Brooklyn update

Jalg sai vist terveks :D Armitriip on veel järel, see vist jääbki, lisaks natuke paksem koht. Aga kõik läks algusest peale tegelikult väga hästi, sest ta ei longanud ju kordagi. Noh alguses, kui see jalg sodi oli, siis ikka hoidis korralikult aga käis nelja jala peal. Edasi oli valuvaigisti ja antibiootikumi mõju all. Jalutas mul käe kõrval sammus ilma käiguvaheta. Traavi tahtsin tasapisi küsima hakata aga kuna ta oli peast täiesti soe peale 2,5 nädalat puuris istumist (2x päevas käe kõrval jalutamine doesn't help much), siis ei tulnud kordetamisest suurt midagi välja. Ühel õhtul siis andsin alla ja lasin ta maneeži lahti. Võite ette kujutada, kuidas see segane mitu minutit pukitades ringi kihutas :'D

Seejuures ta lonkama ei hakanud. Peale mõnepäevast maneežis harjutamist lasin ta üksi koplisse, olin ise talli juures terve aja. Ca tunni pärast tuli ta tagasi kahe uue katkise koha ja vereniredega :)))))) Sest ta on lihtsalt meister. Või pigem, et ta ei ole raudpuuride hobune. Võrreldes trellijalaga olid need muidugi köömes (vanasti läksin selliste peale ähmi ja andsin previcoxi aga noh enam mitte). Lõikasin lahtise nahajupi kääridega ära ja rõõmustasin endiselt, kui hästi ta laseb oma jalgu tohterdada. Edasi hakkas elu tavalisse rütmi tagasi loksuma. Brok käis koplis, teiste hobustega lahtiselt platsil lustimas ja hakkasin teda tasapisi töösse tagasi võtma. Jõudsin isegi sadulasse uuesti.

Ja külas käisid hobust pildistamas Kristina ja Kelly.

Siis saabus maikuu ja olenemata lumest kolis Brok karjamaale! Jee! Väga lahe oli vaadata hobust 12+ha karjamaal nagu vaba loom. Sinna ta oma unistustes kuulub. Ja sinna ta on praeguseks metsistunud :D Edasisest koos paljude piltidega järgmises postituses, mis tuleb kindlasti veel sel kuul.

Hobune ja stress

On selge, et stressi taluva hobusega on lihtsam töötada. Selle jaoks peab hobune olema kogenud mitmeid stressiolukordi. Samas me ei taha, et meie hobune stressi all kannataks, kuna see mõjub halvasti vaimsele ja füüsilisele tervisele. Järelikult tuleb valida kuldne kesktee. Stressiolukord ei tohiks olla pikk ja kestev vaid ajutine ja lahendust pakkuv.
Hobuse jaoks on loomulik olla karjas suurel maa-alal, kus ta saab oma soovi järgi liikuda, süüa ja suhelda. Tallis puuris hoidmine on ebaloomulik ja see ei tohiks kellelegi uudisena tulla. Õpetage hobused üksi boksis olema aga ärge pange neid sinna elama.
Kui peame noort hobust niiviisi, et tal ei ole mingeid stressoreid, siis võib see talle endale kurjasti kätte maksta. Kui hakkame üks hetk temalt midagi nõudma, võib ta olla suures segaduses. Et saada lihtsamini käsitletav hobune, tuleks teda õpetada stressiga toime tulema läbi erinevate olukordade.
Ka looduses karjas on hobustel stressorid ja see on normaalne elu osa. Näiteks on talvel söögiga kitsas, loomad kaotavad kaalu ja võivad olla isegi kergelt näljas. Aastarütm on lihtsalt selline. Ja see põhjustab stressi. Sellega muidugi ei saa põhjendada kodustatud hobuste näljas hoidmist, sest tihti me ei suuda pakkuda asendustegevusi ja lahendusi. Ja see on palju suurem stress. Looduses hakkab hobune vaeva nägema toidu saamiseks, ta rändab ringi, kaevab lume alt kulu välja, sööb oksi ja kuivanud lehti. Boksis või talvekoplis see hobune lihtsalt seisab ja ei saa oma stressi kuhugi maandada (või siiski - stereotüüpsesse käitumisse, paljud niisama manduvad või avalduvad käitumishäired mujal). Teine näide on see, et looduslikus karjas aetakse noored hobused karjast minema. See on neile stress. Samas on olemas ka lahendus - noored täkud moodustavad poissmeestekarjad ja edasi on neil võimalik moodustada oma kari noorte märadega. Loodus toimib niiviisi. Aga kui nüüd meie kenas koplis kedagi tõrjutakse, siis tal ei ole kuskile minna, sest aed on ees. Täkk ei saa endale karja. Ja sellised hobused võivad olla suures stressis, sest neil puudub igasugune väljavaade lahendusele. See stress on pidev, see ei ole õpetlik.

/Kui sõidad rongiga ja tuleb mingi idee ning üritad selle telefonis kirja panna/

Hobuste haavaravi

Bruki näitel. Ehk siis ärge järele tehke ja kuulake oma loomaarsti. Aga no nii võrdluseks :)

Tagumise jala sisemisel küljel korralik haav kõõluste peal, nahk pealt ära hõõrutud. Sõrgatsist allpool nahk maas. Alguses oli kõik verine ja koevedelikku ja saepuru täis, selle pesin voolava veega maha. Enne loomaarsti tulekut ei tohi midagi peale määrida, juhuks kui on vaja õmmelda. Brukil ei olnud. Voolav vesi on alati hea lahendus. Loomaarstilt sain antibiootikumi, valuvaigisti, haavageeli, soovitused ja edu ravimiseks. Alguses üritasin ravimeid anda jõusöödaga aga ilmselgelt Bruki ei soovinud :D Pulbri kogus oli üsna suur ka. Edasi läks pulbrile otsa paar lusikatäit vett ja see pasta omakorda süstlasse ja sunniviisiliselt hobusele suhu.

Mida selle koletu haavaga edasi teha? Eks soovitusi ole palju aga räägin oma loo. Esimesel päeval pesin jala voolava veega puhtaks, panin paksu kihi haavageeli peale ja jätsin ta nii. Teisel päeal nägin, et nii on see järgmiseks hoolduseks (iga 12h järel) rõvedaks käkiks kuivanud, hunnik saepuru haavas. Jätsin päevaks veel lahti aga õhtul sidusin kinni. Pesin voolava veega puhtaks, panin ohtralt haavageeli, peale haavalapid ja siis elastse sidemega kinni. Hommikuks oli selle ilusa valge sidemega kakahunnikus maganud niiet edaspidi läks kõige peale tallipinde. Niimoodi sidusin oma paar nädalat 2x päevas. Jalutamise ajal oli haav lahti. Loputasin füsioloogilise lahusega. Alguses sidusin tervet jalga (kannast piirdeni) aga mingi hetk hakkasin katsetama, et sõrgatsist allpool olev osa lahti jätta (loputasin ja niisutasin endiselt).

Kaasaegses haavaravis peetakse väga oluliseks haava niisutamist. Eeskuju tasub võtta inimeste haavaravist. Kui haav on must, tuleb seda julgelt pesta, näppupidi sisse ja kõik mustus/koevedelik maha kuni ilus roosa on. Niiskena hoidmiseks sobivadki haavageelid, need ei lase biokilel tekkida ja on igatepidi heade omadustega. Kõva koorik võib isegi aeglustada haava paranemist ja koorikuga jääb suurema tõenäosusega arm. Väikeste haavadega pole vahet kas ja mida sinna peale määrida, ära paranevad nad niikuinii. Aga tõsisemate haavadega kasutage palun spetsiaalseid vahendeid ja loputage, loputage, loputage. Musta haava peale mingi sprei laskmine ei ole hea lahendus.

Haav püsis selles suhtes koguaeg väga ilus, et mingit mädanemist vms ei toimunud. Aga kuna ilma nahata piirkond oli üpris suur, siis uue naha kasvamine võtab ikka päris kaua aega (see hakkab kasvama servadest keskele kokku, keskele tuleb alguses lihtsalt roosakas täitekude, uus nahk on näha servades roosa triibuna). Aga kuna hobuse jalgades on verevarustus nõrk (seal lihtsalt pole eriti muid kudesid peale luu, kõõluste ja naha), siis on alati oht liigliha tekkeks. Nii läkski. Selle avastades muutsin esialgu haavageeli intensiivsema vastu (mõneks päevaks) ja seejärel sain spetsiaalse liigliha vastase vedeliku. Viimasega töötlemise järel tuli haav lahtiseks jätta. Võib-olla oleksin ma liigliha ära hoidmiseks pidanud veelgi intensiivsemalt pesema (mingi pehme koorik sinna moodustus ja selle all liigliha vohas) ja varem haavageeli vahetama, ei tea.

Liiglihaga võitlesin ca nädala jagu, sain suht lihtsalt lahti sellest vohamisest (ilmselt avastasin õigel ajal ja reageerisin kohe). Kuna haav oli lahtine, siis läks jälle saepuru täis. Kord päevas pesin selle puhtaks. Kuna mingi saepurune koorik peale tekkis, siis leotasin/nühkisin selle julmalt maha voolava vee all. Tegin isegi nii, et haava keskele liiglihale panin seda spets vedelikku ja servadele natuke haavageeli (et uuel nahal oleks mõnusam kasvada). Sõrgatsist allpool pehmendasin nahka haavageeli või Helosani kreemiga.

Edasi jätkasin igapäevast pesemist, peale määrisin haavageeli, haava jätsin lahtiseks. Sõrgatsist allpool hakkas juba uus karv kasvama, see osa paranes lihtsalt. Kõõluste peal aga oli haav endiselt alles kinni kasvamas. Mingist hetkest läksin üle sellisele režiimile, et iga päev enam ei torkind. Umbes ülepäeviti või üle kahe päeva hakkas ikkagi selle kooriku alla mingi vedelik kogunema (tugevalt peale vajutades immitses välja), siis pesin kooriku maha, et seal all mingi elu arenema ei hakkaks. Peale mahapesemist panin haavageeli peale, see halba ei tee.

Praegu on möödas kaks kuud ja jätkan endiselt nii, lihtsalt torgin harvem. Haav on juba silmnähtavalt kahanenud, loodetavasti lõpp paistab :)

Mida haavahoolduseks varuda?
Prontosan haavageel suures tuubis - väga hea ja universaalne kraam, seda saab inimeste apteegist, hind varieerus 50-67 euri olenevalt apteegist (mul kulus 3 suurt tuubi aga see oli seda väärt)
Askina geel - kui tundub et Prontosani oma ei ole enam tõhus, seda müüakse ainult imepisikeses tuubis, jällegi inimeste apteegist (Tartus on kõige odavam Raja apteek)
Elastne haavaside - taaskasutatav aga alguses peab tihemini vahetama, sest haav ajab palju koevedelikku välja, Konsumis oli poole odavam kui apteegis (0,15 vs 0,32 senti)
Haavalapikesed - neil on tegelt mingi muu nimi aga neid ikka kulub, iga kord uued
Füsioloogiline lahus - suurt haava on mõttekam voolava vee all pesta aga väiksema ja puhtama haava korral võiks füs lahust eelistada, seda saab ise kodus teha keedetud veest ja soolast (valada pudelisse ja teha korki auk, siis hea survega lasta)

Kapjadest

Selles värkimise maailmas on piisavalt eri stiile, et mitte osata nende vahel valida. Kellel on põhjalikum ja selgem koduleht, seda ka jagatakse rohkem. Kes just seda tüüpi kabjale on lahenduse leidnud, mida ise otsimas ollakse, seda esmajärjekorras usutakse. Vähe sellest, et minu arvamused ja teadmised muutuvad ajaga, seda teevad ka nende eri stiilide esindajate omad :D Aga arutades ja jagades saamegi targemaks.

Ma olen nüüd kiilu järjest julgemalt maha lõiganud. Kunagi alustades õpetati, et kui ei tea ega oska midagi kiiluga ette võtta, siis parem ära lõigu seda. Nüüd olen jõudnud mingi loogikani, et kui palju ja kunas seda siiski teha. Kiilu kontrolli all hoidmisest räägitakse ka siin: https://www.facebook.com/thehappyhoof/posts/1301805076553866

Tallanukist ma pole veel sotti saanud, et kui pikaks seda jätta. Mõõtmisvahendit pole ka muretsenud, et sümmeetriliseks saada mõlemad pooled. Selle üle ka kakeldakse, et kui palju tallanukki maha lõigata ja kui palju nukatugesid (bars). Praegu mulle tundub, et ma olen need liiga maha lõiganud ja proovin neid vahelduseks pikemaks jätta. Ma ei tea veel, kuidas panna neid rohkem otse alla kasvama mitte diagonaalis ette.

Aga suurepärane uudis on see, et ma nägin Trummil tervet valgejoont! Tagumised kabjad olid korras, esimestel veel oli paar peenikest tumedat triipu. Brokil on klassikalised mitteilusad tumedad valgejooned nagu paljudel ratsahobustel. Kas Trummi ilusad kabjad on tänu hein-sool-vesi dieedile või juhuslikult tänu mitte nii ideaalsele kombinatsioonile (unarusse jätmine ja kapjade pikaks kasvamine, hea kabja algmaterjal, mitteratsutamine), seda ma ei oska veel öelda. Aga tore on näha käegakatsutavat ideaalset valgejoont.

Lahe on see, et ma olen näinud mitmeid pildiseeriaid sellest, kuidas vajunud kabjaluuga elukad on uuesti korda saadud. See tähendab, et laminiit ei ole täiesti ravimatu seisund! Noh kindlasti on siin ka muid variante aga puhtalt see, et hea prognoos ka olemas on, võib nii mõnelegi üllatusena tulla.

Olukord praegu:
Bruki kabjad on suure asfaldil jalutamisega nii ära kulunud :O Jalutan hommikuti 30 min ja õhtuti kuni 40 min käe kõrval, sest istub muidu jalavigastusega boksis. Peamiselt olen jalutanud mööda asfalti, sest meil kenad asfalteeritud rajad ümber väljakute ja seal on puhas jalutada. Nüüd aga avastasin, et see on tema niigi lühikesi kapju nii palju trimminud, et edaspidi tuleb jalutada liival või pinnase kuivenedes murul. Ilmselt hakkavad need uuesti piisavalt kasvama alles siis, kui karjamaale elama saab. Kabjasusse surfasin ka jälle, peaks kabjad üle mõõtma uuesti.
Trummil tundus, et tekkisid ikka uued tumedad triibud kapjadele, millel siin peale värkimist oli nii ilus valgejoon. Aga pole kindel enne kui uuesti raspliga ligi saan, siis teen pilte ja saab midagi järeldada. Tal ka peaks tallanukke jälle kasvatama, võtsin vist liiga palju maha. Aga ta õnneks kõva pinna peal liikuma ei pea ja trenni ka ei tee.

Jalaneedus

Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Trummil sai kuu aega Ihastes täis ja kolis jälle maale. Loodetavasti sain kiilumädanikele piiri peale selle raviga ja ei tule uuesti tagasi. Brukile leidsin ühe enam-vähem istuva sadula ja sain jälle trenni teha. Õues sai juba sõita, pinnas oli super ja hobune oli ka super. Tegin natuke mõtestatumaid trenne, tuletasin treenerite nõuanded meelde, tundus et siit võib kuhugi jõuda. Plaanisin teise talli trenni minna aga plaaniks see jäigi. Ta lõhkus jälle jala ära. Seekord ikka korralikult, eelmised korrad on kriimud selle kõrval. Nüüd siis käin 2x päevas tallis ravimas ja ratsutamisest võin ainult unistada. No kohe pole ette nähtud, et ma trenni teeks. Pildid on päikeseninadest.

Please ask yourself: is there any reason that you have to be riding that particular horse before he’s four?

Lihtsalt mõned laused välja rebitult, et teinekordki sel teemal mõtiskleda. Esimene allikas on sisuliselt lühem variant teisest, kui keegi neid lugeda viitsib.

http://www.hoofrehab.com/ArticlesPDF/Timing%20and%20Rate%20of%20skeletal%20maturation%20in%20Horses.pdf

• No horse on earth, of any breed, at any time, is or has ever been skeletally mature before the age of six (plus or minus six months).
• The process of converting the growth plates to bone goes from the bottom of the animal up. In other words, the lower down toward the hoofs you look, the earlier the growth plates will have fused; and the higher up toward the animal’s back you look, the later. 
• Hock – this joint is “late” for as low down as it is; growth plates on the tibial and fibular tarsals don’t fuse until the animal is four so the hocks are a known “weak point”.
• And what do you think is last? The vertebral column, of course. A normal horse has 32 vertebrae. These do not fuse until the horse is at least 5 ½ years old and this figure applies to a small-sized, scrubby, range-raised mare. The taller your horse and the longer its neck, the later the last fusions will occur. And for a male – is this a surprise? – you add six months. So you have to be careful – very careful – not to yank the neck around on your young horse, or get him in any situation where he strains his neck (i.e., better learn how to get a horse broke to tie before you ever tie him up, so that there will be no likelihood of him ever pulling back hard).
• What is very unlikely to happen is that you’ll damage the growth plates in his legs. At the worst, there may be some crushing of the cartilages, but the number of cases of deformed limbs due to early use is tiny. The cutting-horse futurity people, who are big into riding horses as young as a year and a half, will tell you this and they are quite correct. Want to damage legs? There’s a much better way – just overfeed your livestock (you ought to be able to see a young horse’s ribs – not skeletal, but see ‘em – until he’s two). 
• Structural damage to the horse’s back from early riding is somewhat easier to produce than structural damage to his legs. Did you ever wish your horse would “round up” a little better? Collect a little better? Respond to your leg by raising his back, coiling his loins, and getting his hindquarter up underneath him a little better? The young horse knows, by feel and by “instinct”, that having a weight on his back puts him in physical jeopardy.

http://www.equinestudies.org/ranger_2008/ranger_piece_2008_pdf1.pdf

• American breeders and race trainers have programs for young horses, even foals, in which they run as a group or herd to left, on unbanked hard turf or dirt. When bone-scans or postmortem studies are done on young horses that have undergone this "preconditioning", it is found that the left sidewalls of the cannon bone shafts have thickened in response to the stress. This is remodeling of the bone.
• It is the spine of the horse that governs the overall coordination of the limbs and the animal's running "style". It is the spine, not the limbs, that the animal primarly uses to compensate for potholes, slick spots, and other irregularities in the track.
• So do you then have to wait until all these growth plates convert to bone? No. But the longer you wait, the safer you'll be. Decisions when to ride should not be based on the external appearance of the horse. There are some breeds which have been bred in such a manner as to look mature long before they actually are mature. 
• Take away the emotional worry and mental concern, teach the animal to release the muscles of his topline and those of the crest of his neck and all your concerns with whether he has a good "nod" or why he is maybe pacing are going to fade right away.

Ärge siis kartke noortele hobustele vähem jõusööta anda:

http://www.equinews.com/article/physitis-young-horses-diet-change-often-necessary

• An overconsumption of energy is typically the root cause of physitis, assuming there’s been no physical trauma such as running on dry, hard ground.
• Breeders shouldn’t be concerned that a slowdown in growth will affect mature size, as generally this will not happen. It might take a little longer to achieve physical maturity, but the advantages of sound growth far outweigh any benefits to a hurry-up-and-get-there approach.
• On the other hand, offering a young horse with physitis middling hay and no other source of nutrients is not the answer either. Young horses still require protein, especially lysine, and essential minerals. 

Lõpetuseks ka insuliiniresistentsuse teemadel:

http://www.equinews.com/article/laminitis-insulin-resistance-equine-metabolic-syndrome-fast-facts

• Feeding cereal-rich diets can induce insulin dysregulation even if a horse or pony does not become obese in sensitive individuals
• Horses and ponies fed only one carbohydrate-rich meal a day had better insulin responses than horses and ponies fed multiple meals that potentially overstimulate insulin receptors.

Palju pilte

Polegi selle aasta treeningutest midagi kirjutanud. Brokiga on käimas sadulasaaga - näib suht lõputu, midagi ei leia jne. Aga eks otsin ja proovin edasi. Ju siis ei ole ette nähtud korralikult trenni teha. Niikuinii maneeži pinnas ei soosi tugevaid trenne, tahaks juba õue saada. Viimasest kirjatükist on lausa nii palju aega möödas, et Brok jõudis vahepeal uuesti jala täitsa katki tõmmata, ravikuuri läbi teha ja uuesti terveks saada. Õnneks taaskord ei longanud, asi piirdus vaid haava ja ajutise paistetusega, ratsutamisest tegin muidugi ikka pausi. Brok ajab jaanuari keskpaigast saati karva, enamus vist juba ära tulnud. Trummiga olen mõne korra ratsutanud ka, täitsa sama vana tuttav poni :D Üllatavalt meelsasti jookseb.

Käisin täna Trummiga kelgutamas, et lund ära kasutada. Lahti rakendasin ja nööre kokku sidusin, siis poni sügas tagumise jalaga kuklatagust ja sügas valjad peast ära :'D Muidugi ma tegin pilti.

Üllatus!

Trumm on Ihastes. Tuli külla meile :D

10 varast märki laminiidist

Endalegi üllatuseks leidsin, et The Horse on sel aastal sellisel teemal kirjutanud. Ja mitte stiilis "ei pane raskust esimestele jalgadele", vaid sisuliselt kirjutades samu asju, millest räägivad barefoot fännid :D See on mu meelest naljakas, sest kõiki neid märke tavaline hobuseomanik küll eriti tõsiselt ei võta: "ta ongi mul selline, ilmselt peaks rautama" vs "ma pean midagi muutma, sest kardan laminiiti". Mida siis ette võtta, on muidugi omaette vaidlusteema ja selle kohta artiklis soovitusi ei anta.

Artikkel ise on siin: http://www.thehorse.com/articles/35322/10-early-warning-signs-of-laminitis
Ma teen sellest meelevaldse kokkuvõtte.

Laminitis—the separation or failure of laminae. Everyone talks about laminitis being a lameness issue, but we know that horses start to get damage at a microscopic level before they show any lameness.

1. Tugev digitaalne pulss
2. Kabi on kuum tundide kaupa
3. Moonutatud kabjakuju ja jooned kabjal

Healthy hooves grow faster in the dorsal (front) part of the hoof and slower in the quarters. With laminitis, that growth pattern no longer applies. Currently we don't understand why the heels grow faster than normal in laminitis.

4. Üldise pulsi kiirenemine (pigem päev enne lonke ilmnemist)
5. Tihe raskuse viimine ühelt jalalt teisele (puhkeasendi vahetamine)
6. Valgejoone laienemine ja/või punakas värv

A gap becomes visible along the white line, where the sole and hoof wall meet. This white line widening is known as “seedy toe,” and you can see evidence of this in the trimmings from a laminitic horse’s foot during a farrier visit. If you notice spots of blood in the white line when you pick up your horse’s foot, it doesn’t mean your horse has been quicked by the farrier; it means the laminae are hemorrhaging, which is a sure sign of laminitis.
Laminar stretching also increases the distance between the external hoof wall and the front of the coffin bone, which can be seen on lateral radiographs (X rays). That space is normally 18 mm, but it will increase as the laminae stretch. There won’t be any rotation of the bone yet, just that lengthening that could go to 20, 21, sometimes even 22 mm.

7. Lühem samm

A laminitic horse starts shortening his stride before he begins limping. Stride changes are more obvious on hard surfaces, especially when turning at the walk. Not many other conditions will make a horse lame on a circle on a hard ground at the walk in both directions.

8. Suurenenud insuliinitase (sh kõik ei saa hakkama kevadise suhkrurikka rohuga)
9. Ülekaal
10. Kõhulahtisus, infektsioon, põletik (süsteemne probleem võib viia laminiidini)

2016 kokkuvõte

Jaanuaris jätkasin trennitamist nagu juba paar kuud oli tehtud. Seoses sellega, et hobune ei saanud suurde koplisse, oli ta ilmselt veidi stressis ja see peegeldus ka trennides. Lisaks oli pidevalt kõver ja ma ei saanud aru mida ma täpselt valesti teen. Ühe treeneri tunni sain ka, selline basic infoga. Maastikul käisin peale trenni jalutamas korduvalt ja läks hästi.

Veebruaris sõitsin mingi aja päitsetega, sest kohe üldse ei sujunud nii nagu ma oleks tahtnud. Süüdistasin end pidevalt, et võtan liiga tugevalt ratset. Proovisin ka suulisi vahetada ja muid trikke teha, ei aidanud. See kuu kaks treeneri trenni järjest, ei olnud ka nendest abi (selgus, et see treener ei sobi mitte). Pigem nagu läks hullemaks ja mina olin meeleheitel, proovisin isegi libisevaga sõita, sest mis seal ikka enam kaotada. Sai ka mõned väiksed hüpped ratsa tehtud ja korra vabahüpped.

Märtsis proovisin teda endiselt normaalsemaks saada, ragistasin ajusid ja mõtlesin endiselt, et kuidas ratsutamine küll käib. Eks helgemaid trenne oli ka aga progressi vähem kui ma lootsin. Stetoskoobiga hakkasin huvi pärast pulssi mõõtma peale koormust ja peale trenni. Mõned trennid hüpetega (traavis peale) sai ratsa ka tehtud, lisaks vabahüpped. Kuu lõpus kolis Brok Võrumaale, kus sain tegelema hakata nii Brooklyni kui Trummiga. Hobused vabapidamisel.

Aprillis sai sõidetud platsi, sai käidud maastikul, sai proovitud hüpata. Trummi tõin tasapisi tagasi treeningusse. Galopp läks õues sõites kohe paremaks. Üleüldse oli ratsutamine helgem ja pingevabam. Õnnestus ka Marise trenn saada Brokiga ja Trumm ära pügada.

Mais oli nii helgemaid kui ebameeldivamaid trenne. Kehvematel päevadel jätsin galopi pigem tegemata. Mõlema hobusega sai maastikul käidud. Suhteliselt tihti sai tallis käidud.

Juunis hakkas Trummiga Heleni sõitma. Samas käisin ise maastikul, et valmistuda võistlusteks. Osalesime Piusa rännakul tutvumisklassis, oli tore loodust nautida (Trumm nautis kappamist, silmad põlesid peas:)). Brokil endiselt rahunemisega probleemid aga trennid said tehtud ja hüppamist ka harjutatud.

Juulis käisime treeningvõistlusel Ihastes. Brokiga läbisime enesekindluse tõstmiseks lihtsa ristiparkuuri. B käitus väga hästi, oli melu keskel väga rahulik. Kuu keskel kolis Trumm Peipsi kanti (elab praegu ka seal) ja siis käisin lastele trenne andmas poniga. Trennid Brokiga hakkasid harvemaks jääma. Korra jõudsime ka Kilgis trennitamas käia parmurünnakute vahepeal.

Augustis oli Brokist saanud juba poolmetsik looduslaps: vaigune, kriimuline, punniline, veits kõhnem ja kiinimune täis aga ise jube rahul oma eluga :) Paar korda vaid käisingi ratsutamas, ükspäev käisime murul külili ja siis polnud enam rohkem tahtmist.

Septembris kolis Brok Tartusse ja mul oli palju motivatsiooni hakata uuesti trenni tegema. Käisin suht iga päev tallis ja proovisin hästi palju hobuse õhtust boksiaega sisustada. Kuna ilmad olid ilusad, siis käisin palju murul söötmas. Kordetasin ja tasapisi ratsutasin. Suht ärev oli, eriti kui teisi hobuseid polnud, muudkui hirnatas. Ratsutamine mõnus polnud ja Brok tahtis maailma lõppu vist joosta. Kuu lõpupoole suutis oma jala koplis ära lõhkuda ja edaspidi käis üks suur veega voolutamine ja jalutamine. Alguses käe kõrval ja siis ratsa, ikka tund aega jutti sammu.

Oktoobris hakkasin vaikselt jälle traavi ka tegema. Pikad jalutamised olid väga hästi mõjunud Broki vaimsele treeningule aga kiiruse tõstmisega tuli ka ärevus tagasi. Kuu lõpus sain Marise trennis targemaks.

Novembris hakkas Brok lõpuks maha rahunema. Õnnestus ka Mariselt üks trenn saada. Sai sõidetud nii maneežis kui õues, ka mõned üksikud hüpped tehtud. Trummiga tegin kelgusõitu.

Detsembris muutus ka galopp rahulikuks. Paistab, et tegemist on hobusega, kes vajab kohanemiseks päris palju aega (ca 3 kuud?). Kui maha rahuneb, siis on nii hea... Kaua seda nautida ei saanud, tervis andis järele ja andsin hobuse Katile sõita kolmeks nädalaks. Aasta lõpus sain taas sadulasse.

Tagantjärgi tundub, et suht ärev aasta oli :D Kuigi ma mäletan pigem seda, kuidas ma pea iga kord hobust vaadates või tallist koju sõites imestasin kui lahe hobune mul on! Vaieldamatult on tegemist minu kõige sihikindlama õpetajaga :)