Jalaneedus
Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Trummil sai kuu aega Ihastes täis ja kolis jälle maale. Loodetavasti sain kiilumädanikele piiri peale selle raviga ja ei tule uuesti tagasi. Brukile leidsin ühe enam-vähem istuva sadula ja sain jälle trenni teha. Õues sai juba sõita, pinnas oli super ja hobune oli ka super. Tegin natuke mõtestatumaid trenne, tuletasin treenerite nõuanded meelde, tundus et siit võib kuhugi jõuda. Plaanisin teise talli trenni minna aga plaaniks see jäigi. Ta lõhkus jälle jala ära. Seekord ikka korralikult, eelmised korrad on kriimud selle kõrval. Nüüd siis käin 2x päevas tallis ravimas ja ratsutamisest võin ainult unistada. No kohe pole ette nähtud, et ma trenni teeks. Pildid on päikeseninadest.
Please ask yourself: is there any reason that you have to be riding that particular horse before he’s four?
Lihtsalt mõned laused välja rebitult, et teinekordki sel teemal mõtiskleda. Esimene allikas on sisuliselt lühem variant teisest, kui keegi neid lugeda viitsib.
http://www.hoofrehab.com/ArticlesPDF/Timing%20and%20Rate%20of%20skeletal%20maturation%20in%20Horses.pdf
- No horse on earth, of any breed, at any time, is or has ever been skeletally mature before the age of six (plus or minus six months).
- The process of converting the growth plates to bone goes from the bottom of the animal up. In other words, the lower down toward the hoofs you look, the earlier the growth plates will have fused; and the higher up toward the animal’s back you look, the later.
- Hock – this joint is “late” for as low down as it is; growth plates on the tibial and fibular tarsals don’t fuse until the animal is four so the hocks are a known “weak point”.
- And what do you think is last? The vertebral column, of course. A normal horse has 32 vertebrae. These do not fuse until the horse is at least 5 ½ years old and this figure applies to a small-sized, scrubby, range-raised mare. The taller your horse and the longer its neck, the later the last fusions will occur. And for a male – is this a surprise? – you add six months. So you have to be careful – very careful – not to yank the neck around on your young horse, or get him in any situation where he strains his neck (i.e., better learn how to get a horse broke to tie before you ever tie him up, so that there will be no likelihood of him ever pulling back hard).
- What is very unlikely to happen is that you’ll damage the growth plates in his legs. At the worst, there may be some crushing of the cartilages, but the number of cases of deformed limbs due to early use is tiny. The cutting-horse futurity people, who are big into riding horses as young as a year and a half, will tell you this and they are quite correct. Want to damage legs? There’s a much better way – just overfeed your livestock (you ought to be able to see a young horse’s ribs – not skeletal, but see ‘em – until he’s two).
- Structural damage to the horse’s back from early riding is somewhat easier to produce than structural damage to his legs. Did you ever wish your horse would “round up” a little better? Collect a little better? Respond to your leg by raising his back, coiling his loins, and getting his hindquarter up underneath him a little better? The young horse knows, by feel and by “instinct”, that having a weight on his back puts him in physical jeopardy.
- American breeders and race trainers have programs for young horses, even foals, in which they run as a group or herd to left, on unbanked hard turf or dirt. When bone-scans or postmortem studies are done on young horses that have undergone this "preconditioning", it is found that the left sidewalls of the cannon bone shafts have thickened in response to the stress. This is remodeling of the bone.
- It is the spine of the horse that governs the overall coordination of the limbs and the animal's running "style". It is the spine, not the limbs, that the animal primarly uses to compensate for potholes, slick spots, and other irregularities in the track.
- So do you then have to wait until all these growth plates convert to bone? No. But the longer you wait, the safer you'll be. Decisions when to ride should not be based on the external appearance of the horse. There are some breeds which have been bred in such a manner as to look mature long before they actually are mature.
- Take away the emotional worry and mental concern, teach the animal to release the muscles of his topline and those of the crest of his neck and all your concerns with whether he has a good "nod" or why he is maybe pacing are going to fade right away.
Ärge siis kartke noortele hobustele vähem jõusööta anda:
http://www.equinews.com/article/physitis-young-horses-diet-change-often-necessary
- An overconsumption of energy is typically the root cause of physitis, assuming there’s been no physical trauma such as running on dry, hard ground.
- Breeders shouldn’t be concerned that a slowdown in growth will affect mature size, as generally this will not happen. It might take a little longer to achieve physical maturity, but the advantages of sound growth far outweigh any benefits to a hurry-up-and-get-there approach.
- On the other hand, offering a young horse with physitis middling hay and no other source of nutrients is not the answer either. Young horses still require protein, especially lysine, and essential minerals.
Lõpetuseks ka insuliiniresistentsuse teemadel:
http://www.equinews.com/article/laminitis-insulin-resistance-equine-metabolic-syndrome-fast-facts
- Feeding cereal-rich diets can induce insulin dysregulation even if a horse or pony does not become obese in sensitive individuals
- Horses and ponies fed only one carbohydrate-rich meal a day had better insulin responses than horses and ponies fed multiple meals that potentially overstimulate insulin receptors.
Palju pilte
Polegi selle aasta treeningutest midagi kirjutanud. Brokiga on käimas sadulasaaga - näib suht lõputu, midagi ei leia jne. Aga eks otsin ja proovin edasi. Ju siis ei ole ette nähtud korralikult trenni teha. Niikuinii maneeži pinnas ei soosi tugevaid trenne, tahaks juba õue saada. Viimasest kirjatükist on lausa nii palju aega möödas, et Brok jõudis vahepeal uuesti jala täitsa katki tõmmata, ravikuuri läbi teha ja uuesti terveks saada. Õnneks taaskord ei longanud, asi piirdus vaid haava ja ajutise paistetusega, ratsutamisest tegin muidugi ikka pausi. Brok ajab jaanuari keskpaigast saati karva, enamus vist juba ära tulnud. Trummiga olen mõne korra ratsutanud ka, täitsa sama vana tuttav poni :D Üllatavalt meelsasti jookseb.
Käisin täna Trummiga kelgutamas, et lund ära kasutada. Lahti rakendasin ja nööre kokku sidusin, siis poni sügas tagumise jalaga kuklatagust ja sügas valjad peast ära :'D Muidugi ma tegin pilti.
Käisin täna Trummiga kelgutamas, et lund ära kasutada. Lahti rakendasin ja nööre kokku sidusin, siis poni sügas tagumise jalaga kuklatagust ja sügas valjad peast ära :'D Muidugi ma tegin pilti.
10 varast märki laminiidist
Endalegi üllatuseks leidsin, et The Horse on sel aastal sellisel teemal kirjutanud. Ja mitte stiilis "ei pane raskust esimestele jalgadele", vaid sisuliselt kirjutades samu asju, millest räägivad barefoot fännid :D See on mu meelest naljakas, sest kõiki neid märke tavaline hobuseomanik küll eriti tõsiselt ei võta: "ta ongi mul selline, ilmselt peaks rautama" vs "ma pean midagi muutma, sest kardan laminiiti". Mida siis ette võtta, on muidugi omaette vaidlusteema ja selle kohta artiklis soovitusi ei anta.
Artikkel ise on siin: http://www.thehorse.com/articles/35322/10-early-warning-signs-of-laminitis
Ma teen sellest meelevaldse kokkuvõtte.
Laminitis—the separation or failure of laminae. Everyone talks about laminitis being a lameness issue, but we know that horses start to get damage at a microscopic level before they show any lameness.
1. Tugev digitaalne pulss
2. Kabi on kuum tundide kaupa
3. Moonutatud kabjakuju ja jooned kabjal
5. Tihe raskuse viimine ühelt jalalt teisele (puhkeasendi vahetamine)
6. Valgejoone laienemine ja/või punakas värv
9. Ülekaal
10. Kõhulahtisus, infektsioon, põletik (süsteemne probleem võib viia laminiidini)
Artikkel ise on siin: http://www.thehorse.com/articles/35322/10-early-warning-signs-of-laminitis
Ma teen sellest meelevaldse kokkuvõtte.
Laminitis—the separation or failure of laminae. Everyone talks about laminitis being a lameness issue, but we know that horses start to get damage at a microscopic level before they show any lameness.
1. Tugev digitaalne pulss
2. Kabi on kuum tundide kaupa
3. Moonutatud kabjakuju ja jooned kabjal
Healthy hooves grow faster in the dorsal (front) part of the hoof and slower in the quarters. With laminitis, that growth pattern no longer applies. Currently we don't understand why the heels grow faster than normal in laminitis.4. Üldise pulsi kiirenemine (pigem päev enne lonke ilmnemist)
5. Tihe raskuse viimine ühelt jalalt teisele (puhkeasendi vahetamine)
6. Valgejoone laienemine ja/või punakas värv
A gap becomes visible along the white line, where the sole and hoof wall meet. This white line widening is known as “seedy toe,” and you can see evidence of this in the trimmings from a laminitic horse’s foot during a farrier visit. If you notice spots of blood in the white line when you pick up your horse’s foot, it doesn’t mean your horse has been quicked by the farrier; it means the laminae are hemorrhaging, which is a sure sign of laminitis.7. Lühem samm
Laminar stretching also increases the distance between the external hoof wall and the front of the coffin bone, which can be seen on lateral radiographs (X rays). That space is normally 18 mm, but it will increase as the laminae stretch. There won’t be any rotation of the bone yet, just that lengthening that could go to 20, 21, sometimes even 22 mm.
A laminitic horse starts shortening his stride before he begins limping. Stride changes are more obvious on hard surfaces, especially when turning at the walk. Not many other conditions will make a horse lame on a circle on a hard ground at the walk in both directions.8. Suurenenud insuliinitase (sh kõik ei saa hakkama kevadise suhkrurikka rohuga)
9. Ülekaal
10. Kõhulahtisus, infektsioon, põletik (süsteemne probleem võib viia laminiidini)
2016 kokkuvõte
Jaanuaris jätkasin trennitamist nagu juba paar kuud oli tehtud. Seoses sellega, et hobune ei saanud suurde koplisse, oli ta ilmselt veidi stressis ja see peegeldus ka trennides. Lisaks oli pidevalt kõver ja ma ei saanud aru mida ma täpselt valesti teen. Ühe treeneri tunni sain ka, selline basic infoga. Maastikul käisin peale trenni jalutamas korduvalt ja läks hästi.
Veebruaris sõitsin mingi aja päitsetega, sest kohe üldse ei sujunud nii nagu ma oleks tahtnud. Süüdistasin end pidevalt, et võtan liiga tugevalt ratset. Proovisin ka suulisi vahetada ja muid trikke teha, ei aidanud. See kuu kaks treeneri trenni järjest, ei olnud ka nendest abi (selgus, et see treener ei sobi mitte). Pigem nagu läks hullemaks ja mina olin meeleheitel, proovisin isegi libisevaga sõita, sest mis seal ikka enam kaotada. Sai ka mõned väiksed hüpped ratsa tehtud ja korra vabahüpped.
Märtsis proovisin teda endiselt normaalsemaks saada, ragistasin ajusid ja mõtlesin endiselt, et kuidas ratsutamine küll käib. Eks helgemaid trenne oli ka aga progressi vähem kui ma lootsin. Stetoskoobiga hakkasin huvi pärast pulssi mõõtma peale koormust ja peale trenni. Mõned trennid hüpetega (traavis peale) sai ratsa ka tehtud, lisaks vabahüpped. Kuu lõpus kolis Brok Võrumaale, kus sain tegelema hakata nii Brooklyni kui Trummiga. Hobused vabapidamisel.
Aprillis sai sõidetud platsi, sai käidud maastikul, sai proovitud hüpata. Trummi tõin tasapisi tagasi treeningusse. Galopp läks õues sõites kohe paremaks. Üleüldse oli ratsutamine helgem ja pingevabam. Õnnestus ka Marise trenn saada Brokiga ja Trumm ära pügada.
Mais oli nii helgemaid kui ebameeldivamaid trenne. Kehvematel päevadel jätsin galopi pigem tegemata. Mõlema hobusega sai maastikul käidud. Suhteliselt tihti sai tallis käidud.
Juunis hakkas Trummiga Heleni sõitma. Samas käisin ise maastikul, et valmistuda võistlusteks. Osalesime Piusa rännakul tutvumisklassis, oli tore loodust nautida (Trumm nautis kappamist, silmad põlesid peas:)). Brokil endiselt rahunemisega probleemid aga trennid said tehtud ja hüppamist ka harjutatud.
Juulis käisime treeningvõistlusel Ihastes. Brokiga läbisime enesekindluse tõstmiseks lihtsa ristiparkuuri. B käitus väga hästi, oli melu keskel väga rahulik. Kuu keskel kolis Trumm Peipsi kanti (elab praegu ka seal) ja siis käisin lastele trenne andmas poniga. Trennid Brokiga hakkasid harvemaks jääma. Korra jõudsime ka Kilgis trennitamas käia parmurünnakute vahepeal.
Augustis oli Brokist saanud juba poolmetsik looduslaps: vaigune, kriimuline, punniline, veits kõhnem ja kiinimune täis aga ise jube rahul oma eluga :) Paar korda vaid käisingi ratsutamas, ükspäev käisime murul külili ja siis polnud enam rohkem tahtmist.
Septembris kolis Brok Tartusse ja mul oli palju motivatsiooni hakata uuesti trenni tegema. Käisin suht iga päev tallis ja proovisin hästi palju hobuse õhtust boksiaega sisustada. Kuna ilmad olid ilusad, siis käisin palju murul söötmas. Kordetasin ja tasapisi ratsutasin. Suht ärev oli, eriti kui teisi hobuseid polnud, muudkui hirnatas. Ratsutamine mõnus polnud ja Brok tahtis maailma lõppu vist joosta. Kuu lõpupoole suutis oma jala koplis ära lõhkuda ja edaspidi käis üks suur veega voolutamine ja jalutamine. Alguses käe kõrval ja siis ratsa, ikka tund aega jutti sammu.
Oktoobris hakkasin vaikselt jälle traavi ka tegema. Pikad jalutamised olid väga hästi mõjunud Broki vaimsele treeningule aga kiiruse tõstmisega tuli ka ärevus tagasi. Kuu lõpus sain Marise trennis targemaks.
Novembris hakkas Brok lõpuks maha rahunema. Õnnestus ka Mariselt üks trenn saada. Sai sõidetud nii maneežis kui õues, ka mõned üksikud hüpped tehtud. Trummiga tegin kelgusõitu.
Detsembris muutus ka galopp rahulikuks. Paistab, et tegemist on hobusega, kes vajab kohanemiseks päris palju aega (ca 3 kuud?). Kui maha rahuneb, siis on nii hea... Kaua seda nautida ei saanud, tervis andis järele ja andsin hobuse Katile sõita kolmeks nädalaks. Aasta lõpus sain taas sadulasse.
Tagantjärgi tundub, et suht ärev aasta oli :D Kuigi ma mäletan pigem seda, kuidas ma pea iga kord hobust vaadates või tallist koju sõites imestasin kui lahe hobune mul on! Vaieldamatult on tegemist minu kõige sihikindlama õpetajaga :)
Veebruaris sõitsin mingi aja päitsetega, sest kohe üldse ei sujunud nii nagu ma oleks tahtnud. Süüdistasin end pidevalt, et võtan liiga tugevalt ratset. Proovisin ka suulisi vahetada ja muid trikke teha, ei aidanud. See kuu kaks treeneri trenni järjest, ei olnud ka nendest abi (selgus, et see treener ei sobi mitte). Pigem nagu läks hullemaks ja mina olin meeleheitel, proovisin isegi libisevaga sõita, sest mis seal ikka enam kaotada. Sai ka mõned väiksed hüpped ratsa tehtud ja korra vabahüpped.
Märtsis proovisin teda endiselt normaalsemaks saada, ragistasin ajusid ja mõtlesin endiselt, et kuidas ratsutamine küll käib. Eks helgemaid trenne oli ka aga progressi vähem kui ma lootsin. Stetoskoobiga hakkasin huvi pärast pulssi mõõtma peale koormust ja peale trenni. Mõned trennid hüpetega (traavis peale) sai ratsa ka tehtud, lisaks vabahüpped. Kuu lõpus kolis Brok Võrumaale, kus sain tegelema hakata nii Brooklyni kui Trummiga. Hobused vabapidamisel.
Aprillis sai sõidetud platsi, sai käidud maastikul, sai proovitud hüpata. Trummi tõin tasapisi tagasi treeningusse. Galopp läks õues sõites kohe paremaks. Üleüldse oli ratsutamine helgem ja pingevabam. Õnnestus ka Marise trenn saada Brokiga ja Trumm ära pügada.
Mais oli nii helgemaid kui ebameeldivamaid trenne. Kehvematel päevadel jätsin galopi pigem tegemata. Mõlema hobusega sai maastikul käidud. Suhteliselt tihti sai tallis käidud.
Juunis hakkas Trummiga Heleni sõitma. Samas käisin ise maastikul, et valmistuda võistlusteks. Osalesime Piusa rännakul tutvumisklassis, oli tore loodust nautida (Trumm nautis kappamist, silmad põlesid peas:)). Brokil endiselt rahunemisega probleemid aga trennid said tehtud ja hüppamist ka harjutatud.
Juulis käisime treeningvõistlusel Ihastes. Brokiga läbisime enesekindluse tõstmiseks lihtsa ristiparkuuri. B käitus väga hästi, oli melu keskel väga rahulik. Kuu keskel kolis Trumm Peipsi kanti (elab praegu ka seal) ja siis käisin lastele trenne andmas poniga. Trennid Brokiga hakkasid harvemaks jääma. Korra jõudsime ka Kilgis trennitamas käia parmurünnakute vahepeal.
Augustis oli Brokist saanud juba poolmetsik looduslaps: vaigune, kriimuline, punniline, veits kõhnem ja kiinimune täis aga ise jube rahul oma eluga :) Paar korda vaid käisingi ratsutamas, ükspäev käisime murul külili ja siis polnud enam rohkem tahtmist.
Septembris kolis Brok Tartusse ja mul oli palju motivatsiooni hakata uuesti trenni tegema. Käisin suht iga päev tallis ja proovisin hästi palju hobuse õhtust boksiaega sisustada. Kuna ilmad olid ilusad, siis käisin palju murul söötmas. Kordetasin ja tasapisi ratsutasin. Suht ärev oli, eriti kui teisi hobuseid polnud, muudkui hirnatas. Ratsutamine mõnus polnud ja Brok tahtis maailma lõppu vist joosta. Kuu lõpupoole suutis oma jala koplis ära lõhkuda ja edaspidi käis üks suur veega voolutamine ja jalutamine. Alguses käe kõrval ja siis ratsa, ikka tund aega jutti sammu.
Oktoobris hakkasin vaikselt jälle traavi ka tegema. Pikad jalutamised olid väga hästi mõjunud Broki vaimsele treeningule aga kiiruse tõstmisega tuli ka ärevus tagasi. Kuu lõpus sain Marise trennis targemaks.
Novembris hakkas Brok lõpuks maha rahunema. Õnnestus ka Mariselt üks trenn saada. Sai sõidetud nii maneežis kui õues, ka mõned üksikud hüpped tehtud. Trummiga tegin kelgusõitu.
Detsembris muutus ka galopp rahulikuks. Paistab, et tegemist on hobusega, kes vajab kohanemiseks päris palju aega (ca 3 kuud?). Kui maha rahuneb, siis on nii hea... Kaua seda nautida ei saanud, tervis andis järele ja andsin hobuse Katile sõita kolmeks nädalaks. Aasta lõpus sain taas sadulasse.
Tagantjärgi tundub, et suht ärev aasta oli :D Kuigi ma mäletan pigem seda, kuidas ma pea iga kord hobust vaadates või tallist koju sõites imestasin kui lahe hobune mul on! Vaieldamatult on tegemist minu kõige sihikindlama õpetajaga :)
tagasi sadulas
Brok on väga hea :) Nagu ikka, eks. Kati ei teinud ka vahepeal sugugi halba tööd. Jube hea oli ikka peale kolmenädalast pausi taas trenni teha. Kui esimesed paar trenni sujusid väga hästi, siis kolmandal vehkis jälle peaga natuke. Mõtlesin kohe, et no mida paganat ma jälle valesti teen? Eile proovisin siis lühema ratsmega sõita ja see sobis. Selles mõttes, et ma olen koguaeg kartnud eest liiga palju võtta ja pigem eelistanud pikemat ratset ja väga õrna kontakti. See aga pole hobuse jaoks piisavalt stabiilne, sest kui ma siis üks hetk midagi teha tahan, tuleb tugevam ratse järsult ja ratsmelühendamine muudab tasakaalu. Lühema ratsmega on raskem hobust "ehmatada" järsult, pole vaja lühemaks võtta ja saab kergemini käe vähemaktiivseks sundida. Ja selline väga elastse käe tunne lühema ratsmega oli hea. Eks proovin veel ja vaatan kuidas edaspidi läheb. Kindel see, et ma vahepeal sahmin muidu selle käega liiga palju. Ka galopp oli justkui parem nii. Kui nüüd treeneri trenni ka saab, siis äkki õnnestubki jälle edasi liikuda ja ehk ka võistelda see kevad. Aga üks asi korraga.
Uus silo on meil ka, seega uuesti tehtud silost analüüs, uus ratsioon ja uued jõusöödakogused. Juhtumisi vahetus ka mineraal. Proovin nüüd mõne kuu jagu stabiilsena hoida olukorda, siis saab ehk midagi järeldada ka.
Siis saba pesin ükspäev ära. Brok käis ekskursioonil suure talli pesuboksis ja käitus kenasti. Keetsin sooja vett juurde, et parem sulistada oleks.
 |
| Maasu suures tallis |
 |
| Meie ilus silo |
 |
| Brok pikutab suht tihti oma pehmes pesas |
 |
| Brok jalutamas :D |
 |
| Kati ratsutab |
Kas asjad hakkavad muutuma?
Ma ei tea kas mulle ainult tundub, või hakkabki hobuse õiguste eest seismine moodi minema? :D Ehk siis kõik see naturaalne pidamine ja raudadeta sportimine ja nüüd ka ühe ratsakooli näitel pidamistingimuste ja söötmise üle arutamine...
Ühest postitusest sain lootust, et mu hobuse kapjade tundlikkuse minimaalseks saamine võiks võimalik olla. Seal on juttu lombakast hobusest, kes taastus eripidamises täielikult aga pärast koju tagasi saatmist omanikud rohkem ei viitsind ja probleemid tulid tagasi. Kuna postituse tegija oli oma silmaga näinud seda hobust tervenemas, siis oli ta eriti kuri: "However if you simply want short cuts and aren't interested in proper nutrition and biomechanics I would suggest an engine is a more ethical option than a horse." - http://rockleyfarm.blogspot.com.ee/2016/12/truth-and-consequences.html
Teine sama teema postitus, mis mu tähelepanu võitis, oli raudadeta võistlevast galopihobusest. Lisaks sellele on ta võidusõidumaailma mõttes vana ka veel - üle 10a. Ja võidab küll. Korduvalt peale rautust lonkas ja nii jõutigi barefootini. Huvitav on see, et raudadeta galoppar on lubatud ainult osadele võistlusradadele. - https://nakedhorse.wordpress.com/2016/10/30/against-the-odds/
ratsutamisvaba
Vahepeal oli veel söötmiskoolitus, mis oli hästi tehtud, kordas üle kõik olulised asjad ja muidugi andis ka uut infot :) Keskenduti hobuse seedefüsioloogiale, mida-kus-kuidas hobune üldse seedima on võimalik ja miks. Lisaks soovitused lähtuvalt praktikast ja arutelu koos kuulajatega.
Trennid läksid vahepeal tiba kehvemini aga siis jälle väga hästi. Hobune rahulikuks muutunud, galoppi oli normaalne teha ja traavis hakkas lausa igav. Brok tegi kõiki seniseid harjutusi kenasti ja hakkasin juba otsima, keda endale treeneriks kutsuda, et edasi liikuda.
Praegu ei ratsuta mõnda aega, sest tervis on korrast ära. Kati käib mu hobust sõitmas :) Kõrvalt on isegi täitsa viisakas vaadata Broki.
Trennid läksid vahepeal tiba kehvemini aga siis jälle väga hästi. Hobune rahulikuks muutunud, galoppi oli normaalne teha ja traavis hakkas lausa igav. Brok tegi kõiki seniseid harjutusi kenasti ja hakkasin juba otsima, keda endale treeneriks kutsuda, et edasi liikuda.
Praegu ei ratsuta mõnda aega, sest tervis on korrast ära. Kati käib mu hobust sõitmas :) Kõrvalt on isegi täitsa viisakas vaadata Broki.
Barefoot koolitus
Kuna uus koolitus tuleb homme juba peale, siis otsustasin kiirelt ülevaate ära teha.
Särkasse oli kogunenud hulk vähem või rohkem kabjahuvilisi, kellele välismaa spetsialistid tarkust jagasid. Neil oli üsna kindel nägemus sellest, kuidas peaks hobust pidama, söötma ja värkima, et tagada parim võimalik kabjatervis ja üleüldine hobuse heaolu. Natuke ehk radikaalne aga see hobuseomanike raputamine tundus olevat taotluslik. Eriti arvestades, et seal oli mitmeid paksude ponide omanikke :D
Kui ma nüüd natuke oma blogis tuhlasin, siis avastasin endalegi üllatuseks, et esimesed barefoot postitused olid juba 2015 alguses. Natuke on mu nägemus muutunud sellest, mida tollal kirjutasin aga eks eri allikates ongi eri soovitused ja samamoodi muutuvad ka väljanopped.
Igatahes koolitusel siis korrutati lõputult, et hobuse menüüs peaks olema ainult hein-sool-vesi. Ainult ja ainult. Tegelikult lõpus ütlesid, et kui vaja siis ikka muud ka aga selleks ajaks olid mitmed koolitusel osalejad õpetatud kenasti "hein-sool-vesi" mantrat kordama :'D
Põhiline idee on sööta hobust 24/7 toitainevaesema koresöödata. Vajadusel võrgust aga sööt peab koguaeg ees olema. Ja sealjuures just heinaga, mitte silo ega karjamaarohu ega põhuga. Valmissöödad neile ei meeldinud. Maiused neile ei meeldinud. Üldse soovitasid nagu väga väheseid söötasid. Et ratsioonis oleks võimalikult vähe suhkruid ja tärklist. Samas peaks sööt olema mitmekesine (hein siis taimestiku poolest). Rõhutasid ka omega 3 ja 6 suhet.
Söötmisvead avalduvad nahas ja kapjades. Ilmselt on paljudel hobustel probleeme valgejoonega ja seda võiks isegi subkliiniliseks laminiidiks nimetada (sõnastamise konflikt tekib siin nüüd). Eriti kui hellitavad kividel. Ma ei tea ka miks seda normaalseks peetakse? Tean küll - igaühel ei ole võrdlusmomenti, kus üks hobune jookseb kruusal ja teine mitte, siis ei teki ka küsimust, et miks, või arvamust, et muudmoodi pole võimalik.
Ette näidati piisavalt põhjalik hobuse ülevaatus, igemetest soolehäälteni, silmadest liigesteni. Seda siis tehti demohobustel ka korduvalt läbi.
Värkimine hõlmas kabja keskkoha määramist, hindamist, kabja mõõtmist kannapiirkonnas (sümmeetrilisus), praktilist värkimist, nõuandeid, vastuseid küsimustele. Üsna kasulik oli, palju nüansse jne. Barefoot värkimise erinevus rautusvärkimisest. Mustang roll. Or Mickey Mouse roll :'D
Seejuures ei ole flare ja valgejoone laienemine samad asjad. Jagati veel kaheks true and false flare ja vastavalt mis siis ette võtta nendega. Valgejoone laienemine viitab ainult ja ainult valele söödaratsioonile.
Kabja välimus pealevaadates on väheoluline.Õige info tuleb kabja alt ja vastavalt sellele tuleb ka värkida. Ei tohi ohverdada kabja tasakaalu, et väliselt lihtsalt ilus ümar vaadata oleks. You only make it look right. See ei võta subkliinilise laminiidi sümptomeid ära. Do not compensate!
Pole päris täpselt teada, kuidas kabi toimib. Aga sööta tuleks n-ö lamelliühendust. Sest kui kabja verevarustusega osad püsivad veel koos, siis allpool läheb see asi just valgejoonest laiali. Seda oli hästi näha sügavamale lõikudes. Meile oli toodud hobusejalajupp kabjaga :D Ja see lõigati ketassaega viiludeks :D See oli cool.
Nende üldised soovitused:
Natural equine diet:
- free choice movement
- eating forage 22 h a day
- variety
- high fibre/ low sugar & starch
Kõik muutused tulevad tasapisi! Oota! Üks asi korraga.
Have a nice time with your horse! Osa laiemast hobukäsitlusest, et igasugune hobusega tegelemine, sh värkimine, ei peaks olema mingi tüütu ja raske kohustus. Mõlemad relaxed olekus ikka, hobuse jalgu ei tohi väänata.
Laiem eesmärk on niisiis süsteemselt olukorda parandada, mitte lihtsalt õigesti värkida. Iga hobune on erinev ja ei talu erinevaid tingimusi ja söötasid ühtemoodi enne kui välja näitab probleeme. Ja sealjuures iga omanik märkab ja sõnastab probleeme erinevalt. Ma olen pigem ikka nõus selle kõigega, mis siia nüüd kirja sai. Mõelge, mis on naturaalsed tingimused hobusele ja püüdke järele teha. Loomaaias küll ei tohi kabjalisi 3x3m puuris kinni hoida. Kuldseid keskteid on siin ka mitmeid.
Särkasse oli kogunenud hulk vähem või rohkem kabjahuvilisi, kellele välismaa spetsialistid tarkust jagasid. Neil oli üsna kindel nägemus sellest, kuidas peaks hobust pidama, söötma ja värkima, et tagada parim võimalik kabjatervis ja üleüldine hobuse heaolu. Natuke ehk radikaalne aga see hobuseomanike raputamine tundus olevat taotluslik. Eriti arvestades, et seal oli mitmeid paksude ponide omanikke :D
Kui ma nüüd natuke oma blogis tuhlasin, siis avastasin endalegi üllatuseks, et esimesed barefoot postitused olid juba 2015 alguses. Natuke on mu nägemus muutunud sellest, mida tollal kirjutasin aga eks eri allikates ongi eri soovitused ja samamoodi muutuvad ka väljanopped.
Igatahes koolitusel siis korrutati lõputult, et hobuse menüüs peaks olema ainult hein-sool-vesi. Ainult ja ainult. Tegelikult lõpus ütlesid, et kui vaja siis ikka muud ka aga selleks ajaks olid mitmed koolitusel osalejad õpetatud kenasti "hein-sool-vesi" mantrat kordama :'D
Põhiline idee on sööta hobust 24/7 toitainevaesema koresöödata. Vajadusel võrgust aga sööt peab koguaeg ees olema. Ja sealjuures just heinaga, mitte silo ega karjamaarohu ega põhuga. Valmissöödad neile ei meeldinud. Maiused neile ei meeldinud. Üldse soovitasid nagu väga väheseid söötasid. Et ratsioonis oleks võimalikult vähe suhkruid ja tärklist. Samas peaks sööt olema mitmekesine (hein siis taimestiku poolest). Rõhutasid ka omega 3 ja 6 suhet.
Söötmisvead avalduvad nahas ja kapjades. Ilmselt on paljudel hobustel probleeme valgejoonega ja seda võiks isegi subkliiniliseks laminiidiks nimetada (sõnastamise konflikt tekib siin nüüd). Eriti kui hellitavad kividel. Ma ei tea ka miks seda normaalseks peetakse? Tean küll - igaühel ei ole võrdlusmomenti, kus üks hobune jookseb kruusal ja teine mitte, siis ei teki ka küsimust, et miks, või arvamust, et muudmoodi pole võimalik.
Ette näidati piisavalt põhjalik hobuse ülevaatus, igemetest soolehäälteni, silmadest liigesteni. Seda siis tehti demohobustel ka korduvalt läbi.
Värkimine hõlmas kabja keskkoha määramist, hindamist, kabja mõõtmist kannapiirkonnas (sümmeetrilisus), praktilist värkimist, nõuandeid, vastuseid küsimustele. Üsna kasulik oli, palju nüansse jne. Barefoot värkimise erinevus rautusvärkimisest. Mustang roll. Or Mickey Mouse roll :'D
Seejuures ei ole flare ja valgejoone laienemine samad asjad. Jagati veel kaheks true and false flare ja vastavalt mis siis ette võtta nendega. Valgejoone laienemine viitab ainult ja ainult valele söödaratsioonile.
Kabja välimus pealevaadates on väheoluline.Õige info tuleb kabja alt ja vastavalt sellele tuleb ka värkida. Ei tohi ohverdada kabja tasakaalu, et väliselt lihtsalt ilus ümar vaadata oleks. You only make it look right. See ei võta subkliinilise laminiidi sümptomeid ära. Do not compensate!
Pole päris täpselt teada, kuidas kabi toimib. Aga sööta tuleks n-ö lamelliühendust. Sest kui kabja verevarustusega osad püsivad veel koos, siis allpool läheb see asi just valgejoonest laiali. Seda oli hästi näha sügavamale lõikudes. Meile oli toodud hobusejalajupp kabjaga :D Ja see lõigati ketassaega viiludeks :D See oli cool.
Nende üldised soovitused:
Natural equine diet:
- free choice movement
- eating forage 22 h a day
- variety
- high fibre/ low sugar & starch
Kõik muutused tulevad tasapisi! Oota! Üks asi korraga.
Have a nice time with your horse! Osa laiemast hobukäsitlusest, et igasugune hobusega tegelemine, sh värkimine, ei peaks olema mingi tüütu ja raske kohustus. Mõlemad relaxed olekus ikka, hobuse jalgu ei tohi väänata.
Laiem eesmärk on niisiis süsteemselt olukorda parandada, mitte lihtsalt õigesti värkida. Iga hobune on erinev ja ei talu erinevaid tingimusi ja söötasid ühtemoodi enne kui välja näitab probleeme. Ja sealjuures iga omanik märkab ja sõnastab probleeme erinevalt. Ma olen pigem ikka nõus selle kõigega, mis siia nüüd kirja sai. Mõelge, mis on naturaalsed tingimused hobusele ja püüdke järele teha. Loomaaias küll ei tohi kabjalisi 3x3m puuris kinni hoida. Kuldseid keskteid on siin ka mitmeid.
Subscribe to:
Posts (Atom)