Brok linnapreiliks

Brok sai linnapreiliks, et minul oleks mugavam trennitada. Jah, muidugi on kurb hobust boksis passimas vaadata, eile passisin siis koos temaga õues vihmasajus, noh nii solidaarsusest :D Talliks seekord Ihaste, ostan ise silo juurde. Jah, on küll kulukas projekt :D Aga ehk on seda väärt. Vaatame kuidas see talv sujub. Alternatiive eriti polnud, kuna mul omad tingimused tallile. Ihaste võitis seekord ja ma tean, et mu hobune on hästi hoitud ja niiviisi nagu ma ette kirjutan. Projekt näeb ette ka väga palju tallis käimist. Erinevalt augustist, kus ma nägin Broki mõne üksiku korra ainult :D

Kolimine toimus reedel. Rentisime treileri, põrutasime Võrumaale, laadisime varustuse peale, otsisin hobuse karjamaalt üles, tõmbasime kordega peale ja tagasi. Kõik sujus väga kenasti. Kuna teised hobused olid õues, siis läks Brok ka esimese asjana koplisse, et üksi boksis karjuma ei hakkaks. Liikumine sobib sellises olukorras väga hästi. Vno igas olukorras tegelikult :D Viisime treiku ära ja läksin teise auto pealt asju talli viima. Sättisin asjad ära ja tuligi hobuste tallituleku aeg. Aitasin enda mära sisse tuua, lasin tal uudistada rahulikult. Hakkas silo mugima ja jätsin ta rahule selleks päevaks.

Laupäeval käisin ostsin ühe plastkasti juurde ja viisin veel asju talli. Mu hobustel on palju asju jaaa... Andsin hobusele igast head-paremat, proovisin talle uusi koplipäitseid, puhastasin. Siis läksime jalutama, näitasin ümbruskonda, platse, lasin värsket rohtu süüa, kordetasin. Jooksis hea meelega. Natuke oli mures, et teisi hobuseid õues polnud, hirnatas. Aga leppis ja värsket rohtu nosis hea meelega. Maneežides käisime ka tiiru vaatamas.

Pühapäeval veetsin tallis päris palju aega. Kuna tahtsin tallinaisi kindlasti kohata, siis läksin hobuste sissetoomise ajaks. Rääkisin juttu, tõin oma hobuse sisse ja lasin tal natuke süüa. Isu pole tal suurem asi, seega ta rohkem puhkas kui sõi ja viisin ta jalutama. Värsket rohtu ta eriti ei tahtnud, kordetasin, jooksis hea meelega. Siis lasin tal boksis olla, toimetasin ise mujal. Kuna tahtsin veel hobuse vaba aega sisustada, siis otsustasin ratsa jalutama minna. Alguses vahtis ikka ringi ja hirnatas. Mõtlesin oodata kuni ta rahuneb aga noh, peale 45 min sammu liivaplatsil oli ta ikka sama ergas niiet lõpetasin ära :D

järele mõtlemiseks..

Kui ma oma esimest peale puhkust trenni võisin taevani kiita, siis järgmine oli otsetee musta auku :D Hobune oli ärev, kiirustav ja korrektsest ratsutamisest oli asi kaugel. Või noh, ma üritasin endiselt ilusasti istuda aga hobune lappas niisama ringi, tema mõtted olid mujal. Tal oleneb mis ilm on, mis meeleolu tal on, kuidas teised hobused liiguvad ja käituvad. Ja siis me käisime ühes kurvis käna. No ikka täiega külili koos hobusega, mitte lihtsalt tagumik ei käind korra alt ära. Hobune oli siruli maas, ma õnneks lendasin eemale ja jalg ei jäänud alla. Tõusin kiirelt ja sain ratsmed enne kätte kui hobune püsti tõusis. Mul külg valus, hobusel midagi väljast nähtavat polnd. Ehmatanud olime ilmselt mõlemad. Mu esimene mõte oli, et mina rohkem muruplatsil ei sõida ja uuesti selga ei hakand ka minema. Tegelikult huvitab mind rohkem, et miks ta üldse kiirustab niiviisi vahepeal, ega tal kuskilt valus/ebamugav pole?

Siis järele mõtlemiseks üks teise blogi postitus sellest, kas hobustele meeldib sees või väljas olla. Väga kenasti toodud erinevad aspektid, miks hobused vahel sisse/välja "pressivad". Ma olen alati nina krimpsutanud selle peale, kui öeldakse et "oi nad on iga õhtu väravas ja nii tahavad talli tulla". Võib-olla talli tahavad jah tulla aga kas ka 15h tallis passimine on sellega põhjendatud?
http://rockleyfarm.blogspot.com.ee/2012/01/nothing-is-quite-as-simple-as-it-seems.html
Eks mida vanus edasi, seda rohkem hindan looduslähedast pidamist ja usalduslikku suhet hobusega. Siin artiklis on ka räägitud südamega tegemisest...
http://eclectic-horseman.com/tom-dorrance-more-than-a-horseman/

Söödaproovi fail ja puhkus

Milline pettumus... Milline suur suur pettumus oli kunagi juulikuus. Ma olin juba karjamaarohu prooviga laboris ja siis selgus, et nad teevad ainult Ca, P, K :D Kuigi hinnakirjas on terve rida mineraale. Aga kuna nõudlus on pea olematu, siis on pakkuda liiga kallis. Tore lugu küll. Ja juttude järgi Eestis ei teegi keegi. Välismaale saata on ilmselt kallis.

See oli siis kunagi kirjutatud... Vahepeal ma ei ratsutanud üle kahe nädala, sest oli puhkust ja mujal tegemist. Kuna järg oli juba käest ära, siis oli natuke venitamist ka talli minekuga aga eile lõpuks käisin. Mu hobune on nii tore :) Tõin ta karjamaalt ära, lugesin kriimud-muhud-vaigukohad kokku ja värkisin kajad ära :D Siis tegin platsil kerge samm-traav trenni, hobune oli hea :) Endal oli ka justkui lihtsam õigesti istuda kuna valesti ratsutamine hakkas juba meelest minema. Või oli see lihtsalt illusioon :D Siis läksin jalutasin natuke metsa poole ja tagasi, hobune käitus hästi ja mis võiks olla parem kui loodust nautida. Mõnus loom, et võtad ja lähed, mul pole selliseid palju olnud..

kabjad jälle..

Internet on täis igasuguseid erinevaid kogemusi. Iga hobune on individuaalne. Ja lahendused ongi erinevad. Mulle meeldib arstide diagnoose uskuda aga alati ei tasu alla anda. Näiteks on mitmeid näiteid, kus hobune on tembeldatud lootusetuks kabjalombakaks või on diagnoosiks navicular. Ja siis need samad hobused, kellele miski ei aita, jõuavad lõpuks barefoot teemani ja uue pidamise-söötmise-värkimise komboga saavad neist raudadeta võistlushobused. Kõik on võimalik.

Lugesin just soovitust, et hellitava hobuse puhul peaks endale selgeks tegema, kas kabi on nõrk või on hobune tundlik. Röntgeniga saab mõõta kabjapõhja paksust ja on nähtud hobuseid, kellel pole kabjapõhja ollagi aga vabalt käivad üle kivide. Ja selliseid, kellel on kabi väliselt jumala ok ja põhi on paks ja nii tundlik, et imelik kohe. Ja siinkohal jõuab jutt selleni, et kui mõistetest rääkida, siis tegelikult kabja väline kapsel ju polegi tundlik (nagu inimesel küünematerjal), vaid selle all olevad sisemised struktuurid. Loogiline. Ja viitab sellele, et probleem on ikkagi kabjas sees, olgu see kabi väljast milline tahes. Mis tähendab, et välise värkimise või pintseldamise või millega iganes üksi ei saagi põhjust kõrvaldada. Ja lõpuks jõuab jutt ikka söötmiseni välja, sest sellest ei saa üle ega ümber. Õhus on veel küsimus, et milline see õige söötmine siis on? Hobusele jääb viimane sõna.

Üks tore lugu värkimise reeglitest: http://hoofgeek.com/the-golden-rule/

Peale eelmist postitust läksin ratsutama ja B kabjaolukord oli nädalaga hoopis paranenud :D St et väline kuju annab soovida aga ei hellitanud enam nii palju kui siin vahepeal. Ja tald näeb palju parem välja! Miks, ei tea, elame-näeme :)

Lõppu tarkust kah.. "Practice makes perfect, for sure, but you perfect whatever you are practicing. That is to say – you may well perfect getting it wrong."

Trumm kolis ning kapjadest again

Trumm kolis Tartumaale, et olla koduhobune ja lasteratsu. Eks näis kuidas sujuma hakkab :)

Tahtsin siia salvestada mõne lingi toodetest, mille otsa vahepeal sattunud olen. Esimese puhul on võimalik pmst ise raud kujundada vastavalt kabjale ja vajadusele http://www.vettec.com/super-fast-180cc-instructions. See aga pidi olema suht keeruline, saada materjal ilusti rauakujuliselt sinna :D Teine on põhimõtteliselt liimitavad rauad. Kui tavaliselt liimitavad kabjasussid on terve kabjapõhja all (ja seega ei jäeta alla vaid pigem nt võistlustel kasutamiseks), siis need on rauakujulised ja sees on alumiinium http://www.glushu.eu/. Liimiga paigaldamisel on kõige olulisem pinna ettevalmistus ja kuivatus. Kuuldavasti vajab see osavust ja mässamist. Siis on tegelt veel plastikust rauad, mis on päris coolid. Aga ka need on kindlas mõõdus, mis minu hobusele praegu ei sobi :D

Minu omade kapjadest nii palju, et kui vaadata pilte, siis on B kabjakuju kehvemaks läinud vahepeal. Aga miks, ma ei tea. Kas see on mingi muutuse-eelne kujumuutus, ma ei tea. Eks aeg näitab ja nüüd on hea silma peal hoida, iga kuu peaks pildistama ka. Värgin tihedalt. Kivide peal on ettevaatlik aga muidu liigub nagu ikka. Olen palju lugenud sellest, kuidas mineraalide omavaheline tasakaal on oluline. Mitte lihtsalt see, et hobune miinimumnormi täis saab, sest kui saab ühte liiga palju, siis teist ei omasta. Ja mul on plaan karjamaarohust mineraalide analüüs teha, et ÜLDSE mingit ettekujutust saada, mida ta sisse sööb :D Kui ma energiat ja proteiini veel aiman, siis mineraalidest ei saa pealevaadates sotti. Ning suht kõik (kabja)lisandid on tehtud kuskil kaugemal välismaal, seega vastavalt sealsetele oludele ja ma ei tea, kas ka meil siin sobilikud. Hobusele peaks söötma vaid seda juurde, mis tal puudu on. Ja siis Trummil on valgejoon laiemaks läinud. Ma ei tea, kas varasemalt on ka seda olnud, sest ma pole osanud vaadata. Aga see ei sega teda üldse. Asi pole korras aga tema jookseb kruusa peal traavi ikka :D Ehk siis kui kapjadest midagi ei tea, pole probleemi olemas...

Broki esimesed võistlused

Vahepeal olen mõlema hobusega trennitanud aga mitte eriti aktiivselt. Olen olnud laisk ja olen tegelenud muude asjadega. Autosõit on ka ära tüüdanud. Trennid on olnud paremad ja halvemad nagu ikka. Trummiga olen lõdvemalt võtnud, sest temaga sõitmine ei paku nii palju pinget. Käisin temaga isegi paar korda üksi metsas, läks hea meelega. Kuni viimane kord ütles, et noup, rohkem mitte. Egas midagi, läksime koju tagasi :D Brok on endiselt cool, eriti kui ta rahulik on ja teda edasi sõita saab. Siis on nagu päris. Ta teeb väga hea meelega tööd ja ma ikka tihti mõtlen, et kui lahe ta mul on. Olen ikka üritanud vahepeal hüpata ka temaga aga ilma treenerita ei ole tore hüppetrenni teha. Ratsastusel tahaks ka treenerit kõrvale aeg-ajalt... Brok käis esimest korda kodumetsast väljas ka, sulberdas järves ja autotee polnud ka mingi probleem :) Üksi metsas jalutamas olen ka käinud ja ma loodan, et ta jääbki nii mõistlikuks :)

Esimesed võistlused tegin ka oma hobusega ära. Ihaste treeningvõistlus. Kuna eriti hüpanud polnud ja isu lihtsa kena kogemuse järele oli suur, siis sõitsin ainult ristiparkuuri. Hobune käitus kenasti, oli rahulik, ületas meelsasti tõkkeid võõras kohas ja tegi asjad nii nagu pidi. Pärast sõi ja tukkus kuni Kelly&Kaku teise sõidu veel tegid. Ainult ühe takistuse ajas maha, sest hirnatas hüppamisega samal ajal :D Üldse arvasin, et midagi raudselt ajab maha, sest takistused nii madalad, et ei pea õiget hüppeliigutustki tegema. Aga uue koha kogemuse sai kätte ja mina sain teada, et kuidas käitub. Järgmine kord võiks juba midagi suuremat sihtida aga siis peaks enne trenni ka tegema :D Võistluspäeval oli see suur torm ka, kõik said õnneks maneeži varju minna. Kui võistlus oleks kuskil "põlla peal" olnud, siis ma ei tea mis saanud oleks... Tagasi sõites nägime palju murdunud puid tee ääres.

Piusa rännak 2016

Laupäeval käisime Trummiga Piusal loodust nautimas. Sõitsin ainult 16 km tutvumisklassi, sest ei tahtnud poni piinata, raudu panna ja trenni polnud ka piisavalt teinud. Trumm oli rajal äksi täis ja tahtis palju joosta. Sõitsime 2x 8 km ringi, mis tähendab, et ta ei jõudnud rajal äragi väsida (tal kulub ca 10-12 km järjest kappamist enne kui kihutamise lõpetab). Üllatuslikult sõitis ta esimesel ringil enamus ajast esimesena. Taha jäädes läks äksi täis ja tahtis teiste vahele kihutada, seega lasin tal esimesena minna kui ta nii väga tahtis. Vetist sain ruttu läbi ja järgmisele ringile suundusin üksinda. Poni jälle võttis kohe hoo üles ja ilmselt lootis sisimas teisi hobuseid metsast leida. See tal ka õnnestus, saime täpselt pikema ringi sõitjatega kokku. Trumm rõõmsalt kappas nende järel ehk siis rippusin rämedalt suulise otsas, sest tahtis tagumikku kinni joosta ühele punalintlasele (kes korra isegi lüües ähvardas). Poni küttis end nii üles, et pidin maha hüppama ja käe kõrval minema. Ta lihtsalt ei tahtnud rahulikult rivis sõita. Jalutasin kuni poni väheke taastus, samal ajal möödusid meist mõlemas suunas erinevad ratsanikud. Kui selga läksin, tahtis kohe ajama panna. Kaklesin temaga ühe lõigu ja tulin jälle maha, jalutasin veidi ja siis ratsutasin üksi lõpuni. Viimasesse veti läksin suht lõpus, sest üritasime teda jooma saada. Pulssi oli selleks ajaks juba raske leida :D Poni oli tubli. Auhinnaks sain muuhulgas nöörpäitsed, mis mul just puudu olid :)

barefoot 3

Ma tean et internetis on kõike arutatud aga see on ikka uskumatu, millise hulga infot võib googeldades saada :D Ehk siis olen endiselt kabjateemadel ja otseloomulikult ei suuda ära otsustada, mida enda hobuse omadega ette võtta. Laias laastus on nii, et eestlased väga ei näe probleemi mu hobuse kapjades aga ingliskeelsetel saitidel kirjeldatakse sellist olukorda tõeliselt sekkumist vajavana. See ajabki segadusse, et sisuliselt on võimatu teada saada, kas Eestis ei olda kursis veel selliste probleemidega või on osad inimesed väljamaal hulluks läinud oma kinnisideedega. Vastuse annaksid loomkatsed aga need kestavad vähemalt 2-3 aastat ja on kulukad ja üldse rasked ellu viia :D Aga kui võimalus tekib ja midagi järeldada saab, küll ma siis kirjutan. Seniks jätkub kõik vanaviisi.

Aga minu teadmised värkimisest üleüldse täienevad, see on päris põnev teema. Huvitav on ka vaadata erinevaid case study'sid, eriti kui seal on minu hobustega sarnased kabjad. Ja ma endiselt usun, et ka puhtalt hea värkimisega annab silmnähtavaid muutusi saavutada. Seejuures pööravad nõuandjad tähelepanu päris väikestele detailidele. Ainult loe ja leia oma kuldne kesktee. Sest kui ühest asjast kirjutatakse ikka ja jälle erinevatel saitidel, siis ilmselt seal mingi tõetera sees on.

Põhimõtteliselt olen ma nõus sellega, et rautamine ei tee olukorda paremaks vaid lihtsalt varjab probleeme. Erandeid on alati. Aga kui hobune lonkab ilma raudadeta, siis need rauad ei ravi vaid lihtsalt peidavad probleemi. Olenebki lihtsalt indiviidist, et kes mida üle elab. Kes jookseb ilma raudadeta, kes raudadega ja kellele ei aita needki. Need viimased vist jõuavadki barefoot teemadeni välja ja leiavad sealt abi. Järjest enam on ka neid, kes metallraudu proovidagi ei taha, näiteks mina otsin alternatiive. 

Üldiselt ei ole probleemsed kabjad probleemsed, kui hobused eriti tööd ei tee. Karjamaal vedeledes pole neil häda midagi aga kui rohkem trenni peab tegema, siis alles võib midagi välja tulla. Samas kui sepp ei kurda, siis ostitakse probleemi pigem mujalt. Internetist leiab väga peeneid vihjeid isegi sellele, kuidas hobuse puhkeoleku asendist jne välja lugeda kabjavigu. Kas need on nüüd ettekujutatud või hakkavadki sooritusvõimet piirama, who knows...

Kui rääkida kapja koos hoidvatest lamellidest, siis neid mõjutavad erinevad mehaanilised ja metaboolsed faktorid. Kui lamellid on nõrgad, siis mina usun küll, et seda võib probleemiks nimetada, isegi kui hobune ei lonka. Looduse poolt on ikkagi ette nähtud, et see kabjakomplekt on tugevalt koos ja tervik, mitte ei vaju kuidagi laiali, et raudadega seda koos hoida. No ja siis tulebki üle vaadata kõik: kulumine, värkimine, söötmine, ainevahetus, immuunsus. Ja pole teada, mis valem sellest komplektist konkreetsele hobusele sobib, igaüks vajab individuaalset lähenemist. Mõni elab kõik vead üle. 

Huvitav palju sepad üldse viitsivad probleemseid kapju omanikele kirjeldada? Kes ise ei värgi, need ilmselt kõike ei näegi :D :D Ja ega enda hobuse kapjade puhulgi vajab see ikka mitmekordset uurimist...

Lõppu väike nupuke geneetikast ja kapjadest: connemara ponidel ja nende ristanditel esineb pärilikku seisundit nimega hoof wall separation disease ja soovitatakse olla tähelepanelik müügihobuste ja sugutäkkudega, kes erilises treeningus ei ole aga keda esitatakse raudus http://www.animalgenetics.us/Equine/Genetic_Disease/HWSD.asp

kui trenn läheb halvasti

Ükspäev oli selline talliskäik, kus ma ei sõitnudki koju naeratus näol. See ei ole tavaline. Kui trennis on varemgi kehvemini läinud, siis tookord oli terve hobustega tegelemine kuidagi liimist lahti. Aga sellest tahtsin kirjutada, et kui trenn halvasti läheb, siis ma pärast ootan järgmisi trenne, et saaks võimalikult ruttu jälle uuesti proovida ja paremini teha. Tekitab sõltuvust see hea tunne, kui välja tuleb. Tahtmine proovida erinevaid lahendusi, et jälle kuskile jõuda. Mõttetöö ja harjutuste väljamõtlemine. Muidugi kui koguaeg lootusetult läheks, siis nii tore ei oleks. Samuti kui läheb koguaeg enam-vähem hästi ja mingit arengupotentsiaali käega katsuda ei saa, siis läheb ka tuimaks ära see ratsutamine. Ilmselt iga langus on erinev aga seekordne oli siis inspireeriv :D

Ja siis see kabjasusside teema võttis ka üsnagi huvitava pöörde :D Sain soovituse, et Hispaanias tehakse Floating Boots kabjasusse ja need tunduvad ka päris huvitava tehnoloogiaga ning mõõtudelt isegi sobiksid mu hobusele. Lootuses saada veel mingit kasulikku infot postitasin ka pildid oma hobuse kapjadest. Mõtlesin, et saan piki päid ja jalgu, et sellise söötmise ja pidamisega ei olegi võimalik midagi saavutada (kuigi tegelt lootsin värkimisnõu saada) aga sain hoopis interneti teel diagnoosi. Suht julge väljaütlemine võõra inimese poolt ilma hobust nägemata :D Teoreetiliselt on võimalik aga millegipärast inimesed ei usu seda diagnoosi... Kuna röntgen ei pruugi ka alati midagi näidata, siis see ongi fantaasia küsimus, kas näha seal midagi halba või mitte. Naeran siin, et teadmatus on õnnistus. Normaalne inimene oleks lihtsalt rauad alla pannud ja vait olnud. Mul oli vaja alternatiive uurida ja nüüd siin googeldan kõike ja harin ennast, põnev on ikka isegi kui enda hobust vigaseks ei tunnista :)

Kabjasussid

Poniga on elu ilus, see võib kruusa peal traavi ka lasta ja pole suurt häda. Aga hobusega on lood halvemad, mistõttu otsin raudadele alternatiivi. Kabjasusside kohta olen vahepeal palju uurinud ja kuna mu hobuse kabjad on ebastandardsed täisverelise latakad, siis eriti valikuvariante polegi. Enamus kabjasusside pikkus on suurem kui laius aga minu hobusel on vastupidi :D Niigi on päris rännakuspordiks soovitatud ainult Easyboot Glove ja Renegade mudeleid aga isegi Glove Wide mõõtudelt ei sobi. Mis jätab ainukeseks variandiks kõige kallima mudeli ehk Renegade (siis juba Viper). Iseenesest on need toredad värvilised aga väljaminek on märkimisväärne (Soomes nt 130€/tk). Ja nende sobitamine on ka keeruline, sest isegi mu hobuse kaks esikapja on ca 0,5 cm võrra erinevad :D Parema jalaspüsimise nimel võiksid need jalas olla vabalt mitte tihkelt aga kahe viimase numbri vahe on 1,2 cm -.- Mis teeb viimaseks variandiks proovida veel tiheda värkimisega saada mõlema kabja laius 0,2-0,7 cm kitsamaks. See ilmselt ei õnnestu. Kuigi need latakad lähevad tihedama värkimisega normaalsemaks, üle poole aasta nägin ju vaeva (aga ei mõõtnud). Ning söödalisandiga kabjakasvu kiirendamine ja seega värkimistiheduse tõstmine on üldse proovimata. Latakate veel suuremaks laskmine ja viimase suuruse kasutamine pole ka variant, sest väiksema kabja kasvatamine 1 cm pole hea variant ja pikkus läheks niikuinii liiga palju üle. Niiet jah, ei saa selles osas mingeid kiireid muutusi kui just raudu alla ei pane :)

Trennid on muidu läinud kenasti. Trumm käis isegi ükspäev üksi intensiivsel maastikul ja ei protestinud :) Brok käis ka väikse ringi üksi jalutamas. Aga üksi pole hea käia, hobused kuidagi pinges kohe. Ise vahin ka rohkem ringi. Platsitrennid on suht hästi läinud, natuke olen hüpanud ka mõlemaga, sh penerolli. Brokiga võiks rohkem huvitavaid harjutusi teha. Nüüd kooliga ühel pool, vahepeal läks kiireks. Vahepeal said suured hobused suvekarjamaale ka, ponid paastuvad :)

Täna käis sepp ja vedasime hobuseid talle ette. Olenemata kuumast ilmast läksime pärast koos Heleniga ratsutama. Temast saab Trummi uus ratsanik, vähemalt osaliselt ja mõneks ajaks :) Sel kuul peab Trumm muidugi täitma veel kohuseid minu ees ehk minema Piusale loodust nautima (tutvumisklass jälle). Aga peale seda võiks planeerida mõne koolisõiduvõistluse. Saaks Heleni kogemust ja mina meelde tuletada, et kuidas oli. Täna olime alguses platsil ja siis läksime metsa. LÕPUKS OMETI sain oma mõlema hobusega koos metsa!!! Brok oli suht hea meelega esimene. Samm on muidugi palju pikem kui Trummil :D Ja see väljendus kohe selles, et kes märjaks läks... Vorm on ka muidugi erinev... Aga mõlemad on lahedad :) Ja metsas on mõnus, see nüüd kahe järgmise nädala teema... Ja edaspidi ka, vahelduse mõttes.