2021 kokkuvõte

 Aasta algas toredate lumiste metsajalutustega koos Trummiga. Kevadel sai isegi hobuse seljast vibu laskmine ära proovitud. Sellega aga ponu liigutamine lõppes ja ta rasvus koplis edasi. Aga hea et niigi läks, olid ilusad hetked. 

Lotoga ikka midagi natuke üritasin teha ja õnnestus temaga ka piirkondlikul ülevaatusel käia. Näitas, et kui vaja, siis oskab viks ja viisakas olla küll. Kohati isegi üllatuslik stabiilsus ja loodan, et see kahekordne maneežitallis käimise kogemus oli kasuks. Muidu on ta tavaline vabapidamisel kasvanud tuulepeast noorhobune. 

Värkimistega läksin vahepeal kuidagi hoogu ja isegi 9 hobust järjest oli tehtav. Tore hobi aga suuremas mahus teha vist ei tahaks. 

Ostsin ühe suure sporthobuse mära juurde, kuid olen teda pärast seda ainult kolm korda näinud umbes. Eks tutvun edaspidi kodus ja oma hallid pean ka uuesti meelde tuletama, sest neidki pole viimaste kuude jooksul tihemini näinud. 

Hobuseid pärast augustit eriti ei külastanud, sest tekkis võimalus oma elu unistus teoks teha ja maale kolida. Ehitustööd võtsid arvatust palju kauem aega, sest vana ümber tehes tuleb ikka üllatusi omajagu. Aga kõik on tehtav ja positiivseid üllatusi on ka olnud ning õnne. Asjad on edenenud nii tohutu kiirusega, et lausa raske on uskuda, mis kõik mul juba olemas on! Ja plaanid edasi on samuti suured: väiksest lemmikhobuste pidamisest võiks mõne aastaga saada hobusekasvandus ja üüritall. Aga seda vaatame uuesti järgmistes kokkuvõtetes. 

Kuu viimasel päeval sai uskumatu teoks - HOBUSED ON KODUS! Kolm nunnukat mõnulevad rahulikult boksides, näksivad ja tukuvad. Loodan, et on rahul oma pehmete pesadega ja puhkavad natuke õueelust, et pärast paarinädalast tall-koppel režiimi taas loomuomasemasse keskkonda kolida. 

Veel tähelepanekuid maaelust

 * Kui tundub, et väike töö aga liiga tüütu käsitsi teha või võiks seda misiganes põhjusel edasi lükata, siis selle ajaga, mis kulub menetlemiseks, on juba pool tööd tehtud. Käed kohe külge panna ja asi varsti tehtud.

* Muusikaga on iga töö lõbusam. Investeeri korraliku akuga heasse raadiosse. Meil nt Metabo tööriistad ja samad akud lähevad igast asjadele, sh raadio ja prožektor.

* Väiksed detailid on olulised ja loovad tervikpildi. Nt pesin jalgvärava rohelise seebiga puhtaks, sest see oli veits samblane. Nüüd iga kord väravast läbi minnes vaatan küll on ilus :D

* Märka looduse ilu enda ümber. Vaata ringi. Naudi. Tee plaane. Unista suurelt. 

Piltide postitamise jätan Instagrami jaoks, kes tahab, vaatab sealt meie kandi ilu :)

Maale kolimisest

 Maale kolimise koha pealt tahaks öelda seda, et see sobib inimestele, kes viitsivad tööd teha ja vaeva näha. Ära koli maale kui sa tahad õhtuti kraamimise asemel telekat vaadata, kui suur hulk tööd mõjub sulle demotiveerivalt, kui sul pole sääste mida investeerida, kui ootad et keegi teine su eest töö ära teeks, kui koristamine sulle ei meeldi, kui kavatsed oma plaanid teoks teha "kunagi paari aasta pärast" mitte kohe alustades. Kui sulle meeldib ratsi teha, kõik poolikuks jätta, ainult odavaid lahendusi kasutada, siis jäädki virelema ja koleda ümbruse osas silmi kinni pigistama. Samas ma saan aru, et tööd on nii palju, et kõike korraga lihtsalt ei jõua. Asjade sorteerimine, süstematiseerimine, ilusti ära panemine ja õhtu lõppedes tööala piinlikult korda tegemine on muidugi kõik tasuta. Ripakile jäävatel tööriistadel on komme ära kaduda, vettida, koledaks muutuda. Kui sul on labidatööd rohkem kui üheks päevaks, siis rendi kohe mõni asjalik masin. Mõtle mitu sammu (mitu aastat!) ette. Tee iga asi korralikult. Keskendu lahenduste leidmisele mitte vastupidi. 

Me oleme igatahes väga rahul ja töötame õhinaga. Tempo on kõva peal, et enne talve terve suure kõrvalhoonerea (ca 180 ruutu) korda saaks. Esimesed kuu aega tassisime ruume asjadest tühjaks. Sorteerisime, viisime kärutäite kaupa jäätmejaama, metalli kokkuostu. Oleks saanud rohkem asju päästa aga meil polnud neid kuskile panna ning ennast asjade orjusesse jätta ei soovinud. Küün ja kogu lakaalune oli täis vana heina. Seda oli tohutus koguses. Traktori järelhaagisetäisi oli vist 8, lisaks julgelt 20 autokärutäit. Natuke oli põhku, selle panime hoiule. Kogu heina põletasime ära. Meil on siin lugematu arv "jaanitulesid" olnud ja isegi kuni kolm lõket korraga töös. Keegi kunagi nägi kõva vaeva, et need pakid sinna üles saada. Me nägime kõvasti vaeva, et need kõik sealt jälle kätte saada :) Üks asi on pakid ümber laduda, teine asi kogu see lahtine hein ära koristada ning kolmas asi kogu see tolm ja puru kokku pühkida (üritades ise samal ajal mitte läbi lae kukkuda). Puitmaterjali varud on nii õnn kui õnnetus korraga. Saad korralikku materjali kõrvale panna aga saad ka kõvasti aega kulutada sorteerimisele ja mõttetu puidu põletamisele. Lauda osas olid veel sõimedki sees ja jäänukid torusselüpsist - oli ikka korralik piimalehmade pidamine olnud. Betoon oli nii valatud, et virtsarennid ja kalded kõik ilusti. Me lõhkusime kõik välja. Põrandaaluse pinnase kaevamine neljas ruumis. Uuesti täitmine. Mudavaba käigutee rajamine hobustele. Liiv ja kild, peno ja armatuur, kaablikõrid ja veetorud. Planeerimine. Sada asja korraga. Aeg surub peale. 

Hobuste asjadest veel nii palju, et põllu saime küntuna, lasime randaalida ja heinaseemne külvata. Üllatavalt kulukas on heinamaa rajamine ja ega seal siis kohe õiged asjad ainult kasvama ei hakka. Hobuste esimese talveaia saame kombineerida olemasolevasse võrkaeda, kust võsa maha võetud sai. Karjuselindi tõmbamine saab küll kõige lihtsam töö olema. Endisesse traktorikuuri tuleb kolm boksi. Alguses mõtlesin esimese talve pehme põrandaga vabapidamiskuuriga üle elada aga teeme ikkagi nii korralikult kui võimalik. Hobuste distsiplineerimise ja ohutuse osas õige otsus. Pigem juba igale poole korraga betoon valada. Kui midagi juhtub on eraldamise võimalust ka vaja. Hobustega tegelemisest ei oska enam unistadagi! Septembris käisin ühe korra tallis... Loto on suureks kasvanud ja Trumm on paksuks läinud. Kolmandat hobust nägin üldse esimest ja viimast korda kaks kuud tagasi xD

Tihe august

 August polnud tihe talliskäimiste poolest vaid muude tegevuste poolest, mis ei lubanud talli minna. Nimelt kolisime maale ja varsti kolivad hobused ka siia! Hobusega kodust väljas käimise poolest oli august siiski tihe. Nimelt käisin Lotoga kõigepealt maneežis hüppamist harjutamas ja 2 nädalat hiljem piirkondlikul ülevaatusel. Mis ma oskan öelda, super hästi käituv poiss! Väga palju esimesi aga tema lahendas kõik ülesanded uskumatu tasakaalukusega. Elu esimene treilerisõit tuli kohe lisaülesandega. Nimelt võtsime poole tee pealt teise noore peale ja pärast tagasitulles panime maha. Loomulikult põdesin, et kas ta suudab rahulikult seista või üritab kõik ära lõhkuda. Ärevus oli ootuspärane aga nii rahulikku ja enesekindlat reaktsiooni nagu Lotol varuks, ma ei osanud lootagi. Esimene kord panime peale kuskil 20 min. Sõitma hakkasime, siis kaamerast vaatasin, et kohe hüppab üle puu aga valis siiski seismise ja edasi seisis nagu vana hobune. Teist hobust laadima hakkasime, siis oli Loto silmis siiras rõõm, et ta polegi üksi selles raskes ülesandes :D See rahustas ta kohe maha ja seisis kenasti kuni teine noor lõpuks peale sai. Uues kohas oli väga mõistlik, boksis seisis nii nagu inimese jaoks aretatud vereline seisma peabki, kuigi oli ju pikalt vabapidamisel olnud. Lasi ennast mõõta ilma et inimesele peale tuleks. Üksi maneežis olla polnud mingi probleem. Hüppeanne pole tal just tugevaim külg aga kenasti sai aru, mis tegema peab. Seal panime peale uste vahelt ja mõlemad läksid 5 minutiga. Kui teine hobune maha läks, siis päevast väsinud Loto lihtsalt seisis ja kõõritas, muud midagi. Kahe nädala pärast kordus täpselt sama. Vahepeal ei õnnestunud mul kordagi tallis käia, Loto vedeles koplis koos oma semudega ja ma tirisin ta jälle sealt otse treilerisse (laadisime mõlemad korrad tee peal koplivärava juures). Loto käitumine oli ka suht sama. Elu teised vabahüpped olid juba natuke lihtsamad, sai natuke kõrgemaid hüpata ja vähem kobistada. Igati keskpärane tubli hobune. Arvestades tema hiljavalmivust, siis edasi saab ainult paremaks minna. Tõeliselt koostööaldis hoolimata vähesest õpetamisest. Ja seda ma väga hindan hobuste juures, mind mingi flashy tulesädemega ei meelita. Vaadata võib aga ma pean selle hobusega hakkama ka saama :D Ja ma olen ju kõigest tädiratsutaja staatusesse langenud :) 

Kadunud juuli

 Juuli kadus tõesti käest, sest selle kuuma ja parmudega ei andnud õues midagi teha. Loto on ses osas tubli, et tuleb probleemideta üksi karjast ära ja on üksi boksis, teeb käe kõrval traavi ja laseb end puhastada, värkida. Platsil töö tegemisest ta aga vaimustuses pole. Kolm korda proovimist pole küll miski, mille alusel sildistada või maha kanda aga kuna aeg on see, mida mul pole, siis teeb meele mõruks küll. Aga hobune on ju alles noor, niiet küll me saame selle asja veel toimima. Kuumus ja parmud on ka hobuse välimusest oma võtnud aga ehk ei mõjuta see liigselt üldmuljet. Tahaks teda ikkagi näidata kui vähegi asjad klapivad. Laka pean küll maha lõikama, sest kuigi ma armastan patside tegemist, siis mul pole aega neid teha ja vaevalt Lotogi paigal seismisest ja lakas susimisest vaimustub. Viisakas välimus pole ju paha ja mis sest lakast hoida. Pean veel valima milliste päitsetega näidata aga ketiga nööri otsisin juba igaks juhuks välja... Tuleb veel leida aeg ja võimalus maneežitallis harjutamas käia, sest päris ilma valmistumata näidata oleks küll halb mõte. Käe kõrval üle lattide jooksmisest ei piisa :D

Minu üllatuseks jõudis Trumm isegi supertubli olla ja lapsi õpetada kaks päeva järjest. Ning minuga ühe korraliku sammu-traavi metsaka teha. Olin juba unustanud, milline ilus õhtu see oli :) 

Värkimine

 Täna sattus nii, et värkisin neli hobust. Ei olnudki väga raske, tea kas hakkavad vastavad lihased tekkima või sattusid nii mõnusad hobused. Algas see ühest kliendi hobusest, edasi läksin enda karvikutele külla. Tõin Loto ära mõttega teda ülevaatuseks valmistama hakata, kuid sellises parmurünnakus ei saa ju midagi teha. Panin ta boksi ja sealset rahu ta tõeliselt nautis. Nii meelsasti andis jalgu, et kohe pidin värkimisriistad tooma. Kabjad olid juba liiga pikaks ka kasvanud. Aga tal oli nii mõnus puhkus parmutallumisest, et jäi värkimise ajal magama ja kukkus peaaegu ümber mitu korda (sest oli ühe jala minu kätte unustanud). Und peletab kõige paremini see, kui lõuad käivad - tõin müslit ja sain esimesed jalad tehtud. Tagumiste ajal võis tukkuda, neid nad ju harjunud puhkama ükshaaval. Jätsin ta edasi tukkuma kuni Trummi tõin. Vahetus ja sama tegevus ponuga. Kabjad ikka päris kõvad selle põuaga. Pärast määrisin putukahammustused Sudocremiga kokku. Hakkasin juba koju sättima kui talli saabus A ja kauples mu enda hobust ka värkima. Mõeldud, tehtud. Pärast koju sõites jäin mõtlema, et mul tuleb see värkimine juba nii automaatselt, et enam ei mõtle, kuidas erinevatel hobustel teha. Tunde järgi kohe tegevusse. Ilmselt on mul oma stiil ka juba välja kujunenud. 

Pindedest ja kaitsmetest

Ma mäletasin, et ma kunagi sellest kirjutasin, ja leidsin üles ka: https://triinjatrumm.blogspot.com/2015/02/huppamisest-pindedest.html

Aeg on edasi läinud ja jällegi komistasin selleteemalise artikli otsa: https://thehorse.com/1101094/do-boots-and-wraps-overheat-horses-legs/

Midagi pole muutunud. Hobuse jalgade kuumutamine on endiselt halb mõte. Juba 20 minutiga tõuseb temperatuur kaitsmete/pindede all liiga kõrgeks ja püsib sellisena tunde! Hobuse jalad lihtsalt on looduse poolt selliselt disainitud, et peavad end jahutama õhuvooluga. Loomulikult tõuseb palja jala temp ka aga peenelt on välja toodud piir, kust maalt algavad kõõluste mikrokahjustused. Kõige hullemad olid fliispinded. Korrektse liikumisega hobuste väärtus just tõusis mu silmis. 

Vastik kuumalaine

Parmud... Sääsed... Kärbsed... Kõik sumisesid täna korraga ümber minu ja hobuse. Platsil ei saanudki midagi teha. Kindad verest punased. No hea et inimesed heina teha said aga talli küll rohkem minna ei taha. Hobustest ka nii kahju. Jube palavus. Ainuke lootus, et pidev liigutamine parandab hobuste vormi.. Muud head ma näha ei oska..

Vaikne kulgemine

 Vahepeal sai vibutamine jäädvustatud. Siia panna ei viitsi, kes tahab näha otsib instast. Ratsutamine ise pole enam eesmärk olnud, küll aga on Trumm lasteponi olnud. See sobib talle vist paremini kui minu tassimine. Lotot pole ka kiusanud kuigi tegelikult võiks. Ma ei tea kas näidata teda see aasta, tegelt võiks ja siis peaks hakkama ette ka valmistama. Üldse ei raatsi seda pikka lakka maha lõigata aga sellise lõngusega ei tahaks ka minna. Suulisi ka ei raatsi suhu panna, ta ju koguaeg varss olnud mu jaoks :D Aga ma ostsin lõpuks esimesed nahkpäitsed ära. Paar aastat tagasi tegin otsuse, et kuna nailon on keskkonnavaenulik materjal, siis edaspidi ostan nahkpäitseid või parandan vanu nailonpäitseid. Varudes on vanast ajast veel mitu paari täitsa korralikke ka. Ja nöörpäitsed seisavad ka kasutult, ootavad oma aega. Järgmisena tahaks nahast punutud nööri, peab vist Alarilt tellima. Kuigi puuvillased on ka ok. Ja siis juba ilusamaid nahkpäitseid. Hobulausujate suvepäevad tulevad tiheda programmiga, loodan kõvasti inspiratsiooni saada enda arendamiseks. Võõraid hobuseid olen ka värkimas käinud, täitsa tore vaheldus. Aga mis see päris ratsutamine on, seda jälle ei mäleta...

fun fun fun

 Täna hakkasin Trummi seljast vibu laskma ja see oli nii lõbus! Järgmine kord proovin jäädvustada ka. Kõik algas sellest, et mul ei õnnestunud suvel näha Merili väikest demo RKHH suveüritusel aga mõte tundus hea. Meelde tuli vibutegu lapsepõlves. Kuna ma hobusega enam trenni ei tee, siis on vaja alternatiivseid tegevusi. Aega läks ja hoogu sai võetud ca pool aastat kuni õnnestus Tartu linnas sobivas võsas ragistada ja esimene materjal hankida. Vibu sai esimese katsega asine, noolte tegemine võttis veel veidi ja saigi harjutama hakatud. Esimesel korral harjutasin Trummi vibuga maa pealt ja täna siis juba ratsa. Poni on mul tore ja tsirkuseks loodud. Parim sihtmärk on heinapall ning eriti suureks venis naeratus siis, kui traavis laskmiseni jõudsin. Nüüd oleks vaja veel nöörid äärtesse panna ja teise otsa ponile preemiaks müslipang (täna viitsis joosta kuna vahepeal sai värsket rohtu süüa). Uued sirgemad nooled tuleks teha ja siis galopis proovida. Pikemat rada tahaks ka, ideaalis ringikujulist. Aga selline õnnestub ilmselt luua alles tulevikus.