Talliskäimise ise ära rikkunud?

No viimased aastad on seis selline olnud, et talliskäimine ei ole enam nii äge nagu vanasti... Ja järjest hullemaks läheb? Niigi on raske leida spordialasid, mis oleksid hobina huvitavamad kui ratsutamine. Kogu see mõttetöö ja vahetu suhtlus elusolendiga ja lõputult nüansse... Eriti rahulduspakkuv on näha noore ratsastusel hobuse arengut, nii lühikese aja jooksul nii palju uusi oskusi! Aga see kõik muutub ikkagi kergelt tüütuks. Ratsutamisest saab kohustus, tuleb minna ja sõita need hobused ära nii mitu korda nädalas kui plaan ette näeb, ükskõik mis tujuga (ok, meeldivalt paindlik graafik on siiski). Ja nii ma ei käigi enam tallis selle pärast, et ma nii väga tahaks hobustega tegeleda ja ratsutada vaid et lihtsalt PEAB. Ja see on kurb. Eriti kui meenutada, milline entusiasm oli algusaastail!

Sellisest ratsutamisest saab muidugi rahuldust ikka. Endiselt on see huvitavam kui jooksmine või ujumine vms. Iga kord tallist tagasi sõites on naeratus näol, sest pole treeningut, mis lõppeks halvasti. Sellist asja lihtsalt ei saa juhtuda, kuna hobune annab probleemide korral ise vastused ette, tuleb vaid lugeda ja õppust võtta. Tegelikult kiirabiga tallist ära sõita ei ole nii tore (põnev siiski) kuid see pole enam ratsutamise süü.

Võib-olla on asi motivatsiooni/eesmärgi puudumises. Kui hobused lähevad minu käest tavaliselt siis ära, kui nad heaks muutuvad, siis on tore küll aga teistel on veel toredam :D Kõik mu projektid on viimastel aastatel olnud suhteliselt lühiajalised (alla aasta) ja siis ongi koguaeg teadmine, et varsti saab see läbi, aeg pressib niigi peale koguaeg. Teed küll hoole ja hingega aga ikka pole päris see oma asi. Siis puhkad, mõtled et ei iial enam, puhkad uuesti ja siis puhkad veel kuni halb läheb meelest ja hobusehaigus enam asu ei anna. Ja algab otsast peale koos kõigi võlude ja valudega :D

Või ongi probleem selles kujutelmas, et tingimata peab olema eesmärk? Ma ausalt ei viitsi niisama üks kuni mõni kord sõita mingi suvalise hobusega, kes mulle potentsiaali poolest huvi ei paku. Mida see annab? Võimaluse orgunnida ja möllata ja teadmise, et ühe korraga hobust ei ratsasta? Saan omanikule öelda, et noh jah mis seals ikka oli nagu ta oli? Harva, kui sellest tõesti abi kellelegi on...

Ilmselt nende hingeprobleemide tõttu ma nüüd otsustasingi Remarkiga väikse võistlushooaja teha. Trummiga olen ka helgema suve lootuses korralikult treenimas käinud. Nad on toredad ponid ja ma tunnen, et see tuleb just nüüd ära kasutada, kes teab mis tulevik toob... Remark on väga andekas hüppaja ja enda vigade vältimiseks käin temaga kord nädalas Marise hüppetrennides. Trumm on hea ratsastuses ja teda olen üritanud järjest pikemaks-lõdvemaks sõita ning natuke ka koondada. Kuna ma Trummi seljas pole ammu muud tagasisidet saanud peale hinnetelehtede, siis varsti selgub Marise ratsastustrennis ka see tõde. Kui nüüd kõik sujub, siis ehk on helgemaid hetki ka oodata :)

Veel tahaks mainida, et tallis käies olen ma üritanud aega maksimaalselt optimeerida ja vältida niisama passimist. Isegi raske on mõista neid, kes pool õhtut seal munevad, kas neil tõesti midagi targemat teha pole? Isegi trennid teen kiirelt, hobune toimib siis on korras ja kaua ma ikka nühin? See on vahel lausa naljakas, kuidas ma jõuan sõita kaks hobust sel ajal kui mõni ühe. Või kui ma jõuan kõik eel- ja järeltoimingud ning terve trenni ära teha ja talliõuelt minema ka sõita selle ajaga kui mõni on maneezhis ühe hobusega? Või kui ma jõuan ühe hobuse lahti võtta ja järgmise valmis panna selle ajaga, kui mõni paneb ainult valjaid hobusele pähe? No minu meelest on veider, mis neil on loivad või? Äkki ma olen kade, et ei suuda tühistest toimingutest mõnu tunda? Peaksin poole pikemad treeningud tegema? Ma ei tea, ma ei viitsi, milleks... Milleks teha asju keeruliseks?

Edu hallile Läänemaal!

Vahepeal olen käinud Trummiga sõitmas jälle. Alguses ei julgenud sõitagi (tahtis trikke teha) aga mõne trenniga muutus täitsa mõnusaks :) Vana hea huvitav poni, raske kirjeldadagi, sest minu jaoks iseloomustab teda vaid üks sõna - TRUMM. Ilmselt saab ainult Anett aru, mida see tegelikult tähendab :) Ihastes on juba täiskevad, suvised saapad võtsin kasutusse, ponil jalad kuivad ja väliplatsid on ka kõigest meeldivalt niisked. Välihooaega siiski avada veel ei söendanud, ilmselt soovib poni kõigepealt üksi seal hullata.

Ados on aga kevad koos kogu võimaliku muda ja isetekkeliste tiikidega. Uued kummikud olid mu eelmise aasta parim investeering :) Laisale ja vähenõudlikule sobivad need ka ideaalselt ratsutamiseks. Mõlemad ponid enam-vähem taas treeningusse toodud, võik siiski tõsisemalt kui hall, sest esimesega tahaks võistlema jõuda aga teine läheb minema.
Võigu superponiga käisin eile jälle Maris Kartau hüppetrennis. Läks hästi ja Maris on äge, üks väheseid treenereid, kelle trennides ma käia viitsin. Seekord tegin ise rohkem vigu aga poni areng on küll igal nädalal tunda. Hüppas kõik kenasti ära ja oli täitsa märg kuid jaksu oli isegi trenni lõpus järel, ilmselt sai õigel hetkel lõpetatud :)

Täna saatsin Ruupori ära Massu Ratsaklubisse. Läheb sinna esialgu rendile lasteponiks. Loodetavasti kõik sujub ja ta mingi jamaga hakkama ei saa. Loomu poolest sobib ta sellisesse kohta ideaalselt :) Kogu suhtlus sealsete inimestega on olnud äärmiselt meeldiv ja usun, et poni eest hoolitsetakse hästi.

Remarkil on nüüd paar nädalat olnud teine ratsanik veel ja poolrent jätkub. Pole kõige lihtsam poni oma tundlikkuse ja erksusega, kuid niivõrd heatahtlik ja püüdlik, et nende koostöö areneb tõusvas joones.

Iseenda ümbersättimine

Kas tegeleda noore täiesti toore hobusega või vana võistlushobusega on erinev. Nõudmised on erinevad, reageeringud on erinevad, üks hobune on võõras mõistatus, teine on tihtilugu ette teada. Ja siis juhtub, et vana hobust saab provotseeritud, teatud asjad kahe silma vahele jäetud jne. Ehk siis vead, millest vana hobusega suurt miskit ei juhtu ("ta ju ongi selline") aga noore hobusega välditakse, kuigi tegelikult peaks samamoodi jälgima mõlema puhul. Kavalusega petetakse peale teiste inimeste ka iseennast. Ja see on probleem. See ei ole aus hobuse suhtes. Kui on reeglid hobuse jaoks, siis on ka reeglid inimese jaoks ja mitte kunagi ei saa eeldada, et teine pool on selgeltnägija. Ka inimsuhetes. Ma ei hakka sellest üldse rääkimagi, et hobuse-inimese suhe saab üldse alguse inimese enda isiklikust tasakaalust. Aga sellele võiks mõelda, sest mõttetu koorem ei ole kellegi jaoks hea.

"Buck"

"Until a horse is totally comfortable at a walk, trot, lope, and even, yes, a gallop, on a loose rein, collection is inappropriate. Many people start on collection too soon because there are trust issues. They are afraid if they ever give the horse freedom to move, things will fall apart."

need to remember that

Mustangid :)

Oli ilus päev maailmatoredate ponide ning Kelly ja Heelika seltsis. Kelly Ilp on teinud suure osa hobufotodest, mida ma internetti laen. Valikut on raske teha nagu ikka...

Ilusate nossudega nunnud ponid, eks :) Ei teinudki pmst midagi peale pildistamise ja ringijalutamise, külm oli kah. Lähiajal proovin käia nendega natuke tööd ka tegemas. Ilmselt peab see olema rohkem vaimne kui füüsiline, et nad märjaks ei läheks. Trummi on ka hästi nunnu ja ulakas, loodetavasti tulevad järgmised pildid juba kelgutamisrõõmust. Killukese motivatsiooni sain hiljuti dokfilmist Buck, mis mulle ääretult meeldis. Lihtsalt suurepärased nüansid välja toodud, väga palju andis enda maailmaga seoseid teha. Tekkis jälle tahtmine paremaks hobuinimeseks saada...

ootan lund

Uued pildid lubasin panna ponidest lumemaal, niiet mul on justkui ratsutamis- ja pildistamiskeeld peal :) Puhata on mõnus aga tuleb alustada uuel aastal uue hooga. Niisiis sain endale ühe lapilise ponilise ratsastusse aga pole veel jõudnud väga midagi teha, maatööd ainult. Enda mustangeid olen vahepeal ainult korra näinud, siis olid nad ebameeldivalt sopakollid aga see-eest meelelt rõõmsad. Said päris pika sooja ilma õues elamise harjutamiseks. Luban järgmisest nädalast jälle nendega tegelemas käia natukesehaaval. Ja no nagu teada, siis on nad ka müügis ja võimalik rendile võtta. Promoma ma neid siin ei hakka, sest nad on nii piisavalt vahvad, et ma nii pikalt kirjutada ei viitsi. Trummaril käisin ka jõulude ajal traditsiooniliselt külas kuuseokstega. Lasin ka maneeži püherdama ja kiiremaid ringe tegema, oli täitsa sama poni :D Muud hobused on ainult mõtteis minuga, kuna mu füüsiline keha ei jõua kõikjale. Olulist on palju, näiteks praegu käib usin eksamiperiood ja eraelu vajab ka elamist. Aga katsuge olla õnnelikud ja küll kõik laabub, proovin jääda optimistiks ja soovitan teilegi :)

mu ponid jäävad õue kuuse alla lampi!!!

ehk üks provotseeriva pealkirjaga ning täiesti tõene postitus :D

Ponid on olnud tublid, läbinud kenasti baastreeningu. Neist on tehtud videod, mille leiab siit http://www.youtube.com/user/plintokas/videos ja nad on minu rahakoti säästmise nimel välja teeninud puhkuse. Ehk siis nad kolivad vabapidamisele, et süüa mitte ainult päev otsa vaid ka öö otsa!!! Järgmised pildid ja videod tulevad veerevatest rullikestest lumemaal :)

Ei mõista mina, kuidas ma eelmisel talvel krõbeda külmaga tallis käisin ja tuisuga keset põldu hobust sadulasse panin. Ma olen juba praegu poolkülmunud :D Niiet tallis mind ilmselt eriti ei näe enam, mul on ka talvepuhkus. Trumm võtab poolpaljana üldse boksis kujuteldavat päikest, st et ta on pügatud jälle, muidugi ka tekkide all.

Miski ei tundugi enam piisavalt eriline, et sellest kirjutada, kõik on juba möödanik.

That moment...

...kui sa lampi üks trenn oma noorega sõites avastad, et oled 10 aastat hobuseid valesti säärte vahele võtta üritanud. Ratsutamine on ses uhtes ikka haige ala...

Vabahüpped

Ponid olid väga tublid, pildistas Kelly Ilp

Hambad korda!

Eile käis Tiit Siiboja tallis, lasin siis enda omadele ka suhu vaadata ja kokkuvõttes mõlemal hambad ka ära teha. Servad olid siiski teravad ja põskedel oli ka kahjustusi näha. Lisaks olid ühel veel hundihambad, mis välja tõmmati. Seega väike soovitus kõigile, et kui vähegi võimalik, lasta see toiming ikkagi ära teha. Suht loll on mõelda, et ah mis, vast ei ole nii hull... Oleksin ise ka peaaegu selle vea teinud. Ja kui keegi väidab, et eestlastel selliseid asju pole teha vaja, siis see on puhas loba!!!