nii hea

Vahepeal käisin neli päeva Trummi sõitmas, mõnus ja oma oli :) Sõitsin niisama platsil ja hüppasin krossitõkkeid ja sõitsin sadulata, et vaheldust oleks. Kuna ma tavalisi takistusi vedada ei viitsi, siis krossikad on ideaalsed ja sinna olid mõned uued väiksed tõkked ka tekkinud. Poni hüppas neid hea hoo ja null passimisega :)

Kelly ja Heleni juures sai ka üle pika aja käidud ja uue lemmiku sain ka sealt :D Meeldis juba varem aga nüüd veendusin, et sõita ka mõnus :) Natuke toores veel aga ehk saan kaasa aidata tema treeningteel. Selline sportiludus.

Ühe vähe suurema sõbra sain ka, kellega on mõnus metsas kulgeda. Selline ehtne tulevane turistimaasu, kes on enda suuruse kohta väga tundlik ja lihtne sõita, müügis kah.

Piltide autor Kristin Kaur.

tallivähesus

Ega väga millestki kirjutada pole aga... :D Trummi juures käib juba tükk aega jälle tema ponitüdruk. Viimane kord oli nii mõnus sõita, suure soojaga soojenes ka poni üles. Sõitsin platsil, hüppasin krossiväljakul üht tõket ja jalutasin mööda teed. Kapju sain ka nii mitu korda timmida, et jäin väga rahule :)
Vahepeal jõudsin jälle ühe suure hobuse selga paar korda. Sõitsin western varustusega ja see oli päris äge :) Ainult et minu harjumine suurte hobustega pole sel aastal üldse nii hästi sujunud kui ma ootasin... Eks jätkan proovimist, peab ju kuidagi saama :D

Päris õigesti öeldud: http://www.psdressage.com/viewarticle.php?id=1952
http://www.eurodressage.com/equestrian/2015/05/15/klaus-balkenhol-why-trainers-push-horses-too-fast

põssaponi

Niisiis pildis oli, nüüd kirjas ka. Remark läks ära. Minu seni kõige andekam ja usaldusväärsem poni. Esimene, kellega ma läksin igale poole ja ta mitte kunagi ei kahelnud. Isegi kui tal olid silmad punnis peas, siis ta läks, justkui ratsanik oleks püha lehm kelle lolle ideid teostama peab. Esimene, kellega ma tundsin ennast maastikul nii hästi, et varem pole nii olnd :) Ei kartnud ta ka mitte midagi, vabalt võis kruusateel traavida kui auto tagant mööda sõitis. Hobune, kellega võis igal pool lõdva ratsmega jalutada, sest ta ei hüpanud alt minema. No ma võiks pikalt vist jätkata mida kõike ta hästi tegi :D Mõtlesin juba, et ei panegi teda enam uuesti müüki, tegin plaanid terveks hooajaks. No ja see on ka reegel, et kui arvutad, kas võistelda ühekordsete litsentsidega või osta aastane, siis teine variant on kindel garantii, et palju võisteldud ei saa :D Igatahes Soomest kirjutati, sealt samast tallist kus Ruts on, et ühed vajavad just sellist poni nagu mul on. Ja nii nad tulidki vaatama ja kohe treileriga ja 11a tüdruk proovis ja poni võeti kaasa. Poni käitus tüdrukuga väga ilusti :) Oli rahulik ja tähelepanelik ja seisis ilusti puhastamise ajal ja trennis tegi kenasti kõik ja hüppas ja nii. Viskasid okserilati peale kirka jope ka, et poni reaktsiooni näha, aga ta isegi ei vaadanud :) Tüdruku silmis olid tuttavad emotsioonid: kõigega nõus et oma poni saaks ja rahul sellega, et poni edasi ajama ei pea :D Praegu on neil ka Soomes kõik sujunud, ta sai väga head omanikud ja suvel lähen ponivennakestele külla :)

Ise olen käinud Trummi juures nüüd. Hästi tuttav ja kodune ja oma aga käitub nagu eluvõõras nuumpõrsas :D Ehk siis kui näeb, et taskust miskit võtad, siis kohe nina pihus, vaata et sõrmed alles jäävad :D Märkab talli vahekäigus iga kõrrekest ja õues iga tärkavat rohuliblet! Aga kui muidu on tuntud kui stoilise olekuga poni, siis märkab ka mingeid selliseid asju, mida ma isegi ei näe. Käib õues ringi nagu poleks ühtegi lindu või objekti enne kuulnd ega näind, vahib ja võpatab ja kahtlustab. Kas nii juhtub põssaponidega, kes üle poole oma elust talliboksis veedavad?

Trumm Lätis, ponid Soomes

läinud nad ongi...

Pilt: Kelly Ilp

Pallase võistlus

No see oli ikka täiesti õudne. Ma ei vaidle vastu, et ma väike nõrguke olen aga ma loodan, et mina ja mu hobune liiga suurt vaimset traumat ei saanud :D Peale starti panid kõik niimoodi ajama, et üle jää ja kändude, hobustel jalad risti-rästi :D Ma muidugi oma hobust ei talitsenud siis enam. Rajamärke polnd ka esimestel aega õigesti jälgida :D Krihvideta kiilasjää peal ei ole tore sõita. Ma vist ei taha enam kunagi jääga võistlema minna, isegi krihvidega mitte... Igatahes üks hetk mulle aitas, hüppasin hobuse seljast maha ja õnneks Linda ja Rekkor jäid koos meiega teistest maha. Kulgesime siis normaalses rütmis vastavalt pinnasele, mis tähendas, et jõuad hoo üles võtta ja siis jälle jää ja samm... Ja kaks korda ussikese moodi läbi metsa puude vahelt ja üle langi, meie ikka sammus. Ei ole mõtet hobust lõhkuda on minu arvamus. Seetõttu tuli kiirus alla 10 km/h ja kvalifikatsiooni ei saanud. Meil see niikuinii olemas.

barefoot 2

Nii info talletamise mõttes siis veel mõned välja nopitud asjad.

Söötmise kohta:
Hea pilt http://naturalhorseworld.com/newsite/how-minerals-affect-horses-hooves/

Kliima kohta:
Many of us live in "horse-unfriendly" climates.  If the annual rainfall where you live is more than about 30 inches (75 cm), the ground is too soft for hooves to get sufficient concussion and wear. This means we have to take extra care to help their feet stay healthy, more than for horses that live in "horse-friendly" climates where the rainfall is less and the ground is hard and dry. A shorter time between trims, the quality of the trim, and the use of hoof boots for riding on rocky trails become extremely important in rainy climates or during rainy times of the year. http://www.barefoothorse.com/

For barefoot riding (without hoof boots), it's usually important that the riding terrain reasonably match the living terrain. For instance, a horse that lives on soft pasture and spends time in a stall can almost always be expected to grow a foot that will comfortably perform in the arena or for light trail work. The same living terrain will rarely forge a hoof that can work on gravel roads and rocky trails. To quote Dr. Bowker, "Bed your horse on the terrain you ride." http://www.hoofrehab.com/ArticlesPDF/Pete%20Ramey%20Q&A.pdf

Värkimise kohta:
How the typical "pasture trim" makes horses sore
While some thoughtful farriers are helping their clients go barefoot, others have not yet learned how to do the wild-horse trim, which differs in important ways from the conventional "pasture trim," where
-- The toe callus is trimmed away; then the thin sole cannot protect the coffin (pedal, P3) bone.
-- The bottom of the wall is left flat on the ground, as in preparing for a shoe. A flat wall encourages flaring in the barefoot hoof. Flares are painful, like pulling your fingernail away from your finger.
-- The "pasture trim" often ignores a forward-flared toe, leaving a stretched white line and poor connection to the coffin bone, thus the horse is "sore on gravel" and on rocky trails.
--The forward-flared toe causes late breakover and toe-first landing, leading to "navicular" pain and atrophy of the cushioning structures in the back of the foot.
-- The heels are left long; overloads the "white line" (laminar tissue that connects wall to bone) in the toe area, leading to the hoof capsule migrating upwards on the bony column of the pastern.
-- Frog infection is often ignored; encourages toe-first landing due to frog pain.
http://www.barefoothorse.com/

Igasuguseid artikleid: http://www.hoofrehab.com/Articles.html

Väidetakse, et raudadeta treenimise ebaõnnestumisel on suurteks vaenlasteks inimese poolt loodud asjad nagu tallid, koplid, kummimatid, kõva pinnase vältimine, melass müslides (liigne suhkur), liiga palju noort värsket rohtu (liigne suhkur). Ja kindlasti ei toimi ükski muutus kiiresti, arvestades kui kaua kabi välja kasvab.

Ja veel midagi huvitavat, et panna hobune koplis liikuma:
https://www.google.ee/search?q=paddock+paradise&rlz=1C1LENP_enEE497EE497&espv=2&biw=1366&bih=643&tbm=isch&tbo=u&source=univ&sa=X&ei=vl0EVYyQBcnbaqSxgQg&ved=0CB0QsAQ

Artikkel, kus ei usuta, et see toimiks (just aretuse tõttu): http://www.thehorse.com/articles/10091/the-barefoot-horse-romance-vs-reality

barefoot

Viimasel ajal olen lugenud värkimise kohta (kuna ise värgin oma ponisid) ja sealt jõudnud raudadeta treenimiseni. Siiski olen väga vähe jõudnud läbi töötada kogu sellest materjalist, mis saada on (kuid kirjutan ikka). Ja arvestades mu looduslähedust, siis mulle meeldib see barefoot lähenemine :D

Kes väidavad, et hobused vajavad raudu või et kruusa peal ei saa muidu sõita, siis maailmas sõidetakse ka CEI*** 160km võistlussõite ilma rauata :) (http://www.endurancehorse.co.za/barefoot-endurance/)

Siinkohal aga tuleb kindlasti öelda, et asi ei ole ainult rautamises või selle mittetegemises. Barefoot lähenemise taga on laiem suhtumine hobusesse ja tema pidamistingimustesse. Räägitakse kolmest tingimusest, mida peab täitma, et asi toimiks: 

-korrektne ja tihe värkimine, 

-naturaalsed elutingimused ehk elu karjas vabapidamisel, 

-igapäevane kapjade kokkupuude veega (nagu looduses jõest joomaskäimine vms). 

See tähendab siis seda, et ei piisa, kui lihtsalt värkida hobuse kabjad selliseks nagu metsikutel hobustel (nt otsingusse mustang roll trim). Et need areneks sama tugevaks, peab hobune liikuma võimalikult palju looduslikul pinnasel ja elama nagu päris hobune. Lisaks tagab see tervema hobuse, heaolu on parem. Pluss hobuse treenitus on juba eos parem (Vidmantas Stancevicius tõi ka koolitusel välja, et boksis kasvanud hobune vajab 1-2 aastat lisaaega, enne kui on valmis). Internetist leiab palju lugusid, kus õige värkimisega on probleemidest jagu saadud. Lisaks võimalikud kahjulikud efektid, mida rautamine võib põhjustada (http://www.horseridingfun.com/harmfulshoeing.html).

See muidugi ei tähenda, et mul midagi raudade või rautajate või raudus hobuste või nende omanike vastu oleks :D Lihtsalt minu arvates väga huvitav ja loogiline lähenemine. Ja kui küsiks hobuselt siis... ma olen veendunud, et kui hobune päris hobuse elu maitsta saab, siis on vastus ette teada (jah, tallis elama harjunud hobused tulevadki talli ukse taha ootama, neil on rutiin jne, see kõik on käitumuslikult põhjendatav). 

Niisiis tahaks katsetada, kuidas see sobiks mulle ja mu hobusele. Raudadeta ta juba on ja plaan ka rännakuvõistlusele nii minna - kas see ka ennast õigustab, näitab aeg. Keeruliseks osutub hoopis see, et kuidas hobusele ka vastavaid elamistingimusi pakkuda? Kui paljud üüritallid pakuvad suuri ja mitmekesise maastikuga kopleid? Kui linnas elada, siis siin ümber küll metsikult valikuvariante pole... Ja kui üks asi on lihtsalt ruumika vabapidamise (hobune 24/7 mudakoplis seismas pole lahendus) leidmine, siis keeruline on leida selline, mis sobiks ka hobuse treenimiseks. St et kui hobune tuleb märjana trennist, siis tuleb ta ikkagi panna talli kuivama. See eeldab, et kohapeal on inimene, kes pühendumusega jälgib hobuseid, teki seljast võtab ja õigel ajal õue laseb. Kui pidevalt puhastatud ja treenitud hobune õues istub, võib ta vajada ilmastiku kaitseks tekke (puudub metsikutele hobustele omane karvastik) ja neid tuleb vahetada, kuivatada. Kui panustada varjualusele, peab see olema tõesti hubane ja hobusele meelepärane - logisev, pime, kitsas, kolme seinaga uberik ei pruugi eesmärki täita... Kui hobusel on mõni terviseprobleem, peab esmalt keegi seda märkama (eriti oluline peale rasket võistlust) ja siis olema koht, kuhu see hobune eraldada. Kui tahta ka halva ilmaga hobust kasida, ei teeks seda õues tuule käes vaid piisava valgustusega hubases puhtas tallis. Ja kui tahta talv läbi hobust stabiilses treeningus hoida, oleks maneežist palju abi. Lisaks vabapidamise lisasöötmise probleem, see nõuab eraldi tööd ja olenevalt karjakaaslastest ka eraldamist. Ja kõik need asjad ei kaalu üles tallispidamist, sest vaadata sellist liikuvat looma nagu hobune järjest 12-18 tundi boksis seismas... Ühesõnaga hobust võimalikult naturaalselt pidada ja samal ajal efektiivselt treenida polegi nii kerge! Tallispidamine on mugav inimesele ja seetõttu olen ka ise selles lõksus kinni. 

Lugege nt http://www.horseridingfun.com/barefootin.html

Hüppamisest, pindedest

Paar viimast päeva olen just neil teemadel mõtisklenud, niisiis räägin suu puhtaks.

Vaatasin eelneva hooaja võistluspilte, eriti just takistussõidu omi ja siis videod sinna otsa. Ja puhtalt vaatamisest läks tunne õõnsaks ja keha tõmbus pingule. Ehk siis viimane Särka võistlus oli nii laastav, et ma ei taha siiani ei hüpata ega võistlema minna. Isegi koolisõitu mitte. Kogu see enesekindlus, mis ma eelmisel hooajal kasvatada suutsin, kadus lihtsalt ühe päevaga. Lihtsalt vale võistlusvaliku ja tagantkiirustamise tõttu. Mis mul siis võistlustel juhtus? Ma vist mitu kuud ei suutnud seda korralikult analüüsida. Videotelt on väga ilusti näha, kuidas ma krampis hobust tagasi hoian ja kui ta siis hoota hüppeid peab tegema, jään maha :D Ja siis pole üldse ime, et ka tema kahtleb, eriti kui hoogu pole ja haiget saab kah. Rada oli minu jaoks liiga kõrge. Ilmselt rohkem polegi midagi öelda :D Või siis seda, et võib-olla oleks tegelikult ikkagi päris arukas ka kodus enne sama kõrgust sõita... Või siis 5-10cm madalamat aga väga hästi. Sellist järeleandmist olen endale alati teinud (suht eluaeg hüppamist kartnud) aga seekord oli kodune osa rahuldav-hea ja sellest ei piisanud. Hobusel ju veel vähem kogemusi kui mul.

Pindedega oli nii, et leidsin ühest netipoest sellised nummikud, et osta või ära. Muidugi hakkasin mõtlema, et kus ma neid siis kasutaks ja ei suutnud päris täpselt välja mõelda. Ja siis jõudsin tagasi selle teemani, et milleks või kunas üldse pindesid ja kaitsmeid kasutada. Kuskil 6-7 aastat tagasi sain aru, et see toetav funktsioon on ületähtsustatud ja, arvestades hobuse massi ja anatoomiat, ei toimi. Et pindeke reaalselt toetaks, tuleks veresooned kinni tõmmata ja sellest rääkis tollal juba angeth hobufoorumis :D Hakkasin siis uuesti guugeldama ja mis ma leidsin - midagi pole muutunud. Endiselt on nii, et kui sul on tavaline hobune tavalises treeningus, siis on see pealetoppimine pigem enese edevuse rahuldamine. Millal on pindede/kaitsmete kasutamine õigustatud?
a) hobune riivleb
b) hobune pannakse hüppama
Ülejäänud variandid ei ole tavalise harrastushobuse puhul kuigi tõenäolised.
Nii, kui ta ei toeta siis mida head ta veel teha võiks? Kui välja jätta see, et kaitseb mehhaaniliste löökide eest jalg vastu jalga või tõket, eriti krossil. Soojendab? Aga sellega on nii, et inimene mõtleb, et väga hea kui soojendab, soojalt on ikka parem trenni teha. Sooja sisse mähitud siis kaitseb külma eest ja mida kõike veel. Kuid hobuse jalad ei karda külma, ei ole muret talviti lume sees jalutada. Lisaks on igasuguste jalavigaste puhul alati esmaabiks ja tihti ka esmaseks toetavaks raviks jahe voolav vesi. Olete kuulnud küll, kuidas vees jalutamine head teeb. Niisiis ei saa soojendamist just tõsise argumendina võtta. Siis pakutakse, et vanadele või vigastusest taastuvatele hobustele. Noh eks selliseid olukordi leiab kindlasti, kus see on põhjendatud. Aga toetava meetmena ei saa me kunagi teadma, kas sellest ka mingit abi on. Ka vana hobuse jalad tahavad hingata, kui ta pindesid nii kindlasti vajab, on äkki koormus liiga suur? Põhimõtteliselt ei keela keegi ilu pärast neid peale panna ja tavatrenni puhul ei ole neist võib-olla üldse kasu aga kindlasti ei tee nad ka kahju! Hoopis teine asi on aga pika treeningu korral. Nende argumentideni jõudsin seoses oma rännakuhuviga. Nimelt on suurim probleem ülekuumenemine. See mõjub jalgadele kahjustavalt ja kui mõelda sellele haudumisele, mis tekkida võib, ei ole see üldse kaheldav ega lubatav. Ja sama asi võib kergesti tekkida ka kuuma ilma ja lühikese trenni puhul. Isegi soovitatakse peale rasket trenni koheselt hobuse jalgu vooliku all jahutada, et peatada kõõluste degeneratsiooni. Milleks siis üldse kõigepealt tekitada selline olukord ja siis näha vaeva selle kõrvaldamisega? Lisaks tulevad pikemal distantsil mängu hõõrdumised, liiv jm võib vahele minna ja üldse takistab see jala loomulikku liikuvust ja õhuvahetust. Seega ei sobi sellised "toetavad" vahendid sinna, kus neid kõige rohkem vaja võiks minna - tõeliselt raske koormuse ja muutuva pinnase juurde. Ja sealsed hobused peavad üllatavalt hästi vastu. Omaette keerukuse toovad sisse kõikvõimalikud erinevad kaitsmed ja pinded oma kujult ja tekstuurilt. Siinkohal leidsin internetist soovitusi valida kaitsmed, millel on taga reaalne tootearendus. Pindedega on nii, et kõvasti kinnitõmbamine võib väga palju kahju teha, sh jalad paistetama panna (kes on kaitsmed ööseks peale unustanud, see teab), seega võiks eelistada mittevenivaid. Oluline on õhu läbilaskvus ja mugavus hobusele. Kusjuures Trumm on seni ainus hobune olnud, kes muidu ärritajatele eriti ei reageeri aga elastikpindesid ei talu - trenni lõpus rahulikult paigal ei seisa ja hakkab ebamugavusest tammuma. Kaitsmetega ka lõpuks aga aega läheb kauem. Niisiis jõuab ikka välja selleni, et parim hobuse jalgade kaitse on jõukohane treening ja järk-järguline koormuse tõus. Kiirteid siin ei ole - hobuse kõõluste, sidemete ja liigeste ülesehitamiseks kulub 1,5-2 aastat.

kolm hobust

Eelmine nädal oli mul kolm hobusekest sõita ja see on päris hästi mõjunud. Lisaks sellele, et kes rohkem teeb, see rohkem jõuab, sai meelde tuletatud tõsiasi, et mida rohkem erinevate hobustega sõita, seda paremad on enda tasakaal ja tunnetus. Ilmselt on ühe hobuse puhul oht jääda mingi probleemi/pinge taha toppama. Mitme hobuse puhul on kergem lõdvestuda ja ennast ümber sättida, iga hobune annab erineva tunde jne. Aga eks igasugune hea tunne eelda seda, et trenn ka hästi läheb :D Mul igatahes läks see nädal päris toredasti.

Remarkiga sõidan päitsetega vahelduseks ja päris hästi mõjub. Ilmselgelt talle ei meeldi, kui suulise otsas riputakse ja erinevalt tavalistest maasudest on ta tundlikum ja distsiplineerib sellega mind :D See tähendab, et kui väga palju eest kakkuda ja suulise peale jääda ja jõuga eest sõita, siis ta läheb närvi ja hakkab seda rohkem kiirustama. Mida rohkem eest tirid, seda kiiremini joosta tahab. Muidugi on ta ka suulisega ideaalne sõita ja reageerib märguannetele korrektselt aga iseenese harjumuste muutmiseks on päitsed suurepärane vaheldus. Niisiis ma mitte lihtsalt ei saa vaid lausa pean oma vigadega tegelema, sõitma vähem käega ja rohkem istaku+säärega ja jääma rahulikuks. Tulemused on üllatavad :)

Ootan nii väga õues sõitmist, et olen käinud enne/peale trenni väliplatsi ümber pinnast testimas :D Aga maastikule küll praegu ei saa... ja sellest on paganama kahju!

Never trust those, who say that they are horse whisperers. Look how they act and it shows everything!

Inimesed tekitavad alati teistes erinevaid arvamusi ja kõigil on erinev nägemus õnnelikust hobusest. Blogi avalikkus paratamatult piirab mu postituste sisu, seetõttu need nii üldised ongi :D Mulle meeldis väga viimase Oma Hobu artikkel Mirjamist ja hobukäsitlustest, mõned väljarebitud mõtted:

-poosetamine ilma varustuseta ratsutades ei ole mingilgi moel eriline
-ajaloos hinnati võistlustel nii hobuse akadeemilist puhtust kui tema rõõmsat koostööd, tänapäeval vaid akadeemilisi saavutusi
-võrdselt tuleb töötada hobuse loomuse, hinge ja biomehaanikaga
-hobuse õpetamine on alati ühesugune, ükskõik millises ratsutamisstiilis seda rakendada
-ainult ühe suuna pimesi järgimine seab arengule piirid
-soovitakse kõrgkooli tulemusi saavutada minimaalse töö- ja ajakuluga
-välised uhked vahendid (riided, varustus) ei muuda sinu olemust
-kaasaegses mugavas maailmas pole inimestel distsipliini, nad ei pühenda piisavalt aega, et ratsutamises rahuldav olla
-hobuse austus tuleb välja teenida eelkõige iseenda kallal töötamisega
-klassikaline ratsutamine on väga kerge hobusele kuid keeruline inimesele
-hobune on 100% oma keskkonna peegel - kui ta ei ela ümbruskonnas, mis teeb temast hobuse, ei tööta me hobusega, vaid vaimselt ebastabiilse ja ettearvamatu debiilse loomaga
-hobused on seesmiselt väga lihtsad, nad soovivad vaid rahu
-hea hobukäsitlus on isiklik vallutus
-kui otsite mentorit, siis ärge kuulake inimest vaid vaadake tema hobust

Ilmselt sümpatiseeris mulle eriti see, et ta Brannamani koolitustel regulaarselt käib :D
http://www.solarmovie.is/link/play/3317486/ Always makes me wanna be a better person...