Niitväljal

Täna läksime kõigepealt Rahulasse. Võtsin poni koplist, lasin ta platsile lahti ja jooksutasin. Tegi oma galopikiirendusi suht palju, sai ennast tühjaks joosta jälle.

Siis põrutasime Niitväljale Critele külla. Mära oli parasjagu koplis aega veetmas.

Kui me riietusruumist tagasi tulime, toodigi ta just sisse. Niisiis sai Laura teda puhastama hakata. Õigemini talvekarva maha nühkima hakata :D Seda tuli lihtsalt meeletult. Siis tõi Uudekas sadula ja panime valmis märapunni.
Maneežis oli üllatavalt palju rahvast. Uudekas alguses kordetas veits ja siis ronis selga. Trenn läks päris norm. Suht harjumatu oli Critsi ratsaniku all vaadata :)

Vahepealne aeg

Nonii, nüüd ma pole nädalakese jälle kirjutanud. Võtame siis vahepealsed sündmused kokku:

Laupäeval, 14.märts, toimus siis meie tallis koolisõidu karikaetapp. Võistlejaid oli palju, kuskil 60, niiet isegi ära tüütas vahepeal :P Alguses vaatasin skeeme, siis tegelesin enda hobusega vahelduseks. Läksime väliplatsile jalutama, tegin klikkerit. Püherdas ka lumes :D Peatus-traav üleminekutega läks nii hoogu, et pidi küünlas mulle otsa hüppama :P Kuna võistlused olid, ei hakanud teda igaks juhuks lahti laskma. Nii ta siis hüpleski mul nööri otsas :P Kuna ta nii energiline oli, võtsin fliisteki alt ära, nüüd käib õues ainult kilekaga. Ehk jahtub veidi maha. Pärast käisime Saalega Hesburgeris ja passisime võistlusi edasi :P

Urrrrr! Assegai muudkui kiusas poni :P Trumm üritas talle viisakalt äsada aga see suurt täkupoissi küll ei heidutanud :D

Pühapäeval sain ta platsile lahti lasta. Jooksis ja jooksis ja jooksis ja jooksis. Sai ennast välja joosta :) Ehmatasin ka teda pulli viluks ja sain peaaegu kapjadega, igasugu hüppeid tegi :D Siis harjutasin klikkeriga pea alla panemist. Kuna koertevõistlused said läbi, läksin maneeži ka. Jalutasin hästi pikalt taga ääres, et ta seal rahulikuks muutuks.

Esmaspäeval jalutasime jälle palju maneežis. Lasin ka kordel aeglaselt sörkida. Kõik ikka nii, et ta võimalikult rahulik ja unine seal taga oleks. Ma lubasin endale, et enne ratsutama ei hakka, kuni ta seal rahulik on :D Proovisin ka sedelgata ohjamist, ei saanud hästi aru. Oleks võinud seina ääres proovida aga kuna korde läks karvaseks, siis lõpetasin ära :P Lõpus poni püherdas maneežis, nii mõnus :) Talle nii meeldis. Ei mäletagi, kunas ta viimati liivas püherdada sai :)

Teisipäeval mõtlesin ratsahobusetreeningut teha. Panin valjad, sedelga ja külgratsmed. Alguses jälle jalutasin, siis lasin tal hästi aeglaselt ja lõdvestunult sörkida. Aga mingi hetk ta ikka üllatas mind ja hüppas oma rahulikkusest välja :D Siis jälle rahustasin... Külgratsmetega jooksis nagu ikka ehk ta tavaliselt ei reageeri abivahenditele kordel nii nagu ma ootaks või nagu näiteks Crite reageerib. Lõpus siiski hakkas ka veidi tööle, mis oli saavutus. Õhtul olin suht pettunud, et ma jälle ei mõista oma poni ja et ta vahepeal nii veidralt käitub. Äkki lihtsalt tahan liiga palju?

Kolmapäeval oli tal au puhata :P

Neljapäeval tegin jälle sama tööd mis eelmine kord. Suht pikalt olin maneežis. Ta ikka passib silmad punnis seda tagumist ust, tee mis tahad. Tõmbub krampi vahepeal jne. Galopis ka korra hakkas raketisööstu tegema aga kerisin ta ruttu kokku, et ta teisi ei ehmataks :D Siis jälle rahustav töö. Külgratsmetega samamoodi, et muidu polnud neist tolku aga lõpus hakkas tööle, jooksis mõnusalt maadhaarava sammuga, sirutas.

Klikime!

Täna istusin üle pika aja jälle autorooli. Saan juba autot juhtida ja seega nüüdsest igapäevaselt jälle tallis käia, nii tore :) Käisin kohe alguses tiiru teises tallis, rääkisin veits juttu ja kiikasin teisele korrusele - päris lahe. Kuna õues oli suht sula ja pinnas ligane, siis läksime poniga maneeži jalutama. Tegin klikkertreeningut ja võin nüüd öelda, et ta saab klikist aru küll. See on hea, et meil välja tuleb, ehk saab siis huvitavate trikkideni ka kunagi :D Seekord jalutasin käe kõrval, tegin natsa peatusi. Uue asjana õpetasin pea alla panemist. Tegime seda sammus ja käekõrval traavis. Täitsa sai aru :) Ainult mingi konkreetsem märguanne tuleks juurde pookida. Kui ta selle rahulikus olekus täitsa selgeks saab, siis on ehk võimalus seda närvilises olukorras rahustava harjutusena kasutada. Lisaks peaks aitama ratsutamisel ette-alla suunda näidata. Peatusi pean järgmine kord kindlasti viimistlema, sest need pole üldse sellised nagu ma tahaks. Küllap selle pärast, et ta liikuda tahab. Klikkeri kasutamisel on hea vaadata, kuidas hobune tahab kaasa töötada, kuidas ta hea meelega pakub harjutusi ja on püüdlik. Te võite ise ette kujutada, millise motivatsiooni tekitab toit eestlasele :D Klikk kindlustab selle, et kiituse saab täpselt ajastada ning hobune ei nori niisama toitu. Ise tuleb muidugi jube tähelepanelik olla, et õiget hetke maha ei magaks. Olin pannud päitsete külge ka ratsmed ning proovisin tutvustada talle ka esimesi samme ette valmistamaks ilma sedelgata ohjamist. Erinevate asjaolude kokkulangemisel (seinaäärt polnud võimalik kasutada, piitsakest polnud kaasas) ei tulnud sellest küll midagi välja, kuid sellest pole midagi. Siis ootasin, kuni Saale Lunastuse maha jalutas ja tulime tulema.

Suhkur!

Kuna ma siin viimased korrad kõik üles kirjutanud olen, siis jätkan. Täna käisin ka tallis. Kui sinna jõudsin, oli poni veel õues. Siis lobisesin teises tallis pikalt, neil olid talgud olnud. Siis lobisesin veel vanas tallis kuni jõudiski kätte aeg, kui tallimees hobused sisse lasi. Ei pidanudki ise tooma minema. Tekid olid ilusti omal kohal, nõelusin alumisele selle kinnituse tagasi. Puhastasin poni ja läksime platsile. Joosta endiselt ei tahtnud. Tegime klikkertreeninut jälle. Seekord läks jälle paremini. Eks oma osa on ka sellel, et seekord jäi vaid 1 päev vahele. Kui iga päev teha saaks, oleks tulemused veel paremad. Igatahes tegin jälle neid lihtsaid asju: edasiliikumine, peatumine, taandamine, esi- ja tagaotsapöörded. Natuke proovisin ka pea madalamale viimist. Paistab, et klikist saab ta aru küll. Aga püüan endiselt seda veel kinnistada. Oli aktiivne, õnneks mitte nii ärevil kui eelmine kord.
Trummil on karv ka tunduvalt õhemaks läinud selle suure karvaajamisega. Oli ka aeg :) Meenutab juba õhemat suvekarva, nii nunnu!
Lisaks avastasin, et uus traavel oli Socker Bitten/Sockerbitten ehk Suhkur. Nii sai teda vähemalt vanasti Saue mõisatallis kutsutud. Kunagi 2004a esimesel poolel oli ta seal, alles hipust tulnud ja ei teadnud ratsahobuse elust suurt midagi. Nii tore oli tuttavat hobust kohata :)

Selline oli ta Sauel 2004a juunis.

Õhtul passisin youtube'ist klikkertreeningu videoid ja sain palju uusi mõtteid. Ei suuda järgmist nädalavahetust ära oodata, et proovida saaks ;)

Niisama

Eile, 6.märtsil, käisime emaga jälle poni vaatamas. Alumine tekk oli päris hullusti ära vajunud, üks kinnitus on katki. Lisaks on see nii pagana karvane, et mul on vist lihtsam see üldse minema visata kui soojaks läheb, kui et seda järgmiseks talveks karvadest puhtaks kraapima hakata :D Eks vaatab. Kuna hämaraks hakkas minema, läksin kohe platsile. Ka seekord lasin lahti, kuid ei jooksnud. Arvatavasti sellep, et teisi polnud õues. Paar hädist kiiremat sammu tegi ainult :D Käekõrval töö siiski nii hästi ei läinud, kui olin oodanud. Ta oli millegipärast nii pinges ja ärevil. Oma pea olematu kaerakoguse ja igapäevase õueskäimise kõrval võiks ta eestlaslikult uimarotilikum olla, nagu vanasti. Lõpupoole saime siiski ka esi- ja tagaotsapöördeid proovida lisaks tavalistele hajutustele. Tegin jälle kõike klikkeriga, aga kas ta klikist niimoodi aru ka saab, nagu oleks vaja, selles pole ma veel kindel. Mulle tundub nagu kliki kinnitamiseks mõeldud maiustused segaksid. Nagu ta kipuks norima ja kogu aktiivsus olekski tingitud söögist. (noh, õige eestlane ainult söögi pärast liigutabki end, aga.. :D) Igatahes seda tuleb veel katsetada, et selgusele jõuda. Siis tagasi talli ja puhastama. Üle pika aja proovisin ka kapju teha aga valus oli, Anni tegi ära. Siis boksi, tekid selga ja koju.
Lisaks veel seda, et Trummil on väike kõht alla tulnud :D Eks pealtpoolt ole lihaseid ka kadunud ja siis jätab sellise nats äravajunud mulje :D Nagu treenimata hobustel ikka. Eriti võrreldes sellega, missugune atleet ta vahepeal oli.

Energiaülejäägid

Täna käisime emaga jälle poni vaatamas. Avastasin, et nad nüüd teises koplis(juttude järgi vist juba mitu nädalat aga mina ei teadnudki..). Igatahes tõin ta siis talli(saime särtsu ka :D) ja lasin boksi heina sööma. Siis võtsin tekid ära (ma polnud kuu aega sinna alla näinud) ja nentisin, et karvaajamine on täies hoos! Alumine tekk oli suht mõlemalt poolt karvakihi all :P Puhastasin teda nii palju kui sain, päris palju karvu tuli ära(oleks tulnud rohkemgi). Siis jätsime ta sööma ja käisime tiiru teises tallis. Vaatasime palju ehitatud oli ja siis rääkisin Saalega juttu. Ta parasjagu kordetas Canariat. Lobisesime päris tükk aega, siis jälle Trummi juurde. Läksin temaga käe kõrval õue platsile. Seal lasin ta lahti. Alguses oli uimane nagu eelmine kord aga siis tuli elu sisse. Passis teisi teistes koplites ja hakkas täiega ringi jooksma. Tegi igasuguseid õhkuhüppeid ja lõi tagant ülesse. Jooksis nii nunnult, täpselt nagu väike arab. Pea püsti, saba nagu lipuvarras üleval ja lendas mööda platsi. Lahe oli vaadata :) Kahjuks sai just siis aku tühjaks... Nii ilusaid pilte oleks saanud. Kui ta oma jooksmised ära jooksnud oli, tegin natuke käekõrval tööd. Tutvustasin talle klikkertreeningut, püüdsin klikki kinnistada. Läbi lihtsate asjade nagu edasiliikumine, peatused, taandamine. Lõpuks talli, korra veel harjaga üle, tekid selga ja koju.

Tervise kohta nii palju, et trükin endiselt ühe käega, kuid asi edeneb. Kätt saab iga päevaga natuke rohkem liigutada. Loodan kevadvaheajal juba autorooli jõuda, siis saaks rohkem tallis käia. Võistlemisest nii palju, et Kiviloo Kevadele ei riski vast minna, kuid äkki siis mai alguses Perilasse hoopis. Hobuse arvamust ma pole veel kuulnud, kuid loodan aprillis sadulasse jõuda.

3 nädalat

3 nädalat on möödunud õnnetusest. Ma olen endiselt vigane ja poni endiselt puhkab. See luumurd paraneb kõvasti aeglasemini kui ma arvasin... Trükin endiselt ühe käega :D Haiget kätt saan natukene liigutada juba, kuigi sellest palju abi ei ole. Fikseeritud see täielikult pole(kipsi ei saa ju panna) ja seega on põrguvalu, kui keha, veel enam kätt, valesti liigutada :D Suht julm. Õnneks luu asend on paranenud, kuigi muhu järgi nii ei oskaks arvata. Murd on iseenesest halb, risti pooleks, sellep ka nii pikalt paraneb. Aru ma ei saa, kuidas nii õnnetult kukkuda õnnestus.
Koolisõiduvõistlused jäävad tõenäoliselt siiski ära :( Ise ma sõita siis veel ei saa, ma arvan, ja kedagi teist sinna selga panna ka ei taha. Las siis ponu naudib oma puhkust :) Kui jälle tallis käima saan hakata(ehk kui käsi kannatab autojuhtimist), siis plaan poniga otsast alustada. Mul mõned uued ideed ;) Kiviloo Kevadel rännaku sõitmine ähvardab ka ära jääda. Nii palju siis võistlemisest :D Aga see ei olegi peamine :)
Igatsen poniga tegelemist :( Loodan, et ta tunneb ennast hästi..

Tähtsamad hobused

Kuna ma nüüd istun kodus, siis mul on aega mõelda ja kirjutada.. :D

Nüüd meenutaks tähtsamaid hobuseid oma elus, kellega olen pikemalt tegelenud-sõitnud.

TraxikKindlasti nii mõnelegi tuttav väike laiguline Trix-Trax. Temaga hakkasin sõitma 2003a augustis. Olin siis Saue mõisa tallis kuskil pool kuud trennis käinud. Traxikuga oli see hea, et ta tavaliselt sõidus ei käinud eriti, seega sain alati sõitma minna kui tahtsin. Lisaks oli ta väikse talli taga koplis(kahjuks küll üksi), ei pidanud kaugelt tooma. Suus olid tal alati kangid(ainult kangid) ja kahjuks pidin algajana nende otsas rippuma. Alguses ei saanud temaga paremat pidi galoppi teha(ta oli juba ruun kuid ikkagi metsik veidi), kuna ta tõmbas siis alati minema(kangidega!). Kui treener selga läks(kes oli talle suur), siis tõmbas ikka, oli juba selline komme. Vaikselt õppisin temaga ka hüppama jne. Mingist ajast saime juba paremale galopeerida ja siis isegi hüpata. Tegelikult oli ta veits tuim ka, st et ei liikunud hästi. Siis mul oli konstrueeritud mingi huge stekk valusa kummiotsaga. Kahjuks ei õpetanud keegi, et mida rohkem virutada, seda tuimemaks jääb, väga ebaprofessionaalne suhtumine oli. Kuskil 2004 maikuus hakkasin temaga kohati suulistega sõitma. Vahepeal tahtis veidi valesti joosta kuid oli minusuguse algaja jaoks sõidetav küll. Siis ma ostsin talle ise valjad(mis on praegu muide Trummil) ja suulised. Siis ma sõitsin isegi päitsetega pulli pärast. Lõpuks käisin suulistega ja sadulata maastikul ilma probleemideta. Traxul oli see jama, et sadulavöö oli ära hõõrunud katki. Siis sai pehmendusi õmmeldud ja pestud. Aga kuna me mülkaplatsil sõitsime, siis oli kõik sopakihi all tihtipeale. Vb sellep sai sadulata sõidetud aeg-ajalt, ei mäleta. Muide, 2.mai 2004 lasime Traxiku esimest korda suurele karjamaale teistega kokku. See oli kindlasti väga positiivne muutus tema elus :) Jõudsin Traxuga ka natuke võistlemist proovida. 2004 august toimusid Sauel võistlused, kus võistlejaid oli ka Kasemäelt, Dünamost ja Rahulast. Sõitsime 60cm puhtalt. Ennem oli suht sitasti läinud, ma ei käinud eriti trennideski, hüppetrennid halvasti, soojendushüpe ka tõrkusime :D Enamus parkuurist oli jalusteta, sest need lihtsalt kadusid ära :P Siis oktoobris olid meil ka mingid omavahelised treeningvõistlused. See jäigi meie viimaseks ühiseks sõiduks. Tegelikult olin ma juba tõesti välja kasvanud temast! Ta oli ju nii pisike :) Trax oli siis minu esimene hobuarmastus. Esimesest on kõige raskem loobuda teadupärast. Õppisin temalt palju, igatsesin kaua.

Traxiku põlvnemisest ei tea midagi kindlat, tõenäoliselt shetlandi-eestivereline poniristand. Sünniaastat ei tea, tõenäoliselt oli ta siis kuskil 10 kanti.

Mahal Zadida Hall araabia mära, kellega kohtusin esimest korda 2004a novembri lõpus. Siis oli ta veel 3a, kui ma temaga esimesed sõidud tegin. Õnneks kandis mind vapralt, kaks kollanokka nagu me olime :D Terve 2005a käisin vahelduva eduga temaga kappamas(teiste trennikohtade kõrvalt), kuus keskmiselt 2-3 korda. Sellegipoolest õppisin temaga sõites palju. Eriti kuna ta oli veel ise niivõrd toores, sain teadmisi noore hobuse sõitmisest jne. Vaikselt püüdsime õpetada üksteist. Need olid kindlasti mu tolle aja ühed eredamad sõidud nende tuimade tunnikate kõrval. Heas mõttes loomulikult :) Mul on väga hea meel, et mul selline võimalus üldse tekkis!Ainuke täisaraablane, kellega üldse sõitnud olen :) Isa Mobil, ema Musu, s.2001.

Eiffel

Eesti tõugu võik ruun, kellega tutvusin 2004a suvel Nõva kandis. Temaga pole ma küll teab mis tihedat treeningut teinud, kuid 2005a püüdsin ma temaga ikka nii palju sõita kui võimalik. Ehk kui maal käisin, siis ikka ratsutasin ka. 2005a kevadvaheaja veetsime sõbrannaga kahekesi seal, käisime kilomeetrite kaugusel hobuste juures iga päev. Palju nalja sai ka, kuna hobused olid sees kinni ja üsnagi energilised. Juuni alguses toodi Eiffel linna Tondile. Osales Vanalinna Päevadel. Olin nii endast väljas, et ta grupis käima peab ja seega üürisin teda. Kuskil kümme päeva oligi ta minu käsutuses kuni uuesti maale viidi. Käisin teda Tondil iga päev vaatamas jne. Suvel käisime maal hästi palju maastikul, seal on imelised rajad! Meri seal samas ja käisime ka rannas :) Septembrikuusse jäid meie viimased sõidud. Ta oli üsna omapärane ja veidi rikutud. Kippus naksama, näitas vahel mis ta arvab jne. Samas oli ta äärmiselt maastikukindel. Ei kartnud mitte kui midagi. Temaga oli vahva sõita, liikumine oli tal nii pehme ja mugav, et ei tundnudki. Hüppamisel oli ta küll veidi saamatu, kuid see ei teinud asja halvemaks. Temast hakkasid mulle meeldima võigud eestlased. Küsisime ka teda rentida, et tuua Tallinna lähedale ja treenida, kuid omanik otsustas mitte anda.

Ema Valli(kes palju Tondil olnud), isa Eskort, s.2000.

Grandi

Teda teadsin ma juba varasemast Saue ajast, kuid alates 2005a oktoober rentisin. Oli ainult minu sõita seega. Õpetasime palju üksteist. Ta oli tegelikult suht rikutud, libisevaga eest tuimaks sõidetud. Selle võrra suutsin asja parandada, et taandamise asemel ei teinud ta enam küünalt ja tagasivõtmine muutus ka paremaks. Ostsin talle ka oliivsuulised, et tal parem oleks. Vaikselt kappasime ja midagi erilist ei saavutanud, kuid leidis oma koha südames. Tegelesin ka tema varsaga. Meil juhtus tegelt ka õnnetusi, näiteks suurde okserisse sisselendamine ja metsas peaga piki palki sõitmine :P Kuna tegelesin ka veidi talli majandamisega, sain palju kogemusi. Paraku olid asjad seal ikkagi niivõrd valesti, mõni inimene väljakannatamatu tegevusega, seetõttu lahkusin märtsikuu lõpus.

Grandi on suur hannoverivereline mära, ema Daiga, isa Grandeur Junior, s.1999.

Ja sellega nimekiri lõpebki. Peale neid tuleb juba Trumm :) Kui nimetada mõndasi vähemtähtsaid kuid meeldejäävaid, siis olid need Ranger e Robi(tollal Sauel), Aime(Ailas), Stone Capes Bark(Ohtus), Ahens(Laitses). Tegelikult on kõik hobused omamoodi tähtsad, ära peaks mainima ka Saue tunnikad ja Kuusekännu hobused.

:(

Kolmapäeval, 28.jaanuar, juhtus meil õnnetus :( Teistel oli kaks hüppetrenni ja siis nad panid takistused üles. Tegid palju selliseid kolle. Kasutasin võimalust ja hüppasin. Trumm alguses jooksis mööda mõne korra(see oli mingi penoplastiga ka :D) aga pärast oli ülitubli! Ma olin nii rahul temaga. Ok natsa kaugelt tõukas vahepeal aga hüppas kõike õhinaga ja ka järjest ja ei tõrkunud. Olin kõike hüpanud peale süsteemi. Mõtlesin, et kas hüpata või mitte süsteemi. See oli kõrgem ka kui ülejäänud aga ma ei viitsinud madalamaks panna. Mõtlesin et savi, proovin, siiani on hästi läinud, ehk ei jookse mööda(ma ise ka veits kartsin). Tulin teiselt poolt. Ehk okser esimesena. Natuke passis, aga lendas üle, tubli. Aga passimise tõttu jäi tempo suts aeglasemaks. Ja takistuste vahe oli vist ka hobuse oma. Seega samm ei klappinud. Lootsin et tõukab kaugelt ära aga tegi pooliku sammu lisaks. Vb ronisin veidi ette ka. Ja kuna takistus oli natsa kõrgem ka siis ei jaksanud alt välja tõugata. Aga üritas! Ning jäi kinni lattaeda ja kukkusime. Ponil käis kael kahekorra, aga midagi tõsisemat viga pole õnneks. (Ta on korduvalt oma kaela elastsust tõestanud.) Ma lendasin üle tema. Ja kui püsti tõusma hakkasin oli esimene asi: krt ma ei saa ju käia kui säärelihas krampis on!! Istusin mudisin ja siis käisin edasi. Siis avastasin et midagi veel mäda. Õlast nagu kahtlane ja ikka ära ei lähe. Siis et kätt ei saa tõsta. Nojah, hakkasime arutama kas viia mind traumapunkti v kutsuda kiirabi. Vahepeal lasin autouksed kinni panna ja sada asja veel :D Siis kutsusime kiirabi. Tagantjärgi õige valik. Sõidutasid mu Mustamäele. Käisin omadel jalgadel haiglas :D Siis tehti röntgen -> rangluumurd. Siis seoti käsi keha külge kinni ja saadeti minema.

Alguses olin nagu ehtne ühekäeline. Jube ebamugav. Teise käega ka kõike teha ei saa, kuna mingite kerelihaste kasutus põhjustab ka seal valu või umbes nii. Nüüd haiget kätt näha ka aga kasutada ei saa. Praegu trükin ka ühe käega, võite ise arvata kaua mul selleks kirjatükiks aega läheb :D Ja rangluuse jääbki jõnks sisse nüüd.

Täna käisin arsti juures. Kõigepealt ootasin 45min, et arst saaks mulle öelda, et mine röntgenisse :D Siis ootasin röntgeni ukse taga mingi üle tunni. Siis uuesti arsti ukse taga pool tundi. Nii megalt inimesi oli! Lõpuks pidin minema seljatraksid ostma:P Jube niru on nüüd olla... Õnneks emm tõi kommi.

Trummi treeningu lõi kogu see asi küll täitsa sassi. Pidime 22. veebruar Ruilasse rännakut võistlema minema. Kõik plaanid olid tehtud, ma nii ootasin... Aga jääb ära. Kui, siis on 1 hea asi sealjuures: Algselt pidi see olema 40km. Nüüd selgus, et hoopis 46km. Mis tähendab, et see juba järgmise taseme sõit (n-ö esimene tase 30-40km, teine ~50km). Mul esimese taseme kvalifikatsioon olemas niiet oleksin ikkagi läinud aga ideaalis tahaks jälle lühemast alustada. Õnneks raudu ei jõudnud veel alla lüüa :D Järgmised võistlused olid plaanitud 14.märts koolisõidu etapp Rahulas ja 11.aprill Kiviloo Kevad kestvusratsutamises.
Nüüd ei teagi kunas jälle ratsutama saan:( Rangluu paraneb mingi 4 nädalat ja siis ei lubata ka veel kohe ratsutama. Kordetada ehk saan.. Trumm praegu puhkab aga ma ei tea kas peaks äkki kellegi sõitma võtma.. Puhkus on talle iseenesest ainult hea. Aga ma ei tea kas ma ise koolisõiduvõistlusteks terveks saan. Ja järgmiseks rännakuks. Selleks vast ikka saan, kuid mingi vähemalt kuu aega enne peaks rännakutreeninguga alustama. Eesmärk ju seekord natuke suurema kiirusega sõita kui eelmine kord. Mõtlesin, et roniks ise esimest korda selga alles koolisõiduvõistlustel :D Aga ta viimasel ajal nii temperamentne olnud, et see oleks vast liiga riski peale välja minemine, ei tea kuidas käituks. Teine võimalus lasta kellelgi enne sõita ja ikka ise võistelda. Kolmas võimalus lasta kellelgi teisel sõita ja ka võistelda. Neljas võimalus üldse teda mitte välja panna koolisõiduvõistlustel. Mõtlemist kui palju! Kaera võtsin ma ka suht maha, selle võrra ehk muutub rahulikumaks. Keda sinna selga üldse panna, oleks veel omaette ooper:D

Niisiis saan kodus mõelda :D Ja ponu igatseda :(

Trummi ratsastamise algusest

See on jutt stiilis "don't try this at home", sest asi on liiga ekstreemne ja naljakas, ise ka enam ei usu :D Vigu sai tehtud, kuna kogemusi polnud, aga asja sai ikka!

See pilt siis Trummist treikus, mis oli tema esimene ja pikim reis. Olevat käitunud tublisti. 15.sept 06 seisin mina hipodroomil ja ootasin kuni poni õuele tuuakse. Elevus oli hästi suur :) Lõpuks olid koha, tegid treiku luugi lahti ja ütlesid "noh, mine võta oma hobune maha!". Toojad ka ei tundnud seda hobust, mina ka mitte ja siis ma põdesin et issake kuidas ma võtan võõra noore järsku treikult maha, et ma pole kunagi kedagi võtnud :D Aga läks kenasti ja juba sammusimegi boksi poole.

Boksis ei julgenud ta alguses midagi teha, hiljem krõmpsutas heina. Mul oli varutud tervituseks ja sõpruse loomiseks pakk suhkrut, kuid ta ei söönud seda! Siis jooksin käbe poodi, ostsin porgandeid. Neid ka ei söö! Siis sain kelleltki leiba, seda sõi.

Sellel pildil ma väsimusest juba kükitan ja ootan, kunas poni julgeb sammukese edasi astuda :D Meil oli lihtsalt alguses nii, et kõigepealt ei julgenud ta talli minna, siis ei julgenud boksi siseneda. Siis ei julgenud boksist välja tulla, siis tallist :D Siis uuesti sisse minna jne :D Kuna talli sissekäik oli kitsas, oli sellega mitme päeva jagu probleeme.

Selline ta siis esimesel päeval oligi. Ma pidin ta hiljem jälle välja tassima, uudishimulik nagu ma olin :P Tegelikult oleks pidanud rahus kohaneda laskma boksis.

Tegelikult olin ma veits pettunud, kui ta treikult maha võtsin, et nii väike ja niru näss ongi vä!?!?!? :D Siin pildil näha, kuidas lihaseid pole ja turi madalam laudjast.

Teisel päeval käisime jalutasime ringi natuke. Sellel pildil ta minu meelest nii märalikus poosis :D Käitus ta nööri otsas ilusti. Oli juba veidi julgem ka.

Tegelikult jalutasime juba liiga palju. Käisime terve hipodroomi läbi ja Stroomi metsas ka väikse ringi :D

See on siis kolmas päev. Kuna ta suutis jalutuskäigul juba küünalt teha ja otsa joosta, siis panin energiaülejääkide kahtlusega kordele. Ei miskit, pidin seal piitsaga ajama. Esimene kordeproov oli seega tehtud. Enam-vähem jooksis.

Järgmisel päeval sain teada, et Saaremaal jõuti temaga vaid 2 korda sõita, sest teisel korral kukkus tüdruk käe kipsi :D Ja poni seisis edasi. Sain teada ka seda, et täkuna elas ta üldse tallis kinni, alles ruunana sai õue (ehk kuskil poolteist kuud enne seda, kui ta hippu tuli) Pikk lapsepõlv täkuna, oli umbes 5,5 kui ruunati ja mulle müüdi, enne polnud temaga mitte midagi tehtud.

See on tehtud kaheksandal päeval. Neljas kordetreening. Üldiselt ta kordel eriti joosta ei viitsinud. Galopiga olid proleemid, niiet selle jätsin pigem üldse tegemata. Paremale eriti ei tahtnud joosta, jäi seisma ja tõmbas välja vahepeal. Kuna ta aktiivne polnud, ei näinud ka kordetamisel erilist mõtet.

Antud pildil kordetasin vahelduseks suurel platsil, seal oli tookord energiline. Lasin kordel ka mõne hüppe teha, kuid suht ebaõnnestus. Vahepeal läks nii äksi täis, et hirnus ja jooksis saba püsti.

Pärast panin ohjade vahele prooviks ja harjutamiseks, aga ta üldiselt ei saanud aru, mida ta tegema peab :P

Sama (kaheksanda) päeva õhtul söötsin teda murul. Siis hüppasin kõhuli peale. Siis ronisin üldse selga. Natuke käisin sammu ka. Niisiis oli esimene selgaronimine hipodroomil tehtud :D Päris palju turvavarustust peaks mainima :P

Mingi varasem suvaline kordepilt. Aeg-ajalt läks parematpidi kõik käest ära, Trumm ei saanud midagi aru. Seetõttu läkski selle kordetamisega nii nagu läks, et ei tulnud sellest midagi välja. Pigem jalutasin käe kõrval, söötsin rohul. Kuna kordetada ma enam ei viitsinud(ei tulnud välja niikuinii), siis üheteistkümnendal päeval otsustasin ratsutama hakata. Kordel oli ta sellest ajaks tubli 5 korda käinud lausa :D Kuna mul sadulat ei olnud, siis panin valjad pähe ja viisin käe kõrval metsa. Seal hüppasin kivi pealt selga. Ta ehmatas alguses väheke ära, hakkas taandama ja küünlaid tegema :P Siis nägin üht teist tšikki ja traavisime koos mere äärde. Siis ma üritasin rannas paigal seista, kuni ta oma hobusega mööda mereäärt galoppi tegi :D Trumm muidugi sama ei arvanud, niiet sain hunniku küünlaid. Siis sõitsime metsas tiiru koos, tegime ka galoppi. Ja siis viisin käe kõrval jälle hipodroomile. Koplite juures istusin jälle selga, siis komberdasin kuidagi raja keskele platsile. Seal ta keeldus jooksmast ja trallitas. Siis läksin traavirajale ja traavisin mööda seda talli juurde. Tuletan meelde, et mul polnud sadulat ja see oli meie esimene ratsatreening. Ühesõnaga, nii ei tehta tegelikult :)

Sellel pildil on meie kolmetistkümnes päev. Eelmisel ja sel päeval laenasin sõbrannalt sadula, niiet oli vähe mugavam. See siis meie kolmas treening ratsa :) Seekord mõtlesin, et olen tark ja panen martingali ka :D Eelmise päeva treeningu kohta on päevikus selline kommentaar: "Üritas must lahti saada aga ei õnnestunud" ...That's my boy! :P

Vaadake mu ilusat kunstipärast roigast :) Värskeim stekk tervel hipodroomil!

Ega kõik nii lilleline ka ei olnud, et istu selga ja muudkui ratsuta noore ja toorega. Ei tahtnud ta sugugi tallist eemale traavida mööda rada. Peale väikest jamamist sain ta siiski jooksma ja traavisime. Kuna totalisaatori juures olid mingid kollid, siis sealt otsustas ta täisgalopis edasi joosta. Noh jah, tore ju kui poni tahab joosta :D

Siis läksin platsile. Sõbranna üritas meid kordetada aga sellest ei tulnud midagi välja :D Siis kooberdasin lahtiselt. Ega ta joosta seal ei tahtnud. Ta ei saanud ka aru, miks see ring just sellise suurusega peaks olema ja nurkades jooksis välja nagu näha juuresolevalt pildilt. Üht-teist seal aretasime.

See on mu sõbranna Trummi seljas. Sama päev, kus ma ise ratsutasin alles kolmandat korda temaga :) Vapper poni nagu ta on, suutis ta juba teha ponijalutust mu suht algajale sõbrannale. Temal siis uhkus olla esimene võõras, kes Trummi seljas käis, ta on ka Triin muide :) Õnneks läks kõik hästi ja rahulikult.

Ka edaspidid läksid asjad natuke naljakalt. Järgmine päev ratsutasin ilma sadulata ja harjutasin pöördeid ja galoppi. 3.okt(viies trenn) kommentaar: "Läksin ratsutasin veidi ilma sadulata. Väga palju hakkas vastu, tegi palju küünlaid." 18.okt(üheteistkümnes trenn): "Eksperimenteerisin, kuidas oleks ilma suulisteta ja ilma sadulata sõita. Olin veidi platsil liikunud, kui mõtlesin, et kordetaks, sest keegi oli korde sinna unustanud. Läks väga hoogu. Siis läks mingi asi katki ja Trumm tõmbas kogu kupatusega minema, jooksis talli." 14. ja 15. trennis hüppasin metsas suure hurraaga oksi juba ja tegin palju galoppi. 20. trennis kimasime metsas ponidega võidu.

Üldiselt sõitsin ma suht palju rajal, sest seal sai otse sõita ja polnud vaja pööramisega jännata. Galoppi e kiiremaid ringe tegin ma mingi perioodi ainult rajal, sest platsil ta ei tahtnud galopeerida või jooksis platsilt välja :P

KOGU SEE LUGU ON NÄIDE KUIDAS HOBUST EI RATSASTATA! Ma leian, et ma olin ääretult hulljulge ja ohutundeta :P Suht ajuvaba "treeningplaan", endal ka häbi tunnistada kuidas poni lõhutud sai :P Aga kogemusi polnud, treenerit polnud, tarkpeasid ümberringi polnud ja nii see läks. Lõppude lõpuks ikkagi olen endale toreda ratsaponi siiski saanud! Ja tohutult kogemusi! Ma kavatsen niiiiiiiiiiiiiiii palju asju järgmise noorega teisiti ja paremini teha. Aega tagasi keerata ma samas ei tahaks, sest kuskilt pidi ju alustama ja kust need kogemused muidu ikka pidid tulema kui praktiseerides ja katsetades.

Ega tegelikult kõik nii hull ja nutune polnudki :P Trummi kohta on treeningpäevikus väga palju ka kiitvaid kommentaare ja toimus ju areng positiivses suunas. Ma sain tema peale tavaliselt päris kindel olla, igasugustes olukordades. Ratsastuse edenedes sain sõita normaalselt rajal, platsil, mururingil, metsas - ühesõnaga igal pool.

Tegelikult oli Trumm lihtsalt ekstreemselt uimane ratsastamata hobuse kohta kui ta tuli ja sellep saigi kõike seda nalja teha. Jalgu anda ei osanud, kordel jooksis nigelalt, ratsastatud polnud aga see-eest oskas rahulikult seista ja lubas kõike-kõiki endale külge-selga riputada. Lihaseid polnud ja lisasööta polnud saanud, sellep ta selline oli. Aja edenedes kosus ja tulid lihased. Kuna ta oli palju sees elanud ainult, siis ei osanud ta oma keha ka hästi kasutada. Seda oli tunda eelkõige hüppamises, ta lihtsalt ei osanud ennast kuidagi seada ja sellep võis ta lihtsalt takistusse sisse kukkuda vms. Ma ei hakanud talle üldiselt raskemaid asju peale ka suruma. Kui välja ei tulnud, siis ei tulnud, siis lasin tal tema rütmis vaikselt areneda. Näiteks hüppamisega läks pea 2 aastat, enne kui välja tulema hakkas(olin juba lootuse kaotanud). Alguses oli ka minu entusiasm kõike proovida liiga suur, kuna tegu oli ikkagi esimese päris enda hobusega. Paistab, et Trumm on selle mulle juba andestanud :) Praegu läheb meil väga hästi!!!

Olen õnnelik, et mul oli võimalik ise oma hobust ratsastada, ise kõik need mõõnad ja tõusud läbi elada, ise tehtud vigu parandada, ise analüüsida ja hobust kuulata. Kõige parem õpetaja on hobune! Ma olen tänu Trummile nii-nii palju targem :)