trennid

Praegu käivad lihtsalt ühte malli treeningud. Võiguga toimus vahepeal üleöö täielik muutumine, rahunes maha ja nüüd on täitsa päris ratsahobune, meeldiv sõita :) Lihvin sammu-traavi-galoppi ja mõtlen hüpetele. Kui aega on, teen kordet ka ette, sobiv soojendus talle. Halli puhul veel ootan seda ime saabumist. Selgitan talle, et tööd peab tegema, ükskõik kui laisk ja kaval ta on. Igatahes areneb iga korraga. Alati ei sõidagi, mõni päev kordetan korralikult. Mõtlen maastikule minekust.

ponide titepildid

Kõigepealt tänasest trennist, mis oli üle ootuste meeldiv. Kordet ei viitsinud enam kummalegi ette teha. Kuna polnud maneežis üksi, läksin lihtsalt sõitma. Kumbki hobune isegi ei pistnud lõugama enam! Võik oli natuke liiga ärevuses seekord, kiirustasin ka selle treeningu läbiviimisega veidi, proovin järgmine kord paremini teha. Hall oli päeva üllataja, tegime palju traavi ja erinevaid pöördeid, käitus väga tublisti ja nõudsin vist täpselt parasjagu.

Nüüd siis piltide juurde. Nimelt sai kunagi aastal 2008 käidud Saaremaal niisama ponisid vaatamas ja ka rannakarjamaal suvitavaid märasid varssadega pildistamas. Kuna minu praeguste poiste emmed olid kõige ilusamad (loe: hallid arabiverelised), siis sai ka nende varssadest pilte tehtud. Siin väike valik :)

vaikselt ratsutame

Pildimaterjali mul pole aga olen lubanud ponidest ikkagi kirjutada. Kuna ma olen ääretult laisk, või noh, võin ka välja vabandada ennast osalemisega mahepõllumajanduse õppepäeval ja rebaste ristimisega, ei ole ma väga tihe talliskäija. 4x nädalas on minimaalne, mis ma endale lubada saan, rohkemaks on tõesti raske motivatsiooni leida, kui hobused nii kaugel on. Aga hobused on see-eest päris tublid olnud, ja ma isegi üle ootuste julge. Niisiis ei viitsi enam võiku ette kordetada ja täna proovisin esimese galopi ka ära. Ta küll võpatab veel iga krõpsu peale, kuid saab juba täiesti aru, et tuleb treeningule keskenduda. Hallile olen ikka kerge korde ette teinud, mitte niiväga selleks, et ma allaviskamist vms kardaks aga pigem distsipliini kasvatava ülesandena. Seljas tegin täna temaga traavi ka aga kuna ta on toorem, siis ei saa nii palju nõuda, ta lihtsalt ei suuda vastu võtta. Nad ei lähe enam eraldamisest segi ka, niiet kõik sujub plaanipäraselt. Võigul on kahjuks karv maas mõnest kohast, eks suures karjas tuleb seda madistamist ette ja ta on suht julge ka teiste piire katsetama (a'la äkki ma ikka võin sinuga koos vett juua kuigi sa ähvardasid küll, et ma oma järge ootaks.. aga nüüd?). Või noh, palju ma ikka neid jälgida saan aga võik ongi aktiivsem kui hall. Hall on nagu Trumm, norib nänni ka samamoodi :)

uued ponid

Laupäeval tõime Saaremaalt kaks uut poni. Viieaastased ruunad, 1/8 araablast, päris toored ei ole seekord. Ilusad ja nunnud nagu ikka, samast kasvandusest kus Trummgi ehk siis ma olen juba 6 hobust Jaan Rooda juurest toonud ja kõik nad on omavahel mitte väga kaugelt sugulased :) Hall on Trummi poolvend (ja täiesti Trummi nägu!) ja ühtlasi Riksi täisvend. Võik on Rutsi poolvend ja tegu on sama tundliku poniga.

Transport sujus kenasti. Ponid veetsid esimese öö kahekesi tallis ja järgmisel päeval viisin korra maneezhi ja siis lasin nad suurde karja. Karjamaa on umbes 15ha suur ja nemad panid kahekesi metsa. Siiski ei olnud see viimane kord neid näha, mõne tunni pärast andsid näole kuid hall oli oma päitsed juba ära suutnud kaotada... Pühapäeval olid tallis talgud, värvisime latte ja poste, seetõttu oli mul ka päeva jooksul võimalik jälgida, millega ponid tegelevad. Elavad oma elu karjast eraldi, jooksevad nagu metsikud mustangid kuskil kaugel.

Pühapäeval leidsin nad suht kiirelt karjamaalt üles, puhastasin ja üritasin maneežis kordetada. Nad ei oska üldse üksteisest eraldi olla, röögivad nii kõvasti et kõrvad tahavad peast ära kukkuda. Võik on väga õrnake, käitub nagu araablane. Ilmselt kui ta kunagi maha suudab rahuneda ja usaldama hakkab, siis tuleb temast äärmiselt meeldiv hobune. Halliga on ses suhtes lihtsam, et ta on rahulikum ja selline eestlase moodi olekuga, kuid samas üritab järjekindlalt sõbra poole tüürida kui võimalust antakse. Riksist tundub robustsema olekuga, mõned käitumismaneerid meenutavad Trummi. Ta on muidugi palju toorem ka kui võiguke.

Sillu läinud

Teen siis väikse postituse jälle.. Silver läks ära Soome omaniku juurde ja nüüd ma sõidan Trummiga. Nii vähe kui mul aega on aga noh paar korda nädalas vähemalt. Sillu oli lõpuks peaaegu nagu päris ja ma õppisin sellelt hobuselt väga palju. See on ikka hoopis teine asi kas poni või hobune... Trummi on praegu natuke hull peast aga saame hakkama ja vajabki just treeningusse tagasi toomist, küll siis läheb ka normaalseks. Kaeranormi alandasin ja suhtun tõsisemalt temaga töötamisse. Ükspäev panin matsu ka, hüppele läksime koos aga maandusime eraldi, sest ta ei suutnud enne tõket ära otsustada, kas ta ikka tahab või ei taha hüpata. Kui trenni alguses vabalt sammuringi mööda aiaäärt/rada teha saab, siis on super päev. Neid super päevi pole augustikuus olnud :)

tõde võistlustest

Sai siis jälle Säreveres kooli sõitmas käidud, eesti hobuste esimesel etapil osaletud. Regasin küll ära aga ega tegelikult transporti polnud ja see oli puhas ime, et selle lõpuks laupäeva õhtul ka leidsin :D Aga kõik klappis ja me isegi jõudsime piisavalt vara pühapäeva hommikul võistluspaika. Võistlusnärv oli ka täiesti olemas, päris tugev isegi. Silveriga sõitsin sama skeemi mis Trummiga, avatud klassis lihtsalt. Et päev võimalikult lühike oleks ja ei peaks seal passima. Passima pidi niikuinii nagu ikka. Skeemid mul väga hästi ei läinud, ei olnud minu päev. Aga noh, selle kohta, et kodus kordagi läbi sõitnud polnud, ei saa küll vinguda :D See 20m plats tundus maru kitsas, mõtlesin vahepeal et Sillu hüppab üle aia vms. Ehk siis Silveriga tulid pöörded jäigad, galopiosas jäi ise traavile, aga noor hobune oli enda kohta väga tubli, nelja aastane ja mõne kuu sadulas olnud ja käitus mõistlikult. Protsent tuli madal (54 midagi) aga koht neljas, kuna osavõtjaid oli vähe ja nendegi tase madal (avatud klassi parim oli 58%, eesti hobustes 68%). Anetil oli Trummiga kena sõit, minul tegi poni nalja, pani pukki ja tagant üles galopivoldi ajal :D Eesti hobustes järjestus: esimene Räpsi, teine Trumm Anetiga, kolmas mina Trummiga, neljas Voore Apollo poniratsanikuga, edasi ei mäleta, vaadake protokollist. Superhästi, arvestades et Trumm treeninguski pole :D Viimase kahe kuu treeningud saab vist ühe käe sõrmedel üles lugeda, selline mulje jäi Aneti ülestunnistusest. Aga Trumm on ülitubli, et vana rasva pealt võistlustel nii hästi jookseb. Võistlusteks valmistumine ongi liiga mainstream :D Okei kabjad värkisin ära enne ja varustuse puhastasin tolmust :)

Esmaspäeva hommikul käisin korra Arlekiiniga sõitmas. Ta on nüüd treeningust väljas olnud aga ma kordet ei viitsinud ette teha. Oli hästi tundlik ja erk aga saime kenasti trenni tehtud :) Pani tagant üles ka ja keeras ennast ähvardavalt rulli aga tegelt oli tubli. Ta lihtsalt on selline tundlik, et kui sõitnud pole, siis tugevama sääre/kanna peale võib tagant üles panna vaikselt. Ma arvan, et temast võiks väike väle hüppeponi tulla, loodetavasti jõuame suvega treeningus päris kaugele. Pärast jalutasin peretütart käe kõrval veidi.

nonii, pirn lõi põlema..

Sillu õpetas mulle täna lõpuni selle õppetunni, mida Kullo eelmine kord seletada üritas. Ehk siis ma sain aimu, kuidas see korrektne galopi sõitmine tegelt käia võiks. Ma olen seda tunnet varem ka tundnud aga mu nägemus teekonnast selleni oli veidi vale. Ehk siis ma kasutan liiga palju kätt, liiga palju üritan enda suutmatust korrektselt istuda ära tasakaalustada sellega, et püüan hobused eest võimalikult kergeks sõita. Ja siis ma lähen nendega vahel natuke kaklema ka, eks ma teadsin, et ju midagi on natuke mäda aga ma ei saanud aru et mis täpselt. Ja nüüd ma siis tajusin, kui rängalt rängalt palju neid sääri kasutama peab, et hobune korrektselt läbi sõita. Ja mitte nagu edasi sõitma ega rämedalt sääri koguaeg kasutama selle tavalises edasiajavas mõttes vaid pigem nagu rohkem toetuseks. Nagu kunagi keegi ütles, et peab hobuse säärtega võtma nagu tangide vahele, ma ei mäleta enam kes see oli kahjuks... Alguses tundub küll füüsiliselt nii raske, eks ongi raske õigemini istuda ja olla peale 10 aastat valesti istumist. Aga see tunne, niimoodi tundub kõik nii lihtne. Ma olen varem korduvalt seda tundud aga ma arvasin et see käib teistmoodi :D Uskumatu..

Lisaks veel seda, et eks suur tähtsus oli Sillul endal, kuna tegemist on vahelduseks suure hobuse liikumisega hobusega (võrreldes nende eestlastest päntajalgadega, kes mul muidu on) ja tänu sellele on see paremini tuntav, kuna kontrast on lihtsalt suurem. Elu lõpuni nässakatega sõites äkki võibki valesti arvama jääda äkki, ei tea..

alla kukkuda tahad, siis mine trenni :D

See on juba nagu reegel, et kui ma üle pika aja jälle mõnda treeneri hüppetrenni lähen, siis matsu ma panen. Õnneks seekord ilma hobuseta :D Täna oli siis Kullo trenn ja seega põhjust blogimiseks. Ilm oli kuum, trenn lühike ja me mõlemad Silveriga trenni lõpuks läbi omadega. Polnud varem temaga parkuuri ega süsteemi hüpanud, nüüd tulid mõlemad korraga ja kena tõrge ning otseühendus ühe veel kenama postiga :D Olles nüüdseks lähemalt tutvunud vigastustega, sain lausa überkena turses sinika kannile, mille värvivariatsioonidega saab tõenäoliselt pikemal perioodil tutvuda, ja teine vigasaanu on alaselg. Aga trenn läks iseenesestmõistetavalt edasi peale seda väikest vahejuhtumit ja välja hakkas tulema paremini kui enne. Reaalselt üks tõesti kasulik trenn ka vahelduseks, kus rahast kahju pole. Sain pihta, kuidas hüppama peab, mul sellega koguaeg raskused olnud, ehk nüüd läheb kergemaks. Point oleks siis minu jaoks vb see, et ma ei suuda korrektselt jalustele toetuda ja jalga ühe koha peal hoida. Lähen ise närvi ja siis hakkan seal käte ja jalgadega kah rabistama :D Asi saab alguse galopil istumisest nagu ikka, takistusele sõitmisest. Tuleb minna hea stabiilse rütmiga, istuda lõpuni sadulas, sääred sadulavöö juures, vajadusel põlv täitsa lahti ja kasutada jala alumist osa seal samas kohas, jalg hobuse ligi lõpuni, enne tõket kätega ei tee midagi, pööretel ja koguaeg käed koos, võimalikult ühtlaselt sõita, enne takistust lasta hobusel vaadata ja tegutseda. Et noh, elementary stuff, lihtsalt öeldult õigel hetkel, õiget moodi, vastavalt minu kõige nõrgematele külgedele. Vähe on neid treeneri trenne, mis mulle meeldivad :) Hooray!

Edit(järgmine päev): Vigastused on natuke laialdasemad, kui alguses paistsid :D Üks väga tumelilla ja turses hematoom ühel kintsul, väike ja lilla paistes sinikas teisel, alaselg on ka turses ja sinine, turjal lihtsalt valus laik ja siis mõni väiksem valus koht. Ühesõnaga selili väga ei maga aga muidu on kõik korras :D See trenn oli väärt seda..

läheb vaikselt

Kuna Kelly mainis, et ma nii meeletult tihti blogin, siis ma teen seda veel korra. Rääkida midagi ei oskagi. Sillu on palju arenenud, proovib nüüd veel hüppama ka õppida. Hästi tore poiss on, ei karda suurt midagi ja nii heatahtlik, et mul on vahepeal lausa tunne, et teda saab rohkem usaldada kui Trummi. Ihastes on endiselt nii mõnus, et see on nagu oaas keset linna. Trummiga olen ka vist vahepeal paar korda sõitnud, tal on natuke energiaülejääke siin vahepeal olnud aga üldiselt lugege Aneti blogist, sest ta kirjutab veel tihemini kui mina. Adios!

Palju õnne Trumm!

Täna on Trummi sünnipäev, vanust 12 aastat. Juba üle poole oma elust minu käes olnud ja nüüd parimais aastais :) Tegime Anetiga talle koogi! Selle sai ta alles peale trenni, enne käisime koos ponidega õues sõitmas, oli tore. Välihooaja avasin ponidega muidu üleeile, siis Trummi ainult jooksis ja jooksis kordel, ei suutnud ära ohkida et õues on :) Silver on väga tubli, ma enam ei tee kordet ka ette ja treeningud on juba nagu päris, teeme vabalt galoppi ka. Ponid on nii nunnukad silmaterad ja toovad nii palju rõõmsaid muigeid suule oma eripäradega, et ma ei jõua ära kiita. Ja Ihastes on seoses välihooaja tulekuga veel mõnusam. Mul ei ole seega midagi isegi kirjutada.

Eelmine nädal käisin Võrumaal ja sõitsin Kelly uue halliga, oli päris huvitav. Väga hea valik Kellyle igatahes! Teisi hobuseid piilusin seekord ainult kaugelt, polnd eriti aega ka kahjuks.