegu kadunud. Eelmine nädal ratsutasin üle mitme-mitme kuu taas 5x nädalas. Ilusate ilmadega tuli see nii sundimatult. Kõva trenni veel ei tee, kolm korda käisin lihtsalt tunnikese kaupa teedel jalutamas, korra tegin ratsastust platsil lisaks jalutusele ja nädala lõpus oli rahulik kahetunnine metsakas.

Võib öelda, et hobune on soojaga maha rahunenud. Kuigi kaks kuud polnud metsas käinud, siis B käitus täiesti adekvaatselt. Oli ettevaatlik ja vahtis palju ringi aga pigem nagu uudishimulik, liikus meelsasti ja minema joosta ei tahtnud. Välja arvatud siis, kui kaitseväelased oma autodega kolonnis tulid. Alguses oli chill aga kui neid autosid järjest tuli ja tuli, siis ta enam ei suutnud paigal püsida ja keeras ära. Eks ma siis hüppasin alla ja kahekesi oli juba palju julgem nad mööda lasta :)

Projekt "Trumm suvega vormi" sai ka alguse. Tal on selline vaat kaasa vedada, et selle projekti õnnestumises ma nii kindel pole :D Aga kui õnnestub teisi talli ratsutajaid ära kasutada, siis mine tea. Tuleb lihtsalt järjepidev olla.

Kabjasusside katsetusi jätkan ka tasapisi. Hetkel on plaan sõita pooled korrad papudega ja pooled korrad ilma, et stimuleerida nii paljaid kapju kui harjutada sussidega. Jalas püsivad ja kruusal liikumist hõlbustavad aga ma ikkagi ei ole nende kuju ja istuvusega päris rahul. Tahaks KÕIKI maailma mudeleid proovida aga see on kahjuks nii kulukas :D Hetkel siis toimiva komplektina ees Easyboot Glove ja taga Renegade Viper (koos Classicu heel captivator'iga) aga mõlemad on üsna snug fit. Taha võiks proovida Scoote, esimestele on need ilmselt liiga avatud (päkast). Täiesti puudub kokkupuude Equine Fusion sussidega, neid isegi soovitatakse rännakusse erinevalt Cavallodest (Hoof Boutique soovitused) ja neid peaks saama ka ebastandardsetele kapjadele ümber tõmmata. Ette tahaks proovida veel vahepealses mõõdus Renegade susse aga kuna see on uus mõõt ja järelturul veel ei liigu, siis kallis tahtmine. Niisiis tuleb häid pakkumisi otsima hakata, et oma proovimishimu rahuldada :D

Eesti hobuse täkuliinid

Praegu on eesti hobuse täkuliine 7, nendest neli aborigeenset ja kolm soome tõugu täkust alguse saanud. Need on siis Ahti 228E, Taube 60E, Eni 8E, Raspel 70E, Vuhti 136E, Lari 23E ja Taru 149E. Liinijätkajate nimekirja näeb SIIN. See tähendab, et tänapäeval sündivad eesti tõugu hobused saavad nimed algustähega A, T, E, R, V või L (vastavalt isale). Seni kuni ühtegi teist tõugu täkku eesti hobuse aretusse ei lubata, on meil need 7 liini ja kuskilt neid juurde ei tule. Küll aga võib neid välja surra.

Eesti hobuste tõuraamatu esimeses köites (avaldatud 1951) on välja toodud järgmised täkuliinid:

• Agar 9E. Tänapäeval Ahti 228E liin. Agar oli 136 cm kõrge, värvuselt punane, sündinud 1914. a Saaremaal. Ahti oli 143 cm kõrge, halli värvi, sündinud Toris. Ahti kohta on kirjas: Teda võib esile tõsta kui uue liini esiisa. 
• Agu 42E. Tk 136 cm, must, sündinud 1919. a Hiiumaal. 
• Raspel 70E. Tk 141 cm, tumekõrb, sündinud 1924. a Hiiumaal, aastaselt toodi üleskasvatamiseks Torisse. Liini täkkudega paaritatud 1837 mära.
• Niks 1E. Tk 146 cm, punane, sündinud 1918. a Ida-Virumaal. Liini täkkudega paaritatud 1516 mära.
• Juss 5E. Tk 139 cm, hall, sündinud 1914. a Hiiumaal. Liini täkkudega paaritatud 815 mära. 
• Taube 60E. Tk 149 cm, helekõrb, sündinud 1917. a Ida-Virumaal. Tema esivanemates on soome ja norra hobuse verd. Liini täkkudega paaritatud 3242 mära. 
• Eni 8E. Tk 143 cm, punane, sündinud 1910. a Valgamaal. Liini täkkudega paaritatud 1327 mära.
• Fiaal 78E. Tk 150 cm, kollane, sündinud 1937. a Saaremaal. Isapoolne põlvnemine viib Uue-Lõve orlovi-araabia vereliste hobusteni. Tema järglased olid tüübilt pigem traavelhobuste kui põllutööhobuste moodi. Liini täkkudega paaritatud 1376 mära. 
• Aeska-Juku 15E. Tk 142 cm, tumekollane, sündinud 1920. a Saaremaal. Tema isa põlvneb traavel-täkust Uue-Lõvel. Liini täkkudega paaritatud 1018 mära.
• Juku 16E. Tk 142 cm, kollakas-kõrb, sündinud 1911. a Saaremaal. Välja on toodud tema poeg Peedu 41E, tk 138 cm, kollane, sündinud 1921. a Saaremaal, aastaselt toodud Torisse. Liini täkkudega paaritatud 183 mära.
• Lari 23E. Tk 152 cm, heleraudjas, sündinud 1916. a Soomes. Eesti tõugu märadega paaritamisel saadi tüüpilisi eesti hobuseid aga paaritamisel palju tüsedamate ristanditega saadi tugevamaid kõrgejalgseid hobuseid. Liini täkkudega paaritatud 2912 mära.
• Kärppälän-Pujo 56E. Tk 152 cm, raudjas, sündinud 1918. a Soomes. Liini täkkudega paaritatud 2512 mära.
• Pysty 26E. Tk 151 cm, tumeraudjas, sündinud 1916. a Soomes. Liini täkkudega paaritatud 1148 mära.
• Taru 149E. Tk 152 cm, punane, sündinud 1935. a Soomes. Liini täkkudega paaritatud 906 mära.
• Vuhti 136E. Tk 152 cm, tumeraudjas, sündinud 1931. a Soomes. Liini täkkudega paaritatud 840 mära.
• Vähelevinud soome täkkude liinid: Iim 25E, Antin-Kirppu 55E, Patu 54E, Liinan-Viisa 17E, Ollin-Aatos 57E.
• Vähelevinud teadmata põlvnemisega eesti täkud: Klepper 18E, Prints 28E, Aali 14E, Agent 43E, Tugi 61E, Juts 65E, Eilu 185E. 

Eesti hobuste tõuraamatu II köide avaldati 1959. a ja seal on kirjas järgmised täkuliinid: Eni 8E, Agar 9E, Taube 60E, Raspel 70E, Lari 23E, Kärppälän-Pujo 56E, Taru 149E ja Vuhti 136E. 

Fiaal 78E ja Aeska-Juku 15E liin tõrjuti seoses põllutöö hobuste aretusega sihilikult välja. Uue-Lõve täkkude mõju püüti kõrvaldada soome täkkude abil. Huvitav on aga see, et kirjanduse andmetel tõid need võigud araabia-orlovi verelised täkud eesti hobusele kollase ja võigu värvuse. Aga araabia ja orlovi tõus puudub kollasegeen! Kas nendes hobustes oli ahhal-tekiini verd? 

Eesti hobuste tõuraamatu III köites (avaldatud 1977) on nimetatud samad liinid, mis tänapäeval. Välja on toodud järgmine täkkude liiniline kuuluvus: Taru - 16 täkku, Ahti - 12, Vuhti - 7, Taube - 5, Eni - 3, Raspel - 3, Lari - 1. 

Lisaks on kasutatud vere lisamiseks näiteks araabia hobuseid, kuid seda vaid märade kaudu ja uusi täkuliine lisandunud pole. Teiste tõugude kasutamisest eesti hobuse aretuses kirjutasin ma endalegi üllatuseks juba 10 aastat tagasi, lugeda saab SIIN. 

Eesti Hobuse Kaitse Ühing

Ütlen kohe, et minu soov on leida seniavastamata eesti hobuse huvilisi. Keda ei huvita aretusseltside seltsielu, kasvatajate kraaklemised ja kes ei taha pooli valida. Eesti hobune on midagi enamat kui 145 cm lasteponi. Tema aretus on midagi enamat kui seltsi lehel olevad sugutäkud. Tema väärtused on suuremad kui koht ponikarika edetabelis või liikumise hinne ülevaatusel.

Otsin puhtatõulisi eesti hobuse huvilisi. Kas oled mõelnud, kust see hobune pärit on? Kes ja miks teda kasvatanud? Millised erinevused on täkuliinidel? Millised on eriti haruldase põlvnemisega hobused? Kuidas elavad eesti hobused suurtes karjades? Millised on nende hobuste nn varjatud omadused? Kas nad on koguaeg sellised olnud? Kuidas tagada geneetiline mitmekesisus? Pole kellegagi eesti hobuse põlvnemisi arutada?

Eesti Hobuse Kaitse Ühingu (EHKÜ) põhieesmärk on tagada eesti tõugu hobuse püsimine, tema genofondi säilitamine ja selle tõu teadvustamine ja väärtustamine.

EHKÜ otseselt ei tegele aretustegevusega ja teeb ühtviisi koostööd mõlema eesti hobuse tõuraamatut pidava seltsiga (Eesti Hobusekasvatajate Selts ja Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Selts), kes teadupärast omavahel nii suurtes sõprussidemetes pole.

EHKÜ vaatleb eesti hobuseid ühtse populatsioonina. Kodulehel www.esthorse.ee on suguliselt kasutatavate täkkude nimekiri, kuhu kuuluvad nii mõlema aretusseltsi poolt tunnustatud sugutäkud kui ka ilma tunnustuseta täkud.

Mitmekesine geneetika säilib, kui me ei väärtusta vaid neid hobuseid, kes hästi hüppavad. Mida rohkem keskenduda üksikute omaduste tagaajamisele, seda kitsamaks muutub genofond. Meil on vaja ka spordi mõttes andetuid hobuseid, teraapialoomi, künnivaos end koduselt tundvaid, rehe all ellu jäävaid, turiste tassivaid ja miks ei võiks eesti hobused olla muuhulgas maailma parimaid maastikuhooldajad. Selleks tuleb säilitada kõiki olemasolevaid liine ja perekondi, kuid mitte ainult. Põlvnemiste põhjalikum analüüs, hobuste ja nende omaduste tundmaõppimine, hobuste jälgimine ja kasvatamine loomuomases keskkonnas, ellujäämisoskused keerulistes oludes jne.

Ühesõnaga, keda see tekst kõnetas, on oodatud ühendust võtma.