Eesti Hobuse Kaitse Ühing

Ütlen kohe, et minu soov on leida seniavastamata eesti hobuse huvilisi. Keda ei huvita aretusseltside seltsielu, kasvatajate kraaklemised ja kes ei taha pooli valida. Eesti hobune on midagi enamat kui 145 cm lasteponi. Tema aretus on midagi enamat kui seltsi lehel olevad sugutäkud. Tema väärtused on suuremad kui koht ponikarika edetabelis või liikumise hinne ülevaatusel.

Otsin puhtatõulisi eesti hobuse huvilisi. Kas oled mõelnud, kust see hobune pärit on? Kes ja miks teda kasvatanud? Millised erinevused on täkuliinidel? Millised on eriti haruldase põlvnemisega hobused? Kuidas elavad eesti hobused suurtes karjades? Millised on nende hobuste nn varjatud omadused? Kas nad on koguaeg sellised olnud? Kuidas tagada geneetiline mitmekesisus? Pole kellegagi eesti hobuse põlvnemisi arutada?

Eesti Hobuse Kaitse Ühingu (EHKÜ) põhieesmärk on tagada eesti tõugu hobuse püsimine, tema genofondi säilitamine ja selle tõu teadvustamine ja väärtustamine.

EHKÜ otseselt ei tegele aretustegevusega ja teeb ühtviisi koostööd mõlema eesti hobuse tõuraamatut pidava seltsiga (Eesti Hobusekasvatajate Selts ja Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Selts), kes teadupärast omavahel nii suurtes sõprussidemetes pole.

EHKÜ vaatleb eesti hobuseid ühtse populatsioonina. Kodulehel www.esthorse.ee on suguliselt kasutatavate täkkude nimekiri, kuhu kuuluvad nii mõlema aretusseltsi poolt tunnustatud sugutäkud kui ka ilma tunnustuseta täkud.

Mitmekesine geneetika säilib, kui me ei väärtusta vaid neid hobuseid, kes hästi hüppavad. Mida rohkem keskenduda üksikute omaduste tagaajamisele, seda kitsamaks muutub genofond. Meil on vaja ka spordi mõttes andetuid hobuseid, teraapialoomi, künnivaos end koduselt tundvaid, rehe all ellu jäävaid, turiste tassivaid ja miks ei võiks eesti hobused olla muuhulgas maailma parimaid maastikuhooldajad. Selleks tuleb säilitada kõiki olemasolevaid liine ja perekondi, kuid mitte ainult. Põlvnemiste põhjalikum analüüs, hobuste ja nende omaduste tundmaõppimine, hobuste jälgimine ja kasvatamine loomuomases keskkonnas, ellujäämisoskused keerulistes oludes jne.

Ühesõnaga, keda see tekst kõnetas, on oodatud ühendust võtma.

Broki esimene koolisõiduvõistlus - tehtud!

See oli ühe ammuse unistuse täitumine, mis realiseerus paraku stiilis hea-et-ellu-jäin. Ehk siis ma ei mäletagi, et mul varem hobune soojenduses ja skeemi ajal pukitanud oleks :'D Ta kartis kõike ja kõiki niiet soojenduses tiirutasin ainult selle mõttega, et vurtsu maha ja silmaringi avaramaks saaks. Kahjuks ühtegi skeemiks vajalikku harjutust teha ei jõudnud (need soojendused on niigi seal megalühikesed). Aga ükskõik, mul oli kodutöö niikuinii tegemata. Jääsulaväljadel ei saa trennitada ja kruusateel on ta omast arust võidusõiduhobune. Ostke täisverelisi, nad on nii töökad :) Nädal tagasi siiski korra õnnestus maneežis sõitmas käia. Oli sarnane kartmine ja karjumine nagu täna aga kui seda kogemust poleks olnud, siis oleks täna küll tulemus kirja saamata jäänud. Kokkuvõttes läks siiski väga hästi, sest I DID IT! Kõige raskem ongi lihtsalt minna ja osaleda. Nagu näha, siis see hobune vajab veel palju käimist enne kui maha rahuneb...

haha kolmas kommentaar :D

motivatsioon saabus

Käisin nädalavahetusel hobuste treeningfüsioloogia seminaril ja väga asjalik oli. Häid asju oli lausa nii palju, et ma seekord ei tee siia ülevaatlikku postitust, sest muidu ma peaks terve päeva ümber jutustama. Mulle meeldib, kui lisaks isiklikule kogemusele on taga ka teadus, ehk et MIKS organismis ühed või teised protsessid just nii toimivad ja kuidas täpsemalt. Käsitleti siis hingamissüsteemi, südame, vereringe ja lihaskoe ehitust ja talitlust. Lisaks mõistliku treeningu põhimõtted, võimalikud ohukohad vigastuste mõttes, hobuse kui sportlase eelised, puudused ja võimekust mõjutavate omaduste pärilikkus. Kuna tegu oli töötava FEI veterinaariga, siis olid ka lood elust enesest väga huvitavad.

Üllatav oli see, et sellest pikast loengupäevast sain ma tohutult motivatsiooni jälle ratsutada. Ilmselt on ka pikemal valguspäeval oma osa, sest nii tore on pealelõunal talli minna kui tagasi koju jõudes on ikka veel valge. Loengupäev andis kinnitust, et olen õigel teel. Ja mõtteid, et kuidas laveerida ala- ja ületreenimise vahel võimalikult optimaalselt.

Praegu on mul käsil metsavaba märts :D Tuli selline kerge koolisõidutuhin peale. Igatsus KS järele on olnud tegelikult pikalt (appi juba 5a viimasest võistlusest!) ja nüüd selle motivatsiooniga lihtsalt võimalus seda osa realiseerida. Ehk õnnestub ka kuskile maneeži jõuda. Ja tegelikult pole see KS midagi muud kui elementaarne ratsastus, eks. Ma olen siiski A taseme sõitja :) Eile panin isegi ponile sadula selga ja tegin mõned ringid platsil. Ta palju ei jaksa aga natuke on parem kui mitte midagi ma loodan. Väga kodune tunne oli ja mul pole elus teist nii kuulekat hobust olnud! Vist alles nüüd hakkan sellest aru saama.

kelgutamine

Juba märts käes, küll see aeg läheb kiirelt kui ei ratsuta. Kuigi pinnast on, siis pole olnud tuju ja olen endale lubanud kerge puhkuse. Korra küll käisin vahepeal metsas sammutraavimas aga hirmus hakkas :D Mul oli kaval plaan B ära väsitada traavitamise ja tõusuga, ta oligi märg ja hingeldas mäe otsa jõudes, kuid tema tõeline jooksutahe paistis siis alles saabuvat. Nii olingi teises metsa otsas äksi täis hobusega, läbirääkimised rahuliku traavi osas ei olnud edukad ja otsustasin tagasi koduni sammu teha :'D Sujus vahejuhtumiteta. Olen neid jooksutanud ja kordetanud, kuid ootan juba kuidas kevadine soojus tuure maha võtab.

Eelmisel nädalal kelgutasin Trummiga ja seekord koplis. Jube lahe oli! Lumi oli parajalt paks ja lagedal alal sai erinevaid kujundeid teha. Tegin kelguga galoppi esimest korda ja see oli eriti tuus. T galopeeris stabiilselt ja polnud ohtu, et nööridesse astuks. Üldse jooksis ta üllatavalt hea meelega. B vaatas suurte silmadega pealt :D Tema meelest need hobuste järel lohisevad asjad ei ole ikka ühed õiged asjad. Samas nagu põgeneda ka polnud põhjust, sest tegu oli ikkagi tuttavate tegelastega.

Eile kelgutasin taas ja ikka oli lahe. B hakkab ka juba ära harjuma. Päikese käes juba nii soe, et sai ilma jopeta lausa toimetada. Olin nii tubli, et värkisin järjest mõlemad hobused ära. Bruki sai ilma tekkideta päikese käes peesitada paar tundi ja panin talle õhema heleda pealmise teki, sest väga suur oht on hobustel hauduma minna kevadise päikese käes. Ja seda ma ka ei usu, et tal öösel külm hakkab selle kuivaga. Ega hobuste karvavahetus ilmaasjata päeva pikkuse järgi ei käi.

Uued papud

Sain vahepeal kätte mitu nädalat kadunud olnud Cavallod ja viimasena ostetud Glove'id. Uskumatu, kuid vahel liigub kõige odavam tavapost kiiremini kui kullerfirmad. Need mõlemad tulid taaskord UK-st, sest millegipärast müüvad sealsed inimesed oma kasutatud varustust parema hinnaga. Seni on kõik müüjad olnud hea meelega nõus tundmatusse Eestisse saatma.

Cavallolt võtsin prooviks Trek mudeli, sest see meeldis kõige rohkem ja tundus sobivat just minu vajadusele. Üllatusin positiivselt sellise ümber kabja tõmmatava disaini osas - hobust taaskord ei seganud miski ja polnud ka liialt kobakad. Kõik on tore aga need said jällegi tiba suured. Ilmselt kasutatavad aga võivad hakata keerlema.

Easyboot Glove on mul juba korra olnud, seekord sai number väiksem võetud (eelmised loksusid ja olid igalt poolt suured). Need lähevad veel napilt jalga aga tegelikult on kabjad värkimata ka. Nüüd oleks neid vaja rännakutrennides katsetama hakata. Samuti tahaks tagumistele kapjadele proovida huvi pärast.

Mõlemaid olen vaid korra jalga proovinud ja käe kõrval veidi jooksnud kuna lumi on. Pinnas maastikul niigi hea ja ei ole papusid tarvis praegu. Alguses mõtlesin, et ühtedele panen kindlasti naastud alla ja teen "talverehvide" katsed ka ära aga jääb vist järgmisesse talve. Ei taha neid vahetult enne kevadet augustama hakata. Varsti kindlasti sulab lumi ära ja metsateed on mõnda aega jääs, aga ma pigem lükkan suurema trennitamise edasi sooja kevade peale.

Muidu ma soovitaks ikka mõõdutabeli järgi osta. Lihtsalt minu hobusel on keskmisest erinev kabja kuju ja jala suurus. Teiste kogemus tundub olevat pigem selline, et mõõdud klapivad kenasti. Minu hobune vajab soovitatust suurus väiksemat. Probleeme võib olla siis, kui mõõt jääb täpselt kahe suuruse vahepeale.

Kabjasusside valimisest

Uurisin taaskord erinevaid mudeleid ja leidsin ühe liigituse, mis annab ehk hästi edasi eri tüüpi kabjasusside erinevusi. Nimelt saab neid tinglikult liigitada nn kõrgeteks ja madalateks vastavalt kabja ümber olevale osale.

Kõrged kabjasussid on tihedalt ümber kabja, ülemine serv piirdest kõrgemal ja katavad kogu kabja. Isegi kui need ei istu ideaalselt, siis tõmmatakse krõpsudega ümber kabja kinni ja ajavad asja enamasti kenasti ära. Need sobivad tavakasutusse, sest pikkadel distantsidel ja pideval suurel kiirusel on hõõrumise risk. Samas kui just sellist tüüpi sussiga on ideaalne istuvus, siis ei pruugi probleeme olla. Sellist tüüpi kabjasussid on väga levinud, need sobivad nii ratsutamiseks, koplisse kui ravi otstarbel. Kui on probleeme hõõrumisega, soovitatakse tavalised meeste sokid alla tõmmata :) Selleks müüakse ka spets kaitsmeid (pastern wraps). Siia gruppi kuuluvad Cavallo toodang, Equine Fusion sussid ja paljud Easyboot mudelid. 

Madalatel kabjasussidel lõpeb ümber kabja olev osa piirdest allpool. Kui servad on kabja sarvseinal, siis seal ei toimu ka hõõrumist (mis ei välista muidugi, et see mujal võib tekkida). Sellised sussid aga eeldavad palju täpsemat sobivust. Siia kuuluvad liimitavad kabjasussid ja mitteliimitavatest need, millele on lisatud ümber päka fikseeriv osa ja lõdvalt kinnitatav krõps ümber jala. Lisaks Scoot Boots, millel on avatud päkaosa. Selliste kasutamisel on oluline, et kabja kuju ja nurk oleksid samad, mis sussil. Muidu need lihtsalt ei istu ja neid ei anna ka ümber kabja kokku tõmmata. Tipptasemel rännakus (pikad distantsid kuni 160 km päevas) on ennast tõestanud Renegade sussid ja Easybootilt Glove mudel. Kusjuures kõige väiksem hõõrumisrisk ongi ilmselt Renegade'idega, sest nende tagumine osa liigub koos päkaga.

Millest alustada?
Esimese asjana soovitan ma hobuse kabjad ära mõõta. Seejuures tehke koos mõõdulindiga pilti, sest kabja pikkuse mõõtmine võib firmati tiba erineda. Järgmisena võtke paber ja pliiats, vaadake läbi kõikide firmade mõõdutabelid ning kirjutage välja, mis mudel ja suurus sobiks. See võib valikut kahandada päris palju. Siis alles saab otsustada, millise firma ja hinnaklassi papusid osta. Vahet pole millistest alustada, proovida tuleb nii kaua kuni leitakse sobivad. See on umbes nagu endale väga hästi istuvate jalanõude leidmine - tuleb jalga proovida ja joppamise asi, kas head saapad on esimeses või kümnendas poes :) Soovitan endiselt osta pigem kasutatult ja hea hinnaga (UK, Saksamaa, Soome vastavatest fb gruppidest). Ma ei näe ka ühtegi põhjust, miks selle proovimise pärast peaks kabjasusside variandist loobuma - sadulaid ja muid asju me proovime meeleheitlikult, siin tuleb lihtsalt ise see järelturg luua. 

uue aasta tegemistest

Vahepeal on õnnestunud oma varustusekogus korda lüüa ja hunnik asju maha müüa. Paljudest asjadest ma muidugi ei suuda loobuda aga sellised, millel erilist emotsionaalset väärtust pole, on müüdud. Vähem asju tähendab vähem kohustusi ja rohkem hingevabadust, eks.

Siis olen vahepeal käinud mõningaid võõraid hobuseid värkimas. Otsustasin, et võtan taaskord selle jaoks aja ja muidugi ma ei pidanud pettuma - põnev on ju. Seal on ka huvitavamaid juhtumeid ja eks ole näha, kuidas neid hobuseid aidata õnnestub.

Võtsin end kätte ja käisin ühe toore poniga ratsutamas. Täiesti asjatu põdemine oli, sest tegu oli väga nunnu ponuga, kes pigem ei jaksanud palju tööd teha kui et oleks mõelnud minu alla viskamisele. Tuli meelde, miks mulle neid eestikaid saduldada meeldis.

Ühed kabjasussid õnnestus maha müüa, ühed võiks pmst veel maha müüa, kahed on postiga tulemas... Mul on tegelikult uus papupostitus juba tehtud aga tahaks sussid enne kätte saada, äkki on miskit lisada. Õnnestus ka ühtesid nahast Cavallosid käia näppimas. Need olid otse pakist ja natuke jäigad aga nende eelis peaks olema, et saab õlitada ja seejärel sisse kanda täpselt jala järgi. Need konkreetsed soetati koplikasutuseks ühele vanemale ruunale, kelle jaoks on ebameeldiv külmunud konarlikul pinnasel käia (hetkel lumega küll kadus see mure). Kui tallipersonal nende jalgatõmbamisega hommikuti hakkama saab, siis sellest ruunast saab küll üks moodne vanahärra uute papudega. Loodan veel kuulda, kuidas see projekt õnnestub. Muidu mõõdu järgi osteti ja talla suurus klappis küll kenasti. Kuigi tundusid kobakad, siis hobune käis nendega täiesti normaalselt.

Trennitegemisega ei saa väga just kelkida. Küll pole ilma, küll pole tuju. Kordetanud olen mitu korda, sest on tundunud, et tuleb energiat välja lasta. Päevad lähevad pikemaks, karv hakkab lahti tulema ja kevad hinge pugema. Tegelikult tahaks, et see libeduseoht mööda saaks. Paar kuud tuleb ilmselt veel kannatada enne kui kõik üles sulab. Korra üritasin Trummiga kelgutada aga ta oli nii äksi täis, et loobusin kiirelt ja läksin korde järele :D Lustakas vanamees, ei teadnudki et ta nii kaua tagant üles pekstes galopeerida jaksab. Korduvalt olen käinud hobustega käe kõrval jalutamas. Kerged 6-8 km jalutuskäigud mõjuvad ka mulle hästi. Ja on meeldivalt ohutud. Ratsutama olen vaid mõne korra jõudnud ja enamasti sammu teinud. Ükspäev oli maratonjalutamine koos S-ga: kokku ca 20 km, kaks metsatiiru ehk siis mõlemal kaks hobust jalutada, S läbis selle kõik jala, mina umbes pool ratsa ja pool jala. Kogu see asjatamine ja jalutamine röövis muidugi terve tööpäeva aga oli seda väärt. Seltsis on selliseid retki päris tore teha.

Täna oli selline vähe erksam metsaskäik. Ma tahtsin vahelduseks traavitada küll aga mitte sellise innuga nagu Brok pakkus. Ma ei tea kus tal kiire oli aga pidin koguaeg keelama, et me ei hakka võidusõidutraavi tegema. Nüüd võiks öelda, et hakkasin kuu aega tagasi teist müslit andma ja näete kui energiliseks see mu hobuse teinud on. Sorry aga tegelikult jätsin kuu aega tagasi igasuguse lisasööda üldse ära :D Mu meelest tuleb ja läheb see erutuvus küll täiesti omasoodu, sõltudes pigem meeleolust ja ilmast. Lisasööda ärajätmine oli pigem selline ajutine eksperiment, tänasest hakkasin taas andma.

Loomulikult on mul jälle palju pilte.

oh god

Hobusepidamine ei ole kohustuslik.
Loomade kombinaati viimine on Eestis igapäevane.
Laminiitikud võivad süüa sobivat silo.
Proteiin ei põhjusta laminiiti.
Hobused ei pea saama müslisid. Mitte mingisuguseid!
Ärge kunagi uskuge pimesi söödamüüjaid, nad üritavad alati oma kaupa maha parseldada ja kahjuks teavad vähe söötmise teaduslikust poolest.
Vereproovi alusel ei saa teha söödaratsiooni ega tuvastada kõiki puuduolevaid aineid.
Müslides ei ole kõik vajalikud elemendid sees õiges koguses, isegi kui pakend nii lubab.
Söötasid tuleks võrrelda mitte kenade kiitvate tootetutvustuste alusel vaid vaadates koostist (nii tooraineid kui analüütilist).
Selja ära tõmbamine pole diagnoos vaid tühi oletus.
Kehval pinnasel peabki hobune ettevaatlikult astuma.
jne

Hakka või Eesti hobuinimeste grupist lahkuma...

Kestvusratsutamise koolitus

Nädalavahetusel sai käidud kestvusratsutamise seminaril, kus esinesid Austraalia tegijad Brook ja Leigh Ann Sample. Nad võistlevad, treenivad ja kasvatavad selle tarbeks hobuseid. Kuna nende hoole all on stabiilselt üle paarisaja hobuse, siis nad rääkisid lihtsalt oma kogemuse baasil. Brook on töötanud kestvushobustega ka araabiamaades ja võitnud Austraalia raskeima kestvussõidu Tom Quilty rekordarv kordi. Kahe päeva juttu ilmselgelt ei hakka ümber toksima aga mõned nopped siiski. Kui kellelgi on konkreetseid küsimusi, siis andke tuld.

Tähtsaim osa treeningust on endiselt samm. Seda pole vist kunagi liiga palju :) Vigastuste vältimiseks on väga oluline piisav soojendus. See tähendab reeglina 30-40 minutit sammu (vanematel hobustel isegi kauem). Selle ajaga peaks ka natuke kangem hobune end mõnusalt lahti käima ja samm pikenema. Ma olen jälginud, et võtabki vähemalt 20-30 minutit (külmaga kauem, ratsa ka kauem), et hobune hakkaks puristama, sirutama, reipamalt sammuma. Ja sama aja võtab ka iseenda käima saamine kui käe kõrval jalutada :D Ma arvan, et pikkadest sammumistest võiks olla palju abi ka maneežiratsutajatele. Ausalt öelda tundub järjest absurdsem, et võetakse boksis seisev hobune, poole tunni pärast juba galopeeritakse, kakeldakse jäiga hobusega, kuumutatakse kõõlused pindedega üle, söödetakse kilode kaupa jõusööta ja otsitakse imesuulisi.

Nemad eelistavad karjamaal pidamist. Neil on kogemusi ka tallis peetavate hobustega, ka nii on võimalik sporti teha aga see nõuab natuke rohkem vaeva (pikem soojendus jne). Kui hobusel ei ole võimalik koos karjaga ringi liikuda, siis viia käe kõrval jalutama (kord päevas, kaks korda päevas, mida rohkem seda uhkem) või panna karusselli.

Ka söötmises ei kasuta nad midagi erilist. Põhiline on karjamaarohi. Jõusöödast põhiosa moodustab neil heksel/chaff, alati on ratsioonis mineraali-vitamiini lisand, energia tagamiseks annavad õli. Teravilja/valmissööta annavad olenevalt hobusest aga reeglina vähe (alla poole kilo) või ei anna üldse. Ka 160 km võistlevat hobust võib sööta nii, et ta teravilja üldse ei saa. Parematel hobustel kasutavad ka söödalisandeid. Kui hobune teeb vähem trenni, siis saab kindlasti ka vähem lisasööta. Mitmepäevasel transpordil (võistlustele sõites) annab heinale lisaks ainult hekslit/chaffi ja pool min-vit kogusest. Melassi väldib.

Treenimisest oli ka palju juttu. Pikad aeglased sõidud ja palju mäetööd. Kehval pinnasel ei tohi kiirelt sõita. Nad ei ürita kõiki võistlusi võita vaid valivad välja 1-2 olulist ja teised on lihtsalt treeningsõidud. Esimesed kolm aastat ei tohiks ühelgi võistlusel kiiresti sõita. Peale võistlust kindlasti puhkus. Mustkusesuse vältimisest ja haldamisest räägiti ka palju, see on nimelt kestvushobuste levinuim tervisemure ja nende arvates 80% tagaosa longete põhjuseks (sh kerge mööduva vormina).

Soovitasid kodus enne ja pärast iga trenni teha käe kõrval traavi ja saada selles väga heaks. Harjutada hobust jooma suulistega, seisma paigal suvalises kohas, taluma näppimist ja veega kastmist jne. Paljas käsi on parim tööriist hobuse igapäevaseks kontrollimiseks (paistetus, haavad jne).

Huvitav oli ka kuulata Austraalia kestvusmaailma eripäradest. Neil on see pikk traditsioon. Aasta põhisõit Tom Quilty tuleb läbida 24h jooksul. Start antakse keskööl. Üldse sõidavad nad tihti osa võistlusest pimedas pealampidega, kas siis on start varahommikul või pealelõunal. Lisaks on neil mitmepäevased distantsid, näiteks läbitakse 400 km viie päevaga või 120 km kolme päevaga.

Varustuse poole pealt oli huvitav, et väga levinud on sabarihma kasutamine. See tuleneb sellest, et neil on päris mäed ja radadel on tihti väga järske lõike. Seetõttu on rinnarihm ja sabarihm elementaarsed, et hoida sadulat õige koha peal. Samuti ei pea siis vööd liiga tugevasti kinni tõmbama, mis lihtsustab hobusel hingamist. Meil kasutatakse sabarihma ponidel ja sedagi minimaalselt. Ma olen arvanud, et see on hobusele ebameeldiv ja lisab pingeid. Aga nende kogemust jälgides ei tee see midagi halba. Muidugi kui sadul sileda maa peal sobib ja ei liigu, siis rakendubki see ainult langustel.