Silver Ihastes, mina vigane

Ühel päeval mina maal mõtlesin, et noh, mis see siis ära ei ole, lähen proovin ratsutada ühe natuke teistmoodi hobusega. Ei olnud hea mõte, oli tige kui kurat, et ma nii usin olin. Olin juba pisikeselt jalutusringilt põllul tagasi tulemas, et noh lähme tagasi teiste hobuste juurde, ei kiusa sind rohkem, kui tema oma arvamust otsustas näidata ja püsti hüppas. Selleks hetkeks olime just tee peale jõudnud ja tagumised jalad libisesid alt ära ja lendasime üle selja. Ei ole tore vaatepilt, kui pool tonni paanikas lolli liha ülevalt alla sinu suunas lendab, ei taha vaenlasele ka. Nii ma seal lamasin, liigutada ei julgenud, valu tappis, ootasin kiirabi. Vähemalt teadvusekaotust polnud ja seda kindlasti tänu kiivrile. Ma tõesti palun teid, ärge minge ise ega lubage kunagi kedagi ilma turvakiivrita hobuse selga. Ka kõige paremad hobused on võimelised lollilt libisema, rääkimata sellest, et mul on ka näiteks maneežis korrektse liivapinnase peal õnnestunud koos hobusega niimoodi käna käia, et kiirabilaks jälle. Mul on vist mingi eriline anne koos hobusega kukkuda pidevalt aga see ei anna kellelegi vabandust kiiver "maha unustada" vms. Tihtipeale kannan ka kordetades kiivrit, lihtsalt superhea teistele eeskuju näitamise võimalus. Kes lapsest saati kiivrit harjunud kandma on, teeb seda hea meelega ja on uhke ka veel selle üle. Nüüd tuleb uus kiiver hankida, sest uuendamist vajab selline turvavarustus samuti regulaarselt.

Järgmisel päeval oli Silveri vedu Ihastesse, ilmselgelt jäin sellest kõigest kõrvale. Kohanemine ja asjade paikapanemine ja kõik toimus ilma minuta, see nii oluline osa. Nädal hiljem olin piisavalt kõndimisvõimeline, et võtsin talliskäigu siiski ette. Ega nädal aega kodus istuda pole lihtne, niisamuti ei ole ka veel emotsioonid raugenud sellest värskest õhust ja vapustavalt toredatest loomadest. Uskumatuna tuli, millise rahulolu annab talliskäik. Alguses mõtlesin, et lähen korra vaatan hobuseid ja söödan leiba ja kogu lugu. Ilmselgelt alahindasin ennast, kokku tuli tubli 2h talliskäik vähemalt. Puhastasin Silverit, kordetasin ja jalutasin teda maneežis valjastega. Uudistasin ja avastasin, mis kõik varustus tal olemas on :D Siis võtsin Trummilt teki seljast ja jalutasin temaga õues korra edasi ja tagasi, et tsipa koibi sirutaks. Siis nõelusin tema talvetekil paar auku kinni. Sadularuumis vedeles pingi peal mingi kolm tekki... kõik meie omad :D Millest üks nii totaalselt ribadeks, et ma hakkasin naerma selle peale :D Eriti naljakas on selle pärast, et see tekk oli teise teki all hobuse seljas, mis valemiga see sealt ribadena välja tuli, ma ei oska kommenteerida. Ja niimoodi see aeg lendas igavikku ja minu emotsioonid taevasse :)

vaatamiseks

Trumm Ihastes

Aeg on jälle natuke uudiseid kirja panna. Trumm kolis eile Ihaste talli :) Et oleksid paremad treeningtingimused ja Anett saaks ise tallis käia. Ratsutajal on seal ikka tunduvalt parem ja ega hobuselgi kehv ole - hommikul 7-st hakatakse juba koplitesse viima ja boks on suur. Seal tallis olemine lihtsalt eeldab, et ratsutaja tihemini hobusele lisaliigutamist pakub. Kabjakesed said ka värskelt üle käidud. Silver on väga tubli olnud ja kõik on sujunud. Teeb kordel sammu-traavi ja olen see kuu iga kord tal seljas käinud, niisama seisu pealt. Väga ei taha kiirustada, sest adrenaliinirohke on seegi ettevõtmine. Ma lihtsalt ei ole varem hobust sadulasse pannud südatalvel keset põldu üksinda :) Õrnahingeline arabi ristand nagu ta on. Arlekiin saab nautida talvepuhkust, sest sinna ma jõuan ikka väga harva viimasel ajal. Eks külm ilm on põhisüüdlane. Aga ta on nii tubli, et võin temaga siis lihtsalt põllule kappama minna, käitub ikka kenasti. Vahepeal sõitsin ka korra ühe võõra suure hobusega - Classic. Tema meenutas mulle Critet ja eks nad mõlemad olegi samast isast mõlemad hallid ja suured ja suure hobuse liikumisega. Loodetavasti sai omanik ka mõne kasuliku näpunäite sellest korrast.

on nagu on

Elu on keeruliseks ära läinud, pole tahtmist tallis käia ega sellest ka siin kirjutada. Hobustel pole midagi viga, Arliga teeme vabalt ka juba galoppi põllul, Sillul kõõlun jaluste otsas ja vaja oleks sadulasse ära panna lõpuks. Talunike märapunnidega pole veidikesest maatööst kaugemale jõudnud. Trummi olen mõned korrad külastanud, sõitnud päitsetega ja värkinud. Temal on samm lahtisemaks läinud aga eks rohke puhkus on seda lihast jällegi kahandanud. Kelly juures olen värkinud Eksi ja käinud Armsaga korra metsas ja korra platsil. Aga no kokkuvõttes möödub talvine aeg ilma maneežita tallides ikka heitliku ilma tujude järgi ja korralikku treenimist see igal juhul ei soosi. Kahju!

suht vaikne aeg

Ei toimu suurt midagi, millest oleks väärt kirjutada. Sillu is such a sweetheart :) Tubli ja teeb hästi koostööd. Talliomanik rääkis, et tunneb mu auto ka ära, muutub kohe tähelepanelikuks kui ma tulen :D Ja ega tulebki väravasse vastu ja aeg-ajalt hirnatab ka :) Oleme jõudnud ohjamiseni ja harjutame seda, sadulaga pole praegu üldse töötanud. Ilmad on ka heitlikud ja seetõttu ka pinnas. Talunike juurde olen kahjuks vähe jõudnud, kuid see-eest olen palju teinud korraga. Nüüd on mul seal juba 3 hobust, kellega tegeleda :) Täkupoisiga ikka ratsutame vaikselt sammu-traavi. Märadega teen käekõrval tööd, sellest pole suurt midagi rääkida.
Lisaks käisin Eesti Hobuse Kaitse Ühingu koosolekul. Trumm sai jälle autasustatud, sai EHKÜ edetabelis koolisõidus kolmanda koha :) Üritus andis palju-palju motivatsiooni ja teadmise, et olen õigel teel :) Tuleb ikka rohkem ja rohkem hobustele aega pühendada, neid ratsastada ja ette õpetada ja võistelda ja kõike muud. Tasub tegelemist see eesti hobune!
Veel sõitsin Armsaga. Käisime koos Kellyga maastikul, ma polnud nii ammu käinud. Tegelikult ma pole ammu korralikult ratsutanudki :D Nüüd sai see tasa tehtud. Pärast värkisin Goša ja Bure ära.

Karikas ja koolitus ja hobused

Pole jälle viitsinud kirjutada, üht-teist siiski juhtunud on. Septembri keskel käisime Säreveres võistlemas, toimus eestlaste koolisõidu viimane etapp. Olin päeva esimene ja skeem nii hästi ei läinudki :D St et koolisõiduaed oli teisel pool ja päikesega tekkisid ühte äärde triibulised varjud ja Trumm oli veendunud, et need on väga ohtlikud ja neile ei tohi peale astuda :D Vähe sellest, et ta alguses takistusi platsi ääres kartis, sõitis skeemis paar harjutust külg ees ja traavi asemel sammus :D Õnneks küünlasse ei tõusnud. See tõi meile viienda koha, Anetil läks paremini ja tuli kolmas koht :) Kuna tegemist oli viimase etapiga, autasustati ka karikasarja üldarvestuses, kus mina sain esimese koha ja Anett teise :)

Peale seda olen Trummiga vaid ühe korra sõitnud, siis läks ka maneežis kordetamise reeglite pärast seletamiseks(kõik ei saa aru, et ratsutajale tuleb ka ruumi jätta) ja lõpetasin üldse maastikul 12km ringiga :D Peale seda pole ausalt öelda enam tahtnudki Vesneri talli minna.
 See-eest olen regulaarselt käinud Sillu juures, oleme nüüdseks jõudnud valjaste ja sadulaga kordetamiseni. Tööd on veel enne selgaminekut palju, kuna tahan kindla peale välja minna. Tegemist on siiski võõra ja tundliku hobusega, kelle usaldust ei soovi kaotada :)
Arliga olen ka jõudumööda sõitnud ning paar korda ohjamist teinud. Poni on elav ja tundlik, kuid mitte kartlik.

Eile käisin Raasikul/Perilas Hans Sidbäcki koolitusel, oli hea ja hariv :) Rääkis kuidas ta hobuseid vankri ette õpetab ja kutsaritööst. Toon välja mõned asjad, mida tasub ikka ja jälle üle korrutada. Muidu räägiti hobuse karjakäitumisest, hobuse premeerimisest-tänamisest-korrigeerimisest, ette õpetamise põhitõdedest, kuidas rakendiõpet alustada jne.
-Kui enda oskused saavad otsa, algab tavaliselt vägivald
-Õppimine toimub nendest kordadest, kui ei tule perfektselt välja
-Viga on liiga suurte žestidega suhelda, hobune märkab ka väga väikseid muudatusi
-Kui hobune käitub valesti, peaks ta sellega ise endale ebamugava olukorra tekitama
-Tuleks saada hobuse jaoks suureks ja kindlaks juhiks
-Endal ei tohi ka peale kahte tundi tekkida ebakindlust, et kas nii ikka saab hobuse toimima
-Märguanded on üks asi aga hobuse paneb hästi tööle toetus
-Inimese rahulikkus ja keskendumine kandub üle ka hobusele
-Kehtestatud peavad olema:
     tasakaal
     sirgus
     takt(rütm)
     lõdvestumus
     kuuletumine, järeleandlikkus
     edasiliikumissoov - rõõm tööd teha
     täielik koostöö, harmoonia inimene ja hobuse vahel

Arli ja Sillu

Tegemist on minu uute hoolealustega, keda nüüdsest õpetan. Arli on kolmeaastane valkjaskollane eesti tõugu täkupoiss, kes elab ühes talus Alatskivi kandis. Peale tema elab seal veel neli kabjalist. Arli on pisike aga nunnu. Olen teinud temaga paar nädalat maatööd ja nüüd on ka juba seljas käidud kaks korda. Sillu on kolmeaastane tumehall ristandruun, kes praegu elab Tartu-Räpina mnt ääres. Temaga pole veel jõudnud pmst midagi teha ja kogu maatöö on alles ees, kindlasti kordi pikem kui ainult paar nädalat.

Vastus

26-st inimesest(pageview'de arv oli tegelikult veel kordi suurem) 2 tk julgesid ainult vastust pakkuda, teised kardavad :D Julguse eest peab vist eriauhindu andma hakkama, sest seda vastust ma ikka ei saanud, mis ma kuulda tahtsin :D Mina ütleks siis, et VÄRKIMINE või noh, sepatöö üldiselt. Minu võttis küll nii läbi, kui peale trenni veel kabjad üle teha otsustasin, teine ratsatrenn oleks lõõgastavam olnud. Ega niisama seppadel otsa eest higi ei tilgu :-))
See siis osa minu viimase aja ainukesest ratsatrennist, kus käisin Trummiga maastikul. Oi kus sai alles käidud. Alguses olin maneežis, tegin kergelt natuke ühte ja teist, siis tuli välja, et teised lähevad maastikule ja läksin kaasa. Koos Ronaldi ja Auroraga ATV krossirajale. Meie Trummiga lõbutsesime ikka täiega, galopis üles ja alla jne. Kui teised silmapiirilt ära kadusid, sai kohe maksimumkiirusega sõitu, sest meie väike härra kardab üksi jääda :D Ponil igatahes silm säras ja isegi lõpus ei väsinud päris ära :) Kuigi läbimärg oli, kaabitsaga oleks saanud higi ära tõmmata, seetõttu läks ka pessu. Lisaks arenes koordinatsioon tuntavalt, lõpus võttis ta kõiki künkaid ning allamäge galopeerimist kohe väga kindla tasakaaluga. Väga nauditav treening.

Mis on füüsiliselt kõige kurnavam töö tallis?

Auhinnaks pulgakomm :)

Trippisime natuke ringi

Ratsutamisega küll tegelenud ei ole, kuid eelmisel kuul sai Anetiga väike ringreis tehtud. Olime Tallinnas mõned päevad, pesime Trummi tekid ja valtrapid ära, käisime kõigis kolmes ratsavarustuse poes, külastasime Rebala, Veskimetsa, Kasemäe ja Rahula talli, vaatasime Hipodroomil traavivõistlusi, Ruilas selle suve suurvõistlusi. Pühapäeval panime läbi Päärdu talli ja Tartu Lätti, seal pidasime Heleni sünnipäeva järve kaldal :) Esmaspäeval käisime Inese tallist ja ahhal-tekiinide kasvandusest läbi ning tagasi Tartusse. Tore reis oli ;)