Nojah, laisk nagu ma olen pole jälle ammu kirjutanud :P Igatahes vahepeal olen niisama sõitnud ja...
Ükspäev võtsin koera talli kaasa :D Minu murjam nägi siis ka esimest korda hobused ära. Alguses kartis ja urises, pärast oli nii armukade, et oleks isegi naksanud. Sama päev ehk 23.aprill oli Trummi sünnipäev, sai siis tegelikult 8 aastaseks.
Järgmisel päeval läksin peale rahulikku platsitrenni väiksele tiirule põllu ääres. See lõppes siis sellega, et oleks paar korda peaaegu maha lennanud kuna poni arvas et seal ei ole ikkagi turvaline :P
Vahepeal pesin hunniku valtrappe ja 2 talvetekki (käsitsi).
Siis hüppasime :D Miniristi tulime maneežis (lõdvestunud koolisõidust sees võin niikuinii ainult unistada). Alguses tegi megakaugushüppeid ja ma juba olin lootuse kaotanud. Küsiti, kas nüüd tulevad rangluuhüpped :D Õnneks ei tulnud. Siis Renek veits õpetas ja lõpus tuli juba normaalselt ka välja.
Grete sünnipäeva sai ka tähistatud :P
Trumm sai gripivaktsiini.
Viimased trennid on igatahes täitsa hästi läinud. Panin enda sõidus jälle uusi asju tähele, nagu näiteks ristluu kasutus. Istakust sõltub lihtsalt nii palju. Kahjuks alati ei tule iga asja peale iseenesest. Nüüd siis olen jälle targem ja õppisin, kuidas muuta üleminekuid paremaks kasutades vähem ratset ja rohkem istakut. See mõjub! Miks ma selle peale varem ei tulnud?
Homme on võistlused. Perila koolisõit. Täna ei saanudki skeemi normaalselt läbi sõita kuna enne kordetas Laura oma märakest ja siis tuli Renek mingi hulluga :P Aga tühja kah, peaasi et homme meelest ära ei läheks. Poni saba pesin ära, see on nüüd peaaegu õiget värvi ja täiesti läbi kammitud :)
Olid võistlused
Enne võistlusi oli täpselt nii, et kui ma õues sõitsin, oli super! Trumm oli nii tubli. Aga kui ma maneeži läksin, oli õudne :D Kartis suht paaniliselt tagumist äärt. Ise mõtlesin, et äkki tal tekib seal väljapääsmatuse tunne, kuna teda sinna "sunnin" ja seal piiran, ei luba minema joosta. Ja siis ta ei tahagi üldse sinna minna. Suht keeruline oli nii võistlusteks valmistuda. Skeemi sõitsin läbi korra õues ja korra sees, rohkem polnudki mahti :D
Päev enne võistlusi ja võistluspäeval(17.04) tegin esimese soojenduse kõigepealt õues platsil. Oli väga hea idee, sest siis saime lõdvestatult ja normaalselt sooja teha, ei pidanud kaklema vms. Võistlustel olid tagant õnneks postid ära viidud ja seal kohtunike alas oli ka inimesi. Seega poni nägi, et polegi nii jube koht kui eelmised korrad tundunud oli. Soojenduse tegin siiski veits liiga pika (25 min õues, 30 min sees + 3 võistlejat enne mind) ja ta vajus skeemi sõitmise ajal veits ära. Aga igatahes parem variant, kui paanikas tõmblev hobune! Suure kartmise jms tõttu arvasin, et skeem läheb suht metsa, et äkki ei julge sinna taha üldse minnagi. Aga polndki nii hull, tulemus 61,3%. Skeem oli siis A11 ehk K.N.-Special. Sellise protsendiga muidugi koha peale ei saanud aga jäin ise rahule :) Metsa läksid paar üleminekut, üks voldike ja keskmine traav. Khm, seda viimast meil ei eksisteerigi :D Pealegi oli see otse kõige koledamasse nurka ja suht loobusin, et vähemalt järgmised elemendid välja tuleks. Kohtunikud olid Anders Sucksdorff ning Anu Art.
Järgmised päevad käisin vaatasin natuke koolitusi ehk harisin ennast. Oli kasu küll :) Oleks võinud isegi osa võtta, aga noh, erinevate asjade kokkulangemise tõttu läks nagu läks. Poniga jooksime õues platsil käe kõrval ringi ka ja tegime niimoodi mõned väiksed hüpped :D Päris vahva oli. Ja siis lasin värskeid väikseid rohuliblesid süüa ehk selle kevade esimene murul söötmine.
Vapustavad trennid
No nii super hästi on vahepeal läinud :)
6.aprill sõitsin peale talve esimest korda väliplatsil. Nii mõnus oli. Ilm oli ka nii kevadine ja soe jne. Alguses panin poni korra kordele igaks juhuks aga tal ei olnud mingit ärevust. Ratsa oli Trumm ülitubli!!! :) Pean ainult enda tasakaalu ja ratsmekasutust jälgima. Juba selle pärast on õues palju parem sõita, et ta kardab seal poole vähem kui maneežis. Vahe on tuntav. Pinnas oli ka superhea :)
8.aprill käisime koos Anu ja Violaga maastikul. Ammu polnud ju käinud aga kui Trummil teise hobuse saba nina ees on, läheb ta läbi kõigest :D Seda oli vaja, nt mudast, veest ja võsast läbi murdmiseks :D Tegime mõnusalt pika ringi - 13,4 km. Ilm oli kevadine, päike paistis, hea oli sõita. Sain ka uusi radu teada :) Poni läks küll päris märjaks, sest alguses oli ta väga õhinas, aga treeningu mõttes oli väga hea. Sai sammu venitamist harjutada jne. Ainult kuna mul raudu polnud, ei saanud igal pool kruusa peal traavida. Kraavikesi hüppasime ka. Ühesõnaga läks väga kenasti see matk, oli nii mõnus vaheldus. Lisaks avastasin selle pika sõidu jooksul ühe asja, mis tõenäoliselt mõjutab ka seda, et mul parempoolses asetuses sõitmine halvemini välja tuleb - ma painutan oma paremat jalga kannaliigesest natsa valesti :-))) Siuke tore avastus siis :D
Pärast andsin ponile üle pika aja 0,5 l müslit (tuletan meelde tema jõusöödakoguse: juba 2,5 kuud ainult 2 peotäit kaera päevas), kuna trenn oli tugev ja poni viimasel ajal norm käitunud. Talle nii maitses, nii nautis :) Lakkus küna mingi 20 korda üle, et jumala eest ükski molekul kaduma ei läheks :D
6.aprill sõitsin peale talve esimest korda väliplatsil. Nii mõnus oli. Ilm oli ka nii kevadine ja soe jne. Alguses panin poni korra kordele igaks juhuks aga tal ei olnud mingit ärevust. Ratsa oli Trumm ülitubli!!! :) Pean ainult enda tasakaalu ja ratsmekasutust jälgima. Juba selle pärast on õues palju parem sõita, et ta kardab seal poole vähem kui maneežis. Vahe on tuntav. Pinnas oli ka superhea :)
8.aprill käisime koos Anu ja Violaga maastikul. Ammu polnud ju käinud aga kui Trummil teise hobuse saba nina ees on, läheb ta läbi kõigest :D Seda oli vaja, nt mudast, veest ja võsast läbi murdmiseks :D Tegime mõnusalt pika ringi - 13,4 km. Ilm oli kevadine, päike paistis, hea oli sõita. Sain ka uusi radu teada :) Poni läks küll päris märjaks, sest alguses oli ta väga õhinas, aga treeningu mõttes oli väga hea. Sai sammu venitamist harjutada jne. Ainult kuna mul raudu polnud, ei saanud igal pool kruusa peal traavida. Kraavikesi hüppasime ka. Ühesõnaga läks väga kenasti see matk, oli nii mõnus vaheldus. Lisaks avastasin selle pika sõidu jooksul ühe asja, mis tõenäoliselt mõjutab ka seda, et mul parempoolses asetuses sõitmine halvemini välja tuleb - ma painutan oma paremat jalga kannaliigesest natsa valesti :-))) Siuke tore avastus siis :D
Pärast andsin ponile üle pika aja 0,5 l müslit (tuletan meelde tema jõusöödakoguse: juba 2,5 kuud ainult 2 peotäit kaera päevas), kuna trenn oli tugev ja poni viimasel ajal norm käitunud. Talle nii maitses, nii nautis :) Lakkus küna mingi 20 korda üle, et jumala eest ükski molekul kaduma ei läheks :D
Elleni trenn + Trumm algajateponina
Nonii, selle kuu sündmustest siis tagantjärgi:
1.aprillil käisin hipus, ostsin ponile uue teki :) Puuvillase õhukese.
2.aprill otsustasin õhtul et ma ikkagi lähen talli :P Kordetasin teda, lasin ka galopikiirendusi teha ja ponil end välja joosta. Lõpus natsa külgratsmetega traavitööd. Siis tegime natuke sigadusi ka - käe kõrval küünalt tuletasin meelde :D Ja lõpetuseks veidi klikkerit, mis meil veits unarusse on jäänud ajapuudusel.
3.aprill - Elleni trenn. Kõigepealt puhastasin poni õues, nii soe oli :) Siis passisin maneežis, vaatasin teisi sõitmas jms, tegin aega parajaks. Siis käbe poni valmis ja maneeži. Eriti ei jõudnudki kordet teha kui Ellen juba tuligi. Pidin veel teise talli kannuste järele jooskma :D
Mõtlesin, et huvitav miks Ellen mulle ja Kätlinile midagi ei ütle. Tuli välja, et ta ei teadnudki, et me ka trennis oleme :P Igatahes olid veel Brincipe ja Vagabond ka ja kuna tase ebaühtlane siis saime suht vähe tähepanu. Mul polnud ses suhtes vahet, et sõitsin niikuinii alles neljandat korda peale õnnetust aga Kätlinil oli suht mõttetu. Trumm oli väga tubli! Lihtsamate harjutuste tiksumine oli ses suhtes hea, et ei saanud üle nõuda :D Käed peaksid veel rahulikumad ja stabiilsemad olema. Ratse ei tohi pikemaks vajuda. Poni sirutas ette-alla, see oli hea. Istak on natsa jama, eriti galopis. Ellen tahtis pikemaid jaluseid aga hüppesadulaga on suht raske pikemate jalustega sõita mu meelest :D Mulle meeldivad ikka hüppejalused :D Lisaks on veel see ka, et mul on ju poni ning halb on sõita, kui hobune lõppeb enne ära kui jalad :P Kui suure hobuse seljast tulla, on kohe tunda, et pole kuhu suruda :P Ses suhtes tahaks koolisõidusadulat, et siis oleks mugavam pikemate jalustega leppida, aga ma ei raatsi raha kulutada niiet jamh :P Oma koolisõidusadula müüsin igatahes Suhkrule, vähemalt talle sobib :)
Trennist veel nii palju, et pärast kui taha ka sõitsime, siis ei juhtunudki midagi. Lihtsalt kartis ja seetõttu pöörasin varem ära aga ei streikinud vms. Lõpuks olime mõlemad surmväsinud! Sellist trenni pole kummalgi ammu olnud :D Ponil oli pea maas ja ei teinud millestki välja, mul annavad lihased mõnuga tunda.
4.aprill oli alguses plaan proovida maastikule minna. Maneežitrenni ei tahtnud teha, kuna sai eile nii tugeva trenni. Läks hoopis nii, et sõbranna tuli kaasa ja tegin hoopis talle tunni. Ise selga ei roninudki. Igaks juhuks tegin kerge korde ette, et veenduda, et mingit üleliigset energiat pole vms. Ja siis mängis Trumm algajateponi :) Ta oli väga tubli. Tegid kordel sammu-traavi. Mul sõbranna on isegi paar korda ratsalaagris käinud ja mõned korrad minuga tallis kaasas. Küsisin just msnis "kle kunas sa viimati ratsutasid? Trummiga hipus?" "ee..ammu. siis kui ta seda imeasja tegi eest ja tagant üles, see nägi lahe välja :D" Ta võib õnnelik olla, et ta siis veel seljas polnud, vaid poni üksi kordel :P Igatahes sellest siis 1,5 a ja selle kohta tuli tal eile väga hästi välja! Harjutas kergendamist põhiliselt. Ja tundis rõõmu :) Kui ta sammus pöördeid tegi, ei tahtnud ma, et ta ainult sisemise ratsmega pööraks. Ütlesin, et pööraks enda õlad sinna suunda, kuhu pöörata tahab ja lihtsalt hämmastav, kuidas see mõjus!!! Kohe läks istak poole paremasse tasakaalu, kasutas käsi ja jalgu pööramiseks ja poni kohe reageeris tasakaalumuutustele. Niimoodi, et tema oli seljas vaimustuses, kui kergesti ja ilma jõuta pöörata saab :D Siis trenn läbi, kabjad puhtaks, talli, varustus maha, ponile tekk selga ja tagasi koplisse.
1.aprillil käisin hipus, ostsin ponile uue teki :) Puuvillase õhukese.
2.aprill otsustasin õhtul et ma ikkagi lähen talli :P Kordetasin teda, lasin ka galopikiirendusi teha ja ponil end välja joosta. Lõpus natsa külgratsmetega traavitööd. Siis tegime natuke sigadusi ka - käe kõrval küünalt tuletasin meelde :D Ja lõpetuseks veidi klikkerit, mis meil veits unarusse on jäänud ajapuudusel.
3.aprill - Elleni trenn. Kõigepealt puhastasin poni õues, nii soe oli :) Siis passisin maneežis, vaatasin teisi sõitmas jms, tegin aega parajaks. Siis käbe poni valmis ja maneeži. Eriti ei jõudnudki kordet teha kui Ellen juba tuligi. Pidin veel teise talli kannuste järele jooskma :D
Mõtlesin, et huvitav miks Ellen mulle ja Kätlinile midagi ei ütle. Tuli välja, et ta ei teadnudki, et me ka trennis oleme :P Igatahes olid veel Brincipe ja Vagabond ka ja kuna tase ebaühtlane siis saime suht vähe tähepanu. Mul polnud ses suhtes vahet, et sõitsin niikuinii alles neljandat korda peale õnnetust aga Kätlinil oli suht mõttetu. Trumm oli väga tubli! Lihtsamate harjutuste tiksumine oli ses suhtes hea, et ei saanud üle nõuda :D Käed peaksid veel rahulikumad ja stabiilsemad olema. Ratse ei tohi pikemaks vajuda. Poni sirutas ette-alla, see oli hea. Istak on natsa jama, eriti galopis. Ellen tahtis pikemaid jaluseid aga hüppesadulaga on suht raske pikemate jalustega sõita mu meelest :D Mulle meeldivad ikka hüppejalused :D Lisaks on veel see ka, et mul on ju poni ning halb on sõita, kui hobune lõppeb enne ära kui jalad :P Kui suure hobuse seljast tulla, on kohe tunda, et pole kuhu suruda :P Ses suhtes tahaks koolisõidusadulat, et siis oleks mugavam pikemate jalustega leppida, aga ma ei raatsi raha kulutada niiet jamh :P Oma koolisõidusadula müüsin igatahes Suhkrule, vähemalt talle sobib :)
Trennist veel nii palju, et pärast kui taha ka sõitsime, siis ei juhtunudki midagi. Lihtsalt kartis ja seetõttu pöörasin varem ära aga ei streikinud vms. Lõpuks olime mõlemad surmväsinud! Sellist trenni pole kummalgi ammu olnud :D Ponil oli pea maas ja ei teinud millestki välja, mul annavad lihased mõnuga tunda.
4.aprill oli alguses plaan proovida maastikule minna. Maneežitrenni ei tahtnud teha, kuna sai eile nii tugeva trenni. Läks hoopis nii, et sõbranna tuli kaasa ja tegin hoopis talle tunni. Ise selga ei roninudki. Igaks juhuks tegin kerge korde ette, et veenduda, et mingit üleliigset energiat pole vms. Ja siis mängis Trumm algajateponi :) Ta oli väga tubli. Tegid kordel sammu-traavi. Mul sõbranna on isegi paar korda ratsalaagris käinud ja mõned korrad minuga tallis kaasas. Küsisin just msnis "kle kunas sa viimati ratsutasid? Trummiga hipus?" "ee..ammu. siis kui ta seda imeasja tegi eest ja tagant üles, see nägi lahe välja :D" Ta võib õnnelik olla, et ta siis veel seljas polnud, vaid poni üksi kordel :P Igatahes sellest siis 1,5 a ja selle kohta tuli tal eile väga hästi välja! Harjutas kergendamist põhiliselt. Ja tundis rõõmu :) Kui ta sammus pöördeid tegi, ei tahtnud ma, et ta ainult sisemise ratsmega pööraks. Ütlesin, et pööraks enda õlad sinna suunda, kuhu pöörata tahab ja lihtsalt hämmastav, kuidas see mõjus!!! Kohe läks istak poole paremasse tasakaalu, kasutas käsi ja jalgu pööramiseks ja poni kohe reageeris tasakaalumuutustele. Niimoodi, et tema oli seljas vaimustuses, kui kergesti ja ilma jõuta pöörata saab :D Siis trenn läbi, kabjad puhtaks, talli, varustus maha, ponile tekk selga ja tagasi koplisse.
Kordaläinud kordetrenn :)
Võtsin Saale peale ja põrutasime talli. Alguses kohe läksin tšekkasin uued hobused üle. Siis poni valmis. Mõtlesin kordetada ja lõpus külgratsmetega natsa teha. Siis avastasin, et sedelgat pole, olin selle vahepeal juba autosse jõudnud tassida. Aga auto oli seekord teise talli ees :P Niisiis läksime poniga maneežiuksele ja palusin hoida kuni toon. Polekski kohe kordetama saanud, sest 2tk oli ees juba.
Kordetasin tagumises ääres seekord. Ponil oli päris kõva jooksutuju! Väga palju pakkus ise galoppi ja siis muudkui jooksis ringiratast. Vähemalt sai oma liikumispuudujäägid tasa teha :) Lõpuks oli ta mõnusalt lahti jooksnud ennast ja tegin ka külgratsmetega. Jooksis päris kenasti, jäin täitsa rahule. Pidin pikemalt maha jalutama, kuna kordetrenn tuli (poni soovil :P) pikem kui ma kavatsesin ja ta oli veits niiske.
Järgmised korrad peab ka kindlasti kordetama, eriti kui ratsutama minna. See mõjub hästi praegu. Poni saab omas tempos ennast soojaks joosta ja ma ei saa midagi ära vusserdada.
Mõnusalt kevadine ilm oli juba, nii soe :) Vett oli igal pool nii et tapab aga kookisin oma ratsakummikud jälle välja ja hea kuiv sulistada :D
Canarial on kapjadega sama asi mis Trummil - kahekordne kabjasein :S Lasen praegu selle veel ära värkida, aga peale võistlusi peaks rauad panema. Et vahe sügavamaks ei läheks, Kubre soovitab. Peaks olema pinnasest, et kivikesed lähevad vahele. Eks näis.
Ja lõpuks: meetrise vöö otsingud hakkavad jälle peale :D
Kordetasin tagumises ääres seekord. Ponil oli päris kõva jooksutuju! Väga palju pakkus ise galoppi ja siis muudkui jooksis ringiratast. Vähemalt sai oma liikumispuudujäägid tasa teha :) Lõpuks oli ta mõnusalt lahti jooksnud ennast ja tegin ka külgratsmetega. Jooksis päris kenasti, jäin täitsa rahule. Pidin pikemalt maha jalutama, kuna kordetrenn tuli (poni soovil :P) pikem kui ma kavatsesin ja ta oli veits niiske.
Järgmised korrad peab ka kindlasti kordetama, eriti kui ratsutama minna. See mõjub hästi praegu. Poni saab omas tempos ennast soojaks joosta ja ma ei saa midagi ära vusserdada.
Mõnusalt kevadine ilm oli juba, nii soe :) Vett oli igal pool nii et tapab aga kookisin oma ratsakummikud jälle välja ja hea kuiv sulistada :D
Canarial on kapjadega sama asi mis Trummil - kahekordne kabjasein :S Lasen praegu selle veel ära värkida, aga peale võistlusi peaks rauad panema. Et vahe sügavamaks ei läheks, Kubre soovitab. Peaks olema pinnasest, et kivikesed lähevad vahele. Eks näis.
Ja lõpuks: meetrise vöö otsingud hakkavad jälle peale :D
Läheb hullemaks :D
Hoiatus: tegu on hilisõhtuse vaimuelavushetkega, seega on siin monoloogid, mõttearendused, filosoofiapahvakud, vaimuvälgatused, analüüsid - te ei pea ennast sellega koormama :P
Okei, täna, märtsi eelviimasel päeval, käisin jälle ratsutamas. Kordet ette teha ei viitsinud. Vale valik. Ponil oli suht pea laiali otsas. Trenn läks sitasti. Panin 2 paari ratsmeid: suuliste külge ja kapsli külge - et ma teda asjatult suust ei tiriks vaid et surve hajuks ka ninale. Korra tegi ka mingeid kohapeal galopisamme, mõtlesin et nüüd hakkab alla viskama või midagi. Aga sõitsin edasi ja poni jooksiski edasi. Hea, et sellest olukorrast välja tulime, halb, et selline olukord üldse tekkis! Galopis vahepeal läks ähmi täis ka, õnneks minema ei tõmmanud vms vaid eeskujulikult kuulas ka minu aitamisvõtteid(seda sõna tasuks juurutada).
Asjad ei tulnud üldse nii välja nagu ma oleks tahtnud. Kuigi paremale sõitmine tuli selles suhtes paremini välja, et ma jälgisin spetsiaalselt oma õlgade suunda ja mõtlesin ekstra Müseleri kaarsõidufaasidele. Lisaks aitab, kui mõelda, et tahaks õlad ees sõita. Lisaks suutsin tähele panna, mida ma ise valesti tegin. Selleks ei pea olema mingi selgeltnägija. Hobune ütleb oma osa läbi selle, et harjutus ei tule välja nagu loodetud. Siis mõtleb ratsanik, mida ta just tegi, analüüsib ja proovib paremini. Ja eksperimenteerib ja tunnetab hobust ja sadu kordi analüüsib ja jõuab mingitele järeldustele. Antud juhul siis leidsin, et kasutan pigem paremat ratset ja säärt veidi valesti(muidugi ka hobune on ühele poole kõver ja "raskem") ja seega läheb ka tasakaal veidi paigast ära. Vahepeal jääb parem käsi lukku, mis on ekstra halb. Näiteks üleminekul galopist traavile. Ja sellega läheb omakorda hobune pingesse ja kõverasse. Ühesõnaga ennast tuleks rohkem lõdvestada ja jälgida. Rohkem sääri, vähem käsi.
Teine suur asi on, et ma nõudsin liiga ruttu liiga palju. Liiga raskeid asju liiga kiiresti. Endal hobune 2 kuud seisnud... Tuleb töötada põhialustega! Sõita nagu noore hobusega. Ma tean, mida mu hobune oskab ja ma tahan seda kohe saada. Kiirustamine on alati ja alati olnud üks suurimaid vigu, mida üldse teha saab, ja mitte ainult ratsutades. Mul on raske "käsitseda" teda õrnalt ja ettevaatlikult kui ma tean, et ta mind ega aitamisvõtteid ei karda. Seega keerasin ma siis meie ilusa uue alguse veidi perse.
Peale trenni lõppu olin ma nii masenduses. Et kuidas ma sain oma nii toreda poniga niimoodi käituda. Keegi võiks karjatada keset trenni, et "Tunneta hobust" "Ära suru hobust raamidesse" "Sõida ettevaatlikumalt" "Taaskehtesta põhialused" "Võta hobune aitamisvõtetesse" jne jne jne. Kuna kõrvalt niikuinii poole vähem näha on, tuleb see töö siiski ise ära teha("Sul läks sitasti? Kõrvalt oli küll jumala OK.."). Ühesõnaga mõte tööle. Samas hoiatatakse mind ülemõtlemise eest, mida ma kindlasti teinud olen(äkki ka nüüd üle võimendanud situatsioone?). Kuid ma ei taha niisama sõita, ma tahan ideaali! Katsetan, kuidas selleni jõuda. Läks metsa, järelikult oli tee vale. Kõige hullem oleks samamoodi edasi teha ja siis hobust kiruda, et loll lehm. Hull on ka ennast kiruma jääda, sest sõiduvõtted ise ei muutu, neid tuleb muuta! Kui asi ei toimi, tuleb midagi teisiti teha.
Õhtul sai mõeldud veel külgratsmetega kordetamise kasulikkusele või kahjulikkusele. Nende suhtes soovitaks alati skeptiline olla. Need pole midagi head, liiga jäigad, ei sobi galopitööks, liiga piiravad, suruvad raamidesse, mõjuvad läbi valu jne jne jne. Kokkuvõttes sai jõutud sinnani, et neil on ainult üks väike hea asi kogu selle "kõrvalmõjude" krempli kõrval - võtavad vastu tagant tulevat energiat. Külgratsmed ei ole asjad, mida kasutada noorel hobusel. Liiga palju neid ratsme taga olevaid hobuseid niigi. Noor hobune ei oska ennast kanda, kordering on niigi raske joosta talle, külgratsmed mõjuvad halvasti(kõige hullem on rulli tõmbamine välise "ilu" nimel). Pikkus peaks niigi olema selline, et kui hobuse pea on vertikaalis, on külgratsmed lõdvad. Vahel öeldakse, et siis pole neil mõtet - just siis ongi! Just siis nad võtavadki veidi vastu tagant tulevat energiat ja aitavad veidi tagaosa tööd juurde lisada. Samas suudab nii kaasa töötada vaid hobune, kes ratsa sama asja juba oskab. Ja kes ratsa juba oskab, sellega ratsutatakse(kui just ratsanike luid ei murta). Ja seega polegi neid vaja! (Samal põhimõttel öeldakse: libisevaga oskavad sõita vaid profid aga neil pole seda vaja.) Et vaielge vastu või ärge vaielge - parem ärge vaielge, sest vahet ei ole niikuinii. Selle üle võibki vaidlema jääda, igal asjal on sada tahku. Ma võiks õigustada erinevaid vaatenurki, kuid omast arust valisin kõige arukama...
Nüüd ma tunnen ise ka, et olen ülemõelnud ja lisasin algusesse hoiatuse :-)
Mis edasi sai? Leppisin Anne-Liisiga kokku, et lähen ka reedel Elleni trenni. Et saada selliseid kommentaare, et kuidas kohtunikud kõrvalt näeksid. Ettevalmistus võistlusteks. Väike Ronnu tuli ka maneezi, nii nunnu :) Kojusõidul suutis Saale õnneks mu tuju jälle normi tõsta, et ma polnudki trennimasekas kui koju jõudsin :P Reedel tuleb igatahes kardinaalselt teisiti sõita. Vahepeal ma parem ei ratsutagi. Igale mõõnale järgneb tõus ja elu on nii ilus, kui ilusaks see mõelda :) Head ööd!
ps. Poni energilisuse põhjuses saan ka kindel olla nüüd - silo. Küllap nüüd treeninguga jääb uimasemaks.
Okei, täna, märtsi eelviimasel päeval, käisin jälle ratsutamas. Kordet ette teha ei viitsinud. Vale valik. Ponil oli suht pea laiali otsas. Trenn läks sitasti. Panin 2 paari ratsmeid: suuliste külge ja kapsli külge - et ma teda asjatult suust ei tiriks vaid et surve hajuks ka ninale. Korra tegi ka mingeid kohapeal galopisamme, mõtlesin et nüüd hakkab alla viskama või midagi. Aga sõitsin edasi ja poni jooksiski edasi. Hea, et sellest olukorrast välja tulime, halb, et selline olukord üldse tekkis! Galopis vahepeal läks ähmi täis ka, õnneks minema ei tõmmanud vms vaid eeskujulikult kuulas ka minu aitamisvõtteid(seda sõna tasuks juurutada).
Asjad ei tulnud üldse nii välja nagu ma oleks tahtnud. Kuigi paremale sõitmine tuli selles suhtes paremini välja, et ma jälgisin spetsiaalselt oma õlgade suunda ja mõtlesin ekstra Müseleri kaarsõidufaasidele. Lisaks aitab, kui mõelda, et tahaks õlad ees sõita. Lisaks suutsin tähele panna, mida ma ise valesti tegin. Selleks ei pea olema mingi selgeltnägija. Hobune ütleb oma osa läbi selle, et harjutus ei tule välja nagu loodetud. Siis mõtleb ratsanik, mida ta just tegi, analüüsib ja proovib paremini. Ja eksperimenteerib ja tunnetab hobust ja sadu kordi analüüsib ja jõuab mingitele järeldustele. Antud juhul siis leidsin, et kasutan pigem paremat ratset ja säärt veidi valesti(muidugi ka hobune on ühele poole kõver ja "raskem") ja seega läheb ka tasakaal veidi paigast ära. Vahepeal jääb parem käsi lukku, mis on ekstra halb. Näiteks üleminekul galopist traavile. Ja sellega läheb omakorda hobune pingesse ja kõverasse. Ühesõnaga ennast tuleks rohkem lõdvestada ja jälgida. Rohkem sääri, vähem käsi.
Teine suur asi on, et ma nõudsin liiga ruttu liiga palju. Liiga raskeid asju liiga kiiresti. Endal hobune 2 kuud seisnud... Tuleb töötada põhialustega! Sõita nagu noore hobusega. Ma tean, mida mu hobune oskab ja ma tahan seda kohe saada. Kiirustamine on alati ja alati olnud üks suurimaid vigu, mida üldse teha saab, ja mitte ainult ratsutades. Mul on raske "käsitseda" teda õrnalt ja ettevaatlikult kui ma tean, et ta mind ega aitamisvõtteid ei karda. Seega keerasin ma siis meie ilusa uue alguse veidi perse.
Peale trenni lõppu olin ma nii masenduses. Et kuidas ma sain oma nii toreda poniga niimoodi käituda. Keegi võiks karjatada keset trenni, et "Tunneta hobust" "Ära suru hobust raamidesse" "Sõida ettevaatlikumalt" "Taaskehtesta põhialused" "Võta hobune aitamisvõtetesse" jne jne jne. Kuna kõrvalt niikuinii poole vähem näha on, tuleb see töö siiski ise ära teha("Sul läks sitasti? Kõrvalt oli küll jumala OK.."). Ühesõnaga mõte tööle. Samas hoiatatakse mind ülemõtlemise eest, mida ma kindlasti teinud olen(äkki ka nüüd üle võimendanud situatsioone?). Kuid ma ei taha niisama sõita, ma tahan ideaali! Katsetan, kuidas selleni jõuda. Läks metsa, järelikult oli tee vale. Kõige hullem oleks samamoodi edasi teha ja siis hobust kiruda, et loll lehm. Hull on ka ennast kiruma jääda, sest sõiduvõtted ise ei muutu, neid tuleb muuta! Kui asi ei toimi, tuleb midagi teisiti teha.
Õhtul sai mõeldud veel külgratsmetega kordetamise kasulikkusele või kahjulikkusele. Nende suhtes soovitaks alati skeptiline olla. Need pole midagi head, liiga jäigad, ei sobi galopitööks, liiga piiravad, suruvad raamidesse, mõjuvad läbi valu jne jne jne. Kokkuvõttes sai jõutud sinnani, et neil on ainult üks väike hea asi kogu selle "kõrvalmõjude" krempli kõrval - võtavad vastu tagant tulevat energiat. Külgratsmed ei ole asjad, mida kasutada noorel hobusel. Liiga palju neid ratsme taga olevaid hobuseid niigi. Noor hobune ei oska ennast kanda, kordering on niigi raske joosta talle, külgratsmed mõjuvad halvasti(kõige hullem on rulli tõmbamine välise "ilu" nimel). Pikkus peaks niigi olema selline, et kui hobuse pea on vertikaalis, on külgratsmed lõdvad. Vahel öeldakse, et siis pole neil mõtet - just siis ongi! Just siis nad võtavadki veidi vastu tagant tulevat energiat ja aitavad veidi tagaosa tööd juurde lisada. Samas suudab nii kaasa töötada vaid hobune, kes ratsa sama asja juba oskab. Ja kes ratsa juba oskab, sellega ratsutatakse(kui just ratsanike luid ei murta). Ja seega polegi neid vaja! (Samal põhimõttel öeldakse: libisevaga oskavad sõita vaid profid aga neil pole seda vaja.) Et vaielge vastu või ärge vaielge - parem ärge vaielge, sest vahet ei ole niikuinii. Selle üle võibki vaidlema jääda, igal asjal on sada tahku. Ma võiks õigustada erinevaid vaatenurki, kuid omast arust valisin kõige arukama...
Nüüd ma tunnen ise ka, et olen ülemõelnud ja lisasin algusesse hoiatuse :-)
Mis edasi sai? Leppisin Anne-Liisiga kokku, et lähen ka reedel Elleni trenni. Et saada selliseid kommentaare, et kuidas kohtunikud kõrvalt näeksid. Ettevalmistus võistlusteks. Väike Ronnu tuli ka maneezi, nii nunnu :) Kojusõidul suutis Saale õnneks mu tuju jälle normi tõsta, et ma polnudki trennimasekas kui koju jõudsin :P Reedel tuleb igatahes kardinaalselt teisiti sõita. Vahepeal ma parem ei ratsutagi. Igale mõõnale järgneb tõus ja elu on nii ilus, kui ilusaks see mõelda :) Head ööd!
ps. Poni energilisuse põhjuses saan ka kindel olla nüüd - silo. Küllap nüüd treeninguga jääb uimasemaks.
Teeme trenni
Täna oli poni veel koplis, kui sinna jõudsin. Tõin ta siis tuppa ja võtsin märja rõveda tekikese ära :D Puhastada polnudki midagi, niiet varustus peale ja maneeži. Alguses pidin ootama, sest juba 2 kordetajat oli sees, aga mitte kaua. Kahjuks olin piitsa koju unustanud(võtsin parandusse) niiet selle võrra oli juba halvem. Üldse tahtsin kuidagi kiiremini teha ja kordetamine läks veits metsa. Poni jooksis küll aga üldse mitte nii ilusti nagu ma oleks tahtnud. Lõpus jälle natuke külgratsmetega ka, siis tegi galopis natuke rallit ka :P
Siis läksin tribüüni äärde kordet jms ära panema ning küsiti vana mu poni on ja öeldi, et silmade järgi ütleks et poole noorem :D Ega nii ongi, kui krõps käib on tal pea püsti ja silmad punnis ja nägu selline, nagu tahaks midagi "pahatahtlikku" teha :D Saalegi ju vaatas ponile näkku ja ütles ei, kui mul Trummi kellegagi kordetada oli vaja eelm nädal. Kordel ta pole ka just kõige stabiilsem/rahulikum olnud, kui teised vaatama sattunud on, ja nii võibki jääda mulje, nagu noort hobust kordetaks ja esimesi kordi selga läheks :P
Igatahes siis ratsutasin. Seekord ratsariietes, steki ja väikeste kannustega(jep - ponipiinaja in action again, kuid talle pole need võõrad ning me harjutame siiski koolisõiduvõistlusteks(kus on kannused kohustuslikud) ja käe tõttu treenin ratsa minimaalselt). Kõigepealt sõitsin vasakule. Tundsin, kui hea on sõita ikka ratsastatud hobusega. Lähed selga, küsid ja hobune teeb. Mitte ei uju niisama mööda platsi ringi. Trumm oli mõnusalt ümar, sirutas ette-alla. Ajasin ta suht energiliselt jooksma, ei teagi kuidas kõrvalt välja nägi. Ainult galopis ei taha eriti ratsme järele sirutada(nõuandeid??). Kui parematpidi tegema hakkasin, tulid poolpeatused meelde :P Neid oli siis vaja. Paremale oli palju halvem. Ei painutanud ennast eriti ümber sisemise sääre(nõuandeid??) ja seega reageeris paremale ratsmele ka veidi valesti. Ma ei tohiks seda sisemist ratset peaaegu üldse võtta, muidu ta võib sinna peale toetuma hakata. Samas tahan ma teda kuidagi korrigeerida, kui ta pöörde sirgelt võtta tahab aga sääre peale piisavalt ei painuta(Müseleri järgi: välimine ratse kontrollib kiirust, sisemine painet). Seekord pakkus ka ratsa traavi asemel galoppi parematpidi. Ei tahtnud temaga eriti jamada seega lõpetasin ära. Tagumist äärt kartis nagu ikka aga ei hakand sinna ronimagi, paar korda vb proovisin.
Pärast võtsin varustuse ära ja lasin tal maneežis püherdada, nii nautis :) Siis sadul peale, kabjakesed liivast puhtaks ja teise talli. Tagasi minnes sai korra maast elektrit ka jälle :P Tallis pakkusin "kapsast" ka talle, ahnitses täiega aga siis sülitas välja :D Enamusele ei maitsenud, kellele pakkusin. Siis tulimegi Saalega tulema.
Siis läksin tribüüni äärde kordet jms ära panema ning küsiti vana mu poni on ja öeldi, et silmade järgi ütleks et poole noorem :D Ega nii ongi, kui krõps käib on tal pea püsti ja silmad punnis ja nägu selline, nagu tahaks midagi "pahatahtlikku" teha :D Saalegi ju vaatas ponile näkku ja ütles ei, kui mul Trummi kellegagi kordetada oli vaja eelm nädal. Kordel ta pole ka just kõige stabiilsem/rahulikum olnud, kui teised vaatama sattunud on, ja nii võibki jääda mulje, nagu noort hobust kordetaks ja esimesi kordi selga läheks :P
Igatahes siis ratsutasin. Seekord ratsariietes, steki ja väikeste kannustega(jep - ponipiinaja in action again, kuid talle pole need võõrad ning me harjutame siiski koolisõiduvõistlusteks(kus on kannused kohustuslikud) ja käe tõttu treenin ratsa minimaalselt). Kõigepealt sõitsin vasakule. Tundsin, kui hea on sõita ikka ratsastatud hobusega. Lähed selga, küsid ja hobune teeb. Mitte ei uju niisama mööda platsi ringi. Trumm oli mõnusalt ümar, sirutas ette-alla. Ajasin ta suht energiliselt jooksma, ei teagi kuidas kõrvalt välja nägi. Ainult galopis ei taha eriti ratsme järele sirutada(nõuandeid??). Kui parematpidi tegema hakkasin, tulid poolpeatused meelde :P Neid oli siis vaja. Paremale oli palju halvem. Ei painutanud ennast eriti ümber sisemise sääre(nõuandeid??) ja seega reageeris paremale ratsmele ka veidi valesti. Ma ei tohiks seda sisemist ratset peaaegu üldse võtta, muidu ta võib sinna peale toetuma hakata. Samas tahan ma teda kuidagi korrigeerida, kui ta pöörde sirgelt võtta tahab aga sääre peale piisavalt ei painuta(Müseleri järgi: välimine ratse kontrollib kiirust, sisemine painet). Seekord pakkus ka ratsa traavi asemel galoppi parematpidi. Ei tahtnud temaga eriti jamada seega lõpetasin ära. Tagumist äärt kartis nagu ikka aga ei hakand sinna ronimagi, paar korda vb proovisin.
Pärast võtsin varustuse ära ja lasin tal maneežis püherdada, nii nautis :) Siis sadul peale, kabjakesed liivast puhtaks ja teise talli. Tagasi minnes sai korra maast elektrit ka jälle :P Tallis pakkusin "kapsast" ka talle, ahnitses täiega aga siis sülitas välja :D Enamusele ei maitsenud, kellele pakkusin. Siis tulimegi Saalega tulema.
Lõpuks ometi ratsutasin :)
Kõigepealt teisipäevast: käisin tallis suht käbe. Jalutasin poniga maneezis ja veits kordetasin päitsetega. Aga ta oli jube uimane millegipärast ja ei tahtnud joosta. Galoppi tegi ka üliaeglast neljataktilist :D Rohkem siis ei kiusanud, rahvast oli ka palju.
Neljapäeval kordetasin poni täisvarustuses. Oli päris ärevil, hüppas õhku jne. Traavis proovisin teda koguaeg niimoodi jooksma ajada, et vähemalt jälge astuks. Parematpidi pakkus koguaeg traavi asemel galoppi. Siis tegin natuke külgratsmetega ka. Lõpus hakkas parematpidi ette-alla sirutama (Y).
Reedel ehk täna panin jälle täisvarustuse. Kordetasin päris pikalt. Nõudsin jälle jälge astumist ja see toimib, sellest on kasu. Hakkas tagumist otsa kasutama ja kordel töötama. Paremale pakkus jälle traavi asemel galoppi :D Aga siis avastasin ühe kindla koha, kus ta seda pakkus ja hakkasin seal juba ennetavalt "traaaaviiiii" ütlema ja sellest oli kasu, jättis järele :D Siis tegin natsa külgratsmetega ka. Seekord töötas juba päris eeskujulikult :) 
Pean sõnad tagasi võtma, et mu ponile on abivahendid kordel mõttetumast mõttetumad. Lõpuks saab asja ka :D Mitte, et ma selles mingit uut treeningvahendit näeks. Vaid siiski ainult siis, kui millegipärast ratsutada ei saa. Niisiis oli kordel energiline ja tubli. Ja siis läksin selga! Võtsin julguse kokku ja tegin ära :D Poni oli paks nagu emalaev :P Ok-ok lihtsalt kõht alla tulnud aga sadulas oli mõnusalt tunda seda :D Alguses oli täiega selline tunne, nagu roniks esimesi kordi noore hobuse selga :D Aga hea on see, et teda reeglina ei huvita, mis või kes tal seljas on, niiet ta ei karda ratsanikku seljas. Natsa passis, et ma nüüd vahetasin asukohta aga see oli ka kõik. Proovisin energilisemalt sõita kui varem ja ma usun, et oli parem. Eriti pikalt ei teinud, kuid proovisin galoppi ka ikka :P Poni oli tubli, jooksis heas kontaktis ja töötas kaasa. Taha äärde ma igaks juhuks ei sõitnud :D Lõpus jalutasin sammus läbi paar korda. Esimene kord aeglustas ja ajas silmad punni ja tõmbus pingesse jne. Teisel korral nõudsin välimises paindes sammu ja oli parem. Liikumine oli palju "põrkavam" kui ma mäletasin :D Ta ongi kõige liikuvama seljaga eestlane keda ma üldse kohanud olen. Ma ei tea, kuidas ma 17.aprill täisistakut sõidan 8-) Eks näis, mis saama hakkab. Ellenit(Vatsel) kohtasin ka, ütlesin et ma sooviks enne võistlusi vb paar trenni :D Loodame siis, et ponil jätkub kannatust mind kanda. Täna oli ta igatahes täitsa tubli :)
Pean sõnad tagasi võtma, et mu ponile on abivahendid kordel mõttetumast mõttetumad. Lõpuks saab asja ka :D Mitte, et ma selles mingit uut treeningvahendit näeks. Vaid siiski ainult siis, kui millegipärast ratsutada ei saa. Niisiis oli kordel energiline ja tubli. Ja siis läksin selga! Võtsin julguse kokku ja tegin ära :D Poni oli paks nagu emalaev :P Ok-ok lihtsalt kõht alla tulnud aga sadulas oli mõnusalt tunda seda :D Alguses oli täiega selline tunne, nagu roniks esimesi kordi noore hobuse selga :D Aga hea on see, et teda reeglina ei huvita, mis või kes tal seljas on, niiet ta ei karda ratsanikku seljas. Natsa passis, et ma nüüd vahetasin asukohta aga see oli ka kõik. Proovisin energilisemalt sõita kui varem ja ma usun, et oli parem. Eriti pikalt ei teinud, kuid proovisin galoppi ka ikka :P Poni oli tubli, jooksis heas kontaktis ja töötas kaasa. Taha äärde ma igaks juhuks ei sõitnud :D Lõpus jalutasin sammus läbi paar korda. Esimene kord aeglustas ja ajas silmad punni ja tõmbus pingesse jne. Teisel korral nõudsin välimises paindes sammu ja oli parem. Liikumine oli palju "põrkavam" kui ma mäletasin :D Ta ongi kõige liikuvama seljaga eestlane keda ma üldse kohanud olen. Ma ei tea, kuidas ma 17.aprill täisistakut sõidan 8-) Eks näis, mis saama hakkab. Ellenit(Vatsel) kohtasin ka, ütlesin et ma sooviks enne võistlusi vb paar trenni :D Loodame siis, et ponil jätkub kannatust mind kanda. Täna oli ta igatahes täitsa tubli :)Maneeži minnes(läbi õue ühest tallist teise) hüppas poni täiega õhku, hakkas paanitsema ja passis nagu kummitust vaataks :D Nagu tõsiselt, ma ei saanud üldse aru, mis juhtus. Siis aga hakkasin mõtlema, et äkki elekter. Ja nii oligi. Kuulsin, et Dollik oli ka samas kohas ehmatanud. Ja jõudsime järeldusele, et hobused said maa seest elektrit. Tagasi läksin sama teed pidi. Valisin küll kõige kuivema tee kuid poni sai kaks surakat ikka. Vähemalt sai testitud, et saabki maast elektrit :P Mina ei saanud. Täpselt selle koha pealt on elekter tee alt veetud teiste koplite juurde, ju siis on miski oma aja ära elanud vms. Siis sai kõiki hirmutatud/hoiatatud tallis, et ringiga läheksid. See oli tegelikult päris naljakas, kuidas poni minnes passis kummitust :D Tegelt ta ei saanud ise ka aru, kust see laks tuli, otsis täiega. Päris rets ehmatus ikka kui lambist elektrit saab.
Pärast tallis panin palsamit ja kammisin saba-laka läbi. Ja nühkisin kummiharjaga hunniku villa maha. Ja jalutasime natsa õues, kevadine ilm oli, kuigi külm :)
Kasemäel +ponil ratsanik seljas
Kõigepealt läksin Kasemäe talli külla. Vaatama, kuidas Mia Izmailiga toimetab. Pani seal valmis ja sättis rihmakesi jne :D Jube suur hobune ikka, jalad ka poole jämedamad kui minu ponil, ise sporthobune, noh läti sporthobune :D Andsin siis neile trenni veits. Loomult oli ruun jube tuim, ei osanud surve eest ära minna jne. Vahepeal tegin veits käe kõrval tööd, paistis et oli kasu. Põhiharjutusena tegid serpentiine. Harjutasid veel üht-teist ja saigi trenn läbi. Siis püherdama, puhastusse ja kõik.
Edasi läksin Rahulasse poni juurde. Tõin ta koplist ja panin valmis. Jällegi sadula ka.
Kordetasin teda niisama, reageeris jälle häälele hästi. Ainult parematpidi ei tahtnud traavis hästi sammu venitada. Tegin mõlematpidi palju üleminekuid jne. Külgratsmetega tegin hästi vähe. Siis ütlesin Saalele, et noh, mul on vabatahtlikku vaja :D Alguses ajas vastu, lubas kellegi teise otsida. Aga kuna kedagi teist võtta polnud, pidi ikka ise sinna selga ronima :D Ma tahtsin lihtsalt harjutamiseks kordetada teda ratsanikuga, külgratsmed jätsin peale. Ütlesin kohe, et ta ei tee midagi pahatahtlikku ja ei teinud ka. Saale siis ratsutas temaga sammu-traavi ja ma hoidsin kordet. Testis pidureid jne :D Siis talli, varustus maha ja poni sai oma lõunat nautima hakata. Jäin temaga täitsa rahule :) Tallis lasin veel palsamit ka ja kammisin saba-laka läbi üle pika aja.
Kordetasin teda niisama, reageeris jälle häälele hästi. Ainult parematpidi ei tahtnud traavis hästi sammu venitada. Tegin mõlematpidi palju üleminekuid jne. Külgratsmetega tegin hästi vähe. Siis ütlesin Saalele, et noh, mul on vabatahtlikku vaja :D Alguses ajas vastu, lubas kellegi teise otsida. Aga kuna kedagi teist võtta polnud, pidi ikka ise sinna selga ronima :D Ma tahtsin lihtsalt harjutamiseks kordetada teda ratsanikuga, külgratsmed jätsin peale. Ütlesin kohe, et ta ei tee midagi pahatahtlikku ja ei teinud ka. Saale siis ratsutas temaga sammu-traavi ja ma hoidsin kordet. Testis pidureid jne :D Siis talli, varustus maha ja poni sai oma lõunat nautima hakata. Jäin temaga täitsa rahule :) Tallis lasin veel palsamit ka ja kammisin saba-laka läbi üle pika aja.Siis tulime tulema. Tõin oma tekihunniku ka koju, mis boksiäärel vedeles :D Hortesest läksime ka läbi, ostsin kassile Royal Canini krõbuskeid, olid kallimaks läinud :P
Tubli poni +kordetamisest
Laupäeval otsustasin õhtul, et jõuan küll veel tallis ära käia. Kuskil 7 ajal hakkasin minema. Kätlin ja Dollik olid just trennist tulnud. Päeva saavutus oli see, et ma sain oma sadula kätte ülevalt puu pealt :D Ehk ma sain oma alles paraneva luuga juba oma 10 kilost sadulat tõsta(talli raskeim? :P). Panin ponile ka oma uued tagumised lühikesed kaitsmed, õnneks sobivad. Läksime siis läbi õue teise talli ja maneeži. Seal oli ka üks inimene aga ta läks kohe ära ja siis jäimegi täitsa üksi. Maneežis õnneks esimesed tuled põlesid, et pidanud ise põlema panema. Kordetasin poni sadula ja külgratsmetega. Õigemini kõigepealt niisama ilma. Niiii mõnus rahulik oli, kui kedagi polnud. Vaid mina ja poni. Ta sai nii hästi minule keskenduda. Kuulas häälemärguandeid super hästi. Võisin täiesti tuimalt keskel seista ja mis sõna ütlesin, seda poni kohe tegi :) Isegi sammust galoppi läks ühe tuima sõna peale, tubli poni! Tema lemmiküleminek on muidugi traavist sammu :D Kui ta ärev pole, siis ei kulu tal sekundi murdosa ka mitte, nii kiiresti on juba sammus :D Ma ei jõua käsklustki välja öelda, kahe esimese tähe peale juba reageerib :P Siis tegin veitsa külgratsmetega ka. Korde on mul muide päitsete küljes, et ma niisama teda suust ei peaks mõjutama. Tegelikult olen ma isegi pahane enda peale, et ma juba kolmandat korda külgratsmetega kordetamist proovisin. No mille kuradi pärast seda vaja on? Ma olen koguaeg suht abivahendite vastane olnud, sest hobused toimivad ka ilma. Kordetamine on üldse üks kahtlase väärtusega asi. Minu ideaalmaailmas on see õigustatud vaid siis, kui hobune ei saa oma energiaülejääke muud moodi välja elada(mis on inimese süü, kõik on) ja kui mängu tuleb ratsaniku ohutus(hobused on meil ju reeglina ratsutamiseks ja siis tuleb vahel ohvreid tuua). Kuna kedagi polnud, sain maksimumringil kordetada. Seegi hea, vaja neid jalgu siis väiksel ringil koormata. Külgratsmetega kordetamine on mu meelest suht mõttetu hobuse raamidesse surumine. Ta ei saa ette-alla sirutada vaid pea on suht sundasendisse pandud. Oleneb muidugi kui tugevalt kinni panna ;) Rulli tõmbamine on lihtsalt vastik, seetõttu teen pigem pikemate külgratsmetega. Teine asi on see, et neid ei saa järgi anda ega midagi, need lihtsalt on nagu on. Ja hobuse pea teatavasti sammus ja galopis liigub nii, et ratsanik peab koguaeg kätega kaasa liikuma, traav on stabiilsem. Ma ei tea, miks ma külgratsmetega kordetanud olen, kas sellep, et teised ka nii teevad. Vist selle pärast, et ma loodan, et äkki see aitab kuidagi hobust eelseisvaks tööks ette valmistada vms. Nimelt mul plaan 17.aprill koolisõiduvõistlustest osa võtta. Seetõttu ma järsku ratsahobusetreeningule üle läksingi. Kõik oleneb tegelikult sellest, mis poni ratsutamisest arvab. Enne õnnetust polnud ta just kõige taltsam :D:D:D Tegi natsa pro skill küünlaid ja muid imelikke asju. Ehk puhkus ja uus algus tagavad ka vigade paranduse treeningus(kuigi mulle on ikka segane, miks ta nii veidralt käitus, aga see selleks). Igatahes liikus ta kordel mõnusalt pika sammuga(nii pikaga kui tema ponilik õmblusmasinasamm ja pikk keha võimaldavad..) ja ma jäin temaga täiesti rahule. Tekkis isegi kiusatus selga ronida aga õnneks ma seda ei teinud :P Lõpus jalutasin temaga ka sinna kahtlasesse tagumisse äärde, seal oli pime ka nüüd. Aga poni usaldas ja tegi probleemideta ringi ära. Passis niikuinii ka, aga polnud närvis :) Siis jätsin ta lahtiselt maneeži ja talli vahelisse ruumi ja käisin kustutasin maneežituled ära. Ootas kenasti ühe koha peal :)
ps. Kas teil läheb ka tagumiste kaitsmete vahele liiv? Critsil läks ka, mind nii häirib see...
ps. Kas teil läheb ka tagumiste kaitsmete vahele liiv? Critsil läks ka, mind nii häirib see...
Subscribe to:
Posts (Atom)