Neljapäeval olime tublid ja sõitsime kolm komplekti hobuseid: B ja C, A ja E, K ja T. Ja sadulasaaga jätkub. B tundus alguses mitte kuigi hea, pea laiali otsas ja lihtsalt ringi jooksev. Sundisin end mitte liialt ratset kasutama ja proovisin järjekindlalt treenerilt saadud nõuandeid rakendada. Tundus täiesti tühi töö aga nühkisin kohusetundlikult oma serpentiine edasi, hoidsin ratsmed ühepikkused ja togisin säärega kus vaja. Ja siis sain tulemuse, läkski heaks ja õigeks. Isegi galopp oli ühtepidi lootustandvam kui varem. Justkui preemiaks väike motivatsioonipakett. C ilmselt oli nagu ikka, hetketi ehk rutakas. Aga ei mingit käiguvahet. A ja E olid päeval pätid ja trennis veidrad, kui nii võib öelda. A pani niisama pikali komistamisest ja E, kuigi esialgu näitas arengut, otsustas protestida suure putuka vastu ja polnud enam nõus koostöölepingut jätkama. Eks uuel päeval uus katse. T oli kohe täitsa veider. Pealtnäha tubli aga seest täis ebakindlust. Galopis tahtis õhku hüpata ja tundus nagu äksi täis aga mine tea, vb vahtis niisama ringi. Kui kohaneb, tulevad ka helgemad trennid. Koplisse lastes hüppas nelja jalaga õhku ja pani galopis minema. Viis minutit hiljem, kui kõiki söögile kutsuti, tuli jooksuga tagasi. Nunnu.
Reedel jõudsime enne vihma ainult kaks komplekti sõita. B ja H, T ja K. Trenni jätkasin B-ga samamoodi nagu eile ja oli samamoodi päris hea. Vähemalt mingi järgmine tase vahepealsega võrreldes. Saab juba pikemalt ka teha ilma põdemata. Galopp on aint veidi mahajäänum. Aga ega ma ei kiirustagi. Teise komplektiga käisime maastikul, proovisime teha pikalt järjest traavi. T käitus üle ootuste hästi, ei teinud lollusi ega midagi. Ainult täitsa märjaks läks, tal paks karv ka. Järves käisime ka jalgupidi, T nagu kala läks otse sisse ja K oli isegi nõus järele tulema ilma suurema protestita. Kogu ring tuli ca 8,5 km ja sai täitsa piisavalt kiiresti läbitud. Lisaks jooksis väike-B sadulaga platsil veidi, lahkudes meie meeldivast seltskonnast omal algatusel. Õhtupoole jäi vihm järgi vahepeal ja sain E ka ära sõita. Oli suht hea isegi, kuigi galoppi peale paari tõste ei teinud, sest vöö oli veits pikk. Lisaks käis A kordel ja C külalisratsanikuga sõitmas. Kordaläinud päev - 8 hobust tehtud.
Laupäeval tegelesime pool päeva põhuveoga. Õhtupoole tegin E-le patsid pähe ja filmisime. Päris korralik trenn tuli, selliseid peaks rohkem olema. Et võtad kätte ja teed ja natuke punnid ka ja saabki palju parem. Siis võtsime ette B ja K. Tähtis päev, sest oli B esimene maastik. Alguses oli veidi ärevil ja tegin platsil paar tiiru. Metsas puhises aga käitus tublilt. Minu pulss poleks kontrollist läbi läinud. K oli väga hea turvahobune. Enamuses tegime sammu, paar lõiku aint traavi. Viimasena tegin T-ga platsil päitsetega ja sadulata minitrenni. Raske oli seal täisistakus istuda, jalad olid kohe väsinud pärast. Tundsin ennast lõbusalt üleminekuid tehes ja ei viitsinud millegi keerulisemaga tegeleda.
Brooklyn
Vahepeal käisin Soomes Rutsil ja Remarkil külas, olid toredad ponid ilusas tallis. Veidi linnatallilik pidamine aga inimesed olid toredad.
Siis sai minu tulevaseks võistlusratsuks Brooklyn. Pole vist enam eriline saladus :D Hobune elab praegu Võrumaal. Väga palju praegu trenni ei tee aga käisime Kilgis kahepäevases "treeninglaagris" kuna maal nii palju parme, et polnud võimalik treener Marist sinna kutsuda. Osutus üle ootuste heaks käiguks, hobused said harjuda nii maneeži kui väliplatsiga, värviliste lattide ja muude asjadega. Minu noorele oli niiiii palju uusi asju aga ta oli nii tubli :) Transport ja laadimine sujusid kenasti, võõrad platsid ja peeglid võttis kiirelt omaks, hirnatas palju kordi aga ei käitunud ettearvamatult. Pigem väsis nii ära, et esimesel päeval ei hakanud trennis galoppi üldse tegemagi :D Hea oli piiritletud platsil sõita sirgeid ja saada aru, mida ma siis seal seljas tegelikult teen või ei tee. Teisel päeval tulime ka traavilatte ja hobune sai ruttu aru, mida tahetakse. Niiet võin tema suhtumisega väga rahul olla.
Trummi on ka uue inimese otsingul, sest tema aeg Kilgis hakkab läbi saama. Eks näis, mis elu toob, loodaks ikka mõne aruka lapse leida. Poni on endiselt väike numpsik :)
Piltide autor Mari Ann
Siis sai minu tulevaseks võistlusratsuks Brooklyn. Pole vist enam eriline saladus :D Hobune elab praegu Võrumaal. Väga palju praegu trenni ei tee aga käisime Kilgis kahepäevases "treeninglaagris" kuna maal nii palju parme, et polnud võimalik treener Marist sinna kutsuda. Osutus üle ootuste heaks käiguks, hobused said harjuda nii maneeži kui väliplatsiga, värviliste lattide ja muude asjadega. Minu noorele oli niiiii palju uusi asju aga ta oli nii tubli :) Transport ja laadimine sujusid kenasti, võõrad platsid ja peeglid võttis kiirelt omaks, hirnatas palju kordi aga ei käitunud ettearvamatult. Pigem väsis nii ära, et esimesel päeval ei hakanud trennis galoppi üldse tegemagi :D Hea oli piiritletud platsil sõita sirgeid ja saada aru, mida ma siis seal seljas tegelikult teen või ei tee. Teisel päeval tulime ka traavilatte ja hobune sai ruttu aru, mida tahetakse. Niiet võin tema suhtumisega väga rahul olla.
Trummi on ka uue inimese otsingul, sest tema aeg Kilgis hakkab läbi saama. Eks näis, mis elu toob, loodaks ikka mõne aruka lapse leida. Poni on endiselt väike numpsik :)
nii hea
Vahepeal käisin neli päeva Trummi sõitmas, mõnus ja oma oli :) Sõitsin niisama platsil ja hüppasin krossitõkkeid ja sõitsin sadulata, et vaheldust oleks. Kuna ma tavalisi takistusi vedada ei viitsi, siis krossikad on ideaalsed ja sinna olid mõned uued väiksed tõkked ka tekkinud. Poni hüppas neid hea hoo ja null passimisega :)
Kelly ja Heleni juures sai ka üle pika aja käidud ja uue lemmiku sain ka sealt :D Meeldis juba varem aga nüüd veendusin, et sõita ka mõnus :) Natuke toores veel aga ehk saan kaasa aidata tema treeningteel. Selline sportiludus.
Ühe vähe suurema sõbra sain ka, kellega on mõnus metsas kulgeda. Selline ehtne tulevane turistimaasu, kes on enda suuruse kohta väga tundlik ja lihtne sõita, müügis kah.
Piltide autor Kristin Kaur.
Kelly ja Heleni juures sai ka üle pika aja käidud ja uue lemmiku sain ka sealt :D Meeldis juba varem aga nüüd veendusin, et sõita ka mõnus :) Natuke toores veel aga ehk saan kaasa aidata tema treeningteel. Selline sportiludus.
Ühe vähe suurema sõbra sain ka, kellega on mõnus metsas kulgeda. Selline ehtne tulevane turistimaasu, kes on enda suuruse kohta väga tundlik ja lihtne sõita, müügis kah.
tallivähesus
Ega väga millestki kirjutada pole aga... :D Trummi juures käib juba tükk aega jälle tema ponitüdruk. Viimane kord oli nii mõnus sõita, suure soojaga soojenes ka poni üles. Sõitsin platsil, hüppasin krossiväljakul üht tõket ja jalutasin mööda teed. Kapju sain ka nii mitu korda timmida, et jäin väga rahule :)
Vahepeal jõudsin jälle ühe suure hobuse selga paar korda. Sõitsin western varustusega ja see oli päris äge :) Ainult et minu harjumine suurte hobustega pole sel aastal üldse nii hästi sujunud kui ma ootasin... Eks jätkan proovimist, peab ju kuidagi saama :D
Päris õigesti öeldud: http://www.psdressage.com/viewarticle.php?id=1952
http://www.eurodressage.com/equestrian/2015/05/15/klaus-balkenhol-why-trainers-push-horses-too-fast
Vahepeal jõudsin jälle ühe suure hobuse selga paar korda. Sõitsin western varustusega ja see oli päris äge :) Ainult et minu harjumine suurte hobustega pole sel aastal üldse nii hästi sujunud kui ma ootasin... Eks jätkan proovimist, peab ju kuidagi saama :D
Päris õigesti öeldud: http://www.psdressage.com/viewarticle.php?id=1952
http://www.eurodressage.com/equestrian/2015/05/15/klaus-balkenhol-why-trainers-push-horses-too-fast
põssaponi
Niisiis pildis oli, nüüd kirjas ka. Remark läks ära. Minu seni kõige andekam ja usaldusväärsem poni. Esimene, kellega ma läksin igale poole ja ta mitte kunagi ei kahelnud. Isegi kui tal olid silmad punnis peas, siis ta läks, justkui ratsanik oleks püha lehm kelle lolle ideid teostama peab. Esimene, kellega ma tundsin ennast maastikul nii hästi, et varem pole nii olnd :) Ei kartnud ta ka mitte midagi, vabalt võis kruusateel traavida kui auto tagant mööda sõitis. Hobune, kellega võis igal pool lõdva ratsmega jalutada, sest ta ei hüpanud alt minema. No ma võiks pikalt vist jätkata mida kõike ta hästi tegi :D Mõtlesin juba, et ei panegi teda enam uuesti müüki, tegin plaanid terveks hooajaks. No ja see on ka reegel, et kui arvutad, kas võistelda ühekordsete litsentsidega või osta aastane, siis teine variant on kindel garantii, et palju võisteldud ei saa :D Igatahes Soomest kirjutati, sealt samast tallist kus Ruts on, et ühed vajavad just sellist poni nagu mul on. Ja nii nad tulidki vaatama ja kohe treileriga ja 11a tüdruk proovis ja poni võeti kaasa. Poni käitus tüdrukuga väga ilusti :) Oli rahulik ja tähelepanelik ja seisis ilusti puhastamise ajal ja trennis tegi kenasti kõik ja hüppas ja nii. Viskasid okserilati peale kirka jope ka, et poni reaktsiooni näha, aga ta isegi ei vaadanud :) Tüdruku silmis olid tuttavad emotsioonid: kõigega nõus et oma poni saaks ja rahul sellega, et poni edasi ajama ei pea :D Praegu on neil ka Soomes kõik sujunud, ta sai väga head omanikud ja suvel lähen ponivennakestele külla :)
Ise olen käinud Trummi juures nüüd. Hästi tuttav ja kodune ja oma aga käitub nagu eluvõõras nuumpõrsas :D Ehk siis kui näeb, et taskust miskit võtad, siis kohe nina pihus, vaata et sõrmed alles jäävad :D Märkab talli vahekäigus iga kõrrekest ja õues iga tärkavat rohuliblet! Aga kui muidu on tuntud kui stoilise olekuga poni, siis märkab ka mingeid selliseid asju, mida ma isegi ei näe. Käib õues ringi nagu poleks ühtegi lindu või objekti enne kuulnd ega näind, vahib ja võpatab ja kahtlustab. Kas nii juhtub põssaponidega, kes üle poole oma elust talliboksis veedavad?
Ise olen käinud Trummi juures nüüd. Hästi tuttav ja kodune ja oma aga käitub nagu eluvõõras nuumpõrsas :D Ehk siis kui näeb, et taskust miskit võtad, siis kohe nina pihus, vaata et sõrmed alles jäävad :D Märkab talli vahekäigus iga kõrrekest ja õues iga tärkavat rohuliblet! Aga kui muidu on tuntud kui stoilise olekuga poni, siis märkab ka mingeid selliseid asju, mida ma isegi ei näe. Käib õues ringi nagu poleks ühtegi lindu või objekti enne kuulnd ega näind, vahib ja võpatab ja kahtlustab. Kas nii juhtub põssaponidega, kes üle poole oma elust talliboksis veedavad?
Pallase võistlus
No see oli ikka täiesti õudne. Ma ei vaidle vastu, et ma väike nõrguke olen aga ma loodan, et mina ja mu hobune liiga suurt vaimset traumat ei saanud :D Peale starti panid kõik niimoodi ajama, et üle jää ja kändude, hobustel jalad risti-rästi :D Ma muidugi oma hobust ei talitsenud siis enam. Rajamärke polnd ka esimestel aega õigesti jälgida :D Krihvideta kiilasjää peal ei ole tore sõita. Ma vist ei taha enam kunagi jääga võistlema minna, isegi krihvidega mitte... Igatahes üks hetk mulle aitas, hüppasin hobuse seljast maha ja õnneks Linda ja Rekkor jäid koos meiega teistest maha. Kulgesime siis normaalses rütmis vastavalt pinnasele, mis tähendas, et jõuad hoo üles võtta ja siis jälle jää ja samm... Ja kaks korda ussikese moodi läbi metsa puude vahelt ja üle langi, meie ikka sammus. Ei ole mõtet hobust lõhkuda on minu arvamus. Seetõttu tuli kiirus alla 10 km/h ja kvalifikatsiooni ei saanud. Meil see niikuinii olemas.
barefoot 2
Nii info talletamise mõttes siis veel mõned välja nopitud asjad.
Söötmise kohta:
Hea pilt http://naturalhorseworld.com/newsite/how-minerals-affect-horses-hooves/
Kliima kohta:
Many of us live in "horse-unfriendly" climates. If the annual rainfall where you live is more than about 30 inches (75 cm), the ground is too soft for hooves to get sufficient concussion and wear. This means we have to take extra care to help their feet stay healthy, more than for horses that live in "horse-friendly" climates where the rainfall is less and the ground is hard and dry. A shorter time between trims, the quality of the trim, and the use of hoof boots for riding on rocky trails become extremely important in rainy climates or during rainy times of the year. http://www.barefoothorse.com/
For barefoot riding (without hoof boots), it's usually important that the riding terrain reasonably match the living terrain. For instance, a horse that lives on soft pasture and spends time in a stall can almost always be expected to grow a foot that will comfortably perform in the arena or for light trail work. The same living terrain will rarely forge a hoof that can work on gravel roads and rocky trails. To quote Dr. Bowker, "Bed your horse on the terrain you ride." http://www.hoofrehab.com/ArticlesPDF/Pete%20Ramey%20Q&A.pdf
Värkimise kohta:
How the typical "pasture trim" makes horses sore
While some thoughtful farriers are helping their clients go barefoot, others have not yet learned how to do the wild-horse trim, which differs in important ways from the conventional "pasture trim," where
-- The toe callus is trimmed away; then the thin sole cannot protect the coffin (pedal, P3) bone.
-- The bottom of the wall is left flat on the ground, as in preparing for a shoe. A flat wall encourages flaring in the barefoot hoof. Flares are painful, like pulling your fingernail away from your finger.
-- The "pasture trim" often ignores a forward-flared toe, leaving a stretched white line and poor connection to the coffin bone, thus the horse is "sore on gravel" and on rocky trails.
--The forward-flared toe causes late breakover and toe-first landing, leading to "navicular" pain and atrophy of the cushioning structures in the back of the foot.
-- The heels are left long; overloads the "white line" (laminar tissue that connects wall to bone) in the toe area, leading to the hoof capsule migrating upwards on the bony column of the pastern.
-- Frog infection is often ignored; encourages toe-first landing due to frog pain.
http://www.barefoothorse.com/
Igasuguseid artikleid: http://www.hoofrehab.com/Articles.html
Väidetakse, et raudadeta treenimise ebaõnnestumisel on suurteks vaenlasteks inimese poolt loodud asjad nagu tallid, koplid, kummimatid, kõva pinnase vältimine, melass müslides (liigne suhkur), liiga palju noort värsket rohtu (liigne suhkur). Ja kindlasti ei toimi ükski muutus kiiresti, arvestades kui kaua kabi välja kasvab.
Ja veel midagi huvitavat, et panna hobune koplis liikuma:
https://www.google.ee/search?q=paddock+paradise&rlz=1C1LENP_enEE497EE497&espv=2&biw=1366&bih=643&tbm=isch&tbo=u&source=univ&sa=X&ei=vl0EVYyQBcnbaqSxgQg&ved=0CB0QsAQ
Artikkel, kus ei usuta, et see toimiks (just aretuse tõttu): http://www.thehorse.com/articles/10091/the-barefoot-horse-romance-vs-reality
Söötmise kohta:
Hea pilt http://naturalhorseworld.com/newsite/how-minerals-affect-horses-hooves/
Kliima kohta:
Many of us live in "horse-unfriendly" climates. If the annual rainfall where you live is more than about 30 inches (75 cm), the ground is too soft for hooves to get sufficient concussion and wear. This means we have to take extra care to help their feet stay healthy, more than for horses that live in "horse-friendly" climates where the rainfall is less and the ground is hard and dry. A shorter time between trims, the quality of the trim, and the use of hoof boots for riding on rocky trails become extremely important in rainy climates or during rainy times of the year. http://www.barefoothorse.com/
For barefoot riding (without hoof boots), it's usually important that the riding terrain reasonably match the living terrain. For instance, a horse that lives on soft pasture and spends time in a stall can almost always be expected to grow a foot that will comfortably perform in the arena or for light trail work. The same living terrain will rarely forge a hoof that can work on gravel roads and rocky trails. To quote Dr. Bowker, "Bed your horse on the terrain you ride." http://www.hoofrehab.com/ArticlesPDF/Pete%20Ramey%20Q&A.pdf
Värkimise kohta:
How the typical "pasture trim" makes horses sore
While some thoughtful farriers are helping their clients go barefoot, others have not yet learned how to do the wild-horse trim, which differs in important ways from the conventional "pasture trim," where
-- The toe callus is trimmed away; then the thin sole cannot protect the coffin (pedal, P3) bone.
-- The bottom of the wall is left flat on the ground, as in preparing for a shoe. A flat wall encourages flaring in the barefoot hoof. Flares are painful, like pulling your fingernail away from your finger.
-- The "pasture trim" often ignores a forward-flared toe, leaving a stretched white line and poor connection to the coffin bone, thus the horse is "sore on gravel" and on rocky trails.
--The forward-flared toe causes late breakover and toe-first landing, leading to "navicular" pain and atrophy of the cushioning structures in the back of the foot.
-- The heels are left long; overloads the "white line" (laminar tissue that connects wall to bone) in the toe area, leading to the hoof capsule migrating upwards on the bony column of the pastern.
-- Frog infection is often ignored; encourages toe-first landing due to frog pain.
http://www.barefoothorse.com/
Igasuguseid artikleid: http://www.hoofrehab.com/Articles.html
Väidetakse, et raudadeta treenimise ebaõnnestumisel on suurteks vaenlasteks inimese poolt loodud asjad nagu tallid, koplid, kummimatid, kõva pinnase vältimine, melass müslides (liigne suhkur), liiga palju noort värsket rohtu (liigne suhkur). Ja kindlasti ei toimi ükski muutus kiiresti, arvestades kui kaua kabi välja kasvab.
Ja veel midagi huvitavat, et panna hobune koplis liikuma:
https://www.google.ee/search?q=paddock+paradise&rlz=1C1LENP_enEE497EE497&espv=2&biw=1366&bih=643&tbm=isch&tbo=u&source=univ&sa=X&ei=vl0EVYyQBcnbaqSxgQg&ved=0CB0QsAQ
Artikkel, kus ei usuta, et see toimiks (just aretuse tõttu): http://www.thehorse.com/articles/10091/the-barefoot-horse-romance-vs-reality
barefoot
Viimasel ajal olen lugenud värkimise kohta (kuna ise värgin oma ponisid) ja sealt jõudnud raudadeta treenimiseni. Siiski olen väga vähe jõudnud läbi töötada kogu sellest materjalist, mis saada on (kuid kirjutan ikka). Ja arvestades mu looduslähedust, siis mulle meeldib see barefoot lähenemine :D
Kes väidavad, et hobused vajavad raudu või et kruusa peal ei saa muidu sõita, siis maailmas sõidetakse ka CEI*** 160km võistlussõite ilma rauata :) (http://www.endurancehorse.co.za/barefoot-endurance/)
Siinkohal aga tuleb kindlasti öelda, et asi ei ole ainult rautamises või selle mittetegemises. Barefoot lähenemise taga on laiem suhtumine hobusesse ja tema pidamistingimustesse. Räägitakse kolmest tingimusest, mida peab täitma, et asi toimiks:
-korrektne ja tihe värkimine,
-naturaalsed elutingimused ehk elu karjas vabapidamisel,
-igapäevane kapjade kokkupuude veega (nagu looduses jõest joomaskäimine vms).
See tähendab siis seda, et ei piisa, kui lihtsalt värkida hobuse kabjad selliseks nagu metsikutel hobustel (nt otsingusse mustang roll trim). Et need areneks sama tugevaks, peab hobune liikuma võimalikult palju looduslikul pinnasel ja elama nagu päris hobune. Lisaks tagab see tervema hobuse, heaolu on parem. Pluss hobuse treenitus on juba eos parem (Vidmantas Stancevicius tõi ka koolitusel välja, et boksis kasvanud hobune vajab 1-2 aastat lisaaega, enne kui on valmis). Internetist leiab palju lugusid, kus õige värkimisega on probleemidest jagu saadud. Lisaks võimalikud kahjulikud efektid, mida rautamine võib põhjustada (http://www.horseridingfun.com/harmfulshoeing.html).
See muidugi ei tähenda, et mul midagi raudade või rautajate või raudus hobuste või nende omanike vastu oleks :D Lihtsalt minu arvates väga huvitav ja loogiline lähenemine. Ja kui küsiks hobuselt siis... ma olen veendunud, et kui hobune päris hobuse elu maitsta saab, siis on vastus ette teada (jah, tallis elama harjunud hobused tulevadki talli ukse taha ootama, neil on rutiin jne, see kõik on käitumuslikult põhjendatav).
Niisiis tahaks katsetada, kuidas see sobiks mulle ja mu hobusele. Raudadeta ta juba on ja plaan ka rännakuvõistlusele nii minna - kas see ka ennast õigustab, näitab aeg. Keeruliseks osutub hoopis see, et kuidas hobusele ka vastavaid elamistingimusi pakkuda? Kui paljud üüritallid pakuvad suuri ja mitmekesise maastikuga kopleid? Kui linnas elada, siis siin ümber küll metsikult valikuvariante pole... Ja kui üks asi on lihtsalt ruumika vabapidamise (hobune 24/7 mudakoplis seismas pole lahendus) leidmine, siis keeruline on leida selline, mis sobiks ka hobuse treenimiseks. St et kui hobune tuleb märjana trennist, siis tuleb ta ikkagi panna talli kuivama. See eeldab, et kohapeal on inimene, kes pühendumusega jälgib hobuseid, teki seljast võtab ja õigel ajal õue laseb. Kui pidevalt puhastatud ja treenitud hobune õues istub, võib ta vajada ilmastiku kaitseks tekke (puudub metsikutele hobustele omane karvastik) ja neid tuleb vahetada, kuivatada. Kui panustada varjualusele, peab see olema tõesti hubane ja hobusele meelepärane - logisev, pime, kitsas, kolme seinaga uberik ei pruugi eesmärki täita... Kui hobusel on mõni terviseprobleem, peab esmalt keegi seda märkama (eriti oluline peale rasket võistlust) ja siis olema koht, kuhu see hobune eraldada. Kui tahta ka halva ilmaga hobust kasida, ei teeks seda õues tuule käes vaid piisava valgustusega hubases puhtas tallis. Ja kui tahta talv läbi hobust stabiilses treeningus hoida, oleks maneežist palju abi. Lisaks vabapidamise lisasöötmise probleem, see nõuab eraldi tööd ja olenevalt karjakaaslastest ka eraldamist. Ja kõik need asjad ei kaalu üles tallispidamist, sest vaadata sellist liikuvat looma nagu hobune järjest 12-18 tundi boksis seismas... Ühesõnaga hobust võimalikult naturaalselt pidada ja samal ajal efektiivselt treenida polegi nii kerge! Tallispidamine on mugav inimesele ja seetõttu olen ka ise selles lõksus kinni.
Hüppamisest, pindedest
Paar viimast päeva olen just neil teemadel mõtisklenud, niisiis räägin suu puhtaks.
Vaatasin eelneva hooaja võistluspilte, eriti just takistussõidu omi ja siis videod sinna otsa. Ja puhtalt vaatamisest läks tunne õõnsaks ja keha tõmbus pingule. Ehk siis viimane Särka võistlus oli nii laastav, et ma ei taha siiani ei hüpata ega võistlema minna. Isegi koolisõitu mitte. Kogu see enesekindlus, mis ma eelmisel hooajal kasvatada suutsin, kadus lihtsalt ühe päevaga. Lihtsalt vale võistlusvaliku ja tagantkiirustamise tõttu. Mis mul siis võistlustel juhtus? Ma vist mitu kuud ei suutnud seda korralikult analüüsida. Videotelt on väga ilusti näha, kuidas ma krampis hobust tagasi hoian ja kui ta siis hoota hüppeid peab tegema, jään maha :D Ja siis pole üldse ime, et ka tema kahtleb, eriti kui hoogu pole ja haiget saab kah. Rada oli minu jaoks liiga kõrge. Ilmselt rohkem polegi midagi öelda :D Või siis seda, et võib-olla oleks tegelikult ikkagi päris arukas ka kodus enne sama kõrgust sõita... Või siis 5-10cm madalamat aga väga hästi. Sellist järeleandmist olen endale alati teinud (suht eluaeg hüppamist kartnud) aga seekord oli kodune osa rahuldav-hea ja sellest ei piisanud. Hobusel ju veel vähem kogemusi kui mul.
Pindedega oli nii, et leidsin ühest netipoest sellised nummikud, et osta või ära. Muidugi hakkasin mõtlema, et kus ma neid siis kasutaks ja ei suutnud päris täpselt välja mõelda. Ja siis jõudsin tagasi selle teemani, et milleks või kunas üldse pindesid ja kaitsmeid kasutada. Kuskil 6-7 aastat tagasi sain aru, et see toetav funktsioon on ületähtsustatud ja, arvestades hobuse massi ja anatoomiat, ei toimi. Et pindeke reaalselt toetaks, tuleks veresooned kinni tõmmata ja sellest rääkis tollal juba angeth hobufoorumis :D Hakkasin siis uuesti guugeldama ja mis ma leidsin - midagi pole muutunud. Endiselt on nii, et kui sul on tavaline hobune tavalises treeningus, siis on see pealetoppimine pigem enese edevuse rahuldamine. Millal on pindede/kaitsmete kasutamine õigustatud?
a) hobune riivleb
b) hobune pannakse hüppama
Ülejäänud variandid ei ole tavalise harrastushobuse puhul kuigi tõenäolised.
Nii, kui ta ei toeta siis mida head ta veel teha võiks? Kui välja jätta see, et kaitseb mehhaaniliste löökide eest jalg vastu jalga või tõket, eriti krossil. Soojendab? Aga sellega on nii, et inimene mõtleb, et väga hea kui soojendab, soojalt on ikka parem trenni teha. Sooja sisse mähitud siis kaitseb külma eest ja mida kõike veel. Kuid hobuse jalad ei karda külma, ei ole muret talviti lume sees jalutada. Lisaks on igasuguste jalavigaste puhul alati esmaabiks ja tihti ka esmaseks toetavaks raviks jahe voolav vesi. Olete kuulnud küll, kuidas vees jalutamine head teeb. Niisiis ei saa soojendamist just tõsise argumendina võtta. Siis pakutakse, et vanadele või vigastusest taastuvatele hobustele. Noh eks selliseid olukordi leiab kindlasti, kus see on põhjendatud. Aga toetava meetmena ei saa me kunagi teadma, kas sellest ka mingit abi on. Ka vana hobuse jalad tahavad hingata, kui ta pindesid nii kindlasti vajab, on äkki koormus liiga suur? Põhimõtteliselt ei keela keegi ilu pärast neid peale panna ja tavatrenni puhul ei ole neist võib-olla üldse kasu aga kindlasti ei tee nad ka kahju! Hoopis teine asi on aga pika treeningu korral. Nende argumentideni jõudsin seoses oma rännakuhuviga. Nimelt on suurim probleem ülekuumenemine. See mõjub jalgadele kahjustavalt ja kui mõelda sellele haudumisele, mis tekkida võib, ei ole see üldse kaheldav ega lubatav. Ja sama asi võib kergesti tekkida ka kuuma ilma ja lühikese trenni puhul. Isegi soovitatakse peale rasket trenni koheselt hobuse jalgu vooliku all jahutada, et peatada kõõluste degeneratsiooni. Milleks siis üldse kõigepealt tekitada selline olukord ja siis näha vaeva selle kõrvaldamisega? Lisaks tulevad pikemal distantsil mängu hõõrdumised, liiv jm võib vahele minna ja üldse takistab see jala loomulikku liikuvust ja õhuvahetust. Seega ei sobi sellised "toetavad" vahendid sinna, kus neid kõige rohkem vaja võiks minna - tõeliselt raske koormuse ja muutuva pinnase juurde. Ja sealsed hobused peavad üllatavalt hästi vastu. Omaette keerukuse toovad sisse kõikvõimalikud erinevad kaitsmed ja pinded oma kujult ja tekstuurilt. Siinkohal leidsin internetist soovitusi valida kaitsmed, millel on taga reaalne tootearendus. Pindedega on nii, et kõvasti kinnitõmbamine võib väga palju kahju teha, sh jalad paistetama panna (kes on kaitsmed ööseks peale unustanud, see teab), seega võiks eelistada mittevenivaid. Oluline on õhu läbilaskvus ja mugavus hobusele. Kusjuures Trumm on seni ainus hobune olnud, kes muidu ärritajatele eriti ei reageeri aga elastikpindesid ei talu - trenni lõpus rahulikult paigal ei seisa ja hakkab ebamugavusest tammuma. Kaitsmetega ka lõpuks aga aega läheb kauem. Niisiis jõuab ikka välja selleni, et parim hobuse jalgade kaitse on jõukohane treening ja järk-järguline koormuse tõus. Kiirteid siin ei ole - hobuse kõõluste, sidemete ja liigeste ülesehitamiseks kulub 1,5-2 aastat.
Vaatasin eelneva hooaja võistluspilte, eriti just takistussõidu omi ja siis videod sinna otsa. Ja puhtalt vaatamisest läks tunne õõnsaks ja keha tõmbus pingule. Ehk siis viimane Särka võistlus oli nii laastav, et ma ei taha siiani ei hüpata ega võistlema minna. Isegi koolisõitu mitte. Kogu see enesekindlus, mis ma eelmisel hooajal kasvatada suutsin, kadus lihtsalt ühe päevaga. Lihtsalt vale võistlusvaliku ja tagantkiirustamise tõttu. Mis mul siis võistlustel juhtus? Ma vist mitu kuud ei suutnud seda korralikult analüüsida. Videotelt on väga ilusti näha, kuidas ma krampis hobust tagasi hoian ja kui ta siis hoota hüppeid peab tegema, jään maha :D Ja siis pole üldse ime, et ka tema kahtleb, eriti kui hoogu pole ja haiget saab kah. Rada oli minu jaoks liiga kõrge. Ilmselt rohkem polegi midagi öelda :D Või siis seda, et võib-olla oleks tegelikult ikkagi päris arukas ka kodus enne sama kõrgust sõita... Või siis 5-10cm madalamat aga väga hästi. Sellist järeleandmist olen endale alati teinud (suht eluaeg hüppamist kartnud) aga seekord oli kodune osa rahuldav-hea ja sellest ei piisanud. Hobusel ju veel vähem kogemusi kui mul.
Pindedega oli nii, et leidsin ühest netipoest sellised nummikud, et osta või ära. Muidugi hakkasin mõtlema, et kus ma neid siis kasutaks ja ei suutnud päris täpselt välja mõelda. Ja siis jõudsin tagasi selle teemani, et milleks või kunas üldse pindesid ja kaitsmeid kasutada. Kuskil 6-7 aastat tagasi sain aru, et see toetav funktsioon on ületähtsustatud ja, arvestades hobuse massi ja anatoomiat, ei toimi. Et pindeke reaalselt toetaks, tuleks veresooned kinni tõmmata ja sellest rääkis tollal juba angeth hobufoorumis :D Hakkasin siis uuesti guugeldama ja mis ma leidsin - midagi pole muutunud. Endiselt on nii, et kui sul on tavaline hobune tavalises treeningus, siis on see pealetoppimine pigem enese edevuse rahuldamine. Millal on pindede/kaitsmete kasutamine õigustatud?
a) hobune riivleb
b) hobune pannakse hüppama
Ülejäänud variandid ei ole tavalise harrastushobuse puhul kuigi tõenäolised.
Nii, kui ta ei toeta siis mida head ta veel teha võiks? Kui välja jätta see, et kaitseb mehhaaniliste löökide eest jalg vastu jalga või tõket, eriti krossil. Soojendab? Aga sellega on nii, et inimene mõtleb, et väga hea kui soojendab, soojalt on ikka parem trenni teha. Sooja sisse mähitud siis kaitseb külma eest ja mida kõike veel. Kuid hobuse jalad ei karda külma, ei ole muret talviti lume sees jalutada. Lisaks on igasuguste jalavigaste puhul alati esmaabiks ja tihti ka esmaseks toetavaks raviks jahe voolav vesi. Olete kuulnud küll, kuidas vees jalutamine head teeb. Niisiis ei saa soojendamist just tõsise argumendina võtta. Siis pakutakse, et vanadele või vigastusest taastuvatele hobustele. Noh eks selliseid olukordi leiab kindlasti, kus see on põhjendatud. Aga toetava meetmena ei saa me kunagi teadma, kas sellest ka mingit abi on. Ka vana hobuse jalad tahavad hingata, kui ta pindesid nii kindlasti vajab, on äkki koormus liiga suur? Põhimõtteliselt ei keela keegi ilu pärast neid peale panna ja tavatrenni puhul ei ole neist võib-olla üldse kasu aga kindlasti ei tee nad ka kahju! Hoopis teine asi on aga pika treeningu korral. Nende argumentideni jõudsin seoses oma rännakuhuviga. Nimelt on suurim probleem ülekuumenemine. See mõjub jalgadele kahjustavalt ja kui mõelda sellele haudumisele, mis tekkida võib, ei ole see üldse kaheldav ega lubatav. Ja sama asi võib kergesti tekkida ka kuuma ilma ja lühikese trenni puhul. Isegi soovitatakse peale rasket trenni koheselt hobuse jalgu vooliku all jahutada, et peatada kõõluste degeneratsiooni. Milleks siis üldse kõigepealt tekitada selline olukord ja siis näha vaeva selle kõrvaldamisega? Lisaks tulevad pikemal distantsil mängu hõõrdumised, liiv jm võib vahele minna ja üldse takistab see jala loomulikku liikuvust ja õhuvahetust. Seega ei sobi sellised "toetavad" vahendid sinna, kus neid kõige rohkem vaja võiks minna - tõeliselt raske koormuse ja muutuva pinnase juurde. Ja sealsed hobused peavad üllatavalt hästi vastu. Omaette keerukuse toovad sisse kõikvõimalikud erinevad kaitsmed ja pinded oma kujult ja tekstuurilt. Siinkohal leidsin internetist soovitusi valida kaitsmed, millel on taga reaalne tootearendus. Pindedega on nii, et kõvasti kinnitõmbamine võib väga palju kahju teha, sh jalad paistetama panna (kes on kaitsmed ööseks peale unustanud, see teab), seega võiks eelistada mittevenivaid. Oluline on õhu läbilaskvus ja mugavus hobusele. Kusjuures Trumm on seni ainus hobune olnud, kes muidu ärritajatele eriti ei reageeri aga elastikpindesid ei talu - trenni lõpus rahulikult paigal ei seisa ja hakkab ebamugavusest tammuma. Kaitsmetega ka lõpuks aga aega läheb kauem. Niisiis jõuab ikka välja selleni, et parim hobuse jalgade kaitse on jõukohane treening ja järk-järguline koormuse tõus. Kiirteid siin ei ole - hobuse kõõluste, sidemete ja liigeste ülesehitamiseks kulub 1,5-2 aastat.
Subscribe to:
Posts (Atom)