WINALOTO
Kes teab seda Tommy Cashi ägeda videoga laulu? Mu meelest see pealkiri sobib kenasti hobuse nimeks ja see oli tegelikult otsustatud juba enne paaritust. Varsamärad elavad kenasti koos tittedega karjamaal, Trumm nende kõrval väiksemas dieetkoplis. Kuigi aed on vahel, siis ikka hoiavad kokku ja eemale viies jutustavad. Poniga ikka püüan tegeleda, kas jalutame külaringi koos või sunnin teda platsil jooksma. Ega ta väga ei taha midagi teha aga kuna pakun ka rohusöömispause, siis sobib.
Kevadrõõm
Sellised ilmad lausa toovad naeratuse näole. Pole just eriti tihemini tallis käima hakanud aga talliskäimise rõõm on küll suurenenud. Suurem karvaajamine on möödas, kuid mitte päris, auto koristamine tuleb veel edasi lükata. Ponil oli enne seda soojalainet kevad peas, polnud nõus isegi koplist välja minuga tulema, vaja küünaldada ja jaurata, hea et kabjaga pähe ei saanud. Loomulikult andsin alla ja poni galopeeris semude juurde tagasi. Kui ükskord korde võtsin, et ohutust kaugusest seda hüplemist ja kiunumist jälgida, siis oli poni nii üles soojenenud, et ühtegi pretensiooni enam ei esitanud ja tuli vabatahtlikult kaasa. Sellised tujud siis vanamehel. Kuna ta on korralikult rasva läinud, siis alustasin tasapisi tema treeningusse tagasi toomisega. Jalutus või lühike korde esialgu. B on järjest paisunud ja nüüd kasvatab ka udarat, kuu aja pärast tähtaeg. Üllatusmuna on teel. Tema toon iga kord talli juurde puhastamiseks ja annan lisasöödana proteiinikontsentraati ja mineraali. Pilte kohe ei tahagi panna nendest vormist väljas hobustest...
Kas jõhkardlus on mainstream?
Ma mõtlesin, et ma olen oma hobustega metsas ja ei tea sellest maailmast enam midagi. Tegelikult on see illusioon. Ma lihtsalt ei taha enam teada aga see on nagu pea liiva alla peitmine.
Mina õppisin ratsutama koos jõhkardlusega hobuste vastu. Meile treener õpetas, kuidas stekiga lüüa nii, et hobusel valusam oleks ja ta isegi siis liiguks, kui ta ei taha. Sai isegi steki otsa jupp kumminööri teibitud, et ots kubemesse laksaks. Eks need tuimad tunnikad polnud just lihtne ülesanne algajatel liikuma saada. Raha vajas ratsakoolidel teenimist ja treenerid olid omal ajal samasugust õpetust saanud nagu nad meile edasi andsid. Samas õnnestus meil sõbrannaga käia paljudes eri tallides, see avardas silmaringi ja üsna pea hakkasime kahtlema, et kas meie "kodutallis" ikka käivad asjad nii nagu nad peavad. Kahjuks me sellist kaikaga tööle sundimist väga ei seadnud kahtluse alla, pigem olid pinnuks silmas kolmeaastased tunnikad ja kehv varustus. Hobuseid sunniti tööle mujalgi, oli ratsakoole, kus ka kannused ja libisev kuulusid tavalise lastetunni treeningvarustuse hulka. Ma ei räägi siin kannustest kui kohustuslikust elemendist koolisõiduvõistlustel, vaid igapäevaseks edasiajamiseks hobusel, kellel olid külgedel muhud üleval kannusekohas. Hõõruv varustus ja kõikvõimalikud pehmendused olid igapäevased. Liikusid jutud raudlati hüppamisest ja selle jalgadesse löömisest aga see oli "proffide" pärusmaa ja lastetundidesse ei jõudnud. Kõverate jalgadega (eetsirandmelised) ja kange lühikese sammuga hobuseid on ka mälestustes. Kuna tunnikatega läks enamus auru nende liikuma saamiseks, siis avastasime üsna pea, et väikeste kodutallide erahobused on ratsutamiseks palju huvitavamad. Mäletan meie suurt imestust, et need hobused käisid trennis vaid ühe korra päevas. Samas ei saanud nendega eriti hüpata (ilmselt omanikud nägid kui algajad tegelikult oleme), kuid seda sai üksiktundidena teha suurtes ratsakoolides, kui vaid isu tuli. Hüppamine oli üks ilgelt põnev tegevus ja palju huvitavam kui niisama ringitada. Sai ka salaja hüpatud kui vähegi võimalus tekkis (maastikul igasugu roikad). Positiivse poole pealt oli meeletu tahtmine tallis toimetada ja hobustega tegeleda. Ükskõik mida, peaasi et kättpidi hobuse küljes. Eks siis sai ka lollusi katsetatud.
Nüüd sattusin lugema ühte artiklit, mis vaatles jõhkardluse teemat teise nurga alt - kes kaitseb nt tippspordis osalevaid hobuseid? Kõik oleks nagu väga professionaalne ja kõik mugavused tagatud. Aga kas hobustest viimase võtmine pole ka mitte teatud sorti jõhkardlus? Tegelikult ei pea üldse tippu minemagi, on nähtud asjatundlikke treenereid ja nende edukaid õpilasi treenimas nii, et hüpatakse libisevaga ja hobusele on ostetud terve kataloogi jagu imevidinaid - alustades kõikvõimalikest suuremat survet (valu) avaldavatest suulistest kuni erinevate lubatud ja keelatud preparaatideni (nt valuvaigisti enne võistlust). Lõdvestunud hobune, kes vastu ei hakka, on tegelikult haruldus. Miks on nii, et kui algaja või tädiratsutaja hobust suust rebib, pikemad kannused ja karmimad suulised ostab ning peksa annab, siis vaadatakse viltu, et ei oska ratsutada, aga kui sama teeb meistrikate medalivõitja, siis ta järsku "õpetab ja näitab hobusele kuidas asjad käivad"? Seda ollakse varmad maha laitma, kui ratsakooli hobune saduldamisel hammustab, aga kui mõne meie esiratsutaja võistlushobune nii teeb, siis naeratatakse ja vabandatakse? Hobust ei huvita, kas tema boks on kullast või mis ratsanik auhinnaks sai, kui tal on valus, siis tal on valus.
Mina õppisin ratsutama koos jõhkardlusega hobuste vastu. Meile treener õpetas, kuidas stekiga lüüa nii, et hobusel valusam oleks ja ta isegi siis liiguks, kui ta ei taha. Sai isegi steki otsa jupp kumminööri teibitud, et ots kubemesse laksaks. Eks need tuimad tunnikad polnud just lihtne ülesanne algajatel liikuma saada. Raha vajas ratsakoolidel teenimist ja treenerid olid omal ajal samasugust õpetust saanud nagu nad meile edasi andsid. Samas õnnestus meil sõbrannaga käia paljudes eri tallides, see avardas silmaringi ja üsna pea hakkasime kahtlema, et kas meie "kodutallis" ikka käivad asjad nii nagu nad peavad. Kahjuks me sellist kaikaga tööle sundimist väga ei seadnud kahtluse alla, pigem olid pinnuks silmas kolmeaastased tunnikad ja kehv varustus. Hobuseid sunniti tööle mujalgi, oli ratsakoole, kus ka kannused ja libisev kuulusid tavalise lastetunni treeningvarustuse hulka. Ma ei räägi siin kannustest kui kohustuslikust elemendist koolisõiduvõistlustel, vaid igapäevaseks edasiajamiseks hobusel, kellel olid külgedel muhud üleval kannusekohas. Hõõruv varustus ja kõikvõimalikud pehmendused olid igapäevased. Liikusid jutud raudlati hüppamisest ja selle jalgadesse löömisest aga see oli "proffide" pärusmaa ja lastetundidesse ei jõudnud. Kõverate jalgadega (eetsirandmelised) ja kange lühikese sammuga hobuseid on ka mälestustes. Kuna tunnikatega läks enamus auru nende liikuma saamiseks, siis avastasime üsna pea, et väikeste kodutallide erahobused on ratsutamiseks palju huvitavamad. Mäletan meie suurt imestust, et need hobused käisid trennis vaid ühe korra päevas. Samas ei saanud nendega eriti hüpata (ilmselt omanikud nägid kui algajad tegelikult oleme), kuid seda sai üksiktundidena teha suurtes ratsakoolides, kui vaid isu tuli. Hüppamine oli üks ilgelt põnev tegevus ja palju huvitavam kui niisama ringitada. Sai ka salaja hüpatud kui vähegi võimalus tekkis (maastikul igasugu roikad). Positiivse poole pealt oli meeletu tahtmine tallis toimetada ja hobustega tegeleda. Ükskõik mida, peaasi et kättpidi hobuse küljes. Eks siis sai ka lollusi katsetatud.
Nüüd sattusin lugema ühte artiklit, mis vaatles jõhkardluse teemat teise nurga alt - kes kaitseb nt tippspordis osalevaid hobuseid? Kõik oleks nagu väga professionaalne ja kõik mugavused tagatud. Aga kas hobustest viimase võtmine pole ka mitte teatud sorti jõhkardlus? Tegelikult ei pea üldse tippu minemagi, on nähtud asjatundlikke treenereid ja nende edukaid õpilasi treenimas nii, et hüpatakse libisevaga ja hobusele on ostetud terve kataloogi jagu imevidinaid - alustades kõikvõimalikest suuremat survet (valu) avaldavatest suulistest kuni erinevate lubatud ja keelatud preparaatideni (nt valuvaigisti enne võistlust). Lõdvestunud hobune, kes vastu ei hakka, on tegelikult haruldus. Miks on nii, et kui algaja või tädiratsutaja hobust suust rebib, pikemad kannused ja karmimad suulised ostab ning peksa annab, siis vaadatakse viltu, et ei oska ratsutada, aga kui sama teeb meistrikate medalivõitja, siis ta järsku "õpetab ja näitab hobusele kuidas asjad käivad"? Seda ollakse varmad maha laitma, kui ratsakooli hobune saduldamisel hammustab, aga kui mõne meie esiratsutaja võistlushobune nii teeb, siis naeratatakse ja vabandatakse? Hobust ei huvita, kas tema boks on kullast või mis ratsanik auhinnaks sai, kui tal on valus, siis tal on valus.
2018 kokkuvõte
Jätkan siis traditsiooni, kuid pean hoiatama, et tegu oli eriti vaikse aastaga ratsutamise osas. Ühest küljest kahju, et see hobi on kadunud (rõhutan, et ratsutamine ja hobuste omamine on kaks täiesti erinevat hobi!). Samas peale kõiki neid aastaid pole ka patt aeg maha võtta. Esimest korda olid terve aasta jooksul kõik mu hobused samas tallis.
Jaanuar - Proovisin ikka mitu korda nädalas hobustega midagi asjalikku teha. Kordetasin, jooksutasin, jalutasin, mõne korra Brokiga ratsutasin. Käisin mõlemaga käe kõrval isegi 1-2 tunnistel jalutuskäikudel metsas.
Veebruar - Loen treeningpäevikust, et käisin Brokiga metsas ratsutamas aga ta oli väga äksi täis iga kord. Trummiga kelgutasin ja rallisime ka galopis, oli tore. Lisaks näpuotsaga kordet/jalutust/jooksutust, kuid eriti palju tallis ei käinud.
Märts - Tuli koolisõidutuhin peale ja B oli minu ohver. Tegime platsitrenne, kuid pinnast ei jätkunud kauaks. Võtsin pähe osaleda koolisõiduvõistlustel, maksku mis maksab. Hobused olid kevadpäikesest väga energiat täis. Nädal enne võistlusi käisin korra maneežis sõitmas, B vahtis ja kartis ja oli üsna ebastabiilne. Võistlustel oli umbes samasugune aga minu suureks rõõmuks saime skeemi isegi lõpuni sõidetud. Mulle pakub siiani nalja kommentaar hinnetelehel - pukitab. Oli ikka viitsimist minna sellise hobusega, lausa vanad ajad tulevad meelde, mil oli palju rohkem pealehakkamist.
Aprill - Tegin oma kevadhullu hobusega kuu alguses vaid sammu, sest see ei erutanud teda nii palju, et ohtlik oleks. Plats sulas välja, sai jooksutada neid seal. Tegin ka mõned sammutraavi metsaringid ja paar platsitrenni. Trummil algasid ka ratsatrennid.
Mai - B sai mõned metsatrennid, T peamiselt vaid jalutatud. Ilmad juba soojad ja sääsed ka väljas.
Juuni - Brokiga hakkasin ilma suulisteta metsas käima ning polnud mingit vahet, kas suulistega või ilma. Vahe oli selles, et ei pidanud suulisi pesema :) Mugavus loeb ja rännakuhobusel on lubatud metsas ka süüa ampsata. Trummile ostsin ühe vanema sadula, et saaks päris ratsutamist teha. Brokil oli üks kiire väljasõit peigmehe juurde. Ratsutasin B-ga mõne korra metsas aga rohkem ei viitsinudki. Trumm sai intensiivse nädala-paarise sissejuhatuse platsitrennidesse (temaga ju pole võimalik üksi metsas käia enamasti).
Juuli - Ei teinud enam eriti midagi hobustega, mõned üksikud korrad ratsutasin. Ma absoluutselt ei salli ei kuumust ega parme, ratsutamise mõttes olid kohutavad ilmad. T oli kuidagi entusiastlik ja nõus üksi külaringi jalutama, ei tea kas lootis parmuvabale maale jõuda.
August - Brokiga enam pole huvi ratsutada. See-eest Trummiga aga küll ning meil oli suur põllurallikuu. Kuna see talle meeldis, siis galopeerisime koristatud viljapõldudel ja poni näitas üles üllatuslikku entusiasmi. Üle pika aja võib öelda, et poni oli arvestatavas treeningus.
September - Põllud künti üles ja trenni enam nii palju ei teinud. See-eest sai poniga käidud pikematel metsaringidel koos teiste ratsanikega.
Oktoober - Plaanisin poniga osaleda ratsaorineteerumisel ja kohalikel kestvusratsutamise võistlustel, kuid kummalegi ei saanud, sest ponil oli jalg katki ja isegi lonkas veidi. Niisiis eriti midagi ei teinud hobustega, kuu lõpus sai poniga jälle mõned korrad ratsutada.
November - Poniga tegin mõned platsitrennid, kuid muud eriti midagi.
Detsember - Käisin ainult hobused söötmas mõned korrad.
Kokkuvõttes oli tore see, et poni sai tagasi mingisugusegi vormi, see väljendub muide ka tema talvises väljanägemises (aasta tagasi nägi selg rohkem ära vajunud välja, see talv on parem). Hobused elavad rõõmsalt PÄRIS HOBUSE ELU. Ma pean küll inimestele seletama, et mu hobused elavad 24/7 õues iga ilmaga ja see talv ka ilma tekkideta, kuid nad on väga elujõulised ja paistavad endaga rahul olevat. Nad on kenasti kohanenud ja oma praeguse koduga harjunud. Loomulikult hoitakse neil teraselt silma peal. Ma ei pea üldse ennast kuidagi süüdi tundma, et ma enam eriti tallis ei käi, hobused teevad oma suures koplis hobuseasju ja mind nad ei vaja.
Jaanuar - Proovisin ikka mitu korda nädalas hobustega midagi asjalikku teha. Kordetasin, jooksutasin, jalutasin, mõne korra Brokiga ratsutasin. Käisin mõlemaga käe kõrval isegi 1-2 tunnistel jalutuskäikudel metsas.
Veebruar - Loen treeningpäevikust, et käisin Brokiga metsas ratsutamas aga ta oli väga äksi täis iga kord. Trummiga kelgutasin ja rallisime ka galopis, oli tore. Lisaks näpuotsaga kordet/jalutust/jooksutust, kuid eriti palju tallis ei käinud.
Märts - Tuli koolisõidutuhin peale ja B oli minu ohver. Tegime platsitrenne, kuid pinnast ei jätkunud kauaks. Võtsin pähe osaleda koolisõiduvõistlustel, maksku mis maksab. Hobused olid kevadpäikesest väga energiat täis. Nädal enne võistlusi käisin korra maneežis sõitmas, B vahtis ja kartis ja oli üsna ebastabiilne. Võistlustel oli umbes samasugune aga minu suureks rõõmuks saime skeemi isegi lõpuni sõidetud. Mulle pakub siiani nalja kommentaar hinnetelehel - pukitab. Oli ikka viitsimist minna sellise hobusega, lausa vanad ajad tulevad meelde, mil oli palju rohkem pealehakkamist.
Aprill - Tegin oma kevadhullu hobusega kuu alguses vaid sammu, sest see ei erutanud teda nii palju, et ohtlik oleks. Plats sulas välja, sai jooksutada neid seal. Tegin ka mõned sammutraavi metsaringid ja paar platsitrenni. Trummil algasid ka ratsatrennid.
Mai - B sai mõned metsatrennid, T peamiselt vaid jalutatud. Ilmad juba soojad ja sääsed ka väljas.
Juuni - Brokiga hakkasin ilma suulisteta metsas käima ning polnud mingit vahet, kas suulistega või ilma. Vahe oli selles, et ei pidanud suulisi pesema :) Mugavus loeb ja rännakuhobusel on lubatud metsas ka süüa ampsata. Trummile ostsin ühe vanema sadula, et saaks päris ratsutamist teha. Brokil oli üks kiire väljasõit peigmehe juurde. Ratsutasin B-ga mõne korra metsas aga rohkem ei viitsinudki. Trumm sai intensiivse nädala-paarise sissejuhatuse platsitrennidesse (temaga ju pole võimalik üksi metsas käia enamasti).
Juuli - Ei teinud enam eriti midagi hobustega, mõned üksikud korrad ratsutasin. Ma absoluutselt ei salli ei kuumust ega parme, ratsutamise mõttes olid kohutavad ilmad. T oli kuidagi entusiastlik ja nõus üksi külaringi jalutama, ei tea kas lootis parmuvabale maale jõuda.
August - Brokiga enam pole huvi ratsutada. See-eest Trummiga aga küll ning meil oli suur põllurallikuu. Kuna see talle meeldis, siis galopeerisime koristatud viljapõldudel ja poni näitas üles üllatuslikku entusiasmi. Üle pika aja võib öelda, et poni oli arvestatavas treeningus.
September - Põllud künti üles ja trenni enam nii palju ei teinud. See-eest sai poniga käidud pikematel metsaringidel koos teiste ratsanikega.
Oktoober - Plaanisin poniga osaleda ratsaorineteerumisel ja kohalikel kestvusratsutamise võistlustel, kuid kummalegi ei saanud, sest ponil oli jalg katki ja isegi lonkas veidi. Niisiis eriti midagi ei teinud hobustega, kuu lõpus sai poniga jälle mõned korrad ratsutada.
November - Poniga tegin mõned platsitrennid, kuid muud eriti midagi.
Detsember - Käisin ainult hobused söötmas mõned korrad.
Kokkuvõttes oli tore see, et poni sai tagasi mingisugusegi vormi, see väljendub muide ka tema talvises väljanägemises (aasta tagasi nägi selg rohkem ära vajunud välja, see talv on parem). Hobused elavad rõõmsalt PÄRIS HOBUSE ELU. Ma pean küll inimestele seletama, et mu hobused elavad 24/7 õues iga ilmaga ja see talv ka ilma tekkideta, kuid nad on väga elujõulised ja paistavad endaga rahul olevat. Nad on kenasti kohanenud ja oma praeguse koduga harjunud. Loomulikult hoitakse neil teraselt silma peal. Ma ei pea üldse ennast kuidagi süüdi tundma, et ma enam eriti tallis ei käi, hobused teevad oma suures koplis hobuseasju ja mind nad ei vaja.
poni teeb taas trenni
Vahepeal poni küll ei viitsinud enam aga hoidsin asja huvitavamana mõne tõkkega ning kauplesin endale metsakaaslasi. Poni on selline huvitav tegelane, et ta ikka ja jälle üllatab mind. Ma ei teagi, kas positiivselt või negatiivselt. Platsil on ta suhteliselt uimane aga teeb kohusetundlikult ära kõik, mis nõutakse. Siis kaks trenni olid koos teise hobusega metsas 2-2,5h. Esimene oli sammutrenn ja see oli väga mõnus (kuigi kõhulihased jäid valusaks :D). Jalutasime mööda künklikke metsaradu ja nägime lisaks paljudele seenelistele ka kaitseväelasi. Teine matk viis mind ka ühele uuele rajale ning peale tunnikest sammumist läks poni lappesse. Teine hobune hakkas järsku sellist kiirsammu käima, et poni ei jõudnud ka parima tahtmise juures järele ja siis küttis end sellest üles ja ei olnud enam nõus sammu tegema. Tegime siis traavi ja galoppi, ma rippusin meeleheitlikult ratsmete otsas kuna poni lihtsalt kihutas. Siis oli veel üks lühem vihmane metsatrenn. Seekord kaaslaseks teine eestlane, ponid liikusid mõnusalt samas tempos ja T jäi väga rahulikuks. Küll aga polnud ammu padukaga ratsutanud ja olime täiesti läbimärjad.
See oli septembris alustatud postitus, vahepeal tuli üks tagasilöök ja siis jäi asi soiku. Mul oli nimelt plaanis minna Trummiga ratsaorienteeruma ja osaleda ka Kurista karikal aga ponul oli jalg katki (pindmine nahavigastus) ja isegi lonkas mingi aja. Niisiis käisin tohterdamas ja ratsutada ei saanud. Nüüd olen kuu aega jälle vaikselt platsisõitu harrastanud. Ei ole viitsinud endale metsakaaslasi kaubelda, mulle üldiselt meeldib üksi tallis toimetada aga ponil on jälle see periood, kus ta üksi kodust kaugemale minna ei taha, ma siis ei sunni ka. Platsil oli igav aga siis käisin ratsutamiskunsti ja istakuõppe seminaril, kus sain erinevaid mõtteid, mida proovida. Just istaku osas on huvitav ennast jälgida. Mõned traavilatid ka ajaviiteks ja saabki taaskord linnuke kirja :D Nii need trennid meil lähevad. Kusjuures selle seminari osas olid mul eelarvamused aga tegelt oli hea. Küll aga paistab, et hooaeg hakkab vaikselt läbi saama, pori juba näitas oma ebameeldivust ja nüüd lubab öökülma ka. Eks peab mingeid käekõrval tegevusi planeerima.
Poni on muidugi meeletult karvaseks vahepeal muutunud. Hakkas juba augustis karva kasvatama, oktoobris oli juba mammut, pilet Siberisse näpu otsas aga reis jäi ära, siis otsustas hakata hoopiski karva ajama, nagu kevad oli :D Nüüd on suurem osa kinni jäänud, natuke veel tuleb. Aru küll pole saada, et osa maha kukkunud oleks. Ju tuleb alt uus ja veel talvisem asemele...
See oli septembris alustatud postitus, vahepeal tuli üks tagasilöök ja siis jäi asi soiku. Mul oli nimelt plaanis minna Trummiga ratsaorienteeruma ja osaleda ka Kurista karikal aga ponul oli jalg katki (pindmine nahavigastus) ja isegi lonkas mingi aja. Niisiis käisin tohterdamas ja ratsutada ei saanud. Nüüd olen kuu aega jälle vaikselt platsisõitu harrastanud. Ei ole viitsinud endale metsakaaslasi kaubelda, mulle üldiselt meeldib üksi tallis toimetada aga ponil on jälle see periood, kus ta üksi kodust kaugemale minna ei taha, ma siis ei sunni ka. Platsil oli igav aga siis käisin ratsutamiskunsti ja istakuõppe seminaril, kus sain erinevaid mõtteid, mida proovida. Just istaku osas on huvitav ennast jälgida. Mõned traavilatid ka ajaviiteks ja saabki taaskord linnuke kirja :D Nii need trennid meil lähevad. Kusjuures selle seminari osas olid mul eelarvamused aga tegelt oli hea. Küll aga paistab, et hooaeg hakkab vaikselt läbi saama, pori juba näitas oma ebameeldivust ja nüüd lubab öökülma ka. Eks peab mingeid käekõrval tegevusi planeerima.
Poni on muidugi meeletult karvaseks vahepeal muutunud. Hakkas juba augustis karva kasvatama, oktoobris oli juba mammut, pilet Siberisse näpu otsas aga reis jäi ära, siis otsustas hakata hoopiski karva ajama, nagu kevad oli :D Nüüd on suurem osa kinni jäänud, natuke veel tuleb. Aru küll pole saada, et osa maha kukkunud oleks. Ju tuleb alt uus ja veel talvisem asemele...
poni teeb trenni
Kevadel välja kuulutatud projekt "Trumm suvega vormi" oli vahepeal läbi kukkumas, kuid nüüd olen kolm nädalat suutnud täiesti arvestatavalt trenni teha. Võin öelda, et sadulavööd saab küll juba kõrgematesse aukudesse tõmmata.
Tänu teraviljakoristusele oleme saanud erinevaid põlde mööda sõita ja kõvasti galoppi teha. Poni julges iga korraga jälle kaugemale minna ja galoppe nautisime mõlemad. Hetkel on ainult üks väike põllujupp sõitmiseks jäänud, kuid asi seegi. Poni tahe hakkab regulaarsest trennitamisest raugema, kuid ta on täiesti probleemivabalt nõus külaringi jalutama, mis on suur asi.
Ükspäev tegi poni vea ja oli isegi nõus võõrast rada pidi kodust eemale minema. Kuna jõudsime kruusateele välja, siis kasutasin kohe juhust ja kappasin ringiga läbi metsa koju. Minu võit.
Muidu ta üksi ratsa metsa minema pole nõus. Seega viisin korra ta käe kõrval metsa ja siis kappasin seal :D Kui ta juba metsas on, siis on nõus edasi minema. Aga rahul ta polnud ja küttis ennast järjest enam üles ning see oli nagu plahvatusvalmis pommi otsas istumine. Tal tekiks nagu rämedad parakad metsas. Ilmselgelt sai liiga aeglane ja väike ring tehtud (11 km) ning poni oli metsast välja tulles palju püssim kui metsa minnes.
Tänu teraviljakoristusele oleme saanud erinevaid põlde mööda sõita ja kõvasti galoppi teha. Poni julges iga korraga jälle kaugemale minna ja galoppe nautisime mõlemad. Hetkel on ainult üks väike põllujupp sõitmiseks jäänud, kuid asi seegi. Poni tahe hakkab regulaarsest trennitamisest raugema, kuid ta on täiesti probleemivabalt nõus külaringi jalutama, mis on suur asi.
Ükspäev tegi poni vea ja oli isegi nõus võõrast rada pidi kodust eemale minema. Kuna jõudsime kruusateele välja, siis kasutasin kohe juhust ja kappasin ringiga läbi metsa koju. Minu võit.
Muidu ta üksi ratsa metsa minema pole nõus. Seega viisin korra ta käe kõrval metsa ja siis kappasin seal :D Kui ta juba metsas on, siis on nõus edasi minema. Aga rahul ta polnud ja küttis ennast järjest enam üles ning see oli nagu plahvatusvalmis pommi otsas istumine. Tal tekiks nagu rämedad parakad metsas. Ilmselgelt sai liiga aeglane ja väike ring tehtud (11 km) ning poni oli metsast välja tulles palju püssim kui metsa minnes.
powerpony
Eile oli tore. Alguses ei viitsind talli minna (nagu ikka) aga tegelikult oli päris lahe (nagu ikka :D). B-ga jalutasin pool tunnikest parmude käes. T-ga oli esialgu plaan sama aga ta oli üllatuslikult entusiastlik. Mõtlesin siis vaadata, et kaugele ta minna viitsib. Õnneks oli kodu ja metsa vahel põld tühjaks niidetud ja läksin sinna. Poni oli isegi nõus kodust eemale traavima. Põllul tegin traavi, mõtlesin galopile tõsta ja põllule ringi peale teha. Võtsin selle riski ja ei kahetsenud. Poni kiunatas ja pani kodu poole ajama :D Võtsin julguse kokku ja lasin tal joosta. Ja niimoodi tegime mitu korda edasi-tagasi. Ta õnneks täiesti pidurdamatuks ei muutu, põllu lõpus tuleb kenasti tagasi. Ja nii me tegime siis galopikiirendusi poni palvel :) Polnud ammu niimoodi lustinud. Ponil käib nagu periooditi see viitsimine trenni teha. Vahepeal siis ei tunne ennast hästi millegipärast?
Eesti hobuste kiituseks võib välja tuua nende sitkuse ja positiivsuse ja lahenduste nägemise oskuse igas olukorras. Alati mitte ratsanikule meeldivas suunas muidugi :D Aga nende järjepidevus on imekspandav. Näiteks Rossa kohta on räägitud, et ta on ka peale 80 km hakkamist täis, kuigi võiks olla surnud siresäärtega võidu kihutamisest. Ta on muidugi ise ka tõeline siresäär mittevormis eestlaste kõrval. Trummiga rännakut võisteldes lähevad tal iga kord silmad särama. Kõrvaltoimeks on juhitamatus aga see sisemine tahe on vaimustav. Kuidas nii ebameeldivas olukorras leida enda seest see säde. Ise on surmväsinud aga ikka kappab ja taastub ja teeb oma töö ära. Nii leplikud ja iseteadlikud samal ajal. Ja eestlased üldiselt ei lähe verest välja. Isegi kui ehmatavad, siis kas suht ruttu rahunevad või võtavad olukorrast maksimumi ja lülituvad ümber lustimisele. Milline saaks veel positiivsem ellusuhtumine olla?
Eesti hobuste kiituseks võib välja tuua nende sitkuse ja positiivsuse ja lahenduste nägemise oskuse igas olukorras. Alati mitte ratsanikule meeldivas suunas muidugi :D Aga nende järjepidevus on imekspandav. Näiteks Rossa kohta on räägitud, et ta on ka peale 80 km hakkamist täis, kuigi võiks olla surnud siresäärtega võidu kihutamisest. Ta on muidugi ise ka tõeline siresäär mittevormis eestlaste kõrval. Trummiga rännakut võisteldes lähevad tal iga kord silmad särama. Kõrvaltoimeks on juhitamatus aga see sisemine tahe on vaimustav. Kuidas nii ebameeldivas olukorras leida enda seest see säde. Ise on surmväsinud aga ikka kappab ja taastub ja teeb oma töö ära. Nii leplikud ja iseteadlikud samal ajal. Ja eestlased üldiselt ei lähe verest välja. Isegi kui ehmatavad, siis kas suht ruttu rahunevad või võtavad olukorrast maksimumi ja lülituvad ümber lustimisele. Milline saaks veel positiivsem ellusuhtumine olla?
Kes on see, kes näeb mind ennast läbi?
"Identiteet, mis tundub olevat kindel ja püsiv, on tegelikult lihtsalt mingi kogum mingeid eelistusi ja arvamusi iseenda kohta. Niipea kui mingi suurem asi seda minapilti kõigutab, siis suur tükk identiteeti kaob ära. Elus tuleb järjest ette sündmusi, mis ohustavad seda. Inimene proovib sellises olukorras meeleheitlikult kinni lappida selle minastruktuuri ja selle sama lonkava minaga kuidagi loo lõpuni mängida."
"Mõttejuurika kaudu oleme kõik ühenduses. Juur on meil üks ja sama aga see pinnapealne virvendus on erinev. Aga me oleme niivõrd sisse võetud sellest pinnapealsest erinevusest - meie erakordsed mõtted jne. Minnes tagasi juure juurde, tuleb välja, et inimene on lihtsalt üks mõte elu enese keskel. Elu mõtleb mind mingisugusel kujul. Meile tundub, et kui meilt see erakordsus ära võetakse, siis meist ei jäägi justkui midagi järele. Siis me oleme justkui tühi koht. Aga miks ei võiks olla tühi koht? Millega on seotud see hirm, et ma pean olema erakordne?"
"Kes ma olen? Näiliselt naiivne küsimus... Selline, mida kõik julgevad lapsepõlves küsida endalt. Ja siis mingil hetkel me mätsime selle kinni, sest et me võtame selle ühiskondliku mina omaks ja hakkame elama enda pilti."
"Olla oma tegemistes koguaeg kohal on tegelikult tohutult raske."
"Sa oled see, kes sa oled, midagi sellest väljaspool ei ole olemas. Need on kõik mingisugused illusioonid ja konstruktsioonid, mida me enda jaoks ehitame."
"Kes palju ihkab, raiskab palju. Kes palju kogub, kaotab palju."
"Pole suuremat häda kui see, kui ei tea millal on küll. Pole suuremat kurja kui see, kui saad, mida soovid."
https://vikerraadio.err.ee/802902/ooulikool-alari-allik-elada-elu-ennast
https://vikerraadio.err.ee/811702/ooulikool-japanoloog-alari-allik-mugav-elu-ja-ebamugavad-otsused
"Mõttejuurika kaudu oleme kõik ühenduses. Juur on meil üks ja sama aga see pinnapealne virvendus on erinev. Aga me oleme niivõrd sisse võetud sellest pinnapealsest erinevusest - meie erakordsed mõtted jne. Minnes tagasi juure juurde, tuleb välja, et inimene on lihtsalt üks mõte elu enese keskel. Elu mõtleb mind mingisugusel kujul. Meile tundub, et kui meilt see erakordsus ära võetakse, siis meist ei jäägi justkui midagi järele. Siis me oleme justkui tühi koht. Aga miks ei võiks olla tühi koht? Millega on seotud see hirm, et ma pean olema erakordne?"
"Kes ma olen? Näiliselt naiivne küsimus... Selline, mida kõik julgevad lapsepõlves küsida endalt. Ja siis mingil hetkel me mätsime selle kinni, sest et me võtame selle ühiskondliku mina omaks ja hakkame elama enda pilti."
"Olla oma tegemistes koguaeg kohal on tegelikult tohutult raske."
"Sa oled see, kes sa oled, midagi sellest väljaspool ei ole olemas. Need on kõik mingisugused illusioonid ja konstruktsioonid, mida me enda jaoks ehitame."
"Kes palju ihkab, raiskab palju. Kes palju kogub, kaotab palju."
"Pole suuremat häda kui see, kui ei tea millal on küll. Pole suuremat kurja kui see, kui saad, mida soovid."
https://vikerraadio.err.ee/802902/ooulikool-alari-allik-elada-elu-ennast
https://vikerraadio.err.ee/811702/ooulikool-japanoloog-alari-allik-mugav-elu-ja-ebamugavad-otsused
Lootusetu
Paistab, et ma ei tegele enam eriti ratsutamisega :D See ei ole mitte plaan, vaid järeldus mu tegemistest (mitteratsutamisest). Aga mis sest ikka. Ponid on niisama ka toredad. Kammin siis sabasid. Ostsin kankuga palsamit :) Ja värgin enda ja teiste jobuseid. Elu läheb edasi. Vihma sajab ja kabjad kasvavad mühinaga. Trummile hankisin sadula aga nüüd see seisab. Pean end kellelegi sappa haakima, siis on lihtsam. Brok ei tahtnud mind nähagi täna ja pärast pani ilge kapakuga minema. Tsau siis. Hollandis oli palju hobuseid väikestel lagedatel karjamaadel. Ja muidu tore. Peaks mingi uue hobi otsima?
Tasapisi edasi
Aeg lendab, kõik on kenasti roheliseks läinud aga see kuumus ja sääsed küll meele järgi pole. Seega olen küll püüdnud regulaarselt tallis käia aga toimetanud tasapisi. Nüüd ootan vihma, et saaks taas platsil sõita ilma tolmupilve uppumata. Brokiga olen käinud maastikul ja teinud ka pikemalt järjest traavi. Trummiga tegin vahepeal sadulata trenne aga nüüd on ta natuke unarusse jäänud (kuna temaga üksi kodust kaugemale minna ei saa), kuid eelmisel nädalal võtsin ta kahel korral kaasa maastikule jalutama (ise olin Broki seljas). Esimesel korral olime lausa poolteist tundi ja mõlemad käitusid kenasti. Teisel korral olid natuke ärevil ja käisime vaid karjäärilombis sulistamas. Õnneks mõlemad on parajad kalad ja hea meelega tegid kõhud märjaks.
Üldiselt plaanin võtta suht vabalt. Ratsutan nii palju ja niiviisi nagu viitsin. Roheliste valede teemas tundub võistlemas käimine ka paraja ressursside raiskamisena, või mis? :D Mida hooaeg edasi, seda tagasihoidlikumaks muutuvad plaanid aga ega selles midagi halba ka pole. Kabjasusside katsetused jätkusid järjekordse uue paariga - seekord Scoot Boot ja need on päris lahedad. Allpool leiate ka pildi nendest. Ja veel sinililledest ja õitsvast jänesekapsast ja kõigest muust ilusast.
Üldiselt plaanin võtta suht vabalt. Ratsutan nii palju ja niiviisi nagu viitsin. Roheliste valede teemas tundub võistlemas käimine ka paraja ressursside raiskamisena, või mis? :D Mida hooaeg edasi, seda tagasihoidlikumaks muutuvad plaanid aga ega selles midagi halba ka pole. Kabjasusside katsetused jätkusid järjekordse uue paariga - seekord Scoot Boot ja need on päris lahedad. Allpool leiate ka pildi nendest. Ja veel sinililledest ja õitsvast jänesekapsast ja kõigest muust ilusast.
Subscribe to:
Posts (Atom)