Asjad on praegu sellised, et tahaks Riksi maha müüa. Ta on kõvasti arenenud ja toredaks poniks muutunud, hüppab parkuuri ja on muidu mugav sõita. Tore on muidugi, kui Triinusid ootavad tallis kolm kifti poni, kuid see on meile liig... Kui vähegi tahta muud elu ka elada, siis 2 poni oleks meile veel paras aga kolm on liiast. Lisaks veel fakt, et enamus nädalavahetusi oleme me Tartust ära, mistõttu ponidel on niigi väike koormus. Ja kui me siis 3-4x nädalas talli jõuame, läheb seal kohe tundide kaupa sest kõik kolm on vaja ära sõita ja kasida ja tegeleda. Oleks mõistlik piirduda kahega. Seda enam, et kui üks meist käia ei saa, siis on kolm poni teisel teha veel suurem koormus ja kedagi ju tegemata jätta ka ei taha... Nii siis rabeled ja paned kogu oma tähelepanu hobustesse. Muidugi on veel rahaline pool ka ja seda teavad kõik, et raha pole kunagi küllalt... Ahjaa, ma ennem ei selgitanudki, et meil on ühised ponid. Triin on Triin, mis seal ikka vahet on, mõlemad veel väiksed blondiinid kah :P Teise Triinu oma on siis Vigri, minul on Riks ja Trumm on tegelikult Aneti poni aga kuna Anetti pole siis on ta minu poni :P Ei ole ju segane :)
Täna talli ei lähe, kuna kooli palju ja haigust veidike kallal jne. Eile oli päris normaalne päev. Triin sõitis Trummiga, mina Riksi ja Vigriga. Trumm vist oli tore nagu ikka ja kõrvalt vaadates oli ka päris kobe, nu nagu koolisõiduvõistlusel võiks juba sõita :) Riks oli alguses väheke pea laiali otsas aga lõpus pühendusid tema rakukesed töö tegemisele ning jäin rahule. Täpsemalt rääkides siis alguses ei vastanud korrektselt ratsmele ja oli natuke rabe. Lõpus tulime galopis latte, st 20m voldile oli iga veerandi peale üks latt pandud ning tema hea galopiga oli võimalik tal samm kõikide lattide ette täpselt sõita, ilma et oleks kaugelt tõuganud või traavile jäänud. Vigri oli ka kenake, eriti võrreldes eelneva korraga. Tegime rahustavat tööd, et mitte jõuda tema üleerutuse piirile. Galoppi tegime väikesel voldil ja see andis hea rahuliku tulemuse, nimelt meeldib talle kiire galopistart. Tõenäoliselt oli kõigis allüürides puudu liikumise puhtusest ja just avarusest, kuid hetkel on tähtsam vaimne pool ja rahulikkus. Kui selles stabiilsuse saavutab, siis on, mida edasi sõita. Ta lihtsalt ei ole päris klassikaline poni vaid natuke keerulisem. Äkki siis jõuab kaugele ka :)
Eesti tõugu sugutäkkude statistikat
Uurisin siis natukene eesti tõugu sugutäkke ja tegin veidi statistikat. Andmed on vist küll 2010 seisuga, kuid panen siiski ka teistele tutvumiseks üles.
Maakondade järgi paikneb kõige rohkem täkke Saaremaal - 16 tk ja ainult üks täkk on Ida- ja Lääne-Virumaal ning Järvamaal.
Nagu näha siis Saaremaale järgneb Harjumaa 7 täkuga. Rapla-, Pärnu- ja Tartumaal on 4 täkku.
Kõige rohkem on täkkude hulgas võrdselt kõrbe ja kollaseid - mõlemaid 12 täkku. Kõrbide hulka arvestasin ka ühe hõbekõrvi. Järgnevad hallid 7 täkuga ja võigud 6 täkuga, kelle sisse on arvestatud ka üks hõbevõik. Edasi tulevad 5 musta, kellest üks on ahkmust ja kaks hõbemusta. Raudjaid täkke on 4 ja hiirjaid 2.
Kokku sain 48 litsentseeritud ja elavate kirjas olevat sugutäkku. Uurisin nende suurust, värvi ja asukohta.
Maakondade järgi paikneb kõige rohkem täkke Saaremaal - 16 tk ja ainult üks täkk on Ida- ja Lääne-Virumaal ning Järvamaal.
Nagu näha siis Saaremaale järgneb Harjumaa 7 täkuga. Rapla-, Pärnu- ja Tartumaal on 4 täkku.Värvuse järgi eristades olid tulemused järgmised:
Kõige rohkem on täkkude hulgas võrdselt kõrbe ja kollaseid - mõlemaid 12 täkku. Kõrbide hulka arvestasin ka ühe hõbekõrvi. Järgnevad hallid 7 täkuga ja võigud 6 täkuga, kelle sisse on arvestatud ka üks hõbevõik. Edasi tulevad 5 musta, kellest üks on ahkmust ja kaks hõbemusta. Raudjaid täkke on 4 ja hiirjaid 2. Turjakõrguse järgi varieeruvad täkud 137 kuni 152 cm. Keskmine turjakõrgus on 144,2 cm. Jagunemist illustreerib järgmine tabel: 
Lihtsalt imeline!
Täna oli väga-väga mõnus talliskäik niiet ma räägin sellest teilegi :) Ratsutasin kõigepealt Riksiga ja siis Trummiga. Mõlemad ponid olid lihtsalt suurepärased! Tallis, käe kõrval, sadulas, kus iganes. Nad olid kõige paremad kukununnud ja näitasid oma väljaõppe parimaid külgi ainult. Nendega ratsutada oli lihtsalt meeliülendav! Riksil lasin igaks juhuks natuke enne kordel ette traavida, et ikkagi seisnud neli päeva ja nii. Seljast ta oli nii rahulik, nii mõistlik, nii nõus kõigega. Galopp oli endiselt väga mugav ning samas ka täiesti rahulik, niisamuti ka mõnedel väikestel hüpetel mis me tegime. Nagu see oleks enesestmõistetav. Ta lihtsalt tegi mis ma ütlesin, ei ajanud oma rada. Ta pole vist kunagi nii mõistlik ja just nii palju edasiaetav olnud :) Trummi näitas üles erakordset indu, impulssi ja kuulekust. Ma ei mäleta, kunas ta viimati nii perfektselt sääre ja ratsme vahel oli, kuulamas iga minu märguannet. See energilisus oli just täpselt piiri peal, suunatud täielikult töösse. Proovisime ka erinevaid kolmes ja neljas jäljes liikumisi, mis muidugi õnnestusid paremini kui üldiselt kombeks. Proovisime kontragaloppi ja tegime ka paar väikest kõksu. Ja saime kätte paar ihaldatud venitatud sammu traavis, mida ta lihtsalt põhimõtteliselt korrektselt ei tee :) Ausõna mul pole kunagi ühel päeval nii palju häid ponisid olnud. Ma armastan neid!
Kolm poni -3
Üks kunagi kirjutatud jupike:
Treeningus on prioriteet olnud ikka Rikart, sest tema on kõige toorem ja tahaks tast asja saada. Kuigi Trummi treeningus hoidmine on ka oluline. Kuna neil õues on hein/silo vabalt saadaval, siis söövad nad ennast loomulikult aina pallikese poole. Selle vastu ei ole ka muud teha, kui treeningus hoida... Sadulatega tekitab see ka probleemi, mitte et sadulatega niikuinii probleeme poleks... Need on need eestlaste kered. Kui Trummile sobis enne minu suurepärane koolisõidusadul nagu valatult, siis praegu kohe üldse mitte. Vahepeal sõitis ta Triinu KS sadulaga ja nüüd sõidab siis minu hüppesadulaga. Vigri sõitis vahepealse aja minu KS sadulaga. Riks sõidab Triinu vana sadulaga. Ja nii ongi, Triinudel kahepeale 5 sadulat ja hea kui midagi selga klapitab. Ja veel parem, et on mille seast valida! Õnneks on loota endise olukorra taastumist kui on võimalik ponid vormi viia :) Suvel oli vanamees ilus sale tänu Anetile, praegu on asi minu ajapuuduse taga kinni.
Treeningus on prioriteet olnud ikka Rikart, sest tema on kõige toorem ja tahaks tast asja saada. Kuigi Trummi treeningus hoidmine on ka oluline. Kuna neil õues on hein/silo vabalt saadaval, siis söövad nad ennast loomulikult aina pallikese poole. Selle vastu ei ole ka muud teha, kui treeningus hoida... Sadulatega tekitab see ka probleemi, mitte et sadulatega niikuinii probleeme poleks... Need on need eestlaste kered. Kui Trummile sobis enne minu suurepärane koolisõidusadul nagu valatult, siis praegu kohe üldse mitte. Vahepeal sõitis ta Triinu KS sadulaga ja nüüd sõidab siis minu hüppesadulaga. Vigri sõitis vahepealse aja minu KS sadulaga. Riks sõidab Triinu vana sadulaga. Ja nii ongi, Triinudel kahepeale 5 sadulat ja hea kui midagi selga klapitab. Ja veel parem, et on mille seast valida! Õnneks on loota endise olukorra taastumist kui on võimalik ponid vormi viia :) Suvel oli vanamees ilus sale tänu Anetile, praegu on asi minu ajapuuduse taga kinni.
Praegusest elust:
Ausalt öelda on asi igav, midagi mul teile rääkida pole :D Andke andeks :P
Kolm poni -2
Sai räägitud Rikartist ja Vigrist treeningus aga kas Trummist nii põhjalikult vaja ongi? Tema tegemisi on niikuinii kõige rohkem kajastatud. Aga veidike siiski. Trumm on väga omamoodi poni. Nagu ma kirjutanud olen, siis ühteaegu nii uim ja nii hea. Sellise pohhuisti iseloomuga muhe (vana)mees, kellele ei ole probleemiks omas mullis elada. Treeningus on ta saavutanud sellise stabiilsuse, et baasratsastus on minu hinnangul piisavalt tugev, et keegi ei tohiks karta oma oskamatu ratsutamisega hobust ära rikkuda. Seda lihtsalt ei saa juhtuda, Trummil on meeles mis ta oskab. Äärmisel juhul saab veidi tema viilimisoskusi lihvida kuid teades tema heatahtlikkust, ei karda ma sellist asja. Ta ei lase ka endale liiga teha ega ennast närvi ajada. Ta lihtsalt on Trumm ja selleks ta jääbki. Ma vist võikski jääda seda poni ülistama. Mis sest et ta on olnud paras siga ja ma olen kõige rohkem just tema seljast alla lennanud :P Aga ka meie olime kunagi päris alguses. Praegu ta puhkab suht palju või katsume mina või teine Triin teda liigutada. Kahe eelmise väikse erutuva poni kõrval on ta igal juhul rahu ise. Mis ei tähenda et ta kiiremaid samme teha ei oskaks ega võistlustel hästi esineda. Ta oskab kõike, no peaaegu :-)
Ponid elavad siis hommikust õhtuni koplis, kus neil on Rügemendist kaasa tulnud veel seltsimees Ronaldinho, kõrb noor hiiglasekasvu(ponide kõrval) härrasmees. Potentsiaali tal on aga loomult veel paras mänguhimuline krutskivend, siiski mitte pahatahtlik. Lisaks on seal parasjagu üks vanem leedi, särtsakas sporthobune.
Ponid elavad siis hommikust õhtuni koplis, kus neil on Rügemendist kaasa tulnud veel seltsimees Ronaldinho, kõrb noor hiiglasekasvu(ponide kõrval) härrasmees. Potentsiaali tal on aga loomult veel paras mänguhimuline krutskivend, siiski mitte pahatahtlik. Lisaks on seal parasjagu üks vanem leedi, särtsakas sporthobune.
2010 lühikokkuvõte
See aasta oli jällegi seotud reisimisega. Aasta alguses olin veel Kavilda tallis Trummi ja Rutsiga. Treeningud olid suht harvaks jäänud, ilmad olid külmad, lund oli palju, ponid seisid palju, Anett ka enam ei käinud mingist hetkest. Ruts reisis jaanuari keskel Soome uute omanike juurde. Siis sõitsin ise vahelduva eduga Trummiga ning veebruaris aitasin veel Plymouth'it taltsutada. See tekitas vist nii mulle kui hobusele hirmu ja sinnapaika see jäi ka. Pole väga minu ala suurte tooreste hobuste seljast alla lennata, ta oli keeruline hobune ka. Kevadel oli probleem, et mis Trummist saab. Oli valida kas teen trenni või viin ära Harjumaale või tuleb mingi muu variant ja nii edasi ja nii tagasi. Otsisin veel Harjumaale kohta, et käbe ära, kool ka juba lebo. Siis aga võttis Anett Trummi endale. See tähendas kolimist Tartusse Rügementi. Kõik oli ilus ja Trummil oli hästi ja käis võistlemas mitmeid kordi ja ma sain ka paar starti teha. Ujumas käisid Anetiga ja niisama reisimas jne. Juulis ma ratsutasin vähemal ja rohkemal määral Critega Niitväljal, tegime väikestviisi trenni. Siis ma otsustasin endale uue poni tuua Saaremaalt ja augustis ta saabuski. Siis algasid meie Rügemendi segased ajad, kus me pidime kannatama võimuvahetusest tulenevaid probleeme ja kokkulepete olematuks muutumist ja muud jama. Kuni me reisisime septembris kogu üürnike kambaga ära Tooma talli, kus meil on hea rahulik olla, tingimuste üle ei saa ka nuriseda. Hakkas edenema Riksi taltsutus ja sügisel käis Trumm veel rosette napsamas ja sai niisama treenitud. Kuni Aneti tervis ratsutamisega koostöölepingu lõpetas ja ajutisele puhkusele läks. Siis sõitsin jõudumööda ise mõlemaid ponisid ja hakkasin Triinu Vigriga ka aitama ja ponisid jagama. Kokkuvõttes pole mul millegi üle väga nuriseda, on olnud kogemusterikas aasta. Küsimusi? :)
Kolm poni :) 1.osa
Selle ma kirjutasin juba tükk aega tagasi detsembris aga nüüd siis avaldan juppide kaupa, sest ilmselgelt ei suuda ma pikka juttu niipea lõpuni kirjutada. Seda enam, et mõtteid tuleb aina juurde :)
Täna jutustan ma teile ponidest. Üsna pikalt ja laialt. Nad on nii toredad, minu silmarõõmud, minu päeva positiivsusega täitjad! Need on Rikart, Vigri ja Trumm :) Vahel juhtub nii, et veedan tunde tallis ja saan tegeleda kõiki kolme ponilisega. Need on Triinude eestlased. Vahelduseks teen väikest tutvustust. Rikart on võik ruun, nüüd uue aasta järgi 9-aastane eestlane, kellel 1/8 araabia verd, isaks Rolf, ema Priima. Vigri on viiene ahkmust eesti tõugu mära, isa Vihur, ema Täpi. Trumm on Oma Hobus korduvalt pildil ilutsenud hall ruun, 10-aastane ja 1/8 arab, isa Tukker, ema samuti Priima nagu Rikartil. Nad elavad kõik järjestikku boksides, Trummi on keskmine. Trummil on ka au elada sportponi viisil, st pügatult ja paksu tekiga. Mitte et teistel ei oleks paksu karva aga teised ei ole mitu talve stabiilselt treeningus ja tekkidega elanud. Võib-olla oleks Trummil natuke paksem mammutikarv ka kui teistel aga võib-olla mitte, seda me nüüd ei saagi teada. Aga eelised temaga ratsutamisel on olemas: ta on alati kuiv ja puhas ja sile ning tema puhastamiseks ei lähegi peaaegu et aega. Peale trenni on ka hobune kuiv ja ei ole vaja mitut tundi oodata, et kuivaks tallis vaid saab üsna ruttu paksud tekid selga visata ja tagasi koplisse saata. Lisaks passib Trumm tihti niisama üksinda kuskil aia veeres samal ajal kui teised söövad. Eks ta on madalal positsioonil ka aga tegelikult on paks tekk see, mis päästab teda heinakõhust natukenegi. Süsteem töötab nii, et kui on külm ja teised hekseldavad heina sooja saamiseks, siis Trummil on ikka soe ja tal pole isu süüa nii palju. Järelikult hoiab paks tekk söödakulu kokku, väldib heinakõhu liiga suureks venimist ning koos klippimisega tõstab ka sõidu- ja tegelemismõnu. Muidugi on siinkohal suureks plussiks hobune, kes ise oma tekke hoiab ja neid ei lõhu. Ainult ülemeelikud kaaslased kipuvad lõhkuma ja kaelaosa söödi täitsa ära...
Nüüd treeningu juurde. Ponidest kõige vähem on olnud sadulas Rikart. Seetõttu on ta kõige toorem, kuid kindlasti mitte pahatahtlik või ohtlik või midagi muud säärast. Ta on tore energiline poni, kelle edasiajamisega küll vaeva nägema ei pea. Reageerib päris hästi istakule, pehmele käele vastab pehme ratsmega ning iseäranis mugav on tema galopp. Kui sammu kvaliteedi üle saab niriseda ja traav on tavaline, siis galopp on midagi imelist. Pika ja jõulise sammuga liigub edasi, andes sellega ka teatud eelise hüppamiseks. Hea galopp on heade hüpete eeldus, selles ei maksa kahelda. Hüpatud on temaga vähe, kuid takistusi ta ei karda. Maastikul on ta samuti käinud ning probleeme ei olnud. Edasise suunana sooviks tema oskusi rahuliku ratsastusega edendada, seejärel järjest enam hüppeid sooritada ning parim oleks, kui maastikule ka jõuaks.
Vigri on sadulas olnud rohkem, kuid ilmselgelt ei ole mina temaga ratsutanud eriti. Meie kokkupuude algas kevadel Rügemendis, kui Vigrist sai Trummi sõber. Siis tegin ka mina oma esimesed sõidud Vigriga ning startisime ka koolisõiduvõistlustel. Nüüd olen jälle jõudnud tagasi tema sadulasse. Ta pakub mulle huvi, sest ma tahan, et ta oleks veelgi parem poni. Tema kalduvus on kiirustada, muidu on ta oma tasakaalu juba üsnagi leidnud. Eriti just galopis on tema salajane soov vist lennata. Edasi sooviks temaga tema palju rahulikku tööd, et tema omanik saaks oma väikse märapunni üle veelgi rõõmsam olla. Harjuks talle see rahulik rütm sisse, oleks super.
Täna jutustan ma teile ponidest. Üsna pikalt ja laialt. Nad on nii toredad, minu silmarõõmud, minu päeva positiivsusega täitjad! Need on Rikart, Vigri ja Trumm :) Vahel juhtub nii, et veedan tunde tallis ja saan tegeleda kõiki kolme ponilisega. Need on Triinude eestlased. Vahelduseks teen väikest tutvustust. Rikart on võik ruun, nüüd uue aasta järgi 9-aastane eestlane, kellel 1/8 araabia verd, isaks Rolf, ema Priima. Vigri on viiene ahkmust eesti tõugu mära, isa Vihur, ema Täpi. Trumm on Oma Hobus korduvalt pildil ilutsenud hall ruun, 10-aastane ja 1/8 arab, isa Tukker, ema samuti Priima nagu Rikartil. Nad elavad kõik järjestikku boksides, Trummi on keskmine. Trummil on ka au elada sportponi viisil, st pügatult ja paksu tekiga. Mitte et teistel ei oleks paksu karva aga teised ei ole mitu talve stabiilselt treeningus ja tekkidega elanud. Võib-olla oleks Trummil natuke paksem mammutikarv ka kui teistel aga võib-olla mitte, seda me nüüd ei saagi teada. Aga eelised temaga ratsutamisel on olemas: ta on alati kuiv ja puhas ja sile ning tema puhastamiseks ei lähegi peaaegu et aega. Peale trenni on ka hobune kuiv ja ei ole vaja mitut tundi oodata, et kuivaks tallis vaid saab üsna ruttu paksud tekid selga visata ja tagasi koplisse saata. Lisaks passib Trumm tihti niisama üksinda kuskil aia veeres samal ajal kui teised söövad. Eks ta on madalal positsioonil ka aga tegelikult on paks tekk see, mis päästab teda heinakõhust natukenegi. Süsteem töötab nii, et kui on külm ja teised hekseldavad heina sooja saamiseks, siis Trummil on ikka soe ja tal pole isu süüa nii palju. Järelikult hoiab paks tekk söödakulu kokku, väldib heinakõhu liiga suureks venimist ning koos klippimisega tõstab ka sõidu- ja tegelemismõnu. Muidugi on siinkohal suureks plussiks hobune, kes ise oma tekke hoiab ja neid ei lõhu. Ainult ülemeelikud kaaslased kipuvad lõhkuma ja kaelaosa söödi täitsa ära...
Nüüd treeningu juurde. Ponidest kõige vähem on olnud sadulas Rikart. Seetõttu on ta kõige toorem, kuid kindlasti mitte pahatahtlik või ohtlik või midagi muud säärast. Ta on tore energiline poni, kelle edasiajamisega küll vaeva nägema ei pea. Reageerib päris hästi istakule, pehmele käele vastab pehme ratsmega ning iseäranis mugav on tema galopp. Kui sammu kvaliteedi üle saab niriseda ja traav on tavaline, siis galopp on midagi imelist. Pika ja jõulise sammuga liigub edasi, andes sellega ka teatud eelise hüppamiseks. Hea galopp on heade hüpete eeldus, selles ei maksa kahelda. Hüpatud on temaga vähe, kuid takistusi ta ei karda. Maastikul on ta samuti käinud ning probleeme ei olnud. Edasise suunana sooviks tema oskusi rahuliku ratsastusega edendada, seejärel järjest enam hüppeid sooritada ning parim oleks, kui maastikule ka jõuaks.
Vigri on sadulas olnud rohkem, kuid ilmselgelt ei ole mina temaga ratsutanud eriti. Meie kokkupuude algas kevadel Rügemendis, kui Vigrist sai Trummi sõber. Siis tegin ka mina oma esimesed sõidud Vigriga ning startisime ka koolisõiduvõistlustel. Nüüd olen jälle jõudnud tagasi tema sadulasse. Ta pakub mulle huvi, sest ma tahan, et ta oleks veelgi parem poni. Tema kalduvus on kiirustada, muidu on ta oma tasakaalu juba üsnagi leidnud. Eriti just galopis on tema salajane soov vist lennata. Edasi sooviks temaga tema palju rahulikku tööd, et tema omanik saaks oma väikse märapunni üle veelgi rõõmsam olla. Harjuks talle see rahulik rütm sisse, oleks super.
Trummi on kõige ägedam
Paaril viimasel vähe ebatavalisemal päeval jõudis Trumm ennast kuhjaga tõestada. No lisaks sellele, et ta ajakirjastaar jälle on. Kahjuks ma pole veel ise ajakirja näinud. Eile andsin ta karja algajate/hobuvõõraste kätte toimetamiseks, ise sõitsin Riksiga. Trumm tegi ponijalutust, peaaegu sama palju vist seisis ka. Imetabase viilimisoskusega vajus ta sujuvalt inimestele külje alla, mis tähendas ju iseenesestmõistetavalt paitust ja puhkust. Aga kui oli vaja käia ja igasuguseid sadulasse saamise turnimisi ja erinevaid näppimisi ja harjumuspäratuid liigutusi taluda, siis tegi ta seda täieliku vilumusega. Täna proovisime skijöringut ehk tegin paarile vennale lumelauaga sõitu Trummi järel. Alguses ise põdesin, et kuidas ta tallist üldse eemale on üksi nõus minema ja sada muu häda-vastuhakkamist aga reaalsus oli midagi hämmastavat. Pisut raske paistis tal ka olevat aga saime galopitiirud põllul siiski tehtud ja rahvale meelelahutuse pakutud. Kui ta üks hetk ratsahobuse režiimilt veohobuse omale ennast ümber programmeeris, oli see õnnis tunne. Milline liikumine, milline jõud. Reaalselt tahaks teda ree ette panna ja ma vaikselt julgen talle ennustada tulevikus treeningu ühe osana ees käimist. See oleks ju tore. Kõiki asju, mis oleksid võinud hobusele kui sellisele potentsiaalselt ebameeldivad olla, ta lihtsalt ignoreeris. Ta oli tõesti tubli!
natuke jamad lood
Igasugu asju on vahepeal juhtunud. Riksi tervisega on jamad olnud, ta oli siin ka treeningust maas sest oli katki. Ja siis Anett ei saa ratsutamas käia. Ja ühesõnaga kuidagimoodi see eluke veereb üle kändude...
Aga positiivseid asju: Riks on nii mõnusaks sõbralikuks ja rahulikuks läinud, ootab pea üle boksiääre paisid ja kallisid ja sügamist nagu kaisuloom. Siis Turummel on nii äge pügatuna, mõnusa lühikese karvaga. Ja trennis on ka poisid tublid, Riksile mõjub puhkamine stabiilsust tekitavalt (nii see peabki olema, puhkus teeb ainult head kui energiaülejääke pole), Trumm lõdvestab ja töötab kaasa uuel tasandil kui ta tööle saada. Ning lumi ja talv on ägedad, hobused ei pea enam sopas olema ja külmaga saab ka hakkama.
Aga positiivseid asju: Riks on nii mõnusaks sõbralikuks ja rahulikuks läinud, ootab pea üle boksiääre paisid ja kallisid ja sügamist nagu kaisuloom. Siis Turummel on nii äge pügatuna, mõnusa lühikese karvaga. Ja trennis on ka poisid tublid, Riksile mõjub puhkamine stabiilsust tekitavalt (nii see peabki olema, puhkus teeb ainult head kui energiaülejääke pole), Trumm lõdvestab ja töötab kaasa uuel tasandil kui ta tööle saada. Ning lumi ja talv on ägedad, hobused ei pea enam sopas olema ja külmaga saab ka hakkama.
Subscribe to:
Posts (Atom)