Palju mõtteid kogunenud

Ma ei teagi millest alustada või millele keskenduda. Olulised tunduvad nii trennid, söötmine, kabjad kui ka parasiiditeema :D

Marise trenn. Täna oli trenn, enne trenni oli siuke ärev tunne, pulss üleval, nagu võistlustel oleks :D Et ei tea kuidas läheb jne. Aga väga hää ja kasulik oli nagu ikka. Ei ole midagi katastroofilist, meelt ei pea heitma, lihtsalt ratsutama õppima :) Sain erinevaid näpunäiteid, mida jälgida, kuidas sellise verelisega hakkama saada ja mis harjutusi teha. Loodetavasti õnnestub nüüd mõnda aega iganädalaselt trenni võtta. Tegime sammu-traavi trenni ainult ja sellest täitsa piisas nii mulle kui hobusele. Igatsen nii hirmsasti neid ideaalseid hetki, et ei saa aru, et tegelt pole nii hullu midagi. Trenni tuleb ka teha, õpetada järjekindlalt hobusele, mida ma temast tahan. Tegelt oli mul isegi hea meel, et hobune mõnusalt rahulik polnud, muidu ma poleks teada saanud kuidas sellisest natuke kiirustavast hobusest arvata ja mida peale hakata.

Eelnevad trennid. On läinud nii ja naa, olnud väga rahulikke mõnusaid trenne kui ka meeleheidet. Jalg on rohkem paiste läinud ning läksin prooviks üle trenniaegsele pindeerimisele ja sellejärgsele linimendile. Laka lõikasin lühikeseks. Trennid on isegi üle tunni aja olnud, palju sammu endiselt. Galopi proovisin ära, ei olnud mõnus :D Maneežihooaja avasin.

Heimtalis groomimas ja trakeene vaatamas. Käisin Evelyga kaasas, ta esitas oma täku finaalülevaatusele ja võõrratsaniku testile. Kuigi päev oli megapikk ja maneežitribüünil kükitada suht külm, siis noori lootusi vaadata oli tore. Jällegi pean tõdema, et hobuseid oma silmaga näha ja võrrelda on midagi hoopis muud kui pärast punkte ja pilte sirvida. Saab palju parema ülevaate ja emotsioon antakse ka kaasa.

Söötmine. Mu hobune sööb korralikus koguses kuivsilo, selle kvaliteediga oleme rahul. Lisaks saab 3x päevas kaera ja õhtuti väikse segu minu poolt valitud komponentidest. Kaera söötmist ei tasu karta kui see hobusele vähegi sobib. Selles on oma iva, et seda hobustele ammusest ajast söödetud on. Alguses ma mõtlesin, et söödan seetõttu, et see talli poolt n-ö "tasuta" on ja siis avastasin, et tegelt see sobib kenasti mu ratsiooni. Lisaks saab ta ponigraanuleid, suhkrupeedigraanuleid, nisukliigraanuleid, jämedat lauasoola, õlisööta, mükotoksiinide sidujat ja mineraali :D Kõik on välja kaalutud ja arvutatud ja kogused ei ole suured ja ei maksa ka miljon. Aga palju paremini tasakaalus on kui niisama midagi suvalt söötes. Osad komponendid plaanin välja vahetada sobivamate analoogide vastu. Hobune näeb hea välja ja suurt trenni ka praegu ei tee, niiet selline lahendus sobib.

Kabjad. Mulle vahepeal tundus, et kabjad on paremaks muutunud. Väljanägemiselt ju siis ongi aga suuruselt ei ole nad küll väiksemaks läinud, pigem vastupidi :D Ja seda muudmoodi aru ei saagi kui reaalselt mõõdulindiga mõõtes. Mulle tundub, et sügavust on juurde tulnud aga võib-olla olen lihtsalt vähem intensiivset värkimist kasutanud ja kabjaseina pikemaks lasknud. Kabjamuutused on niikuinii jube aeglased, piisavas koguses mineraali hakkasin ka alles septembrist söötma. Loodan kuu aja pärast koolitusel uusi mõtteid saada. Kuigi nende stiil ilmselt eeldab väga spetsiifilisi pidamistingimusi. Aga eks me näe-kuule. Vahepeal olen jälle juurde lugenud neid teemasid ja jõudnud digital cushion terviseni. Ehk siis see osa, mis on kabja sees kiilu ja luu vahel. Nüüd olen sinnani jõudnud, et välist värkimist võin muuta nii või naa aga vaja on kabi seestpoolt kasvama saada hoopis. Ja seda ma küll ei tea, kas seda digital cushionit on võimalik kuidagi poole paksemaks saada. Vajaks põhjalikke loomkatseid ja enne ma seda asja täielikult ei usu, kui ise ei koge. Aga lootus on olemas.

Kas mu hobused saavad ussirohtu? Üks saab ja teine ei saa. Sest ühel on jube hea loomulik immuunsus välja arenenud ja pole mõtet teda mürgitada. Kord aasta-pooleteise jooksul teen karmima täislaksu ja ülejäänud aja ei anna midagi kui probleeme pole. Teine saab nagu normaalsed täiskasvanud hobused vähemalt 2x aastas. See aasta olid kiinimunad peal, valisin selle järgi toimeaine. Ussirohu manustamise skeeme on väga erinevaid ja ka sügisese tõrje osas on loomaarstidel erinevad nägemused. Seega proovin end rohkem harida selles osas. Lõppude lõpuks seisab ikkagi omanik oma hobuse tervise eest ja seda palju laiemas pildis kui ainult ussirohu valik. Harigem ennast :)

Pilte on ka omajagu kogunenud.

Vigastus

Ma olen vahepeal 3 nädalat jätkanud siin bloggeris oma trenniblogi aga esimene nädal jäi avaldamata ja imelik oleks ka kolmenädalast jutujoru nüüd avaldada. Seega teen kokkuvõtte, mis vahepeal juhtunud on ja lisan katkeid trennipäevikust.

Täpselt kolm nädalat tagasi: "Teisipäeval plaanisin ratsutama minna, viisin varustuse valmis jne. Ja siis puhastades avastasin, et tagumine vasak jalg on katki ja paistes :S Pettusin ja viisin varustuse tagasi. Võtsin korde ja läksin liikumist kontrollima. Traavis nagu ikka, ei mingit longet õnneks. Haav ka ilus aga jalg paistes :( Kuna eelmine päev ei käinud, siis ei tea kunas tekkinud. Aga pigem värske nägi välja ja ei kujuta ette kus/kuidas juhtunud. Lasin veega üle mingi 3x ja rohkem polndki midagi teha."

"Kolmapäeva hommikul olin mures ja läksin koplisse jalga kontrollima. Olukord oli suht sama, paistetus kannast sõrgatsini ja alla polnud läinud. Oma peaga mõtlesin juba eelmisel päeval, et kui oleks vabapidamisel, siis paraneks palju kiiremini, kuna veri ja lümf käiksid ringi. Selle mõtte aga laitsid osad inimesed kohe õhtul maha, et kindlasti tuleb boksirahu anda. Eks see olenegi juhust, et kas n-ö sisemine v välimine vigastus, ülekoormus v väike trauma, põletiku ulatus jne. Helistasin siis Siibojale oma murega, lubas läbi tulla. Söötsin hobust murul ja ootasin. Vaatas kiirelt üle, ilmselt on lümfisoon viga saanud ja seetõttu paistes, andis Previcoxi ja käskis palju jalutada (korralikult soojaks ja aktiivselt ja maha jalutada) ja siis jahutada, koplis võib käia aga see pole piisav liikumine. Kellel vähegi usalduväärne sisehääl on, siis soovitan kuulata. Panin ta siis koplisse tagasi ja läksin peale tööd uuesti talli. Andsin rohu, jalutasin hobust tund aega ja voolutasin jalga 10 min. Raspeldasin ka esimeste kapjade servi. Mõtlesin, et jalutus kerge aga Brok võttis sellise marsisammu sisse, et mul hakkas palav jne :D Jalutasin muruplatsil, seal hea ja mõnus kõmpida ringiratast."

Siis käisingi nädal aega teda käe kõrval jalutamas, võimalusel ikka tund aega jutti.

Nädal vigastuse avastamisest: "Teisipäeval otsustasin taas ratsutama hakata. Jalutasin 15 min käe kõrval ja siis läksin selga. Jalutasin muru peal pool tunnikest ratsa ja siis jälle käe kõrval kuni tund täis. Pärast jahutasin jalga."

"Kolmapäeval pidin B puhastamise ajaks boksist välja võtma, sest indles kõvasti ja semmis Vihoriga :D Tegin jälle käe kõrval ja ratsa sammu. Kui suurelt platsilt hobune hirnatusele vastas, siis tulin maha ja viisin ta sinna, jalutasin seal lõpuni. Pärast hoidsin jalga tal vee all."

"Neljapäeval olin üksi tagumisel platsil. Jalutasin 15 min soojaks käe kõrval, siis jalutasin ratsa pool tundi ja siis jälle käe kõrval 15 min. Lõpus läks juba pimedaks aga B oli nii mõistlik, tuulest hoolimata. Tore hobune. Hirnatas ainult suure platsi suunas (seal oli laste trenn) aga need hirnatused on üsna vaikseks ja ükskõikseks juba jäänud :D Sammutrennid on ka hästi mõjunud tema arvamusele trennist ja tugevdanud meie omavahelist suhet. Seekord viisin ta jalajahutuseks suure talli pesuboksi, sest õues oli pime ja kehv ilm. Hea meelega läks, uudistas teiste hobuste kodu ja seisis suht ilusti paigal."

Ülejäänud päevad käisin ka jalutamas, kas käe kõrval või ratsa, olenevalt päevast.

Eelmisest nädalast paar treeningut: "Esmaspäeval läksin samuti ratsutama. Tegin pikalt sammu, alguses käe kõrval pea 15 min, siis ratsa veel kauemgi. Tegin erinevaid harjutusi, paindeid, eest ära astumisi ja proovisin oma istakut ka jälgida. Pikkade sammumistega on hobune palju lõdvestunum ja rahulikum. Siis tegin traavi, niisama ringidel ja suunamuutusi vahele. Niiiii mõnus oli. Vasakule tahtis ainult sisse vajuda. Aga selline lõdvestunud ja ette-alla sirutav, samas sääre-ratsme vahel ja sai kenasti edasi sõita. Kui mu hobune oleks kellegi teise juures ratsastuses, siis proovides ma tahaks just midagi sellist tunda. Ma loodan, et kõrvalt liiga lodev polnud :D Taoline galopp on unistus. One day... Pärast jalutasin veel nii palju kui jaksasin. Jalajahutus nagu ikka."

"Teisipäeval käisin kiirelt tallist läbi, viisin B natukeseks jalutama. Ümber maneeži ja siis vihmasajuga maneeži sisse. Jooksutasin traavis. Pea ilmselt mingi hetk hakkama maneežis ka niisama jalutamas käima, et seal lõdvestunud oleks. Ilmselt peale 10h peaks nagu ok olema :D Peale igapäevast haige jala jalutust ei tundugi kümme tundi lonkimist enam midagi hullu. LSD rännakutreening näeb näiteks esimeses faasis ette 48h sammu :))) Kujutan juba vaikselt ette nende meetodi edu. Ja ehk õnnestub järele proovida kunagi. Pärast kerge jalaloputus ja kõik. Kuna ühtegi hobust õues polnud ja tuul oli suht suur, siis B võpatas palju ja oli eriti liimist lahti. Hea, et ratsutama ei läinud."

******
Ehk siis kokkuvõtlikult suutis mu hobune vahepeal jala ära lõhkuda ja uuesti ratsatreeningutega alustada. Teki sai ka selga. Ühest silopallist tegime analüüsi, nüüd on mu hobusel päris ratsioon!!!! Ehk siis ei pea enam nii palju oletama vaid saab päriselt lisaks sööta vaid neid asju, mis puudu jäävad. Ja neid asju on ja need ei nõua üldse meeletuid kulutusi. Mõni teine postitus ehk söötmisest põhjalikumalt kah ükskord.

Ära kõhkle, tegutse!

Ühest küljest ma saan järjest rohkem ja rohkem aru, et hobune on kõige õnnelikum siis kui teda "torgitakse" võimalikult vähe. Ehk siis sisuliselt tähendab see hobuse hoidmist karjas ja mitte enda pealesurumist. Mõtlen ka kuidas saaks võimalikult looduslähedast elu hobustele pakkuda (vabapidamine, track system, barefoot jne) ja kui tore oleks neid õnnelikena omapäi kappamas vaadata. Teisest küljest olen näinud, millised uskumatud võimalused on hobuse kasutamisel. Kui meeletult see loom on võimeline õppima ja arenema ning milline uskumatu kohanemisvõime erinevate paikade, ülesannete ja tingimustega. Seejuures on nii halbu kui häid näiteid mõlemast küljest vaadates, sest miski pole must-valge. Seega jääb üle ikkagi ainult oma kahtlused alla suruda ja vaeva näha. Puhtaimad emotsioonid tulevad läbi pühendumise ja õiged vastused öeldakse töö käigus. Go for it! 

vanad blogipostid

Lugesin oma vanu postitusi ja... natuke piinlik on küll :D Aga lapse suu ei valeta ja nii tollal asjad ja arvamused olidki. Ei tea kas ma endale kunagi ikkagi Venemaalt hullu budjosat tooma hakkan aga noh never say never :) Tore on lugeda asju, mis muidu on juba meelestki läinud, erinevad hobused ja inimesed ja rõõmud ja mured. Vanad aktiivsemad lugejad-kirjutajad on vist ka samaks jäänud :D Vähemalt need, kes veel hobustega aktiivselt tegelevad. Blogi sünnipäeva võime siis 25.10.2018 pidada, kannatage veel paar aastat ja siis võib nõudma tulla :P Blogist veel põhjalikumad on tegelikult mu trennipäevikud, mis mul kõik alles on. Leidsin vanu poste sirvides asjaliku idee ka - aasta kokkuvõte. Selle peaks detsembri lõpus tegema jälle, huvitav ja kokkuvõtlik asi. Tundub nagu tahtmist ja aega oleks tollal palju rohkem olnud. Ei teagi, kas nüüd käivad hirm või mõistus liiga palju üle... Mulle tundub, et ma koguaeg proovin ennast kätte võtta aga kunagi ei õnnestu nii nagu tahan :D Aga edu kõigile alles jäänud hobublogijatele! Kuni blogger veel alles on...

iga päev tallis

Esmaspäeva päeval käis Kelly Brokil külas, jalutas ja söötis. Brokile meeldis. Õhtul käisin ise ka aga kell oli palju ja jõudsin napilt 20 min ratsa sammu ja natuke traavi teha. Proovisin uut tekki ka selga, sobib küll.

Teisipäeval käisin tegin korraliku trenni Brokiga. Mitte just väga pikalt aga seda võib ikka korralikuks nimetada, hobune läks natuke märjaks ka. Alguses kordetasin ette ja siis ronisin selga. Tegin traavi pikalt, esimest korda Ihastes galoppi, jalavahetus ja teistpidi ning lõpus veel traavi otsa. Isegi täitsa hea oli sõita kuigi ärev oli. Koos kordetamisega läks kokku vast ca 40 min. Algus korralikumale trennitamisele oli tehtud. Muud ei jõudnud teha.

Kolmapäeval oli võimalus kauem aega tallis veeta. Kõigepealt värkisin Broki kabjad ära, olin juba pikalt edasi lükanud. Kuivades tingimustes on kabjad kõvaks ja kuivaks läinud, mis on iseenesest hea. Aga alt avanev pilt kabjaseinale küll nii ilus polnud. Ei teagi, kas need vahed tähendavad kunagi ammu ülevalpool avaldunud süsteemseid probleeme, mis nüüd välja kasvavad. Või tahab mingi probleem alt üles ronida. Vot ei tea täpselt, google saab mu sõbraks jälle :D Mulle tundub, et ta kabjad kasvavad suht aeglaselt. Mis tähendab, et igasuguste muutuste tulemusi ma näen kunagi.. ee.. kahe aasta pärast? Veel hiljem? Kabjapiirde alt näeb pealispinda varemgi aga seespidised muutused kasvavad ainult alt välja... Ja kui ma suvel ja talvel erinevates tingimustes pean, siis saab see paras arvamismäng olema, et mis kuidas mõjub. Süsteemne stress on tal vist niikuinii tihti :D Aga nüüd siis trennist ka. Kordetasin ette, oli seekord juba alguses rahulikum. Tegin korraliku trenni, ise väsisin päris kiiresti, tulin väikest risti ühe korra, galopitasin vähe, ei oska endiselt ratsutada jne. Endiselt: kui edasi ajada saab, on täitsa tore sõita. Lõpus tuli väike valge poni platsile ja Brok ehmatas korralikult ära. Tahtis minema joosta, keeras ümber ja hüples teises suunas, ma hüppasin alla, B ei julgenud tükk aega poni ligi minna. Poole traavi pealt selline reaktsioon ja pärast ma olin õnnelik, et lihtsalt sadulas sammu teha sai, rohkem ei tahtnud. Peale trenni söötsin ca 45 min värske rohu peal, isu oli hea. Leivaga õpetasin pead jalge vahele panema, hammustas sõrmest kogemata.

Neljapäeval ei ratsutanud kuna kaks päeva järjest niigi trenni tehtud üle pika aja. Puhastasin, panin söödaämbrikesed valmis, kordetasin, söötsin murul. Ei tahtnudki eriti joosta.

Vahepeal vaatamiseks natuke kabjapilte: http://www.progressivehorse.co.uk/html/unhealthy_hooves.html

Reedel läksin ratsutama. Hobu tundus rahulik aga võtsin korde igaks juhuks kaasa. Õigesti tegin :D Kuna teisel platsil oli tunnikate trenn ja nad kõik heki taga jooksid, siis oli Brok üsna ärev. Kordel jooksis hea meelega. Ratsa lippas hea meelega... Minu meel ei olnud hea, B nagu värdjas traavel lasi ringi ja läks veel rohkem närvi kui ma tagasi võtta üritasin :D Noh, arusaadav, et ei meeldi kui keegi suu otsas ripub ja sellise ratsutamise peale heaks ei muutu. Kui väsis ja ma püstiselt istudes sääri ka kasutada sain, siis oli isegi hea mõneks hetkeks. Aga galoppi ei julgenud teha. Üldse ma kardan teda veits kui tal mõtted mujal on :D Teades tema minevikku, siis ma ei soovi küll teda kuidagi üle piiri ajada. Mõned korrad on mul Ihastes ka pead vehkides alla tõmmanud :D Ei tea kas peab iga päev ratsutama hakkama või mingid muud meetmed kasutusele võtma...

Laupäeval jõudsin nii hilja Tartusse tagasi, et ratsutama ei jõudnud. Seega läksin kordetama. Paari hobust söödeti kaugemal muru peal ja B läks ikka väga ähmi, et kes seal liigub :D Siis läks üks koeraga ka sinna, thank god et ma ratsutama ei läinud :D Brok lappas nii nagu jalad võtsid. Panin ta seekord libisevaga kordele. Suht nõrgalt aga point selles, et ta tunneks, et midagi on ja seega muutuks kordetamine rohkem ratsutamisega sarnaseks ja seeläbi harjutaks tema erksat vaimu. Päitsetega korde on liiga lihtne. Aasta aega proovisin ilma kordeta niiet midagi pole kaotada :D Igatahes kordetasin ligi tund aega (!) ja noh lubage esitleda preili "jooksenmaailmalõppu" maratonringitajannat, kes isegi pisut väsis lõpuks :) Suht terve aja tegi traavi, enamuse sellest pea püsti, pool sellest traavlisammuga, sekka natuke sammu suunamuutustel ja mõni krampis galopilõik. Mõnus, eks? Mul ei ole väga ideid enam jäänud ja kaua ma vabandan, et noor ja kogenematu. Proovin treeninguga seekord. Kestvusratsutamise perspektiiv on ilmselge: ei läinud isegi märjaks (niiskeks küll) ega hingeldanud, vaim püsis erksana ja jooksutahtega võiks galopirajale saata :D Nii me siis poolpimedas lõpetasime.

Pühapäeval käisin ainult kordetamas. Lasin tal lihtsalt päitsetega joosta, tegi seda hea meelega. Ilmselt jooksis samas tempos nagu eile aga päitsetega pole aru saada nii hästi :D Lasin galopitada ka, vahetas jalgu kui tasakaalu muutis. Peab ennast julgemalt ratsutama sundima, tal raske taibata, kuidas peaks jooksma, kui keegi täpsemalt ei toeta juhtimisvõtetega. Ühtegi segajat kuskil ei liikund ja ma olin (ilmselt tänu sellele) ka palju positiivsemalt meelestatud kui eelmistel päevadel :)

nädala kaupa...

Esmaspäeval läksin talli põnevusega, et kas uus hobune tuli ja kas ümberkorraldusi tehti. Jah, hobused olidki ümber paigutatud. Minu hobune kolis koos sõbraga väliboksist eraldi talli. Nüüd jääb ainult üle loota, et talle ja ta tervisele seal ikka sobib. Iseenesest on päris mõnus, privaattall suurte boksidega, ei pea halva ilmaga läbi õue nii palju toimetama. Samas ikkagi palju õhku, külmtall ja ainult silo söövad hobused. Mulle meeldib igatahes :) Uurisin tallinaiselt olukorda, tõin uued söödad, näitasin Kellyle talli. Esimene käik tallist välja viis Broki jalutama platsini, värsket rohtu ta ei tahtnud, jooksis natuke lahtiselt platsil (see oli hirmus, sest ma kartsin, et äkki hüppab üle aia) ja siis jooksis kordel. No meeldib hobusele joosta, midagi pole teha :D Eks ta ei tunne ennast ilma teiste hobusteta kuigi turvaliselt. Siis sai mõneks ajaks jälle talli, demonstreeris kui pirts ta toidu suhtes on. Siis läksin sammu ratsutama, seekord pool tundi. Tunda oli kuidas sammu kvaliteet pika jalutamisega paranes. Tasapisi seda taastreenimist alustan...

Teisipäeval käisin korra tallist läbi, et Broki õhtusöögiämbrikeste varu täiendada, mida ta kaerale lisaks saab. Käisin siis juba tiiru temaga õues ka, seekord tahtis rohelist süüa. Leotatud suhkrupeedi graanuleid pakkusin jälle aga ilmselgelt ei tahtnud. Pärast oli tükk tegu, et peedilõhnalisi porganditükkegi sisse sööta... Eks katsetan veel, ehk hakkab isegi sööma.

Neljapäeval läksin rõõmsalt talli ja siis tagasi koju võtme järele ja uuesti talli, vana pea juba. Pakkusin hobusele uut mineraali, mida ta muidugi niisama ei tahtnud. Tegelesin mineraaliste õunatükkide sissesöötmisega ühekaupa käe pealt ja jätsin suhkrupeedi tutvustamise selleks päevaks ära. Mineraali ehk muu sööda sees ikka võtab, eks ole näha. Boksis oli jube rahulik hobune. Puhastasin, kammisin saba läbi, panin valmis. Õue viies oli erksus ise. Pea tõusis nii kõrgele, et hobune tundus lihtsalt huge :D Napilt pool tundi suutsin ratsa ära jalutada, sest ta oli väga äksi täis kõrvalplatsil toimuvas trennist. Keris ennast aina rohkem ja rohkem üles, teised hobused läksid talli ära ja ma üksi rohkem ei julgenud selle pommi otsas istuda :D Tallis ei kavatsenudki maha rahuneda, viisin päitsetega uuesti platsile ja lasin korde peal energia välja traavida. Töötas päris kenasti. Ta lihtsalt on sellist tüüpi hobune, kes pingete korral palju liikuda tahab. Oli samasugune ka suvel vabapidamisel ja jõusöödata, niiet ega ma ei uskundki, et mul linnatallis lihtsam saab olema :D Ratsa vaid sammu tegemise eesmärk on treenida tema vaimu ja kannatust ning tuhmistada harjumus, et kui treenime, siis uhame. Just neil ärevatel hetkedel, sest parematel päevadel on ta nagu tavaline ratsahobune.

Reedel veetsin tallis suht palju aega. Ses suhtes, et tallis käimiseks kulus suht sama aeg nagu eelmisel talvelgi aga selle aja jooksul jõudsin hobuse 3x õue viia kuna kohapeal oldud aeg oli pikem. Kõigepealt viisin ta päitsetega jalutama ja kordetasin, väga energiline polnudki aga otsis teisi hobuseid. Siis läksin ratsutama, kokku ca 45 min. Tegin jälle pikalt sammu ning proovisin esimese traavi ära. Lippas nii nagu jalad võtsid :'D Ta ikka suht mures, et üksi olema peab. Või et kuidas saab nii olla, et hommikul olid teised hobused koplis, eelmisel õhtul platsil ja nüüd pole neid kummaski kohas? Kuhu nad kaovad? (Ta pole suures tallis käinud.) Ühest tallikaaslasest jääb vist väheks sellele karjahingele :D Aga traavi kvaliteet siledal liival tundus päris hea. Siis lasin tal boksis olla ja käisin ise vana tuttava Ragnega juttu ajamas. Pärast viisin Broki veel korra õue, seekord muru närima, maitses hästi.

Laupäeval jõudsin vaid korra enne tööd läbi käia tallist. Viisin lihtsalt natukeseks jalutama/sööma.

Pühapäeval sama jama, aega ei jätkunud. Käisime "suurt koera" kambakesi jalutamas. Kohale jõudes Brok pikutas ja oli unine. Lasin tal õues rohtu süüa ja kordetasin natuke. Parem ikka kui mitte midagi. Täitsin õhtusöögiämbrikesed ja magustoiduks sai õuna.

Brok linnapreiliks

Brok sai linnapreiliks, et minul oleks mugavam trennitada. Jah, muidugi on kurb hobust boksis passimas vaadata, eile passisin siis koos temaga õues vihmasajus, noh nii solidaarsusest :D Talliks seekord Ihaste, ostan ise silo juurde. Jah, on küll kulukas projekt :D Aga ehk on seda väärt. Vaatame kuidas see talv sujub. Alternatiive eriti polnud, kuna mul omad tingimused tallile. Ihaste võitis seekord ja ma tean, et mu hobune on hästi hoitud ja niiviisi nagu ma ette kirjutan. Projekt näeb ette ka väga palju tallis käimist. Erinevalt augustist, kus ma nägin Broki mõne üksiku korra ainult :D

Kolimine toimus reedel. Rentisime treileri, põrutasime Võrumaale, laadisime varustuse peale, otsisin hobuse karjamaalt üles, tõmbasime kordega peale ja tagasi. Kõik sujus väga kenasti. Kuna teised hobused olid õues, siis läks Brok ka esimese asjana koplisse, et üksi boksis karjuma ei hakkaks. Liikumine sobib sellises olukorras väga hästi. Vno igas olukorras tegelikult :D Viisime treiku ära ja läksin teise auto pealt asju talli viima. Sättisin asjad ära ja tuligi hobuste tallituleku aeg. Aitasin enda mära sisse tuua, lasin tal uudistada rahulikult. Hakkas silo mugima ja jätsin ta rahule selleks päevaks.

Laupäeval käisin ostsin ühe plastkasti juurde ja viisin veel asju talli. Mu hobustel on palju asju jaaa... Andsin hobusele igast head-paremat, proovisin talle uusi koplipäitseid, puhastasin. Siis läksime jalutama, näitasin ümbruskonda, platse, lasin värsket rohtu süüa, kordetasin. Jooksis hea meelega. Natuke oli mures, et teisi hobuseid õues polnud, hirnatas. Aga leppis ja värsket rohtu nosis hea meelega. Maneežides käisime ka tiiru vaatamas.

Pühapäeval veetsin tallis päris palju aega. Kuna tahtsin tallinaisi kindlasti kohata, siis läksin hobuste sissetoomise ajaks. Rääkisin juttu, tõin oma hobuse sisse ja lasin tal natuke süüa. Isu pole tal suurem asi, seega ta rohkem puhkas kui sõi ja viisin ta jalutama. Värsket rohtu ta eriti ei tahtnud, kordetasin, jooksis hea meelega. Siis lasin tal boksis olla, toimetasin ise mujal. Kuna tahtsin veel hobuse vaba aega sisustada, siis otsustasin ratsa jalutama minna. Alguses vahtis ikka ringi ja hirnatas. Mõtlesin oodata kuni ta rahuneb aga noh, peale 45 min sammu liivaplatsil oli ta ikka sama ergas niiet lõpetasin ära :D

järele mõtlemiseks..

Kui ma oma esimest peale puhkust trenni võisin taevani kiita, siis järgmine oli otsetee musta auku :D Hobune oli ärev, kiirustav ja korrektsest ratsutamisest oli asi kaugel. Või noh, ma üritasin endiselt ilusasti istuda aga hobune lappas niisama ringi, tema mõtted olid mujal. Tal oleneb mis ilm on, mis meeleolu tal on, kuidas teised hobused liiguvad ja käituvad. Ja siis me käisime ühes kurvis käna. No ikka täiega külili koos hobusega, mitte lihtsalt tagumik ei käind korra alt ära. Hobune oli siruli maas, ma õnneks lendasin eemale ja jalg ei jäänud alla. Tõusin kiirelt ja sain ratsmed enne kätte kui hobune püsti tõusis. Mul külg valus, hobusel midagi väljast nähtavat polnd. Ehmatanud olime ilmselt mõlemad. Mu esimene mõte oli, et mina rohkem muruplatsil ei sõida ja uuesti selga ei hakand ka minema. Tegelikult huvitab mind rohkem, et miks ta üldse kiirustab niiviisi vahepeal, ega tal kuskilt valus/ebamugav pole?

Siis järele mõtlemiseks üks teise blogi postitus sellest, kas hobustele meeldib sees või väljas olla. Väga kenasti toodud erinevad aspektid, miks hobused vahel sisse/välja "pressivad". Ma olen alati nina krimpsutanud selle peale, kui öeldakse et "oi nad on iga õhtu väravas ja nii tahavad talli tulla". Võib-olla talli tahavad jah tulla aga kas ka 15h tallis passimine on sellega põhjendatud?
http://rockleyfarm.blogspot.com.ee/2012/01/nothing-is-quite-as-simple-as-it-seems.html
Eks mida vanus edasi, seda rohkem hindan looduslähedast pidamist ja usalduslikku suhet hobusega. Siin artiklis on ka räägitud südamega tegemisest...
http://eclectic-horseman.com/tom-dorrance-more-than-a-horseman/

Söödaproovi fail ja puhkus

Milline pettumus... Milline suur suur pettumus oli kunagi juulikuus. Ma olin juba karjamaarohu prooviga laboris ja siis selgus, et nad teevad ainult Ca, P, K :D Kuigi hinnakirjas on terve rida mineraale. Aga kuna nõudlus on pea olematu, siis on pakkuda liiga kallis. Tore lugu küll. Ja juttude järgi Eestis ei teegi keegi. Välismaale saata on ilmselt kallis.

See oli siis kunagi kirjutatud... Vahepeal ma ei ratsutanud üle kahe nädala, sest oli puhkust ja mujal tegemist. Kuna järg oli juba käest ära, siis oli natuke venitamist ka talli minekuga aga eile lõpuks käisin. Mu hobune on nii tore :) Tõin ta karjamaalt ära, lugesin kriimud-muhud-vaigukohad kokku ja värkisin kajad ära :D Siis tegin platsil kerge samm-traav trenni, hobune oli hea :) Endal oli ka justkui lihtsam õigesti istuda kuna valesti ratsutamine hakkas juba meelest minema. Või oli see lihtsalt illusioon :D Siis läksin jalutasin natuke metsa poole ja tagasi, hobune käitus hästi ja mis võiks olla parem kui loodust nautida. Mõnus loom, et võtad ja lähed, mul pole selliseid palju olnud..

kabjad jälle..

Internet on täis igasuguseid erinevaid kogemusi. Iga hobune on individuaalne. Ja lahendused ongi erinevad. Mulle meeldib arstide diagnoose uskuda aga alati ei tasu alla anda. Näiteks on mitmeid näiteid, kus hobune on tembeldatud lootusetuks kabjalombakaks või on diagnoosiks navicular. Ja siis need samad hobused, kellele miski ei aita, jõuavad lõpuks barefoot teemani ja uue pidamise-söötmise-värkimise komboga saavad neist raudadeta võistlushobused. Kõik on võimalik.

Lugesin just soovitust, et hellitava hobuse puhul peaks endale selgeks tegema, kas kabi on nõrk või on hobune tundlik. Röntgeniga saab mõõta kabjapõhja paksust ja on nähtud hobuseid, kellel pole kabjapõhja ollagi aga vabalt käivad üle kivide. Ja selliseid, kellel on kabi väliselt jumala ok ja põhi on paks ja nii tundlik, et imelik kohe. Ja siinkohal jõuab jutt selleni, et kui mõistetest rääkida, siis tegelikult kabja väline kapsel ju polegi tundlik (nagu inimesel küünematerjal), vaid selle all olevad sisemised struktuurid. Loogiline. Ja viitab sellele, et probleem on ikkagi kabjas sees, olgu see kabi väljast milline tahes. Mis tähendab, et välise värkimise või pintseldamise või millega iganes üksi ei saagi põhjust kõrvaldada. Ja lõpuks jõuab jutt ikka söötmiseni välja, sest sellest ei saa üle ega ümber. Õhus on veel küsimus, et milline see õige söötmine siis on? Hobusele jääb viimane sõna.

Üks tore lugu värkimise reeglitest: http://hoofgeek.com/the-golden-rule/

Peale eelmist postitust läksin ratsutama ja B kabjaolukord oli nädalaga hoopis paranenud :D St et väline kuju annab soovida aga ei hellitanud enam nii palju kui siin vahepeal. Ja tald näeb palju parem välja! Miks, ei tea, elame-näeme :)

Lõppu tarkust kah.. "Practice makes perfect, for sure, but you perfect whatever you are practicing. That is to say – you may well perfect getting it wrong."